„Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna.“ (Ap 5:29) Kristlastel tuleb nüüd õppida, mida tähendab riigi ees avalikult oma südametunnistusele kindlaks jääda. Me seisame vastu selle valskuse riiklikule pealesurumisele, kuigi tahame jätkuvalt teenida neid, keda kahjustab radikaalse seksuaalse vabaduse eetika, mis on Jumala poolt õnnistatud abielust kõrvale kaldunud. Ja me seisame õlg õla kõrval teiste kristlaste, kirikute ja kõigi hea tahtega inimestega, kes jäävad selles küsimuses kindlaks.

Eriti viimastel aastatel on ka Eestis hakanud välja kujunema ja kinnistuma selgelt tunnetatav hierarhiline klassisüsteem, kus kuulekad ja sallivad tõusevad privilegeeritute platoole, saades osa euroopalike väärtuste lehviva loosungi all edasimarssiva rahvusvahelise institutsionaalse süsteemi hüvedest, samal ajal kui “tagurlikud tümikad” tõrjutakse üha kaugemale ühiskonna perifeeriasse.

Iirimaa kogemus näitab, kui kiiresti on võimalik suuri ühiskondlikke muudatusi hästi läbimõeldud, järjepideva, süstemaatilise ja suurt rahalist toetust omava propaganda ja lobitöö tulemusel kaasaegses demokraatiaks nimetatud poliitilises süsteemis saavutada. Selleks, et üht rahvast või riiki alistada, ei ole tänapäeval tingimata tarvis tanke, hävitajaid ega kahureid – piisab sellest, kui murda rahva kõlbeline selgroog ja kultuuriline identiteet ning sisendada inimestele, et nende tulevik on mitte nende endi kätes, vaid ajaloolise progressi määrata. Mida varem sellest valemängust aru saadakse, seda kiiremini saab asuda oma ridu koondama ja vastukäike kavandama, et oma rahva ja riigi saatus tagasi enda kätte võtta.

Odav arm on andeksandmise jutlustamine ilma meeleparanduseta, ristimine kogudusliku distsipliinita, armulaud ilma patutunnistuseta, absolutsioon ilma isikliku pihita. Odav arm on arm ilma järgimiseta, arm ilma ristita, arm ilma elava, inimeseks saanud Jeesuse Kristuseta.

Kloostrite vaimsus ja eluviisid on olnud Kiriku vaimse elu hoidmisel asendamatuiks mõjutajaiks. Samal ajal kui üks osa ühiskonnast on üha enam ilmalikuks muutumas, otsib teine osa üha sügavamat ja algupärasemat vaimset elu, millest ammutada vaimulikku jõudu ja valgustust, et elada hoolimata katsumustest Kristuse armus ja usus.

Eesti rahvas seisab oma teistkordse riikliku iseseisvuse kahekümne kolmandal aastal rahvuslik-kultuurilise allakäigu ja väljasuremise lävel – mitte enam väljasuremise ohu ees, vaid juba selle protsessi alguses. Kusjuures väljasuremise oht ei tulene mitte riikliku iseseisvuse järjekordse kaotamise ohust välisvaenlasele, vaid just nimelt Eesti Vabariigi riiklikud struktuurid on paradoksaalselt muutunud selle allakäigu ja väljasuremise tulemuslikeks vahenditeks.

Tegelikult on uus sallivus agressiivne ideoloogia, mis võitleb kristluse vastu ja võtab oma kaitse alla ebajumalateenistuse. Seda ideoloogiat levitatakse massimeedia kõigi vahenditega, sellel on kaugeleulatuv negatiivne mõju hariduskorraldusele ja kultuurile.

„Tüüpiline Eesti usklik paistab olevat vene keelt kõnelev mitte-eestlasest naine, kes on tõenäoliselt üksik, lesk või lahutatud, elab Tallinnas ning on pigem vaene pensionär,“ kõlab värske uuringu „Elust, usust ja usuelust“ põhjal tehtud järeldus.

Oleks liiga lihtne öelda, et iirlased taganesid Katoliku Kirikust. See ulatub palju sügavamale. Tõsi on, et enamik iirlasi on hüljanud traditsioonilise ristiusu ja ei lase sellel enam mõjutada oma otsuseid ega elukombeid.

Revolutsioonide ja totalitaarsete režiimide ajalugu näitab, et katsed sotsiaalseid utoopiaid ellu rakendada pole ilma sunni ja vägivallata võimalikud. Vana korra esindajad ja teisitimõtlejad tuleb kas kõrvaldada või sunniviisiliselt ümber kasvatada.

Härra Obama näib olevat langenud eksliku stereotüübi ohvriks, et meie peamine huvi on kultuurisõda. Kristlased mitte ainult ei kuluta rohkem vahendeid vaesusega võitlemisele kui moraali või elu pühadusega seotud küsimustele, vaid nad panustavad võitluses vaesusega kaugelt rohkem kui kestahes teine siin riigis. See on fakt.

© Meie Kirik