Paljud evangelikaalid arvavad, et katoliiklased usuvad heade tegude läbi õndsakssaamist või vähemalt on sellele ohtlikult lähedal. Üks peamisi põhjusi niisuguse arvamuse tekkeks on, et katoliiklased (ja õigeusklikud) räägivad sakramentide kaudu antavast armust. Nii kõnelevad katoliiklased Jumala vabast armust ja armust, mida jagatakse sakramentide kaudu. Kuidas saab vaba arm olla antud millegi kaudu ja siiski jääda vabaks? Kuidas saab Kristuse ohver, milles Ta maksis meie pattude eest üks kord ja alatiseks, rakenduda tulevikus füüsiliste aktide läbi ilma oma vaba armu olemust kaotamata?

„Ärgake üles! Katk on jõudnud teie uksele. See hävitab teid. Meie, Lähis-Ida kristlased, oleme ainsad, kes on näinud kurjuse palet: see on islam.“ – „Kui siin peaks leiduma veel keegi, kes arvab, et ISIS ei esinda islamit, siis palun võtku teadmiseks, et ta eksib. ISIS esindab islamit sada protsenti.“ Isa Douglas al Bazi, katoliku preester Erbili linnast Iraagis, kannab oma ihul üheksa aastat tagasi üle elatud piinamise arme. „Palun teid: ärge nimetage seda konfliktiks. See on genotsiid,“ ütleb preester, kes ei taha midagi kuulda mõõdukast islamist.

Tasapisi põhiõiguste olukord halveneb. Usuvabaduse küsimustes nõutakse kristlastelt esmalt oma veendumustest vaikimist, seejärel nõudmise peale tegutsemist oma veendumuse vastu ning viimaks tegema seda omaalgatuslikult. Sõnavabaduse vähenemine areneb ähvardamisest, hirmutamisest ja laimust selleni, et sõnavabaduse kasutamise puhul ootavad kristlasi kriminaalõiguslikud tagajärjed. Sarnased katsumused olid tuttavad ka esimeste sajandite kristlastele ja nende kogudustele.

Kultuurisõjaks nimetatud väärtuste konflikti ei algatanud kristlased või teised traditsiooniliste väärtuste hoidjad, vaid revolutsionäärid, kes unistavad õiglasemast maailmast. Pole kahtlust, et nad usuvad oma üllaid ideaale – kulgeda vääramatult progressi teel ja üles ehitada paremat ühiskonda. Ja mis meil saakski olla parema ja õiglasema maailma vastu? Ainult et seda ei saavuta nende printsiipide hülgamisega, mida mitmed suured kultuurid inimkonna ajaloos on tundnud loomuseaduse või jumalikuks ilmutuseks peetud tunnetuse alusel.

Traditsioonilised kristlased, see tähendab ortodoksid ja katoliiklased, ei tee Maarjast jumalat. See süüdistus on väär ega oma mingisugustki ajaloolist alust. Mitte keegi pole Maarjat Kristusega võrdseks teinud. Kristus on ainus vahemees Jumala ja inimeste vahel ning lunastus saab teoks ainult Tema läbi. Kui ütleme, et Maarja on meie eestkostja, ei väida me tema kohta midagi enamat kui seda, et ta palub meie eest. Meie usus ei ole midagi, mis läheks lahku tõsiasjast, et usume seda, et päästet vahendab ainult Kristus. Meie veendumus, et ainult Kristus on maailma Päästja, ei vastandu usule, et need, keda Jumal on kirgastanud, seisavad Tema ees palves.

Oleme me valmis seda möönma või mitte, aga see, mis meie silme all aset leiab, on kultuuri­sõda, mis on võtnud seadus­loome kuju. Sõda käib selle üle, kuidas me määratleme iseennast ja millisel viisil peegeldab ühiskondlik elu meie enda määratluse sisu. Sõda käib õiguse üle suunata kultuurilisi protsesse alus­vundamendi rajatiseni välja. Sellelt pinnalt on väga raske astuda dialoogi, sest modernse vasak­liberalismi näol, mille peamiseks löögi­rusikaks on tänapäeval homo­liikumine, on tegu tsivilisatsiooni seniste põhi­hoovuste vastase liikumisega, mis on pea kõikidelt oma eeldustelt tsivilisatsioonilise mõtlemise antitees.

Neitsi Maarja ja tema tähtsus on tõenäoliselt paavstluse kõrval suurim protestante ja katoliiklasi eraldav asjaolu. Katoliiklik suhtumine Maarjasse tundub protestantidele sageli liialdusena. Piiblis on Maarjast otseselt juttu üsna vähe ja seetõttu peetakse enamikke traditsiooniliste kirikute (katoliku ja ortodoksi, aga ka mõnede luterluse ja anglikanismi voolude) arusaamu ekslikeks. Protestantlikud kristlased süüdistavad katoliku kirikut selles, et see pöörab liiga palju tähelepanu Maarjale ja liiga vähe ainsale Päästjale, Kristusele. Kuid et hukkamõistmise asemel mõista püüda, siis süvenegem pisut sellesse, mida ja mis alustel need vanad kirikud Maarja kohta usuvad ja õpetavad.

Kaks aastat tagasi kirjutas professor Tõnu Lehtsaar: „Olen viimasel ajal üha sagedamini tabanud end mõttelt, et liigume Eestis millegi diktatuurisarnase poole. [---] Diktatuuri ajal on õnnelikud need, kes pooldavad pealiini mõtteviisi. Tuntakse ennast hästi ja sageli tekib joovastav entusiasm kuulutada, jagada ja kehtestada oma ilmavaadet ka teistele. Jagub ka raha ja meediaruumi.“ Professor Lehtsaare hinnang sobib hästi iseloomustama nn arvamusfestivali, mis idee poolest kujutab endast mitmekesisust väärtustava demokraatliku ühiskonna rõõmsat arvamuspidu, kus inimesed saavad entusiastlikult vaieldes ja mõtteid vahetades otsida innovatiivseid lahendusi ühiskondlikele probleemidele. Lähemal vaatlusel selgub, et pluralism on näiline – vähemalt nendes küsimustes, mida peetakse vaidlustamisele mittekuuluva progressi loomulikuks, olemuslikuks osaks.

Manhattani kõrgeim kohus langetas juuli lõpus hämmastava otsuse, sätestades, et šimpansid ei ole õigusvõimelised isikud. Loomade õiguste eest võitlev ühendus The Nonhuman Rights Project ei suutnud oma taotlusega veenda kohtunik Jaffesit, kes aga leidis, et isiku staatuse omistamine loomadele võib mitte väga kauges tulevikus siiski võimalikuks osutuda. Kohtuotsus on loomasõpradele tohutuks tagasilöögiks – eriti kui silmas pidada populaarse Zimbabwe lõvi Cecili tapmist Ameerika hambaarsti poolt. Manhattani kohtu otsus seab ju ka Cecili staatuse isikuna kahtluse alla.

Need teoloogid ja organisatsioonid veavad praegu katoliku kiriku õpetusameti vastu suunatud protestikampaaniat. Nad soovivad, et õpetusameti otsused ei oleks enam siduvad ja et preestriseisus devalveeritaks, selleks et Kirik saaks demokratiseeruda. Et need püüdlused on vastuolus Kiriku usupärandiga, mis on usklikele siduv, ei loe nende silmis midagi. Tegelikult tahavad nad asutada uue kiriku. Oleks normaalne, kui kirikuvõimud ametlikult teataksid, et taolised nõudmised ei ole katoliiklikud.

Luterlased usuvad kahe kuningriigi õpetusse. Jumal valitseb oma vaimuliku kuningriigi üle, mille Ta on rajanud Sõna ja sakramendi kaudu ja mis koosneb kõigist, kes usuvad Jeesusesse Kristusesse. See kuningriik – mida sageli kutsutakse Jumala paremaks käeks, kuna see näitab Jumala erilist soosingut – jääb alatiseks püsima igaveses elus, mille Jumal on oma lastele valmistanud. Kuid Jumalal on veel teinegi kuningriik. Ta valitseb ka maailma üle, mille Ta on loonud, ja inim­ühiskonna üle, mille Ta on rajanud. Seda kuningriiki valitseb Jumal oma seaduste kaudu, nii loodus­seaduste kaudu, mille Ta universumis sisse seadis, kui moraali­seaduste abil, mille Ta kirjutas inimese südamesse.

© Meie Kirik