Piibel arvestab asjaoluga, et Jumala tahte ja inimese süü tõttu pole kõik ajad võrdsed. On olemas läheduse aegu ja kauguse aegu, põua aegu ja lõikuse aegu, aegu, mille kohta öeldakse: «Vaata, just nüüd», ja aegu, mille kohta öeldakse: «Vaata, mitte praegu!» Jumal ei ole kõikide aegade jaoks ühtviisi Jumal, ta ei ole alati ühtviisi lähedal. On aegu, mil Jumal annab oma prohvetite kaudu oma Sõna külluses, ja aegu, mil inimesed tunnevad Jumala sõna järele nälga ning otsivad seda asjatult; aegu, mil imed peaaegu iga päev ilmuvad, ja aegu, mil ühtki imet ei toimu; aegu, mil apostlid Jumala käsu peale kuulutavad, ja aegu, mil Jumal neile kuulutamise keelab. … Kus Piibel kõneleb Jumala eemalolemise aegadest, seal sünnib see kartuse, kohkumise ja oma süü tunnistamisega ning uue, Jumala tungiva ootusega.

Katkend raamatust «Jumala ootamise ajal»

Õigeusukirik ja katoliku kirik olid kord üks Kirik. Kirikulõhe nende vahel tekkis aastal 1054. Millised on peamised erinevused kahe traditsiooni vahel?

Esiteks. Katoliku kirik peab kõigi kristlaste ülemkarjaseks, Kristuse vikaariks maa peal ja igasuguse kirikliku võimu allikaks Rooma paavsti. Õigeusukirikus ei ole ühtainust kõrgeimat piiskoppi. Iga autokefaalne, s.o iseseisev kirik valitseb end oma piiskoppide kogu kaudu, mille peaks on esikarjane – patriarh, metropoliit või peapiiskop. Kõigi kohalike kirikute esikarjased – aga neid on praegu viisteist – on üksteisega võrdsed, mitte ükski neist ei allu teisele.

Teiseks. Katoliku kirikus on õpetus paavsti ilmeksimatusest, kui ta oma kateedrilt väljendab kiriku õpetust. Mistahes teoloogiline või dogmaatiline otsus jõustub üksnes paavsti kinnitusega. Õigeusukirikus ei ole eksimatu autoriteediga inimest, lõplikud otsused teoloogilistes küsimustes langetatakse piiskoppide sinoditel. Neid otsuseid ei pea mitte kellegi poolt ainuisikuliselt kinnitatama.

Kolmandaks. Katoliiklased usuvad, et Püha Vaim lähtub Isast ja Pojast. Sellest lähtudes täiendasid nad usutunnistust (nn filioque – lad k «ja Pojast»). Õigeusklikud usuvad, et Püha Vaim lähtub Isast, tuginedes Jeesuse sõnadele Johannese evangeeliumis: «Tõe Vaim, kes lähtub Isast» (Jh 15:26).

Neljandaks. Katoliiklased usuvad, et lisaks taevale ja põrgule eksisteerib puhastustuli – ajutine vaheseisund taevaõndsuse ja piinade vahel, kus puhastatakse patuseid. Õigeusklikud ei usu puhastustule olemasolusse, tunnistades vaid kahesugust surmajärgset seisundit vastavalt Jeesus Kristuse sõnadele: «Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu» (Mt 25:46).

Viiendaks. Katoliku kirikus tunnistatakse Neitsi Maarja pärispatuta saamise dogmat. Vastavalt sellele dogmale on õndsaim Neitsi «tänu erilistele armudele, väljavalimisele kõikvõimsa Jumala poolt ja Jeesuse Kristuse, kogu inimsoo Lunastaja teenetele oma eostumise esimesest hetkest jäänud vabaks igasugusest pärispatu plekist.» Õigeusukirik ei tunnista seda dogmat, kuigi usub, et Jumalasünnitaja valiti Jumala poolt välja, et temast saaks Issanda ema, ja nimetab teda kõige pühamaks, kõige puhtamaks ja kõige enam õnnistatuks.

Kuuendaks. Katoliiklik traditsioon peab oikumeenilisteks kirikukogudeks neid, mis kutsuti kokku 4. sajandist kuni 20. sajandini ja mida on kokku kakskümmend üks. Õigeusu traditsioon tunnistab ainult seitset oikumeenilist kirikukogu, mis toimusid 4.–8. sajandini.

Seitsmendaks. Katoliku kirikus ja õigeusukirikus on kasutusel erinev kalender. Peamised kirikupühad on samad, aga need ei lange samale ajale. Ülestõusmispüha tähistatakse mõnikord samal ajal, mõnikord erineval ajal.

Kaheksandaks. Katoliku kiriku ladina riituses ei või mitte ainult piiskopid, vaid ka preestrid abielluda. Õigeusukirikus võib preester olla kas abielus või munk.

Üheksandaks. Katoliku kiriku ladina riituses on üldiselt levinud komme jagada ilmikutele armulauda ühel kujul – ainult Kristuse Ihu. Õigeusukirikus saavad ilmikud osa nii Kristuse Ihust kui Verest.

Kümnendaks. Ladina riituses kasutatakse armulaual hapnemata leiba, õigeusukirikus hapendatud leiba.

Üheteistkümnendaks. Ladina riituse katoliiklased teevad ristimärki viie sõrmega ja vasakult paremale. Õigeusklikud teevad ristimärki kolme sõrmega ja paremalt vasakule, vanausulised – kahe sõrmega.

Kaheteistkümnendaks. Katoliku traditsiooni kohaselt äsja ristitud väikelapsi ei salvita [konfirmeerita] ega jagata neile armulauda. Lapsi lubatakse armulauale reeglina alates seitsmendast eluaastast, konfirmeeritakse neid aga veelgi hiljem. Õigeusukirikus talitatakse salvimise sakramenti koos ristimisega ja kõik ristitud lapsed lubatakse armulauale.

Neist kaheteistkümnest erinevusest puudutavad esimesed kuus usutunnistust, viimased kuus on rituaalse iseloomuga.

Videost tõlkinud Veiko Vihuri.

Volokolamski metropoliit Illarion (Alfejev) on Vene Õigeusu Kiriku välissuhete osakonna juht

Peatselt mööduva 2020. aastaga on ühtlasi täitunud kaheksasada aastat Mandri-Eesti ristimisest. Erinevalt mõne aasta eest pidulikult tähistatud reformatsioonijuubelist pole seda tähtsündmust peetud vajalikuks meenutada. Arvatavasti on põhjus selles, et kuigi eestlaste ristimine taanlaste ja sakslaste poolt sidus Eesti õhtumaise kristluse ja kultuuriruumiga, kaasnes sellega muistse vabaduse kaotus.

Sõjalis-poliitiliselt olid 13. sajandi alguskümnendid tõepoolest tormilised. Eesti alal ristusid üleaedsete huvid – siia tungisid sakslased, taanlased, rootslased, leedulased, pihkvalased ja novgorodlased, nendega sõdisid või sõlmisid vajadusel liitlassuhteid mandri-eestlased ja saarlased. Ka vallutajad kisklesid ja pusklesid omavahel. Aastaks 1220 oli Mandri-Eesti jäänud taanlaste ja sakslaste pihtide vahel, lisaks tungisid Läänemaale rootslased, kelle katse Lihulas kanda kinnitada siiski luhtus.

Eesti ala ristimisele pretendeeris kaks peamist kiriklikku institutsiooni: toona väga mõjukas Lundi peapiiskopkond (Taani) ja ekspansioonile orienteeritud noore misjonikirikuna Riia piiskopkond, mille rajasid sakslased. Lundi peapiiskopina oli aastatel 1201–1228 ametis Anders Sunesen, Riia piiskopiks vahemikus 1199–1229 oli Albert von Buxhövden, kes pärines Bremeni peapiiskopkonna ministeriaalisuguvõsast. Mõlemad olid väga võimekad mehed. Lisaks muule koordineeris Sunesen Taani kuninga asehaldurina 1220. aastal taani preestrite ristimisretke Viru-, Harju- ja Järvamaale. Ent peamist rolli Eesti ala ristiusustamisel etendas siiski piiskop Albert, mistõttu suurem osa Eestist jäi edaspidi kiriklikult seotuks Riiaga.

Sellega võrreldes oli palju tagasihoidlikum Novgorodi piiskopkonna roll, ent on teada, et ka venelased ristisid eestlasi. Siinjuures peab meeles pidama, et aastal 1054 tekkis ida ja lääne kristlaste vahel kirikulõhe ning kumbki pool hakkas teist skismaatiliseks pidama. Preester Henriku kroonikast võib lugeda, et 1210. aastal tegid Novgorodi ja Pihkva vürstid sõjakäigu Ugandisse, sundisid alistuma Otepää linnuse ja «ristisid mõningad neist oma ristimisega» (XIV, 2). Kuus aastat hiljem «said Pihkva venelased ugalaste peale pahaseks, et need olid vastu võtnud ladinlaste ristimise ja nende oma ära põlanud, ja nõudsid neid sõjaga ähvardades neilt maksu ja andamit» (XX, 3). Sakala ja Ugandi maakonnad olid nimelt vahepeal riialastelt ristimise vastu võtnud. Kui ugalased pöördusid nüüd abipalvega Riia piiskopi ja mõõgavendade poole, vastati neile, et nad on «vabad venelastest, nagu nad enne ristimist alati olid». Vastristitud ugalased kui vagad ladina kristlased (nähkem siin irooniat) korraldasidki siis Novgorodimaale skismaatikute vastu rüüsteretke ja panid ilmumispüha paiku venelaste seas, kes Henriku teatel olid tavalisest enam «oma söömingute ja joomingutega tegevuses», toime tapatalgud ja riisumise. Mõistagi ei olnud asi usulistes erimeelsustes, vaid sõltuvussuhte mittetunnustamises.

1220. aasta võiduristimine

Ristimine ei tähendanud üksnes kiriklikku kuuluvust, vaid tõi praktikas kaasa poliitilise alluvussuhte. Seetõttu tekkis aastal 1220 Riia kiriku ja Taani vahel lausa võidujooks Eesti mandriosa lõpliku ristimise pärast. Kroonik Henrik, kes ka ise preestrina eestlasi ristimas käis, kirjeldab seda nii (XXIV, 5):

«Kuid taanlased, himustades seda oma naabermaad ennakult hõivata, läkitasid oma preestrid nagu võõrale lõikusele. Need ristides mõned külad ja saates omasid teistesse, kuhu nad ise nii kiiresti ei jõudnud minna, ja käskides kõigis külades teha suured puuristid ja saates pühitsetud vett talupoegade kätega ja käskides piserdada naisi ja lapsi üritasid niiviisi Riia preestreist ette jõuda ja püüdsid sel kombel haarata kogu maa ennakult taanlaste kuninga kätte. Seda mõistes läksid Petrus ja Henric [preestrid Petrus Kaikewalde Soomest ja ilmselt kroonik Henrik] ära Järvamaale, ja ristinud seal esimestes külades õige palju inimesi, said kuulda, et taanlaste preester Wolther on sinna tulnud; nad läksid talle vastu ja ütlesid, et see maa on riialaste võimu all, ja kinnitasid, et see viinamägi on istutatud õndsa neitsi lipu all ristisõdijate innu ja riialaste vaevaga.»

«Vahepeal [1220],» jätkab Henrik, «kui teised tülitsesid maade valitsemise pärast, läks Ümera lätlaste preester [s.t kroonik Henrik] jälle Eestimaale, võtnud kaasa teise, tollal äsja ametisse määratud preestri Theoderici. Ja käinud läbi Sakala, tulid nad Pala äärde ja sellest jõest alates kastsid püha ristimise lättes naaberprovintsi, mida kutsutakse Nurmegundeks; tehes peatuse igas suuremas külas, kutsusid nad rahva kokku ja andsid neile evangeeliumiõpetust. Ja käies seitse päeva ringi, ristisid nad iga päev kolmsada või nelisada mõlemast soost. Pärast seda läksid nad Järvamaale; ja läinud viimasesse provintsi Virumaa pool, mida kutsutakse Loppegundeks, mis polnud veel ristitud, pühitsesid nad igas suuremas külas püha ristimise müsteeriumi, kuni tulid külla, mida kutsutakse Kettiseks, ja tegid seal sedasama; sinna ehitasid taanlased hiljem kiriku, nii nagu nad on teinud ka paljudes teistes meie ristitud külades. Jõudes lõpuks külasse, mida Reinevereks kutsutakse, saatsid nad teistest küladest rahvast kokku kutsuma. Ja lausus talupoeg, kes oli nende vanem: «Meie oleme juba kõik ristitud.» Ja kui nad küsisid, kelle ristimisega nad on ristitud, vastas see: «Kui me olime Jalgsema külas, kui taanlaste preester seal oma ristimise sakramenti toimetas, ristis ta mõned mehed meie omadest ja andis meile püha vett ja me pöördusime tagasi oma küladesse ja piserdasime selle veega ja ristisime igaüks oma pere, naised ja lapsed – ja mida me teile peale selle teeme? Sest kui me oleme kord ristitud, ei võta me teid enam vastu.» Seda kuulnud, preestrid pisut muigasid, ja puistates jalgade tolmu nende peale, tõttasid teistesse küladesse ja ristisid Virumaa rajamail kolm küla… Viinud niisiis ristimise selles provintsis seitsme päevaga lõpule, pöördusid preestrid tagasi teise provintsi, mida kutsutakse Mõhuks; ja viibides seal samuti terve nädala, käisid nad ringi mööda külasid ja ristisid iga päev umbes kolmsada või viissada mõlemast soost, kuni nad viisid ristimise lõpule, hävitasid paganate usukombed ka sellel alal. Ja liikudes sellest provintsist edasi Vaigasse, leidsid nad teel palju külasid, kus veel ükski preester polnud käinud, ja ristinud seal kõik mehed ja naised ja lapsed, minnes ümber Võrtsjärve, tulid nad Vaigasse, ja et Vaiga oli juba varem ristitud, läksid nad tagasi provintsi, mida kutsutakse Jogentaganaks, ja külastades üksikuid külasid, mis enne olid jäänud veel ristimata, nimelt Igaveret, Vetpoolet ja Vasulat ühes paljude teistega, ristisid kõik nende mehed ja naised ja lapsed. Ja olnud seal terve nädala ja teinud sellel alal püha ristimise müsteeriumi teoks, pöördusid nad rõõmustades tagasi Emajõe äärde ja viisid mõlemal pool jõge samuti vagadusetöö ja õpetustegevuse ristimatute hulgas lõpule ja läksid lõpuks Otepääle tagasi…»

Edasi jutustab Henrik, et preester Theoderic läks hiljem uuesti Järvamaale ja Virumaale oma ristitute juurde ja elas seal koos nendega, ent taanlased võtsid ta koos sulastega kinni ning saatsid paljaksriisutuna tagasi Liivimaale. Henrik jätkas ristimistööd Valgatabalves Pihkva pool, viies ristiusu sealse kandi kaugeimatessegi küladesse. Pärast rootslaste lüüasaamist Lihulas 1220. aasta augustis saadeti Läänemaale Ridalasse preester Salomon, kellelt kohalikud võtsid ristimise lahkesti vastu ja tõotasid «alati hea meelega Riia kirikut teenida, taanlaste võimu ja ristimist aga mitte kunagi vastu võtta» (XXIV, 6).

Aasta 1220 kokkuvõtteks kirjutab Henrik (XXIV, 6): «Samal ajal viidi ristimine lõpule üle kogu Eestimaa ja ristiti palju rahvast kõigis Eestimaa piirides ja provintsides – ja nõnda, et ühed preestrid ristisid [tuhat] ja enam, teised viis tuhat, mõned nendest kümme tuhat nende tuhandete seast ja enam. Ja kirik rõõmustas rahu vaikuse üle ja kogu rahvas kiitis Issandat, kes pärast väga paljusid sõdu pööras lõpuks paganate südamed ebajumalakummardamiselt nende Jumala kummardamisele, kes on õnnistatud igavesti.»

Mida ristimine kaasa tõi?

Ristimine on kristlaseks – Kristuse järgijaks – saamise sakrament, mis tähistab ristitava personaalset uuestisündi, nüüd juba Kristuse ihu liikmena. Kuid sellel on ka õiguslikud tagajärjed. Ristitust saab kiriku liige, kellel tekitavad kiriku ees teatavad vaimulikud ja materiaalsed kohustused. Kuna kristlus oli toona «avalik asi», kuulus kirikukümnise kogumine ja muude kohustuste täitmise järele valvamine n-ö avaliku võimu kompetentsi. Kristlane võttis vastu «ristiusu ikke», s.t kohustus järgima kiriku nõudmisi, kandma koormisi, pidama ülal vaimulikke ja osalema ka kirikute ehitamises. Tollaste allikate teateid ristiusust taganemise kohta tuleb mõista nii, et taganeti just endale võetud kohustuste täitmisest, näiteks maksude maksmisest.

Kehtiv ristimine saab olla vaid vabatahtlik – vägisi ei saa kedagi Jumala lapseks teha. Siit kerkib küsimus, kas «tule ja mõõga» abil, s.t jõul põhinevat sundi kasutades läbi viidud ristimine on teoloogilises mõttes legitiimne. Sellele võib vasta nii, et kuigi ristimine sai võimalikuks tänu sõjalisele allajäämisele, toimus see formaalselt siiski vabatahtlikult. Peab arvestama sellega, et kristlaseks saamine ei olnud niivõrd isikliku usuotsuse kui kogukondliku kuuluvuse küsimus. Toonastes ühiskondlikes oludes oli üsna tavaline, et kristluse vastuvõtmise üle otsustas kuningas või pealik ning rahvas järgnes sellele. Üksikisik oli osa laiemast kogukonnast ning pidi arvestama ühiste huvidega, nii nagu «paremad ja vanemad» seda väljendasid. Ristiusu sisemine omaksvõtt oli muidugi palju pikem protsess.

Niisamuti ei ole üksikisik kristlasena üksi, vaid osa laiemast kiriklikust kogukonnast. Ta kuulub kohalikku kogudusse, mille eesotsas on piiskop ja mis jaguneb tavaliselt territoriaalseteks üksusteks – kirikukihelkondadeks, mille keskuseks on kohalik kirik. Seega oli ristimine kirikuorganisatsiooni kujunemise eelduseks ja tõukeks Eesti alal. Misjonialal kujunes edaspidi järkjärgult välja püsivamate piiskopkondade ja kirikukihelkondade võrk. Eestist ja eestlastest sai osa õhtumaisest corpus christianorum’ist.

Eesti ala ristimine viidi lõpule 1227. aasta veebruaris, kui Saaremaa alistus paavsti viitselegaadi, Riia piiskopi, mõõgavendade, Taani kuninga vasallide ja mandrieestlaste ühisväele. Samas õnnestus saarlastel kuni Jüriöö ülestõusuni säilitada üsna ulatuslik autonoomia. Aga see on juba eraldi teema.

«Ja Sõna sai lihaks ja elas meie keskel, ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde» (Jh 1:14).

Me kasutame enda väljendamiseks sõnu ja vahel juhtub, et mõni väljaöeldud sõna saab niivõrd elujõuliseks, et selle mõju ületab riigipiire ja kontinente.

Käesoleva aasta üks enim kõlanud sõna on olnud «koroona». See sõna on külvanud paanikat ja ebakindlust ning sellel on olnud globaalne mõju. Aga vaatamata meid ümbritsevale ebakindlusele oleme jõudnud hetke, mil tähistame taas jõulupühi ja kuulutame sõnumit valguse võidust pimeduse üle. Rõõmustame selle üle, et Isast Ainusündinu kirkus, täis armu ja tõde, on meid julgustamas ja andmas lootust ka siis, kui olukorrad on keerulised.

«Sõna sai lihaks ja elas meie keskel.» Seda sõnumit võime kuulda käesolevatel jõuludel paljudes kirikutes. Sõnum Jumala ainusündinud Pojast Jeesusest, kes kannab ära maailma patu, on rõõmusõnum kõigile rahvastele. Jeesus toob lootust kaduvuse keskel ja ütleb: «Igavene elu on see, et nad tunneksid sind, ainsat tõelist Jumalat, ja Jeesust Kristust, kelle sina oled läkitanud» (Jh 17:3). See on kingitus inimkonnale, mille väärtus on igavene.

Jeesus Kristus on Sõna, mis «sai lihaks ja elas meie keskel, … täis armu ja tõde.» Arm tähendab Jumala halastust, heldust ja kaastunnet – midagi, mis valmistab inimesele rõõmu. Jumal soovib meile head. Ta soovib, et oleksime rõõmsad ja elaksime rahus. Ta on armuline ja halastaja, annab andeks meie patud ja kutsub meidki olema vastastikku halastajad ning armulised. Jõulud on aeg tunda sellest kõigest rõõmu.

Jumal on täis tõde, mis teeb inimese vabaks ja on kättesaadav kõigile neile, kes usuvad Jeesusesse. Jumal valmistab inimesele rõõmu, sest rõõm Issandas annab inimesele tugevuse.

Head kaasmaalased! Meilegi on antud võimalus näha Tema kirkust ja saada osa Tema armust ning tõest. Jagades seda üksteisega, saab sellest väärtuslik kingitus meie kõigi jaoks.

Eesti Kirikute Nõukogu soovib kõigile õnnistatud jõulupühi ja kaunist saabuvat 2021. aastat.

Viimastel sajanditel on akadeemilises usuteaduses tegeldud «ajaloolise Jeesuse» rekonstrueerimisega. Selle käigus on paljud seigad Jeesuse elukäigus ebaehtsatena kõrvale heidetud. Küsime teoloogiadoktor Arne Hiobilt, kas mitmed klassikalised väited Jeesuse sündimisega seotud asjaolude kohta peavad endiselt paika.

Arne Hiob: Olen nende teemadega tegelnud oma mitmetes raamatutes, eriti «Püha Maa, juudid ja Jeesus» (2012) ning «Jeesus usu ja teaduse vahel» (2017). Võin kinnitada, et Jeesuse elukäigust ebaehtsatena kõrvale heidetud seikade suhtes pole mingeid tõendeid ega ka konsensust. Tegemist on puhtalt hüpoteetilise tasandiga, mida tunnistavad piiblieksegeedid enamasti ka ise. Kõik see, mida kõrvale heidetakse, on seotud rohkem uusajal levinud maailmapildiga, kus ei usuta imesid. Kui imesid uskuda, siis pole põhjust kahtlustama hakatagi, et mõni seik ei pärine Jeesuselt. Tõsi, paljude seikade suhtes (eriti Jeesuse neitsistsünd ja lapsepõlvelood, nn loodusimed ja tühi haud) on suurem osa akadeemilistest piibliteadlastest seisukohal, et need on müüdid. Kuid see on hüpotees ning hüpoteesidega ei saa midagi ümber lükata. Need piibliteadlased, kes on veendunud, et imed on võimalikud, on ammu osutanud, et pole mingit põhjust vaidlustada piibellikke andmeid (põhjuseks on enamasti ikka seesama maailmapilt, mis ei luba uskuda).

Terve rida väga prominentseid teadlasi on siiamaani esitanud argumente, et piibellik pilt Jeesusest kehtib – mul on kodus mitmeid akadeemilis-teaduslikke käsitlusi selle kohta. Ka ei ole ortodoksi ja katoliku kirikud ning protestantlikud vabakirikud omaks võtnud skeptiliselt meelestatud akadeemilise kogukonna vaateid – viimased on aga valdavalt tunnustust leidnud Saksamaa, Skandinaavia, Suurbritannia ja Põhja-Ameerika protestantlikes suurkirikutes. Sellel on ulatuslikud tagajärjed: kui Jeesuse sõnu ja tegusid ei peeta enam ehtsateks, siis võib nendest taganeda uusi tingimusi arvestades. Sellest tulenevadki näiteks praegu diskuteeritavad seisukohad abieluküsimuste jt kohta, mis ei lähe kokku Piibliga – ei peagi minema, kui pärimusi Jeesuse kohta ei peeta rohkem või vähem ehtsaks.

Kas Jeesus sündis Petlemmas?

Arne Hiob: Pole ühtki konkureerivat pärimust ega ürikut vanast ajast, mis pakuks mingit muud versiooni. Seda paika ei ole ka kunagi vaidlustatud, enne viimast paari sajandit. See, et Jeesus olevat sündinud Naatsaretis, nagu akadeemiline «peavool» (või ennast peavooluks pidav suund) täiesti või osaliselt väidab, on hüpotees, mille tõestuseks ei ole absoluutselt ühtki tõendit, vaid ainult lisahüpoteesid. Mitte miski ei sunni ka Petlemmas sündimises kahtlema. Esimeste sajandite kirikuisad tunnistavad ühemõtteliselt Petlemma sündimist ja näitavad isegi Jeesuse sünnipaika, kuhu ehitati kirik, mida praegugi pidevalt külastatakse.

Kas Jeesus sündis neitsist?

Arne Hiob: Vihjeid neitsistsünnile leidub kogu Piiblis: ei Jeesus, Paulus ega keegi teine eelda iial, et Joosep olnuks Tema isa, vaid ikkagi ainult taevane Isa. Otsesõnu ei saadud imelisest sünnist enne rääkida, kui Jeesus oli surnuist ülestõusnud, sest keegi seda ei uskunud, pidades Maarjat pigem liiderdajaks (ka meie ei usuks, kui keegi lapseootel neiu väidaks, et ta on käimapeale jäänud Pühast Vaimust).

Vanas Testamendis sisaldub ettekuulutus, et «neitsi» jääb lapseootele ja toob Poja ilmale ning paneb temale nimeks Immanuel, s.t Jumal meiega (Js 7:14). Heebreakeelseid sõnu jälgides ei ole põhjust sünnitaja neitsilikkuses kahelda, nii nagu akadeemilised piibliteadlased enamasti. Olen sellest hiljuti rääkinud ühes oma jutluses, esitades lühidalt ka argumentatsiooni.

Kas võib aga keegi sündida neitsist? Seda on alati olnud raske uskuda. Vahel osutatakse partenogeneesile (neitsistsünnile) looduses. Jeesust on ka tõlgendatud evolutsiooni uue astmena, kellel erinevalt meist on täiuslik jumalatunnetus – ja on oletatud, et võibolla toimub kogu evolutsioon «neitsistsündide» kaudu, kus Jumal ühte poolt välja jättes sekkub otseselt? Sageli väidetakse, et universumi «peenhäälestuse» juures peab eeldama suunavat jõudu väljastpoolt.

Neitsistsünni evolutsionistlik tõlgendus on samuti hüpotees, ent kes saaks seda keelata? Mulle meeldis väga ühe kreatsionistliku tippfüüsiku seletus, mis on kreatsionism ehk loomise eeldamine teadusliku teooriana. Teaduse põhivool ei eita Jumalat, kuid jätab kõik üleloomuliku metoodiliselt-hüpoteetiliselt välja. Kreatsionistid vastavad: võrdõiguslikkuse huvides võtame meie üleloomuliku metoodiliselt-hüpoteetiliselt sisse tagasi – ja vaatame võrdluse kaudu, kumma tulemused veenavad rohkem. Mis tohiks keelata nii talitada?

Kas neististsünd on vajalik? Ilmselt küll, kuna nii teatatakse. Kui Jeesus oleks ainult «teoorias» Jumala Poeg ja mitte empiiriliselt, siis oleks ta viimselt tavaline inimene ja tema sõnal ei oleks ka otsustavat kaalu, mida praegugi tuleb järgida! Need, kes Jeesuse jumalikkust ei usu või selle ainult mingiks rohkem või vähem vajalikuks teooriaks tõlgendavad, ei taha enam tunnustada ka paljusid tema sõnu ja väiteid (näiteks taas praegu väideldavas abieluküsimuses jne). Loogiline, aeg läheb ju edasi. Aga kristlus on alati olnud veendunud Jeesuse ainulaadsuses, mis algab empiiriliselt juba Tema sünnist peale.

Kas Matteuse ja Luuka jutustused Jeesuse sünnist peavad paika?

Arne Hiob: Matteuse ja Luuka jutustused on täiesti kooskõlas. Olen selle välja toonud mitmetes oma kirjutistes: Petlemm, Joosep ja Maarja jne. Jutustused täiendavad teineteist ega ole mingit põhjust nendes kahelda. Et aga akadeemilises maailmas on valitsemas skeptiline hoiak, siis loomulikult kaheldakse. Võibolla kõige tõsisem on vastuväide, et paljud lood on ainult ühekordse allikatõendusega: karjastest ja 12-aastaset Jeesusest templis räägib ainult Luukas, tähetarkadest ja Egiptusesse põgenemisest ainult Matteus jne. Aga see ei ole põhjus ajaloolisuse äravõtmiseks. On muudki, mida on tõendatud ainult ühekordses allikas, ja selles ei kahelda. Ikkagi kõik «imeline», mida osa piibliteadlasi kui «moodsad inimesed» häbenevad uskuda, on see, mis tekitab neile probleeme – ja teaduse autoriteedile vääralt toetudes levivad ekslikud arusaamad, nagu oleks teadus tõestanud, et Jeesuse lapsepõlvelood ei ole ajaloolised. Mingeid selliseid tõestusi ei ole olemas!

Küsitles Veiko Vihuri

Miks hakkasid kristlased tähistama Jeesuse sünnipäeva 25. detsembril? Sellele vastatakse tavaliselt nii, et kirik soovis vana paganliku püha muuta kristlikuks. Veebiajakiri Meie Kirik avaldab uuesti artikli, kus Kristuse sünnikuupäeva jälgi otsitakse varasest kristlusest, mitte paganlusest.

Praegusel aastaajal võib üsna suure tõenäosusega kuulda väidet, et 25. detsember pole mitte kristlik jõulupüha, vaid algselt paganlik talvepüha, mille ristiusk võttis üle antiikaja usunditelt, et kirikusse uusi liikmeid meelitada. Kas see vastab tõele?

Pikka aega peeti seda jõulude päritolu «religiooniloolist hüpoteesi» peaaegu enesestmõistetavaks tõeks. Ometigi on viimaste aastakümnete ajaloouurimises kerkinud tõsiseltvõetavaid vastuargumente, mis arvatavasti on selle väite isegi kummutanud.

Esiteks pole kõige paremini sobivad paganlikud pühad jõulude eelkujudena enam sama usutavad kui varem. Näiteks 25. detsembri «võitmatu päikese» pühale pani aluse keiser Aurelianus alles 274. aastal pKr, osaliselt võib-olla vastusammuna kristlaste jaoks oluliseks saanud päevale.

Teiseks, teised tõsiseltvõetavad kandidaadid oma aja päikesekultuste hulgast pidasid oma pühi juba augustis. Pealegi, Vana-Rooma saturnaalide puhul pole ajalisest lähedusest hoolimata[1] leitud veenvat ajaloolist sidet jõulusündmuse toimumise aega arvutanud kristlastega.

Jõulud võivad lähtuda ülestõusmispühast

Aga kust jõulupüha kuupäev siis pärineb, kui mitte paganlusest? Vastus võib olla nii lähedal ristiusu keskmele, et esmapilgul ei oska seda sealt otsidagi. Liturgikaprofessor Thomas J. Talley järgi lähtub jõulupüha kuupäev Jeesuse ristisurma kuupäevast ehk esimesest suurest reedest.

Varajased kristlased tundsid Jeesuse surmakuupäeva vastu huvi varem kui Tema sünnikuupäeva vastu. Nad arvasid, et esimene suur reede oli juudi kuukalendri järgi niisanikuu 14. päeval.

Kohandades seda päeva Rooma impeeriumi lääneosas kasutatud Juliuse kalendriga, hakati Jeesuse surma-aasta suureks reedeks pidama 25. märtsi.[2] Samas järgiti riigi idaosas Kreeka kalendrit, mille Artemisiose-kuu kuues päev vastas niisanikuu neljateistkümnendale päevale. Kui Ida-Roomas mindi 4. sajandil üle Juliuse kalendrile, hakati uue kalendri järgi Jeesuse surma­päevaks pidama 6. aprilli.

Mis on sellel kõigel pistmist jõuludega? See on kirikuaastas ju hoopis teisel ajal kui ülestõusmispüha. See seostub jõuludega selle kaudu, et varajaste kristlaste aegses rabiinlikus juutluses usuti, et suured prohvetid sünnivad ja surevad samal päeval. Üldse usuti, et olulised päästeloolised sündmused toimuvad samal aastaajal.

Näide taolisest uskumusest on säilinud Babüloonia Talmudis (juudi õpetlaste kirjutiste kogumik), mis räägib, kuidas kahe rabi vaidluses ütleb üks: «Maailm loodi niisanikuus, patriarhid sündisid niisanikuus, Iisak sündis niisanikuus, niisanikuus lunastatakse meie esiisad» (Roš hašana, 10b–11a).

Kristlased võtsid selle mõtteviisi juutidelt pisut muudetuna üle ning eeldasid, et Jeesus mitte üksnes ei surnud, vaid ka sigitati Pühast Vaimust 25. märtsil.[3] Seda päeva peetaksegi kirikuaastas praegu Issanda kuulutamise pühaks, mil ingel teatas Maarjale Jeesuse sünnist.

Teisisõnu arvutasid läänekristlased Jeesuse eostumise ja surmapäevast üheksa kuud edasi ning järeldasid, et Jeesuse sündimis­e päev on 25. detsember.[4] Idas tehti sama arvutustehe ning saadi 6. aprillist lähtudes 6. jaanuar. Neljandal sajandil ja pärast seda liikusid kirikupühad aja jooksul idast läände ja läänest itta ning viimaks said mõlemad kuupäevad tuntuks mõlemal pool.

Lääne kristlaskonnas peame me seda ida jõulupäeva kolmekuningapäevana. Seevastu ida ortodoksi kirikus on 6. jaanuar kui «teofaania» olulisem püha kui 25. detsember. Mõned vanad idakirikud – nagu Armeenia apostlik kirik – pühitsevad jõule endiselt üksnes 6. jaanuaril. Siis peetakse püha Jeesuse sündimise, ristimise ja kogu avalikule tegevusele eelneva elu auks.

Kokkuvõttes oli Jeesuse sünnipäeva määramine ja pühitsemine pikk protsess, mis omandas pika aja jooksul muidki tähendusi kui meie praegused kirikuaasta pühad.

Kristlased ei tahtnud kopeerida paganlikke pühasid

Aga kas me võime olla kindlad, et taoline mõttekäik pole kiriku püüd näidata, et jõulusid lihtsalt ei kleebitud paganlike pühade peale? Satub ju isegi parimal viisil määratletud Jeesuse sünnipäevadest vähemalt üks Juliuse kalendris erinevale päevale.

Siiski osutab tõestusmaterjal selles küsimuses kristlaste iseseisvale rollile. Üks oluline kinnitav asjaolu on ühe varase hereetiliseks tunnistatud kristliku rühmituse jõulude tähistamise viis. Neid nimetatakse donatistideks ning nad tegutsesid peamiselt Põhja-Aafrikas alates 4. sajandist.

Donatism sai alguse Rooma impeeriumi viimastest ulatuslikumatest kristlaste tagakiusamistest keiser Diocletianuse ajal 3.–4. sajandi vahetusel. Donatistide eksitus seisnes selles, et nad ei pidanud pädevaks selliste preestrite sakramente, kes tagakiusamise ajal olid lasknud oma piiblid ära põletada, kuid hiljem liitusid taas kogudustega.

Meie teema seisukohalt on huvitav, et üsna kindlalt pidasid donatistid jõule 25. detsembril. Veel huvitavam on teada, et nad olid eraldi keeldunud püha pidamisest 6. jaanuaril, mida nad pidasid kristlastele sobimatuks uuenduseks.[5]

Kuna donatistid olid Diocletianuse aegses tagakiusamises kõige visamat vastupanu osutanud rühm, on ebatõenäoline, et nad jäärapäistena oleksid teadlikult võtnud üle oma tagakiusajate usu olulise püha. Eriti kui nad olid teadlikud ka erinevast «kristlikumast» kuupäevast.

Kuna 25. detsembrit peeti toona Põhja-Aafrikas algseks Jeesuse sünnipäevaks, siis võib muuhulgas arvata, et see kuupäev on kinnistunud aastate 250–300 paiku.

Jõulude algus on varajases kirikuaastas

Kas jõulud siis on algselt kristlik püha või mitte? Lühidalt öeldes: tõenäoliselt jah. Varasel kristlusel lihtsalt ei sobinud paganatelt usu sisu üle võtta ning sama ranget joont hoiti ka usupühade puhul vähemalt niikaua, kuni kristlusest sai tasapisi Rooma impeeriumi peamine usund. Alles pärast seda hakkas kirik sajandite kestel seoses misjonitööga võtma ka jõuludesse üle paganlikke kombeid.

Mida niisugune arutelu pühade üle meile õpetab? Vähemalt seda, et kõik Jeesuse elust räägitud sündmused seostuvad ühel või teisel viisil Tema ristisurma ja ülestõusmisega. Varane kirik teadis seda ning tahtis sarnaselt teiste kirikupühadega ka jõulude pühitsemisel meenutada, et Kristus sündis siia maailma selleks, et surra, üles tõusta ja päästa inimesed surma meelevallast.

Autor Miikka Niiranen on insener ning portaali Areiopagi.fi peatoimetaja.

Tõlkinud Illimar Toomet

Kasutatud kirjandus

Susan K. Roll. Toward the Origins of Christmas. Kok Pharos Publishing House, 1995
Thomas J. Talley. The Origins of the Liturgical Year. The Liturgical Press, 1991
William J. Tighe. «Calculating Christmas.» Touchstone Magazine, 12/2003
Andrew McGowan. «How December 25 Became Christmas?» Bible History Daily, 2012

[1] Pidustused jumal Saturnuse auks algasid 17. detsembril ja kestsid seitse päeva. Toim.

[2] Nii näiteks Tertullianus (Adversus Judaeos, VIII). Toim.

[3] Sellest, et Jeesuse eostamine ja ristisurm langesid samale kuupäevale (25. märts), kirjutab Püha Augustinus (teoses De trinitate). Toim.

[4] Wikipedia ingliskeelse artikli andmeil esineb 25. detsember Jeesuse sünnipäevana esimest korda Rooma Hippolytusel (c 170–235). Hippolytuse järgi leidis Jeesuse eostamine aset kevadisel pööripäeval, mille ta asetas 25. märtsile. Jeesus pidi seega sündima üheksa kuud hiljem – 25. detsembril. Toim.

[5] 4.sajandi lõpus oli kristlikus kirikus Issanda sündimise kuupäeva osas tõepoolest erimeelsusi. 25. detsembril 385 noomis Roomast Petlemma asunud Püha Hieronymus kohalikke, et nad ei tähista Jeesuse sünnipäeva. Aasta hiljem, 25. detsembril 386, ütles Püha Johannes Kuldsuu oma jutluses: «Kogudustes vaieldakse palju tänase pidupäeva üle. Ühed heidavad sellele ette, et see on uus ja ennatlik ja äsja sisse seatud, teised kaitsevad seda, öeldes, et see on vana ja algupärane» (osundatud teosest: Gerhard Kroll, Jeesuse jälgedel, Tartu 2002, lk 44). Toim.

On olemas autentsest ja tuntud allikast pärit ettekuulutus pühalt Assisi Franciscuselt, kus ta kõneleb usutaganejast vastupaavsti ilmumisest katsumuste ajal (futurae tribulationis).[1]

Selles öeldakse, «et keegi, mittekanooniliselt valitud ja ketserlikust rikutusest nakatatud, sellel katsumuste ajal paavstiametis tunnustatuna, valab paljudele salakavalalt oma eksituse surmajoogisegu» (quod aliquis, non canonice electus et haeretica pravitate infectus, in articulo tribulationis illius ad papatum assumptus, multis mortem sui erroris sagaciter propinare moliretur).[2] Püha Assisi Franciscus ennustas, et see isik «usurpeerib türanlikult paavstiameti» (papatum usurpare tyrannice).[3]

Meie päevil usaldas just seda silmas pidades püha Padre Pio oma vaimulikule pojale, kuulsale eksortsistile Don Gabriele Amorthile järgmised dramaatilised sõnad: «Saatan on tunginud sügavale Kirikusse ja valitseb üürikest aega kogu väärkiriku üle.»[4] Püha Padre Pio teadis Fátima kolmandat saladust – talle ilmutati see juba neli aastat enne väikesi karjuslapsi.[5]

Tuntud hispaania ajakirjanik José María Zavala küsis Don Gabriele Amorthilt täpsemalt selle kohta ja võttis nende vestluse järgnevalt kokku: «On kaks korduvat ja omavahel seotud teemat: suur usutaganemine Kirikus selle tipust alates – mis vastab kardinal Ciappi tunnistusele – ja saatana asumine Kiriku peaks selles mõttes, et paavst on saatana kontrolli all.»[6]

Selles kontekstis viitas Zavala nende sõnade täpsele vastavusele seisukohaga, mida esitas Frère Michel, kes on pädev asjatundja Fátima sõnumi alal ja kirjutanud sel teemal raamatutriloogia. Ta ütles: «Tuleb aeg, mil toimub otsustav lahing Neitsi ja saatana vahel. Kogu maailma ujutab üle kuratliku segaduse tulv. Saatan tungib Kiriku kõige kõrgematele tasanditele. Siis leiab aset lõpuajaks ette kuulutatud suur usutaganemine, […] «valeprohvet», kes reedab Kiriku «metsalisele», vastavalt Johannese ilmutuse ettekuulutusele.»[7]

Tegelikult – nagu ka õde Lucia sellele osutab[8] – on see saladus ilmutatud juba Pühakirja viimases raamatus. Selles kõneldakse tulipunase lohe (Ilm 12:3), mis manifesteerub ateistlikus kommunismis, ja musta metsalise (Ilm 13:1–2), mis esindab vabamüürlust, vihast. Seal öeldakse: «Ma nägin maast üles tulevat teist metsalist, sel oli kaks sarve otsekui tallel ning ta rääkis nagu lohe. Ta tegi kõik esimese metsalise meelevallaga tema ees ning ta tegi, et ilmamaa ja need, kes seal elavad, kummardaksid esimest metsalist» (Ilm 13:11–12).

Metsaline, kes näeb välja kui tall, esindab kirikusisest vabamüürlust, mis on pühamusse – iseäranis hierarhiasse – sisse tunginud. Selle eesmärk on Katoliku Kirik seestpoolt üle võtta. Ta tahab luua – ja viib selle ka üürikeseks ajaks täide – ebajumala: valekristuse ja väärkiriku.[9]

Otsustava tähtsusega on osutus Kiriku hierarhiale, mille puhul mitra – kahe sarvega – viitab preestriameti täielikkusele. Metsaline, kes maast üles tuleb, näeb välja nagu Kristus-Talle sulane, kuid on tegelikult saatana, lohe sulane.

Seega, kui teine metsaline esindab kirikusisest vabamüürlust, personifitseerub ja sõna otseses mõttes tõuseb ta kuni tippu välja valeprohvetina,[10] keda mainitakse selgesti Johannese ilmutuse kolmes salmis (Ilm 16:13; 19:20; 20:10).

Tema on väärkiriku väärpea. Kohutava ketserluse ja jäleda pühaduseteotuse saatel edendab ta suurt usutaganemist tipust alates. Ta eksitab ja petab ilmamaa elanikke (vrd Ilm 13:14) ning tahab juhtida inimesi kummardama antikristust, kelle otsene eelkäija ta on (vrd Ilm 13:12).

Endine Fulda piiskop, Uue Testamendi eksegeet professor dr Eduard Schick osutab samuti sellele aspektile oma töös Ilmutusraamatu teemal: «Teise metsalise ülesanne on piiramatu võimu koondamine esimese metsalise kätte; selleks saab ta käsud ja vahendid esimeselt; ta peab panema inimesed tunnustama esimest metsalist Jumalana, mida too enda kohta väidab. See on kogu tema propaganda eesmärk nii sõnades kui tegudes. […] Küsimus on antikristuse üleilmse võimu ümberkujundamises religioosseks ja omakorda kõikide inimeste panemises teda kultuslikult austama.»[11]

Piiskop Schick räägib samuti saatanlikust kolmainsusest, mis koosneb lohest ja kahest metsalisest. Esimene metsaline, mis esindab vabamüürlust, personifitseerub antikristuses, ja teine metsaline, mis esindab kirikusisest vabamüürlust, personifitseerub valeprohvetis.[12] Nende eesmärgiks on piiramatu võim kogu maailma üle, saatana kuningriik maa peal.

«Maailma valitsejad, kes on astunud «saatanliku kolmainsuse» teenistusse, usuvad, et on tulnud soodne hetk korraldada viimane, purustav rünnak Kristuse Kiriku vastu maa peal. Selleks mitmekordistab saatanlik triaad oma propagandat.»[13]

Peapiiskop dr Fulton J. Sheen selgitab selles kontekstis, et kõnealuse plaani juurde kuulub vastukiriku asutamine: «Sel on kõik Kiriku tundemärgid ja tunnusjooned, kuid on jumalikust sisust vabaks tehtud ja vastupidiseks muudetud. Sellest saab antikristuse müstiline ihu, mis sarnaneb väliselt kõiges Kristuse Müstilisele Ihule.»[14] Seega vajab vastukirik oma peaks vastupaavsti, kelleks on Johannese ilmutuses esinev valeprohvet.

See vaenulik püüd tahab petlikult veenda inimesi «aktsepteerima uut religiooni, kus poleks risti, sellele vastavat liturgiat, religiooni, mis surmaks religiooni, või poliitikat, mis muutuks religiooniks.»[15]

Õnnis Anna Katharina Emmerich, suur Saksa müstik, on näinud ja kirjeldanud hukatusliku vastukiriku tõusu. Ta «nägi, kuidas […] Roomas kerkis üks tume kirik.»[16] Sellest rääkides ta kasutas drastilist väljendit, mis viitab selgesti sündmuse apokalüptilisele iseloomule: «Aga kogu maja oli pime ja must, seal sündis kõik sünkjas pimeduses. […] Ma nägin samuti, kui jubedad on selle pärakiriku järelmid. Ma nägin seda kasvamas, ma nägin kõiksugu ketsereid linna minemas.»[17]

Õnnis Anna Katharina Emmerich nägi kirikute sulgemist ja katoliku koguduste suurt viletsust kõikjal.[18] Ta kirjeldas «tumeda pärakiriku» levikut kui antikristuse otsustava võitluse täidesaatmist: «See sekt saab oma märgi apokalüptiliselt metsaliselt, mis tõuseb merest, elab koos sellega ja kehutab seda võitlema Kristuse karja vastu.»[19]

Kõige selle taustal kõlab La Salette’i tuntud sõnum otsekui vali ja vaibumatu hoiatus: «Rooma kaotab usu ja muutub antikristuse aujärjeks.»[20]

Portaalist LifeSiteNews tõlkis Veiko Vihuri.

Autor Frank Unterhalt on katoliku preester.

[1] Bartolomeo da Pisa, De conformitate vitae Beati Francisci ad vitam Domini Iesu, Liber II, Fruct. VI, Pars II, 3, teoses: Analecta Franciscana sive Chronica aliaque varia documenta ad historiam Fratrum Minorum spectantia, Edita a Patribus Collegii S. Bonaventurae, Romae 1912, Tomus V, lk 167.

[2] Ibid.

[3] Ibid.

[4] José María Zavala, El secreto mejor guardado de Fátima, Spanish edition, Planeta Publishing 2017, lk 231.

[5] Ibid., lk 20.

[6] Ibid., lk 267.

[7] Ibid., lk 83–84.

[8] Ibid., lk 271.

[9] Rudolf Graber, Athanasius und die Kirche unserer Zeit, Abensberg 1987 (11. trükk), lk 38.

[10] Vt ka Augustin Arndt (toim.), Die Heilige Schrift des Alten und Neuen Testamentes. Mit dem Texte der Vulgata, Regensburg. Rom & New York 1901, 3. vol., lk 979, allmärkus 18.

[11] Eduard Schick, Geistliche Schriftlesung. Die Apokalypse, Düsseldorf 1971, lk 149–150.

[12] Ibid., lk 141–142, 148–149.

[13] Ibid., lk 175.

[14] Fulton J. Sheen, Der Kommunismus und das Gewissen der westlichen Welt, Berlin 1950, lk 12.

[15] Ibid., lk 11.

[16] Karl Erhard Schmöger, Das Leben der gottseligen Anna Katharina Emmerich, 2. vol., Freiburg im Breisgau 1870, lk 492.

[17] Ibid., lk 493.

[18] Ibid., lk 494.

[19] Ibid., lk 501.

[20] Johannes Maria Höcht, Die Große Botschaft von La Salette, Stein am Rhein 2004 (8. trükk), lk 161.

Kodaniku jaoks on referendumist osavõtmine tähtsaima kodanikuõiguse kasutamine – nimelt võimu teostamine. Eesti Vabariigi põhiseaduse paragrahv 1 sätestab, et «Eesti on iseseisev ja sõltumatu demokraatlik vabariik, kus kõrgeima riigivõimu kandja on rahvas». Paragrahv 56 täpsustab: «Kõrgeimat riigivõimu teostab rahvas hääleõiguslike kodanike kaudu: 1) Riigikogu valimisega; 2) rahvahääletusega.»

Sellega peaks olema antud ühemõtteline vastus neile, kes üritavad eelseisvat rahvahääletust saboteerida. Inimesed võivad seejuures rääkida valgusest ja armastusest või esile tuua muid «õilsaid» põhjendusi, aga kui nende eesmärk on takistada rahval kui kõrgeima võimu kandjal jõuda otsusele olulises väärtusküsimuses – puhtalt selle pärast, et neile ei meeldi oodatav-eeldatav tulemus –, on nad põhiseadusliku korra sabotöörid. Punkt.

Kristlaste jaoks aga on rahvahääletus abielu kui mehe ja naise liidu üle võimalus ja kohustus anda tunnistust usutunnistuse esimesest artiklist, mis kõneleb Jumalast kui Loojast, kes on teinud inimese oma näo järgi ning loonud ta meheks ja naiseks ning kes on seadnud abielu, mille Jeesus on kuulutanud lahutamatuks: «Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks? Seepärast jätab mees oma isa ja ema ning hoiab oma naise poole ja need kaks saavad üheks. Nõnda ei ole nad enam kaks, vaid üks liha. Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!» (Mt 19:4jj)

Seda arvesse võttes tuleb tõsiselt taunida mõnede kristlastena esinevate inimeste väiteid, nagu oleks referendum lõhestav ja ebavajalik. Rahvahääletuse tuumaks on ju küsimus abielust. Mehe ja naise liidust ühiseks eluks ja järglaste saamisest kõneldakse juba Piibli esimestel lehekülgedel kui Jumala poolt õnnistatud institutsioonist. Kuidas saab Jumala sõna olla kristlase jaoks lõhestav?! Kuidas saab tunnistuse andmine Jumala tahtest olla ebavajalik?!

Me teame väga hästi, et kui abielureferendum jääks ära, oleks revolutsioonilistele, olemuselt antikristlikele jõududele antud roheline tuli muutmaks perekonnaseadust. Mitte küll praeguse võimuliidu ajal, aga päris kindlasti mõne järgmise koalitsiooni eestvõttel. Ja juba tulevad ka Euroopa Komisjonist sõnumid, et Euroopa Liit hakkab oma liikmetelt nõudma abielu mõiste laiendamist. Kuhumaani peaks see «laiendamine» ulatuma? Kui «laiendada» abielu uutele kooseluvormidele, näiteks samasoolistele paaridele, siis jääb ikkagi üle neid, kellele «abieluvõrdsus» ei laiene (näiteks lähisugulased või rohkem kui kahest partnerist koosnevad suhtevormid).

Referendum abielu teemal poleks vajalik, kui kõik mõistaksid põhiseadusesse kirja pandut ühtemoodi, nagu veel 1990. aastatel. Kui aga ühiskonnas on tekkinud vaidlus selle üle, kuidas mõista üht põlist institutsiooni, tuleks küsida rahvalt.

Need, kes püüavad abielureferendumi toimumist iga hinna eest takistada, tahavadki abielu tähendust moonutada. Nende hulgas on paraku ka nime poolest kristlasi, kes vaga näoga räägivad armastusest ja hoolimisest, aga tegelikult on Jumala sõnast ja kristlikust traditsioonist eemaldunud.

Riigi seisukohast on praegu kaalul kõrgeima riigivõimu kandja vabadus sõnastada olulistes küsimustes seisukoht ja anda seeläbi juhis riigile ja ühiskonnale. Rahvas ei ole eksimatu, aga demokraatia ideaali kohaselt on ikkagi tegemist kõrgeima võimu kandjaga.

Usu seisukohast vaadates tuleb kristlastele meenutada kohustust aidata kaasa pimeduse jõudude peatamisele. Pimedus rüütab end valgusega ja eksitab inimesi valedega. Armastus, valgus, inimlikkus, sallivus jne – nende kaunite sõnadega püütakse varjata mässu Jumala ja Tema korra vastu. Siin ei saa jääda kõrvaltvaatajaks, kui meie kui kristlaste võimuses on rahvahääletusel osalemise kaudu öelda «jah» Jumalale ja «ei» end valguseingliks maskeerinud pimedusevürstile.

Olen rääkinud juba rohkem kui 15 aastat, et need, kes kapist välja tulid, tahaksid kappi saata meid; s.t homoaktivistid, kes nõuavad «võrdsust» ja «sallivust», tahaksid teistsugused arvamused vaigistada. Umbes kümme aastat tagasi ütles mulle üks kristlasest advokaat: «Mike, miks sa piirdud sellega? Need, keda varem vangi pandi, tahavad nüüd meid vanglasse saata.»

Kui ma tema kommentaari Christian TV-s kordasin, naeruvääristasid mind paljud vasakpoolsed: «Keegi ei taha saata sinusuguseid vangi!»

Kuid see muutus kiiresti, kui 2015. aastal vangistati ühe Kentucky osariigi maakonna ametnik Kim Davis, kes keeldus kohtumäärust täitmast ja samasooliste paaride abielutunnistust välja andmast.

Paljud vasakpoolsed aplodeerisid tema arreteerimisele, nad olid Davise vangi saatmisest vaimustuses ja lootsid, et ta ei saa sealt niipea välja. Ja sotsiaalmeedias olid kommentaarid üle võlli, nagu näiteks see: «Kim Davis ei ole põhiseaduse ja ülemkohtu eiramise poolest parem kui need mehed, kes kavandasid ja viisid ellu rünnakud Maailma Kaubanduskeskusele ja Pentagonile 11. septembril. Tõsi, proua Davise trikitamise tõttu pole kaotatud ühtegi inimelu, kuid mõte kasutada oma usulisi tõekspidamisi õigustusena ülemkohtu ja põhiseaduse eiramiseks teeb temast religioosse terroristi samas reas bin Ladeni ja ISISega».

«Kuid,» võib nüüd keegi öelda, «Kim Davise arreteerimine kinnitab, et te liialdate oma seisukohaga. Ta keeldus täitmast kohtuniku otsest korraldust ja veetis siiski ainult paar päeva vanglas. Ärge tehke temast märtrit ega jätke vale muljet, et see on igapäevane asi.»

Tegelikult võiksin ma välja tuua muid näiteid, mitte ainult Ameerikast, vaid ka teistest riikidest, näiteks ühe isa juhtumi, kellega kohtusin eelmisel aastal Kanadas.

Ta oli vastu oma 14-aastase tütre soovile end mehena identifitseerida ja hakata saama hormoonravi. Kuid kohtud otsustasid tütre kasuks, kinnitades mitte ainult tema «õigust» alustada ravi, vaid ka keelates isal isegi oma kodus kutsuda omaenda tütart tema sünninimega või osutada talle kui naisele. Juhul kui isa söandaks seda teha, saaks ta kohapeal arreteerida.

Juba mitu aastat võib New Yorgis «diskrimineeriv» kohtlemine töökohal nende vastu, kes peavad end transseksuaalideks, kaasa tuua 250 000 dollari suuruse trahvi. Aga mis on diskrimineeriv kohtlemine?

Valitsuse ametliku veebisaidi andmetel tähendab see muu hulgas inimese enda eelistatud nime või sugu väljendava asesõna mittekasutamist, inimesele tema valitud tualettruumi kasutamise mittelubamist või isegi «seksistlikke stereotüüpe». Üleastumise korral saate kaela tohutud võlad või on asi veel hullem.

Nüüd on Norra muutnud bi- ja transfoobse kõne ebaseaduslikuks. Täpsemalt: «Karistusseadustik ütleb, et vihakõnes süüdiolevaid inimesi ootab privaatselt tehtud kommentaari eest rahatrahv või kuni aasta vangistust ja avalikult tehtud kommentaaride eest maksimaalselt kolm aastat vangistust. Lisaks saavad karmimalt karistada need, keda süüdistatakse vägivaldsetes kuritegudes, mis on motiveeritud ohvri orientatsioonist või sooidentiteedist.»

Niisiis, LGBT isiku või isikute suhtes vaenu õhutavaks peetud privaatne kommentaar võib teile kaasa tuua üheaastase vanglakaristuse. Kui te kommenteerite avalikult, võib teid ees oodata kolme aasta pikkune vangistus – sama karistus kui kolmanda astme mõrva eest (see tähendab surma põhjustamist hooletusest) Norras. Te kuulsite õigesti.

Eelnõu pooldajad märgivad, et «süüdistuse esitamiseks peavad kommentaarid olema suunatud LGBTQ+ inimeste vastu või sisaldama väljendeid, mis neid teadlikult avalikkuse ees dehumaniseerib».

Kas Piibli asjakohaste salmide tsiteerimine läheks üle piiri? Või väide, et on ainult kaks sugu? Või mitte nõustumine sellega, et «abielu» võiks tähendada ka samasooliste liitu?

Vähemalt on kindel, et on olemas palju LGBT-aktiviste ja nende liitlasi, kes on enam kui valmis potentsiaalsed juhtumid kohtusse viima.

Selle aasta jaanuaris siinsamas Ameerikas säutsus Joe Biden, et transseksuaalide õigused on tänapäeva inimõiguste teema. Ja ta on selgelt välja öelnud, et üks tema esimesi seadusandlikke prioriteete (juhul kui ta meie järgmise presidendina ametisse astub) on võtta vastu võrdõiguslikkuse seadus, mis kujutab endast otsest ohtu meie usuvabadusele.

Ärge laske end petta.

See on üks paljudest põhjustest, miks nii paljud meist on Bideni ja Harrise administratsiooni vastu. Ja see on veel üks meeldetuletus, et minu kristlikust advokaadist sõber, kes võitles ise kultuurisõdade eesliinil, vaevalt et liialdas.

Nüüd on käes sobiv hetk langetada otsus, et te teete seda, mis on õige, ja seisate selle eest, mis on õige, kartmata tagajärgi. Just teie julgus võib olla see, mis seisab viimase tugipunktina valitsuse ohtliku võimuliialduse vastu.

Tõlkis Veiko Vihuri

Oleme igapäevaselt tunnistajateks, kuidas seoses abielureferendumi ehk rahvahääletusega kasutatakse selle vastaste poolt eksitavat ja manipulatiivset sõnavara ning alusetuid valeväiteid. Mõistete ja reaalsuse ümberdefineerimise ning segaduse tekitamine on klassikaline kultuurimarksistlik demagoogia ja propagandavõte. Eesmärgiks on tekitada foon, justkui oleks abielu ja väljakujunenud väärtuste kaitsmine põhiseadusevastane, diskrimineeriv ja inimõiguste rikkumine. Loomulikult on tõde hoopiski vastupidine. Vaatlengi abieluvastaste enimkasutatud väiteid ning lükkan need ümber.

«Abielu institutsioon ei ole rünnaku all ja ei vaja põhiseaduslikku kaitset.» – Vale. Seda väitis veel hiljaaegu Reformierakond eesotsas Kaja Kallasega ning see oli ka nn kooseluseaduse läbisurumisel üldlevitatav väide. Tegelikkuses oli kooseluseaduse sihiks jõuda sammhaaval homoabielu seadustamiseni, nagu see on toimunud kõikides riikides, kus esmalt kooseluseadus vastu võeti. Seda eesmärki tunnistas Sven Mikser tõdedes, et lühikesed sammud pole end õigustanud ja nüüd on aeg astuda suur samm, ehk siis legaliseerida homoabielud. Ilmselt selle ootuses on oma kooselu registreerinud vaid tühine arv homopaare. Roheliste ja Eesti 200 poolt algatatud homoabielude legaliseerimist nõudvat petitsiooni toetab SDE. Samuti Reformierakond, kuid hirmust kaotada oma pärisabielu toetavaid valijaid, ei julge partei petitsioonialgatajatega ühineda ning püüab tähelepanu mujale suunata.

«Abielureferendumi läbiviimisel puudub igasugune mõte, tegelema peab teiste asjadega.» – Vastupidi. Eriti nüüd, kui abieluinstitutsioon tahetakse pea peale pöörata ja hävitada ning anda homoseksuaalsetele paaridele abieluõigus, on eriti tähtis ja hädavajalik anda abielule põhiseaduslik kaitse.

Perekonnaseadust, kus abielu on sätestatud mehe ja naise liiduna, võib täna igal hetkel muuta. Peale seda, kui rahvahääletusega kinnitatakse üle, et abielu on mehe ja naise vaheline liit, ei ole seda aga võimalik enam muud moodi muuta, kui vaid uue rahvahääletusega. Riigikogu ei saa teistsuguseid seadusi vastu võtta ega kohtud olemasolevaid ümber tõlgendada, nagu me oleme kahjuks näinud. Seega on rahvahääletusel väga suur ja oluline mõte.

Abielu teemal rahvahääletuse läbiviimine ei mõjuta teiste oluliste küsimustega tegelemist. Nendega tegeletakse jätkuvalt. Küll annab see aga inimestele võimaluse ise otsustada ja kaasa rääkida meid kõiki puudutaval teemal, vastupidiselt sellele, kuidas toimetati kooseluseaduse vastuvõtmisel. Pealegi, kui sellel mingit mõtet poleks, miks siis vastased nii endast väljas on?

«Abielureferendum on EKRE provokatsioon, milles ei peaks osalema.» – Küsimus ei ole EKRE-s, vaid abielu ja perekonna toetamises ja kaitsmises, missuguse vajaduse on tekitanud nn euroopalike väärtuste (millel pole midagi ühist tegelike euroopalike väärtustega) pealesurujad ja abieluinstitutsiooni ründajad. Kui me tahame ise ja et meie lapsed saaksid elada normaalses ühiskonnas, siis tuleb referendumil ilmtingimata osaleda ja öelda selge sõnaga JAH. Nimetada provokatsiooniks inimestelt seisukoha küsimist ja rahvale otsustusõiguse andmist on äärmiselt arrogantne ja häbematu. Üleskutse mitte kuulata rahva häält kõneleb tegelikult EI-kampaania tegijate kõva käe ihalusest.

«Abielureferendum lõhestab ühiskonda.» – Vastupidi! Ühiskonna lõhestamine algas hoopiski 2014.–2015. aastal nn kooseluseaduse pealesurumisega Reformierakonna ja SDE poolt. Seda tehti ignorantliku hoolimatusega, sõites jõhkralt üle ühiskonna valdava enamuse kõlblus- ja moraalitundest ning tahtest. Õnneks jäid seaduse rakendusaktid siiski vastu võtmata, kuid ühiskond oli lükatud kreeni. Liberaalide poolt tekitatud lõhe on jäänud püsima ning oma äärmusliku sallimatusega normaalse ja traditsioonilise maailmavaate ning sättumusega inimeste vastu on nn sallivuslased seda üha enam lõhestanud. Abielureferendum ei lõhesta ühiskonda, vaid ühendab. See annab inimestele võimaluse otsustada ühiselt, millise tee ja tuleviku me endale ühiskonnana valime ning see kindlasti suurendab rahva sidusust.

«Abielureferendumist tuleb teha hääletus EKRE ja valitsuse vastu.» – Sellise loosungi püstitamine Reformierakonna poolt on üliküüniline ja kantud pimedast võimuihast. Küsitluste järgi toetab abielu kui mehe ja naise liitu ca 60% Eesti inimestest. See tähendab, et ei olda mitte ainult EKRE ja valitsuse vastu, vaid hoopiski Eesti rahva enamuse vastu. Normaalse ühiskonna vastu. Kui see pole ühiskonna lõhestamine ja viha õhutamine, mis siis veel on?

Ühiskonna ja rahva seisukohtadega mittearvestamine viib meid totalitaarsesse režiimi, kus mingi vähemus määrab enamusele, kuidas peab käituma, kuidas mõtlema, mida tegema. Sellises ühiskonnas me oleme juba olnud ja sinna me kindlasti ei ole nõus tagasi minema.

«Me nõuame abieluvõrdsust.» – Tegemist on tehisliku uussõnaga, millega Eestis tulid välja rohelised ja levis kiiresti kõikide homoabielu nõudjate leksikoni. Sellega püütakse tekitada valearusaama, justkui abielu mehe ja naise vahel tekitaks mingit ebavõrdsust, mida siis homoabielu seadustamine justkui likvideeriks. Abieluvõrdsuse mõiste kasutamise eesmärgiks on abieluinstitutsiooni ja abielu radikaalne moonutamine ja pea peale pööramine.

Eestis kehtiva õiguse kohaselt on absoluutselt kõigil (täisealistel, teovõimelistel ja abielus mitte olevatel) inimestel ühetaoline ehk võrdne õigus abielluda. Samasoolistele paaridele abieluõiguse andmine ei tooks mitte võrdsust, vaid annaks neile eriõiguse. Lisaks, kui me räägime võrdsusest, siis ei tohiks ju kellelgi olla üllatuseks, et lapsed sünnivad ühiselt vaid mehele ja naisele, mitte samasooliste viljatust kooselust. Kuidas järgivad samasoolised paarid võrdsusprintsiipi näiteks laste saamisel?

«Enamus ei tohi referendumiga lahendada vähemusi puudutavaid küsimusi.» – Selle äraspidise loogikaga ei saaks mitte kunagi ühtegi demokraatlikku otsust vastu võtta ega valimisigi läbi viia. See, et just rahva enamuse ja mitte vähemuste tahe on otsustav, ongi demokraatia sisu ja mõte. Ühiskond koosneb erinevatest vähemustest. Miks peaks just seksuaalvähemuste tahe kõikidest teistest vähemustest ja enamusestki ülimuslik olema? Abielu kaitsmine ja sellele läbi rahvahääletuse põhiseadusliku kaitse andmine on ühiskonna enamuse võõrandamatu õigus. Rahvahääletus on kõige suurimal moel kantud võrdõiguslikkuse põhimõttest ja annab eranditult kõikidele kodanikele ühesuguse õiguse otsustada. 

«Enamusdemokraatia aeg on ümber.» – Seda loosungit kasutab ka president Kaljulaid. Demokraatia kui selline tähendab enamuse tahte ülimuslikkust ühiskonnaelu määravate otsuste tegemisel. Kõige otsesemal kujul väljendub see rahvahääletuste, näiteks abielureferendumi läbiviimisel. Ka vähemused peavad austama enamuse tahet. Võimulolijatest rääkimata. Liberaalide rünnak otsedemokraatia vastu tähendab soovi kehtestada vähemuste diktaati enamuse üle. See ei ole demokraatia, see on diktatuur.

«Homoabielu on inimõigus.» – See on järjekordne suur vale. ÜRO Inimõiguste Harta räägib abielust vaid mehe ja naise vahel ning Euroopa Inimõiguste Kohus on kinnitanud, et see, kui homoabielu ei ole kuskil riigis legaliseeritud, ei ole inimõiguste rikkumine. Homoabielu ei ole inimõigus ega demokraatia küsimus. Seda on kinnitanud ka õiguskantsler Ülle Madise. Demokraatlikke riike, kus geipaaride abielu ei tunnustata, on mitu korda rohkem kui neid, kus tunnustatakse. Eesti ei ole siinkohal mingi erand.

«Abielureferendumiga raiutakse kivisse sovetlikku homofoobsust.» – Totrus. Selle loogika järgi on enamik maailma riikidest ja rahvastest sovetlikud ja homofoobsed. Homofoobiat defineeritakse kui põlgust, eelarvamust, tülgastust või viha homoseksualismi vastu. Äärmiselt inetu ja alusetu süüdistus, sest abielu eest seismine ei tee inimestest homofoobe. Inimesed lihtsalt ei taha, et neile surutaks peale loomuvastaseid sättumusi ja soovivad, et midagigi jääks pühaks ja puutumatuks. Las igaüks elagu oma elu.

«Abielu toetajad ajavad putinlikku poliitikat.» – Sellised absurdsed süüdistused näitavad, et EI-kampaania toetajatel puuduvad mõtestatud argumendid, nad püüavad vältida diskussiooni ja teistele allajäämist lihtlabase sildistamisega.

Putinlik on hoopis sotside ja reformierakonna ähvardus takistada rahvahääletuse otsuse vastuvõtmist Riigikogus ja teha kümneid tuhandeid muutmisettepanekuid, mille läbihääletamine kestaks kuid. See tooks kaasa kogu seadusandliku tegevuse peatumise Eestis. See on otsene ja pahatahtlik parlamendi töö saboteerimine ja mis veelgi hullem, katse hävitada Eesti põhiseadusele tuginev ja demokraatlik riigikord, lülitades rahvas välja oluliste riigielu küsimuste arutamiselt ja otsustamiselt.

«Liberaaldemokraatiale ei ole alternatiivi.» – Sõna «liberaalne» tähendus on aja jooksul muutunud. Algselt tähendas see vabameelsust, mis toetas sõna-, usu-, meelsus- ja muid vabadusi. Nüüd tähendab see peamiselt seksuaalvähemuste ja massiimmigratsiooni eest seismist, ühiskonna enamuse vaadete jalge alla tallamist, väärnähtuste toetamist ning sõna- ja meelsusvabaduste piiramist, tembeldades igasuguse kriitika liberaalsete «väärtuste» vastu vihakõneks. Kõike peab sallima, aga teistsuguse maailmavaate ja selle esindajate suhtes võib olla äärmiselt sallimatu. Tegelikkuses hägustavad igasugused eesliited demokraatia kui sellise sisu ja mõistet. Kui liberaalne demokraatia välistab rahva enamuse tahtega arvestamist, siis ei ole tegemist demokraatiaga. 

«Rahvaküsitluse ehk referendumiga võetakse ära õigusi.» –  Abielureferendumiga saab abielu endale põhiseadusliku kaitse. Mitte kellegi õigusi sellega ära ei võeta, eriti selliseid, mida pole olemas olnudki. Küll aga soovivad homoabielu pooldajad hoopiski anda teatud grupile eriõiguse ning hävitada abieluinstitutsiooni mehe ja naise liiduna. Ja see võtab väga palju ära neilt, kes abielu pühaks peavad.

«Rahvaküsitlusele pandav küsimus on põhiseadusevastane.» – Seda väidet on korrutatud juba nii palju, et see on muutunud juba naeruväärseks. Pole kahtlustki, et ükskõik kui millisena küsimus formuleeritaks, teatavad oponendid, et see on põhiseaduse vastane. Põhiseadus ei keela ühegi küsimuse rahvahääletusele panemist, kui see just ei puuduta maksusid ja välislepinguid. Õiguskantsler Ülle Madise kinnitas, et küsimus «Kas Eestis peab abielu jääma mehe ja naise vaheliseks liiduks?» on korrektne ja põhiseadusele vastav. Siin pole millegi üle vaielda.

«Abielu toetajad keelavad teistel armastada.» – See süüdistus on absurdne. Abielureferendum ei puuduta armastust, ammugi selle keelamist. Mitte kellelgi ei keelata armastada ükskõik keda. Rahvahääletuse teemaks on abielu.

«Tuleb kehtestada sooneutraalne abielu.» – See on meelevaldselt konstrueeritud fiktsioon, mis eirab fakti, et mingisugust sooneutraalsust looduses ei eksisteeri. Reaalsuses on olemas vaid mees- ja naissugu, mis on defineeritud läbi X ja Y kromosoomide. Sooliste erinevuste pime eiramine ja ignorantsus ei tee neid olematuks.

Eesmärgiks on sugude vahelise erinevuse ja rollide hägustamine, jätmaks muljet, justkui emal ja isal ei oleks vahet ning samasooliste abielu seadustamine ei muudaks abielu mõistet ega sisu. Kui siseministriks oli Andres Anvelt (SDE) jõuti ametlikes ankeetides asendada ema ja isa juba mõistetega vanem 1 ja vanem 2. Tänane valitsus tõi meile ema ja isa tagasi.

«Väärtusküsimusi ei tohi rahvahääletusele panna.» – Väärtused on ühiskonna poolt heakskiidetud käitumisnormid ja kriteeriumid, mis defineerivad hea ja kurja. Väärtused kujundavad ühiskonna keskseid tõekspidamisi ja eesmärke. Perekond ja abielu mehe ja naise vahel on vaieldamatult Hea poolel ja väga oluline osa ühiskonna väärtussüsteemist. Ei ole ühtegi moraalset ega õiguslikku põhjust, miks ühiskonna enamus ei tohiks kaitsta abielu seksuaalvähemuste soovi eest seda hävitada. Abieluteemalisi referendumeid, kus otsustati seksuaalvähemuste õiguste üle, on korraldatud paljudes Euroopa riikides (Iirimaa, Slovakkia, Sloveenia, Horvaatia jne) ning mitmekümnes USA osariigis. Miks peaks see Eestis keelatud olema? Põhjus, miks EI-kampaaniat tegevad abieluvastased rahvahääletuse vastu nii raevukalt sõdivad on lihtne – nad teavad, et neil puudub rahva toetus.

Mida kokkuvõtteks öelda? Põhiseaduse ja perekonnaseaduse loojad ei tulnud omal ajal selle pealegi, et keegi võiks kunagi abielu kui mehe ja naise liitu kahtluse alla seada, vastasel juhul oleks see kohe lisaks perekonnaseadusele ka põhiseadusesse raiutud. Seda on kinnitanud mitmed Põhiseadusliku Assamblee liikmed.

Abieluvastaste EI-kampaania tugineb valedele. Valel on aga lühikesed jalad. Läbi aegade välja kujunenud perekond on ühiskonna alustala ning mehe ja naise liit on ainuke loomupärane liit, milles sünnivad lapsed ja mis tagab meie ühiskonna ja rahvuse edasikestmise. Rahvahääletus võimaldab meil anda abielule põhiseaduslik kaitse, mida see täna vajab. Tehkem seda!

Henn Põlluaas (EKRE) on Riigikogu esimees. Artikkel ilmus algselt autori blogis.