Kirikuvalitsuse 2. veebruari otsus täiendavate juhiste kohta seoses COVID-19 viiruse levikuga on teatud mõttes rutiinne, korrates ja täpsustades suures osas paari kuu vanuseid korraldusi jumalateenistusliku ja muu koguduseelu kohta.

Üks säte on siiski erakordne. Et olla täpne, esitan siinkohal tsitaadi: «Enda vaktsineerimise üle otsustamisel tuleb vaimulikel ja kiriku kaastöölistel lähtuda asjatundjate nõuannetest, oma südametunnistusest, kristlikust ligimesearmastusest ning vastutusest kaastööliste ja kõigi teiste inimeste ees. Teistele vaktsineerimise küsimuses nõu andes ei ole lubatud vaimulikel jagada vaktsineerimisest hoidumise, edasilükkamise või keeldumise soovitusi isegi juhul, kui ise ennast vaktsineerida ei lasta.»

Mitte kordagi pärast Eesti taasiseseisvumist pole vaimulikel olnud keelatud väljendada teatud mõtteviisi. Seda isegi ajal, kui toimus rahvahääletus Eesti astumisest Euroopa Liitu ning kirikuvalitsus esitas üldsusele sooja – et mitte ütelda, pealetükkiva – soovituse hääletada selle poolt. Ka toona oli vaimulike seas skeptikuid ja isegi vastaseid.

Või siiski – vähemalt ühel korral on vaimulikke vaigistatud. Nimelt eelmise aasta kevadel COVID-19 viiruse puhkemise ajal suleti mitmeks nädalaks vaimulike meililist kirikuvalitsuse serveris. Toonases keerulises olukorras lisas see veelgi ebakindlust ja teadmatust. Kes taolise korralduse andis, jäigi selgusetuks.

Nüüd on asi muidugi selgem, keeld vaimulikel vaktsineerimisevastaseid soovitusi jagada on antud kirikuvalitsuse otsusega.

Mida keeluga täpsemalt silmas peetakse – kas silmas peetakse neljasilmavestlusi või kõnet kantslist (nii otseses kui ülekantud tähenduses) – ning põhjendused on jäänud lisamata.

Ainsana on avalikke selgitusi andnud sotsiaalministeeriumi peakaplan, kirikuvalitsuse liige õp Ove Sander ajalehes Eesti Kirik. Ühelt poolt juhib ta tähelepanu asjaolule, et kui vaktsiini positiivne toime kaalub üles negatiivse, siis tuleb lasta ennast vaktsineerida. Samuti lisab ta rõhutatult: «Kuivõrd tegu on sügavalt meditsiinilise teemaga, ei saa me vaimulike, teoloogide või kiriku töötegijatena siin pädevalt kaasa rääkida. See on põhjus, miks oleme asetanud terviseasjatundja motiveeritud otsuse isegi ettepoole teistest vägagi olulistest ristiinimeste kaalutluskriteeriumidest nagu südametunnistus ja ligimesearmastus.»

Andes au meditsiinitöötaja ausale elukutsele, julgeb siinkirjutaja jääda siiski eriarvamusele. Isegi kui vaktsiinide puhul on tegemist «sügavalt meditsiinilise teemaga», ei tähenda see kaugeltki, et nendega ei kaasneks teoloogilisi küsimusi. Nii nagu vaimulik ei ole pädev andma meditsiininõu ei vaktsiinide vastu – ega ka poolt (!) –, võib olla üsna kindel, et absoluutne enamus meditsiinitöötajaist ei ole pädev andma nõu vaktsiinidega kaasnevates teoloogiaküsimustes.

Toon ühe näite. Vähemalt ühe praegu Eestis kasutatava vaktsiini – tootja AstraZeneca – väljatöötamisel ja tootmisel on kasutatud abordiga tapetud inimese tüvirakke. Teadupärast on meditsiinis valitsev seisukoht, et abort ei ole süütu inimese tapmine – vastupidiselt kiriku õpetusele. Küsimus ei ole ainult selles ühes, ligikaudu 1972. aastal tapetud süütus inimeses, kelle tüvirakuliini HEK-293 AstraZeneca vaktsiini tootmisel kasutatakse. Küsimus on inimkonna jõledaimas massimõrvas, mis 20. sajandil abortide legaliseerimisega alguse sai. Maailma Tervishoiuorganisatsiooni (WHO) andmetel tapetakse praegusel ajal keskmiselt 73 000 000 inimest aastas. Piltlikult väljendudes pool Venemaa elanikkonnast. Seda on 1,3 korda rohkem kui kõiki teisi surma põhjuseid kokku.

Hoomamatute miljonite kõrval on see erakordne tragöödia ka üksikule inimesele. Kes tohiks soovitada taolist vaktsiini abordi teinud ja seda sügavalt kahetsevale naisele? Kas tõesti meditsiinitöötaja – millest küll? – motiveeritud otsus asetub «ettepoole teistest vägagi olulistest ristiinimeste kaalutluskriteeriumidest nagu südametunnistus ja ligimesearmastus»? Kas vaimulik peaks sellises olukorras vaikima? Kui konsistooriumi otsus keelab otseselt keelava soovituse andmise, siis Sanderi selgituse kohaselt on taunitav ka propaganda, s.t inimeste kallutamine mitte vaktsineerima, vaktsineerimist edasi lükkama jmt. Ilma eranditeta.

Üllatav on ka Sanderi osutus, et «vaimulikena ei oma me ei riigi- ega kirikuseadustest tulenevalt õigust vaktsiinivastase propaganda tegemiseks.» Praegu kehtiva kirikuseadustiku ühe kaasautorina ning aastaid selle uuendamise töös osalenuna asjakohast sätet kirikuseadustikust küll ei meenu. Kui silmas pidada eelnimetatud küsimust abordist, siis pigem vastupidine, nagu öeldakse kiriku põhikirja § 3-s: «EELK ülesanne on ... kristliku usu ja armastuse levitamine, edendamine ja süvendamine. Oma ülesannet täites seisab EELK Jumala loodud elu pühaduse eest ning teenib kõlblust, õiglust ja rahu ühiskonnas ning üksikinimeste elus.»

Ka riigiseadus ei keela vaktsiinivastast propagandat. Kuuldavasti harrastatakse seda mingites sotsiaalmeedia vestlusrühmades usinalt. Siinkirjutaja ei ole kuulnud küll ühestki ametivennast, kes vaktsiinide vastu aktiivselt sõna võtaks.

Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde. Tavaline inimene, nii nagu ka reavaimulik või isegi kirikuvalitsuse liige, ei ole pädev andma meditsiinilist soovitust ei vaktsineerimise poolt ega vastu, seda saab teha ikkagi asjakohase ettevalmistuse saanud meditsiinitöötaja. Sama kehtib teoloogiaküsimuste puhul. Nagu eespool nimetatud, võib vaktsiinidega kaasneda teoloogilisi probleeme, mis vajavad selgitamist. Olukord on pidevalt muutuv, sest kasutusele tulevad üha uued vaktsiinid. Üha julgemaid argumente käivad välja nii tulised vaktsineerimise pooldajad kui vastased. Lahmimise vastu on abiks teoloogilised ja õigusteoreetilised mõtteharjutused. Ka meditsiinitöötajad, kes vaktsiinidega töötavad, vajavad kiriku argumenteeritud nõuandeid, mis ausalt osutaksid probleemidele ning võimalikele lahendustele.

Keegi teine peale kiriku neid anda ei saa.

Küsitakse, miks otsustasin välja anda ühekorraga kaks raamatut. Vastus on lihtne. Esiteks, nad valmisid paralleelselt koroona-aastal, mil oli kirjutamiseks rohkem aega. Teiseks väärib 60. sünnipäev topeltpauguga esiletõstmist. Kolmandaks, iga seisev asi paratamatult vananeb, sest lisandub uusi sündmusi ja vaatevinkleid.

Loodan, et mõlemad raamatud – «Inimene ja teispoolsus. Teadus ja uskumused tänapäeval» ning «Venemaa ja õigeusk. Tuhandeaastane vene ortodoksia» on hästi loetavad ning aitavad valgustada mõningaid aktuaalseid küsimusi. Raamatute tutvustamisel olgu täienduseks lisatud veel mõned viited ja tähelepanekud.

Inimene ja teispoolsus

Ma ei tea ühtki eesti teoloogi, kes oleks kirjutanud midagi UFOde ja paranormaalsete nähtuste kohta (Einar Laigna on teinud seda ainult möödaminnes). Tundmatute taevaobjektide kohta on aga olemas tohutult ulatuslik pärimus, mis puudutab paljusid inimesi. Millega on tegemist? Mida teame, mida mitte? Pool sajandit on ulatuslikult uuritud ka surmalähedasi kogemusi. Pole õige võtta endale kõige sellise suhtes üleolev positsioon, otsekui oleksime materialistid, kes midagi «üleloomulikku» ei tunnusta.

Paranormaalsetest nähtustest kõneles hiljuti ajalehes eesti ufoloog Igor Volke, kasutades X-faktori nimetust. See tundmatu X «valvab meie üle ning teeb koostööd valitud inimkaadriga. Mis need inglidki muud on kui ufod.» X-faktor on keskkonnanähtus, mis ei ole maailmasisest päritolu, vaid ilmub kusagilt. «See anomaalia on inimkonna ajaloos end korduvalt ilmutanud. Ajaloolistes tekstides on selle kohta vihjeid jalaga segada, sest kes see Jeesus Kristuski muud oli kui X-faktor.» Volke vihjab ka Aabrahamile, kuidas talle Mamre tammikus ilmusid kolm salapärast kuju, millele hiljem järgnes Soodoma ja Gomorra plahvatus. «X-faktor oli kohal ja esines kolme tulnuka näol. Tegid diili ja andsid vihje, et Aabrahami 90-aastane naine Saara sünnitab lapse. See on ju superanomaalia!»

Aastatuhandeid läks mööda ja tuli uus X-faktori esindaja. «Jeesuse projektis on selgelt näha, et tal olid paranormaalsed, X-faktorile omased tunnused,» osutab Volke. «Tormi vaigistamine, vee peal kõndimine, piiratud toidukogusega suurte rahvahulkade toitmine, surnute ülesära­tamine, pimedate tegijakstegemine … Meie keskkonnas on kogu aeg esinenud anomaaliaid, mida ei saa maiseks pidada. Mina ei tea, mis faktor see on.» Kuid keerulistel ja pöördelistel aegadel on inimkonnale abiks olnud kõrgemad jõud, millele võime loota tänapäevalgi. «X-faktor toetab meie edasiminekut,» väidab Volke. «Me küpseme primitiivsetest loomolenditest tsiviliseeritud kosmoseolenditeks.»^[1] Kristlikust seisukohast on tulnukate ja paranähtuste puhul nähtud pigem deemonliku maailma avaldumist, kuid tuleb möönda, et kogu see teema hoiab tänapäeval üleval teispoolsuse temaatikat.

Raamatu alguses on käsitlemisel veel religiooniga seotud üldised küsimused. Inimene on alati seisnud teispoolsuse ees, mille «ekraaniks» on talle taevalaotus. «Alguses oli taevas – ja tema tulede kummardamine,» kirjutab Hanne Tügel, rääkdes «inimkonna algreligioonist». Kum­mardati Päikest, Kuud, taevakehi ja tähti, sest «varajastes tsivilisatsioonides peeti taevatulesid jumalateks.»^[2] Veel varasemal ajal on oletatud ühe Taevajumala kummardamist, osutades selle mälestustele paljude loodusrahvaste religioonides. «Enamikus Põhja-Ameerika kultuurides on ülijumal, kes valitseb maailma üle, kuid enamasti on ta eemal ja inimesed saavad ühendust sakraalsega teiste jumalate kaudu,» ütleb Philip Wilkinson. Ka «Aafrika põlisusundites esineb tavaliselt loojajumal ja palju vähem tähtsaid jumalaid, kellest mõned tegutsevad loojajumala abilistena ja teised on iseseisvad.»^[3]

Taevatulede ja taevast tulnud jumalatega seoses on arendatud ka tulnukateooriaid, kuid üldine arusaam on, et nii astronoomia kui ka astroloogia juured lähevad tagasi kaugele minevikku. Ehkki teaduse põhjal «puudub astroloogiliste teooriate paikapidavuse kohta aastakümnete pikkusest uurimisest hoolimata igasugune empiiriline tõestus,» on astroloogiaga tegele­mine tõusuteel ning «alates 1980. aastatest on huvi horoskoopide vastu märgatavalt tõusnud,» jätkab Tügel. 21. sajandi alguses tunnistas 77% sakslastest, et nad loevad regulaarselt horoskoope. Nii «kujutab astroloogiausk endast moodsates ühiskondades, kus side kirikuga on kadumas, teatavat liiki religiooniasendajat.»^[4] Seda, et astroloogia kuulub pigem usundi valdkonda kui teaduse sfääri, kinnitavad ka soome teadlased. «Kui astroloogia põhineks ratsionaalsel või isegi teaduslikul teadmiste hankimisel, ei oleks ta püsinud samasugusena sajandeid,» väidab Maarjana Lindeman.^[5] Seepärast on mõistetav, et «viimastel sajanditel on astroloogia saanud üha rohkem uususundi tunnuseid,» lisab Nils Mustelin.^[6]

Raamatus vaadeldakse ka religiooni ja teaduse põimumisega seotud ilmingud ehk para- ja kvaasireligioone puudutavaid küsimusi. Siin kerkivad ka «ebausu» määratlemise probleemid. Mis on üldse ebausk? Enamasti nähakse selles vildakaid primitiivseid uskumusi, nagu näiteks Lev Trotski kirjeldas 1933. a Saksamaad, mil Hitler võimule tuli. «Mitte ainult taludes, vaid ka linnade pilvelõhkujates elab 20. sajand kõrvuti 13. sajandiga. Sada miljonit inimest kasutab elektrit, kuid usub ikka veel nõiamärkide võlujõusse ja vaimude väljaajamisse. Filmitähed käivad meediumide juures. Lendurid, kes juhivad inimgeeniuse loodud imepäraseid masi­naid, kannavad rinnal amulette. Millised ammendamatud pimeduse, teadmatuse ja metsluse varud.» Teisalt jällegi osutab Carl Sagan, et Nõukogude Liidus kerkis «religioosne ebausk riiklikku ideoloogiasse. Seda reklaamiti kui teaduslikku, aga teaduslikkusest jäi see sama kaugele nagu iga teinegi kriitikavaba müstiline kultus.»^[7]

Alates 18. sajandi valgustusajajast on kaldutud ebausuna kõrvale heitma igasugune arusaam füüsilises maailmas toimuvatest imedest. Sellisel seisukohal on maailmavaateline «liberalism» või «modernism», mis kujunes peamiselt protestantlikus maailmas, kuna õigeusu (ortodoksi) ja katoliku kirikud selle hülgasid. Ortodoksne idakirik jäi läänekiriklikest arengutest suuresti kõrvale, katoliiklus aga tõrjus «modernismi» ametlikult, kui paavst Pius X avaldas 1907. a oma ringkirja. Selle tagajärjel Saksamaal, kus on ühiskondlikuks mõõduandjaks protestantlus, vaadati «katoliiklastele ülbelt kui vaimselt mahajäänutele, neid käsitleti tihtilugu lausa teise järgu riigikodanikena,» kirjutab Erwin Hesse.^[8] Üleolev suhtumine inimestesse, kes usuvad reaalseid imesid, on levinud tänapäevani.

Vastupidi peeti kristlikus maailmas ebausuks ristiusust irdunud usu- ja mõttevorme. Näiteks XIX sajandi katoliiklikus entsüklopeedias määratleti ebausku järgmiselt: «Ebausu valitsevaid viise võib eristada inimese põhihoiakute järgi – Jumala, heade ja kurjade vaimude, pühakute, surnute, kaasinimeste ja elutu looduse suhtes – ning on vastavalt sellele järgmised: ateism, panteism, polüteism, deism, vulgaarne antropomorfism, ebajumalateenistus» ja muu taoline.^[9] Teisisõnu loeti kristlikus Euroopas ebausuks paljusid tänapäeval levinud maailmavaateid: on ebausklik Jumalat eitada (ateism), teda maailmaga kokku siduda (panteism), teda maailmast eemale lükata (deism) või pidada üksikolevuseks, keda kujutletakse vulgaarselt inimtaolisena (vanamees taevas või pilve peal jne). On ebausklik leiutada riitusi ja mütoloogiaid, kuidas jumalike jõududega manipuleerida – nii on juhtunud muistsetes usundites ja nii on tehtud seda taas praegusaegsetes nn uususundites.

Religiooniküsimusi tuleb ikka ja jälle uuesti läbi mõelda, et jõuda selgusele, mida on kristlikul ilmutusel jätkuvalt öelda kogu inimkonnale.

Venemaa ja õigeusk

Venemaast räägitakse meil valdavalt kriitiliselt ning – ehkki öeldakse end tunnustavat «suurt vene kirjandust ja kunsti» – peamiselt poliitikast. Täielik mõistetamatus ilmneb aga tihti vene õigeusu suhtes, mis on üle elanud ateistliku hävitustöö ja edendab taas ortodoksiat – nii nagu seda lühikese aja jooksul üldse teha saab: ehitades kirikuid, taastades kloostreid, jõudes inim­hingedeni paratamatult ainult aegamisi.

Venemaa rolli ei tohi alahinnata. Sellal kui läänes soositakse sekularismi, on Vene president kaasa aidanud kristluse edendamisele oma kodumaal ja tagakiusatud kristlaste kaitsmisele Aasias ning Aafrikas. Taani teoloog ja ajakirjanik Iben Thranholm on ses suhtes väljendunud igas mõttes üllatavalt: «Paljude kristlaste jaoks võib Putinist saada XXI sajandi Constantinus, Rooma keiser, kes aitas kristlasi, lõpetades neile varem Rooma impeeriumis osaks saanud tagakiusamised. Constantinus omistas ka Kirikule privileegid, mis võimaldasid sellel kasvada piisavalt tugevaks, et omada positiivset mõju tervele ühiskonnale. Võib ilmneda, et Putin etendab meie ajal sama rolli ja taastab kristliku suurvõimu, võttes üle rolli, mida Lääs on seni täitnud, kuid millest see on loobunud.»

Läänes nähakse Putini toetusavaldusi kristlusele üksnes «geopoliitilise laienemise tööriistana, andes mõista, et pole võimalik, et see taotlus võiks tuleneda sügavalt juurdunud kristlikust usust. Lääne asjatundjad kujutavad Putini religioossust küünilise ja kalku­leeritud lükkena enda poliitiliste huvide edendamiseks.» Siiski Putin on tähelepanuväärsel viisil öelnud, «et Venemaa peab hoolitsema samaväärselt oma vaimse seisundi eest, nagu ta pöörab tähelepanu oma poliitilisele ja geograafilisele positsioonile. See näitab, et president Putinil on tegelik aru­saam tõsiasjast, et selles maailmas on poliitilise reaalsuse vaimsel vundamendil ääre­tu mõju sellele, mis suunas kulutuur areneb.»^[10]

Nende üllatavate väljenditega ei pruugi nõustuda, sest neid võib pidada soovunelmaks, mis ei vasta asjade tegelikult käigule. Kuid me tegutseme ju kõik selle nimel, et kristlust kui õiget usku ja maailmavaadet maailmas edendada. Venemaal on vigu, nii nagu neid on kõikjal, kuid tal on oma sõna öelda kõige laiemas mõttes õigeuskliku kultuuri näol, mida ei tule kopeerida, küll aga tasub sellest õppida. Toda X-faktorit, millest oli juttu, tõstetakse õigeusus esile mitte ainult südamlikult, mida vahel märgatakse, vaid ka võimsalt, nii et sellel on kõlakaja õigeusu maailmas ja kogu rahvusvahelises elus.

Juttu tuleb Venemaa ajaloo erinevatest perioodidest. Millise ajajärguga ajaloost võib võrrelda praegust Venemaad? Vastab Petseri kloostri iguumen Tihhon (Georgi Ševkunov): «Võibolla keiser Aleksander III valitsemisaja [1881–1894] esimese poolega. Venemaa oli siis ikka veel sanktsioonide all pärast Krimmi sõda [1853–1856], kus Prantsusmaa, Inglismaa, Itaalia koos Türgiga sõdisid Venemaa vastu. Teate, need sanktsioonid – kõik ju küsivad nende kohta … Venemaa on tihti sanktsioonidega kokku puutunud. Nagu Venemaa hakkab tõusma, kohe algavad sanktsioonid. See on meile tavaline lugu. Alates juba Liivi sõjast.» Kloostriülem ei eita, et «Venemaa elab oma erilisel moel. See ei tähenda, et me oleksime midagi erandlikku, kuid Venemaa siiski elab oma erilisel moel.»

Mis on Venemaale eriomane? «Ajalugu on niimoodi kujunenud, et vene rahvas peab hoidma tohutut territooriumi koos kõigi oma arvukate probleemidega,» vastab isa Tihhon. «Siin peab tegema vahet olulisel: impeerium ja imperialism on täiesti erinevad asjad. Impeerium ei pea kindlasti olema monarhia. Impeerium on riik, kuhu kuulub palju eri keeli kõnelevaid, ajaloo­liselt sellel alal elavaid rahvaid, keda juhitakse ühest keskusest, kellel on ühine, ühendav keel ja ühine vastutus kõigi nende rahvaste ees, kes seal elavad. Meeldib see kellelegi või mitte, aga juba oma ülesehituselt on Venemaa impeerium. See ei ole üldse põhjus uhkustundeks või rumalaks eputamiseks. See on lihtsalt ajaloolise fakti konstateering.»

Kommunistide tegude suhtes kehtib: «Ma tahan kohe ära öelda kõige olulisema: süütu vere valamisele ei saa olla mingit õigustust. Ohvritele ei saa olla mingit õigustust. Aga just sellega jääb Stalin igaveseks vene rahva mällu, ükskõik kui suuri ja mastaapseid ümberkorraldusi ta riigi elus ka tegi.» Aga koostöö KGB-ga? «See oli ateistliku ideoloogiaga riik. Vaimulikud ja usklikud said aru, et on vaja jääda poliitilisele korrale lojaalseks, et säilitada jumalateenis­tused, õppeasutused, oma kultuur. Valdav enamik usklikest elas, ilma et oleks määrinud oma südametunnistust reetmise või kurja põhjustamisega teisele. See on selge igale objektiivsele uurijale. Kuigi oli ka kurbi erandeid.»

Milline on praegune aeg Venemaal? «Kristlasele on igati hea aeg. Kui aga rääkida täielikust sõltumatusest riigist kiriklike otsuste vastuvõtmisel, siis on tõesti praegu kõige soodsam aeg. See pole võrreldav nõukogude ajaga ega ka Vene impeeriumiga, kui kirik oli administratiiv­selt ilmaliku riigiametniku – oberprokuröri – kontrolli all,» selgitab iguumen. «Kirik ei saa ega pea sekkuma riigi asjadesse. Kuid kirik võib vabalt välja öelda oma arvamuse. Demo­kraatlikus riigis tohib ju arvamust avaldada? Või kõik tohivad, välja arvatud kirik? Kas iga arvamusavaldus on kohe sekkumine?»^[11]  Seega kerkivad samad küsimused, mis tõusevad aeg-ajalt ka Eestis kiriku ja riigi vahekorraga seoses.

Vene õigeusu kirikuga seoses kerkib aegajalt ka nende vahekorra küsimus kreeka õigeusuga. Kreeklastel on kalduvus pidada oma kirikut kõige algsemaks, toetudes kreekakeelse kristluse algusele juba Uue Testamendi päevil. Kuid 1000-aastast ortodoksset Venemaad ei või mingil juhul alahinnata, seda enam, et teatud aspektist on praeguse Kreeka kiriku struktuur ainult ligi 200 aastane. Kui pärast iseseisvussõda Türgi vastu taasrajati 1830. aastatel Kreeka riik, võeti eeskujusid läänest. Nagu teatab Grigorios Larentzakis: «Seepärast rajati kreeka ülikool ja õigeusu teoloogia teaduskond Ateenas saksa ülikoolide mustri järgi, arvestamata idakiriku teoloogia ja spirituaalsuse omapära. Seoses sellega arenes ka kiriklik struktuur. Konkreetne, eelkõige kiriku omavoliline ülesehitamine 1833. a uues Kreeka riigis, lahus oikumeenilise patriarhaadi jurisdiktsioonist, oli inspireeritud eelkõige saksa «maakirikute» struktuurist.» Nii muutus kreeka kirik «riigikirikuks», kus levisid «valgustuse ideed», «läänelik mõttelaad» ja «modernism», mis – ehkki 1850 tunnustas Konstantinoopoli oikumeeniline patriarhaat kreeka õigeusu kiriku autokefaalsust – on «egoistlik-tsentripetaalse meelsusega» ning on lagundanud «ortodoksi maailma ühtsust» tänapäevani.^[12]

Juba ainuüksi seetõttu ei saa kreeka õigeusul olla endastmõistetavat eelispositsiooni kõige algsema ja ehtsama kristluse versiooni esindamisel. Kirikutes on mitmesuguseid arenguid, mis on põimunud ja teevad olukorra keerukaks. Nagu ütleb Pantelis Kalaitzidis: «Kiriku samastamine Bütsantsi, tsaariimpeeriumi, Balkani rahvusriikide» ja muude traditsioonidega loob olukorra, kus ollakse võimetud «kiriku ja kaasaegse maailma dialoogiks.»^[13] Nagu neist sõnadest võib aru saada, ei või ei Bütsantsi ajastul kujunenud oikumeenilises patriarhaadis, Balkani rahvusriiklikus ortodoksias ega Vene õigeusukirikus näha juba oma olemasolu tõttu eelisseisundit ehtsuse hindamisel. Viimase puhul tulevad arvesse sisulised tõigad, mis suhtes Vene kirik ei pruugi sugugi alla jääda teistele. Aegajalt on ajaloos olnud nii, et tõe hoidjateks ei ole mitte enamus, vaid vähemus.

Mida ütleb see meile tänapäeval?

Inimene on alati seisnud teispoolsuse ees, kaedes taevalõpmatuse kõrval ajaloo vahendusel ka igavikku. Juba neandertallased hakkasid matma oma surnuid ja kaunistama haudu. Kristlik põhisõnum on surnute ülestõusmine, mille alguses seisab Jeesuse tühi haud. Iga edasiminek sisaldab paratamatu komponendina tagasivaatamise. «Kultuur vaatab alati tagasi, tal on püha minevik, millele toetub ja põhjendub tänane päev. Surnud elavad edasi ja võtavad aktiivselt osa elavate elust, koguni määravad seda. Seetõttu on matusekommetel olnud eriline tähtsus alati ja kõikjal,» kinnitab Einar Laigna. «Arhailisest ajast on tuntud austus surnute suhtes, loodusrahvaste matmiskommetes elab see eriline loomulik-vaistlik pieteet elu seletamatu müsteeriumi ees,» millega on seotud religioon.

Religioon distsiplineerib inimest, pidurdab isekaid aspekte ning avab tema hoiaku lõpmatu ja igavese suunas. Seda näitab ka etümoloogia. Ligare tähendab ladina keeles siduma, seetõttu sisaldab ka religio midagi kinniseotut, tagasihoitut, pidurdatut, pieteeditunnet – heas mõttes seotust. Seega on nii headus kui ka hirm tagasiviidav religioonile. «Inimest iseloomustatakse kui pius in matrem, religiosus in patrem – poeg peab olema ema suhtes õrn ja tähelepanelik, isa kui tõeline suurus nõuab aga, et poeg oleks tema suhtes religiosus, respekteeriks teda ja distantseeruks austusega,» kirjutab Laigna. «Seal, kus suhtutakse pieteediga elusse, tuntakse sama ka surma ees. Tavaliselt kaob pieteet mõlema ees korraga.»

Nii mõjutab religioon inimese suhtumist elusse ja surmasse ning lahkunutega suhtlemises «ei väljendu mitte ainult puhtinimlik emotsionaalse sideme vajadus jääda ühendusse surnutega, vaid siinpoolse ja sealpoolse maailma lahutamatu ühtsus.» Sellega kaasnev ürgne pieteet surnute suhtes leidis juriidilise formuleeringu Rooma praktikas. «Haud oli püha, see oli locus religiosus», mida ei tohi pilastada. «Vene kultuuris on tänini säilinud arusaam, et maa ei võta ülekohtust vastu. Matmata jätmine on erilise hukkamõistu märk.» Venelased jätsid matmata nii Vale-Dimitri kui ka hukatud Vlassovi armee sõdurid, kelles nähti reetureid. Kõnekas on ka see, et «Lenin on tänini matmata.»^[14] Ilmselt mitte asjata! Kommunistide kuritegu Venemaal on mõtlemapanevaks sõnumiks kogu maailmale.

Meie eestlastena peaksime hakkama religioossust rohkem hindama, õppides pigem tundma selle süvadimensioone kui ilminguid. Sellal kui meie tavatseme osutada enamasti ainult vene õigeusu rahvuslik-poliitilisele aspektile, märkamata selle sügavat juurdumist rahva südames, ütleb meile Pühtitsa kloostri iguumenja Filareta (Oksana Kalatšova): «Enim kurvastab Eesti ühiskonna vähene religioossus. See jääb mulle arusaamatuks. On ju ka eestlased kristlased ja see maa on taevase kuninganna ilmumisega pühitsetud [mõeldud on Neitsi Maarja ilmumist 16. sajandil Kuremäel, kuhu rajati Pühtitsa klooster]. Aga me ei oska seda hinnata. See ei jää tavaliselt vaimulikult karistuseta, kui Issand annab palju, aga seda ei võeta vastu. Tahaks just eestlasi rohkem kirikus näha. Pealegi kristlane tunneb alati kristlase ära ja neil on kergem üksteist mõista. On raske astuda dialoogi inimesega, kellele Kristus, andke andeks, ei tähenda midagi.» Paraku selliseid leidub.

Siiski pöördub iguumenja eestlaste kui kristlaste poole, mõeldes meie ajaloole ja inimhinge igatsustele: «Tahan soovida, et me kõik jääks Kristusele ustavaks, et kristlikud väärtused oleks meie südames. Evangeelium pole raamat riiuli jaoks – et ta oleks meie elu raamat! Kui elame Kristuse käske täites ja jääme kristlasteks, on meie elu kahtlemata teistsugune. Kui jääme Jumalaga, siis ka tema on meiega.»^[15] Sellele heale soovile analoogselt püüdsin ka mina kirjutada Venemaast ja õigeusust.

Kokkuvõttes üritan kahe uue raamatuga väljendada olulist, mida ma seni ei ole rääkinud oma teostes, kuid mida on vajalik teada tänapäeval.

[1] Igor Volke, Ilma maavälise toetuseta poleks meil enam palju lootust. Küsitles Sirje Presnal. – Õhtuleht 20.01.2021: lk 10-11.

[2] Hanne Tügel, Astroloogia. Kas tähed teavad tõtt? – GEO. 1/2010: 14-35. Lk 24.

[3] Philip Wilkinson, Usundid. Tallinn 2009: Varrak. Lk 50, 52.

[4] Tügel, ibid 34j.

[5] Maarjana Lindeman, Tunde- ja mõistuspõhine mõtlemine. – Teine maailm. Kahtleja käsiraamat. Tallinn 1997: K & K (lk 32-40). Lk 37.

[6] Nils Mustelin, Astroloogia – teadus, kunst või illusioon? – Teine maailm. Kahtleja käsiraamat. Tallinn 1997: K & K (lk 102-111). Lk 110.

[7] Carl Sagan, Deemonitest vaevatud maailm. Teadus kui küünal pimeduses. Tallinn 2006: Valgus. Lk 25j.

[8] Erwin Hesse, Das Evangelim im Widerstreit der Theologen. – Una Voce-Korrespondenz 1/1985: 3-28. Lk 19.

[9] Kirchenlexikon oder Encyklopädie der katholischen Theologie und ihrer Hilfswissenschaften 1847. Hrsg.v. Heinrich Joseph Wetzer und Benedikt Welte. Erster Band. Freiburg im Breis­gau: Herder'sche Verlagshandlung. S. 24-25. Lk 24.

[10] Thranholm, Iben 2015. Venemaa – kristluse eestkõneleja maailmas. – Kiriklik Vaatleja 15.11.2015: https://katolikuopetus.ee/kiriklikvaatleja/venemaa-kristluse-eestkoneleja-maailmas/.

[11] Iguumen Tihhon KGB-ga koostööd teinud vaimulikest: kiriku pärast oli vaja olla lojaalne. – Küsitles Jaanus Piirsalu Postimees (Arter) 16.02.2019: lk 2-7.

[12] Grigorios Larentzakis, Die Orthodoxe Kirche. Ihr Leben und ihr Glaube. Graz 2000: Styria Verlag. Lk 29-31.

[13] Pantelis Kalaitzidis, Õigeusk ja modernism. – Usk ja Elu 18/2020: 37-51. Lk 51.

[14] Einar Laigna, Surnutega ei sõdita. – Delfi 18.08.2008: https://www.delfi.ee/archive/einar-laigna-surnutega-ei-sodita?id=19629057.

[15] Iguumenja Filareta: keda Jumalaema tahab siia tuua, selle ta tingimata ka toob – tema on siin perenaine. Küsitles Teet Korsten. – Eesti Kirik 05.10.2016: http://www.eestikirik.ee/puhtitsa-kloostri-iguumenja-filareta-keda-jumalaema-tahab-siia-tuua-selle-ta-tingimata-ka-toob-%E2%88%92-tema-on-siin-perenaine/.

Paari viimase aasta jooksul on Eesti ühiskonnas toimunud tuline arutelu selle üle, mida kujutab endast abielu. Käesolev artikkel soovib anda lühikese ülevaate sellest, mismoodi mõistab abielu luterlik kirik.

Apostel Paulus ütleb esimeses kirjas korintlastele: «Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud» (1Kr 15:3). Ta kõneleb siin Kristuse lunastavast surmast ja ülestõusmisest, kuid põhimõte, mille ta välja ütleb, peaks kehtima üldiselt: kiriku ja tema sulaste kutsumus ning ülesanne on anda edasi seda, mida nad on ise vastu võtnud, kuulutada puhast ja võltsimata Jumala Sõna, sellele midagi lisamata ja sellest midagi ära võtmata (vrd Ilm 22:18–19).

Sedasama tõotavad vaimulikud ametivandes: «…et ma selles ametis ei taha teist õpetust kuulutada ega levitada kui ainult seda, mis on rajatud Jumala selge ja terve sõna, prohvetite ja apostlite kirjade peale Vanas ja Uues Testamendis, mis on meie usu ainus juhtnöör ja on Evangeeliumi-Luteri Usu Kiriku usutunnistuse kirjadesse üles pandud.» (Tsiteeritud E.E.L.K. Agenda 1979. aasta väljaandest, mille järgi allakirjutanu oma ametivande on andnud.)

Ka Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku põhikiri ütleb täie selgusega: «EELK õpetuse alused on Vana ja Uus Testament ning neid seletavad Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae’sse» (§ 4).

Nimetatud põhialus kehtib kõige puhul, mida keegi kirikus õpetab ja teeb, niisiis ka selle puhul, kuidas käsitletakse abielu, olgu õpetuslikult või praktiliselt, sõltumata sellest, kas ja kui põhjalikult puudutatakse sellega seonduvat kiriklikus seadusandluses.

Piibellik arusaam abielust on täiesti ühemõtteline: tegemist on Jumala enda seadmisega, mille puhul kehtib, et mida «Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu» (Mt 19:6) Ainsaiks erandeiks on teise abielupoole poolne abielurikkumine (Mt 19:9) – kindlasti ei ole abielu lahutamine ka sel puhul kohustuslik ega isegi soovitav – ning nõndanimetatud Pauluse privileeg ehk apostli poolt ette nähtud võimalus lubada lahkuda uskmatul abielupoolel, kui ta ei soovi usklikuga koos elada (1Kr 7:12–16). Siinjuures annab püha Paulus soovituse: «Naine ärgu mingu mehest lahku; kui ta aga siiski on lahkunud, siis ta jäägu üksikuks või leppigu oma mehega ära! Ja mees ärgu hüljaku naist!» (1Kr 7:10–11).

Luterlikud usutunnistuskirjad ei pühenda õpetusele abielust küll kuigi palju otsest tähelepanu, ent mõnevõrra siiski, ning ka abieluga otsapidi seotud teemade juures ilmneb väga selgelt, milline on nende arusaam. Mõned tsitaadid:

«1. Moosese raamat õpetab, et inimesed on loodud olema viljakad ja et üks sugu tunneks teise vastu külgetõmmet õigel viisil. […] Ja selline ühe soo armastus teise vastu on õige jumalik kord. […] Inimese loomus seatakse selle Jumala sõna läbi viljakas olema, ja mitte ainult loomise alguses, vaid ka edaspidi, nii kaua kui see keha omav loomus kestab. […] Sest kus inimloomus ei muutu, peab säilima ka kord, mille Jumal on inimloomusesse pannud, ja seda ei saa inimeste seadustega tühistada. […] Nimelt nimetab Kristus abielu jumalikuks ühenduseks, öeldes: «Mis nüüd Jumal on ühte pannud, seda ärgu inimene lahutagu!»» (Augsburgi usutunnistuse apoloogia XXIII, Preestrite abielust).

«Aga kuna see käsk peab silmas just abieluseisust ja annab põhjust sellest rääkida, siis pead sa õigesti mõistma ja tähele panema esiteks seda, kuidas Jumal seda seisust sedavõrd kõrgelt austab ja ülistab, et ta seda oma käsu läbi kinnitab ja hoiab. […] Ja sellepärast ta tahab, et ka meie austaksime, hindaksime seda jumalikku õnnistatud seisust ning elaksime selles, sest ta on seadnud selle kõigist teistest ülemaks, ja ei ole loonud meest ja naist erinevaks (nagu näha) mitte liiderlikkuse pärast, vaid et need kaks hoiaksid kokku, oleksid viljakad, sünnitaksid lapsi, toidaksid ja kasvataksid neid Jumalale auks. […] Seda räägin ma ainult sellepärast, et juhatada noori inimesi abieluseisusest rõõmu tundma ja teadma, et see on õnnistatud ning Jumalale meelepärane seisus. Sest sel kombel võiks jõuda uuesti sinnamaani, et abieluseisus tõuseks taas ausse ning väheneks räpane, liiderlik ja korratu eluviis, mis praegusel ajal kõikjal maailmas abielu ärapõlgamise tagajärjel avaliku hooramise ja muude häbiväärsete pahede näol laialt levib. […] Ja selle kõige kohta tuleb nüüd lõpetuseks öelda, et see käsk ei nõua mitte ainult seda, et igaüks elaks oma (enamasti abielu) seisuses tegude, sõnade ja mõtete poolest kasinalt, vaid et ta peaks ka talle Jumala poolt antud abikaasat armsaks ja kalliks. Sest seal, kus tuleb hoida abieluvooruslikkust, seal peavad mees ja naine koos elama ennekõike armastuses ning üksmeeles, pidades teist südamest kalliks ja olles talle täiesti truu. Sest see on põhiline asi, mis muudab armastuse ja naudingu vooruslikkuseks» (Martin Luther, Suur katekismus, Kuues käsk).

«Ja nii olid lood juba iidsetel aegadel ka naistega: siis tunti selliseid vigureid, et kui mehele hakkas meeldima teine, siis korraldas ta ise või teiste abil (välja mõeldi mitmesuguseid vahendeid ja teid) asja nii, et ta ei olnud enam naisega rahul või hakkas naine mehe vastu tõrkuma ja käitus nii, et temast tuli lahti öelda ja tal minna lasta. […] Aga ma loodan, et selliseid näiteid meie keskel ei kohta, sest Uues Testamendis on abielulistel keelatud lahutada» (Martin Luther, Suur katekismus, Üheksas ja kümnes käsk).

Niisiis on usutunnistuskirjade õpetus Piibli põhjal järgmine:

abielu on Jumala tahe ja seadmine, mis juurdub ka inimesse loomupäraselt istutatud tõmbel vastassoo poole;

abielu on püha ja hea, ning seda mitte ainult himude talitsemiseks ja liiderlikkuse ärahoidmiseks, vaid selleks, et inimsugu oleks viljakas ning abikaasad saaksid teineteist toetada nii igapäevases elus kui ka jumalakartuses ja vooruslikkuses;

abielu Jumala seadmisena on lahutamatu – välja arvatud teatud erandjuhtudel, millest peamine on teise abielupoole sooritatud abielurikkumine;

kui abielu siiski lahutatakse, on see vastuolus Jumala tahtega, kuna Jumal on abielu loonud mehe ja naise eluaegse liiduna – lahutus ning kõik sellele eelnevad ja järgnevad probleemid tulenevad aga inimese langenud, patust rikutud loomusest.

See ei tähenda, nagu ei peaks vaimulik igal üksikjuhul kõiki asjaolusid põhjalikult kaaludes püüdma olla inimestele abiks ja toeks nende elus esile kerkinud raskustes parima lahenduse leidmisel. Vastupidi, see on iga vaimuliku kohustus.

Samas peab ka konkreetsete olukordade puhul lähtuma eeskätt ülal kirjeldatud põhimõtetest, pidades ühelt poolt silmas oma kutsumust ja ülesannet kuulutada puhast Jumala Sõna, kõnelda tõtt, teisalt aga teha seda, vastavuses Uue Testamendi põhisõnumiga, armastuses, mitte hukkamõistmises.

Mis puutub abiellumisse abielu muul põhjusel kui teise poole abielurikkumise tõttu lahutanud inimesega, siis on seegi Jeesuse sõnul abielurikkumine (Mt 5:32). Näiteks 19. sajandil Eesti alal kehtinud luterlik kirikuseadus mõistis neid Issanda sõnu üheselt ja keelas abielu rikkunud poolel reeglina uuesti abielluda; vaid teatud ja väga kitsalt piiritletud juhtudel võis taotleda vastavat eriluba. Seejuures oli päris kindel aga see, et abielluda ei olnud lubatud isikuga, kellega oli oma eelmist abielu rikutud.

Sageli võib kuulda tsiteeritavat Martin Lutheri ütlust, nagu oleks abielu vaid üks «ilmalik asi». Sellest tehakse ilma pikemata järeldus, justkui ei puutuks abieluasjad üldse ei kirikusse ega Jumalasse. Taoline tõlgendus ei ole mitte ainult pealiskaudne, vaid ka otseselt vale.

Lutheri kirjutised ja jutlused näitavad selgelt, et abielu jumalik seadmine on tema jaoks enesestmõistetav. Näiteks ütleb ta 1528. aastast pärinevas juhendis visitaatoritele: «Abielu kohta peavad kirikhärrad inimestele usinalt õpetama, kuidas Jumal on selle sisse seadnud.» Üksnes abieluga seonduvate õiguslike küsimuste puhul peavad vaimulikud pöörduma vastavate ametiisikute poole, pidades silmas nii abielu jumalikku seadmist kui ka sellesse puutuva reguleerimist riigivõimude poolt.

Kui Luther oma «Laulatusraamatukeses» (nagu ka mõnel pool mujal) nimetab abielu «ilmalikuks asjaks» või «maiseks asjatoimetuseks», siis peab ta selle all silmas abieluga seonduvat kombestikku ning asja juriidilist külge, seadmata kuidagi kahtluse alla seda, mida abielu kohta ütleb Jumala Sõna: «Sest vaatamata sellele, et tegemist on maise seisusega, kehtib selle kohta ikkagi Jumala Sõna, ja see ei ole inimeste välja mõeldud või kehtestatud.» Sealsamas nõuab Luther noomivalt, et «noored inimesed õpiksid seda seisust kui jumalikku tegu ja käsku tõsiselt võtma ning au sees pidama ega veiderdaks seejuures nii häbiväärselt, naerdes, irvitades ja muud sellesarnast kergemeelsust üles näidates, nagu tänaseni ollakse harjunud, justkui abiellumine või pulmade pidamine oleks nali või lapsemäng».

Jutlustes Matteuse evangeeliumi 5.–7. peatüki üle käsitleb Luther muuhulgas ka abielulahutust, pidades enesestmõistetavaks nii seda, et abielu lahutamine on vastuolus Kristuse tahtega, kui ka seda, et isegi siis, kui abieluga seonduvad välised asjad on riigivõimuse korraldada, peab ka riigivõim seejuures lähtuma arusaamast, et abielu on Jumala poolt seatud ning sellega seonduvat tuleb korraldada vastavalt Tema tahtele: «On selge, et abieluseisusest ei saa teha vabadust, nagu oleks see meie meelevallas, sellega toimida, seda vahetada ja muuta, nagu tahame. See oleks vastuhakk Jumala tööle ja korrale.»

Lõpetuseks veel üks tsitaat Martin Lutheri Suurest katekismusest, mille aktuaalsus ei ole viiesaja aastaga sugugi kahanenud:

«Kuna meil valitseb selline häbiväärne pahede ja liiderlikkuse segapuder ja supp, siis on see käsk seatud ühtaegu kogu kõlvatuse vastu, kuidas iganes seda ka ei nimetataks, ja ei keelata ära mitte ainult välised teod, vaid ka põhjused, ajendid ja vahendid, et süda, suu ja kogu ihu oleks vooruslik ja ei annaks ruumi, abi või nõu kõlvatusele, ja mitte ainult seda, vaid et see käsk hoiaks, kaitseks ja päästaks meid ohtudest ja hädast ning ühtlasi abistaks ja annaks nõu, kuidas ligimese au säilitada. Sest kui sa jätad tegemata selle, mida sa võiksid teha, või vaatad läbi sõrmede, otsekui ei puudutakski see sind, siis sa oled samavõrra süüdi nagu tegija» (Martin Luther, Suur katekismus, Kuues käsk).

Avaldatud Meie Kirikus esmalt 28. aprillil 2016

Portaali Meie Kirik toimetus hakkab tegema faktikontrolli Eesti Päevalehes, Delfis ja vajadusel ka teistes peavoolumeedia väljaannetes ilmunud usu- ja kirikuteemalistele kajastustele.

Eesti Väitlusseltsi faktikontrollija Triinu Jõgi võttis 6. veebruaril ette kolumnist Ivan Makarovi väite, et Soomes on poliitikuid Piibli tsiteerimise eest vastutusele võetud (loe siit). Faktikontrollile on allutatud Makarovi artiklist võetud lause «Leninit tsiteerida ei tahaks, aga piiblit küll, kuigi Soomes on selle eest poliitikuid ka kriminaalvastutusele võetud.» Siin räägib Makarov küll üldistavalt poliitikutest, ent peab silmas rahvasaadik Päivi Räsäneni suhtes algatatud uurimisi.

Faktikontroll kuulutab tema väite pigem valeks. Faktikontrollija Triinu Jõgi esitab oma analüüsi tulemusena vastuväite, et Räsäneni ei süüdistatud mitte Piibli tsiteerimise, vaid diskrimineerimise eest.

Triinu Jõgi kirjutab: «Räsanenile pole veel karistust määratud, ent tema vastu on käimas veel 4 erinevat juhtumit sarnaste diskrimineerimise süüdistuste alusel. Seega Räsaneni on kriminaalvastusele võetud vihakõne eest, ja mitte otseselt Piibli tsiteerimise eest. Soome võrdse kohtlemise ombudsmani büroo on ka kinnitanud, et Soomes ei ole ühtegi otseselt Piiblit puudutavat vihakõne paragrahvi, on aga eelnimetatud paragrahv 10 ning Soome põhiseadus, mis keelab seksuaalse ja muu identiteedipõhise diskrimineerimise. Makarovil on õigus, et Piibli tsiteerimine on Soomes jõudnud poliitiku kriminaalvastutusele võtmise eest, ent Räsäneni ei süüdistatud mitte Piibli tsiteerimise eest, vaid siiski diskrimineerimise eest.»

Soome peaprokurör Raija Toiviainen, kelle korraldusel politsei Räsäneniga seotud juhtumeid uurib, on väljendanud siiski seisukohta (loe näiteks siit), et Piibli tsiteerimine võib olla kuritegu, kui pühakirja abil riivatakse teise inimese inimväärikust («Ei pyhien kirjojen avulla saa loukata toisen ihmisarvoa»).

Ka Räsänen ise näeb tema suhtes algatatud uurimiste keskmes küsimust, kas Piibli õpetust tohib vabalt väljendada (loe näiteks siit). Pärast esimest, ligi neli tundi väldanud vestlust politseis rääkis Räsänen meediale: «Avatud piibel oli sõna otseses mõttes laual ja seda sai loetud mitmest kohast. Mul tuli näiteks hinnata, kuidas on need salmid seotud ülejäänud Rooma-kirjaga. Läbi vaadatud sai ka Rooma-kirja kolmas peatükk ja teine kiri korintlastele. Võib öelda, et see oli üsna teoloogiline arutelu.»

Ta lisas, et kõne all on tegelikult usuvabaduse tuum – kas tohib uskuda, õpetada ja avalikult esile tuua Piibli sõnumit või mitte.

Räsäneni usulised veendumused põhinevad Piibli selgel õpetusel abielust ja seksuaalsusest, mida kristlik kirik on läbi sajandite esitanud ja järginud. Lihtsalt viimastel aastakümnetel on need klassikalised kristlikud tõekspidamised sattunud üha süvenevasse vastuollu sekulaarses ühiskonnas levinud arusaamade ja vaadetega inimese õigusest vabale eneseteostusele, seda ka seksuaalses sfääris.

Seega pole alust väita, et Räsäneni puhul seisneb küsimus üksnes diskrimineerimises ja mitte Piibli tsiteerimises. Kesksel kohal on siin kahe väärtussüsteemi – liberaal-sekulaarse ja kristliku – kokkupõrge, milles üks pool tõlgendab teise seisukohavõtte pisendavalt diskrimineerimisena, et vähendada nende legitiimsust, teine pool aga seisab õiguse eest väljendada vabalt oma usulisi veendumusi, sealhulgas eetilisi tõekspidamisi.

Otsus:

Meie Kirik tunnistab Eesti Väitlusseltsi faktikontrollija Triinu Jõgi järelduse Eesti Päevalehes avaldatud artiklis tegelikkust moonutavaks.

«Aga kes teda armastavad, peavad olema nõnda kui päike tõuseb oma suures selguses.» Kohtum. 5, 31

Ristikogudusele on tulnud ülemaailmalised rasked võitluspäevad. Ei ole enam kahtlust, et kogu maailmas algab rünnak ristiusu vastu. Maailmasõja lõppemisel nähti küll majanduslikku kokkuvarisemist – ei nähtud aga küllalt tõsiselt vaimset häda. Vahest nüüd alles tuleb ilmseks, kui raskesti on kannatanud ristiusk ja kui suured on olnud kiriku kaotused.

Ka meie teame sellest midagi oma kodumaal, kuigi peame olema tänulikud imelise välise hoidmise eest. Tahame ometi selgesti näha sisemisi hädasid, mis varjatult söövad meie rahva elujõudu.

Niisuguses olukorras oleme eriti tänulikud, kui antakse ristikogudusele tõotusi ja tohime neid tunnistada maksvaks ka enda kohta. Kui imelik on see, mida kuuleme täna: kes teda armastavad, need peavad olema kui päike! Ülaltoodud lause on lõpplause Deboora kiituselaulust. Prohvet laulab Iisraeli võidurõõmust – kõik vaenlase väed andis Jumal oma rahva kätte. Ja vaenlaste pealik põgenes – otsis varju naise telgis ja tapeti naise poolt. Selle naise käe läbi sai täielikuks Iisraeli võit.

Kui me seda täna loeme ja usume, siis tahame paluda, et antakse ka Kristuse rahvale raskeil võitluspäevil tunnistus: nad on kui päike…

Millist teed näidatakse meile selle saavutamiseks? Lühidalt ja lihtsalt öeldakse: Kes teda armastavad. Armastus Jumala vastu annab tõusva päikese ilu ja väe. Mida see tähendab?

Nüüdisaja usuteaduse suurimaks saavutuseks tuleb lugeda asjaolu, et tema on õppinud jälle nägema pattu ja tunnustama kuradit – patu algatajat. Ka usuvad jälle õpetlased rõõmusõnumit Jeesuse ristist ja armust. Räägitakse, et ka Ameerika usuteadlased, kes olid sageli patu mõiste käsitamisel pealiskaudsed, näevad nüüd tema hirmsaid tagajärgi ja teavad, et pääseda võib ainult Lunastaja Jeesuse Kristuse läbi. Ega meiegi saa olla päikeseks enne, kui oleme patu pärast värisejad ja Jeesuse armu hõiskajad.

Ja sellega käsikäes vajame ristikoguduse palvet õige ja selge arusaamise eest Jumala sõnast ja usutunnistusest. Suur vabameelsus õpetuslikes küsimusis on meid jätnud häbisse. Võimatu on seista ühise väerinnana, kui ei ole ühist määrustikku ja ühetüübilisi relvi. Võimatu on koguda ristiusu vägesid vastulöögiks, kui ei ole üldtunnustatud korda. See on eeltingimuseks, kui tahame õigusega kanda jumalatunnistajate nime, «kes on kui päike». Ja kolmandaks tahame nimetada veel enda ärasalgamist. Töötada eduga ja kanda vilja võivad ainult need, kes ei mõtle kõigepealt oma arusaamisele ja mitte ainult isiklikule õndsusele.

Meie jõud on tugev siis, kui oleme osaduses üksteisega. See  ei tähenda mitte kõigepealt ühistööd – ristikogudus ei ole ühistegeline asutis. Kogudus on teadlik sellest, et tema on rajatud Kristuse Jeesuse vere osadusele, ja tema palub oma liikmeile armastust, mis on valmis ka eluga ohverdama. Säärane osadus kannab siis õigusega nime: nad on Jumala armastajad kui päike…

Kui meie näeme kirikus kasvamas patutundmist ja võitlust selge õpetuse eest ja osaduse elu, siis mõistame, kuidas näiteks Venemaal, ristiusu kannatuste ja kaotuste maal, usklik rahvas on ometi veendunud Kristuse võidus.

Kui Venemaal vangistatud piiskopilt kohtus küsiti, kes jääb võitjaks: enamlus või Kristus, siis olevat tema vastanud: «Enne võidate teie, siis aga Kristus.»

See vastus on sügav. Võidusse uskumine tähendab uskumist kannatustesse. Sest mõlemad on koos ristikogudusele tõotatud. Seal, kus kogudus või tema üksikliige heitleb surma suus, seal, kus kõik näib vaenlase kätte langenud olevat, seal võidab Kristus. Ja kui ristikogudus on selle naise sarnane, kellest  laulis Deboora, siis ometi võib Jumal ja naise käe läbi kaotada vägevaid vaenlasi.

Nii laulame ja täname teda ja ütleme: Nad peavad olema kui päike.

Kirjutis ilmus kogumikus: Rudolf Reinard. Saaremaa praostkond sõnas ja pildis. Tallinn: Eesti Kiriku kirjastus, 1936

Kurt-Rudolf Schultz oli 1927–1939 Pöide koguduse õpetaja.
Pöide kiriku sisustus hävitati 1940. aastatel Punaarmee sõdurite poolt, koguduse aga likvideeris nõukogude võim.

Annika Laats ei ole ainus. EELKs on terve rida vaimulikke ja teolooge, kes esindavad sarnast mõtteviisi. Osa neist väljendab oma seisukohti ka avalikult. Kui ajakirjanduses kerkib taas esile kas abordi, abielu või laiemalt kristlike väärtustega seotud teema, ilmuvad üksteise järel avalikkuse ette teatud valveteoloogid ja staarkirikuõpetajad, kes seletavad, et asjast tuleb aru saada hoopis teisiti kui seni. Esimesena meenuvad mulle eetikaspetsialist Johann-Christian Põder, piibliteadlane Urmas Nõmmik, sotsist religiooniõpetaja Toomas Jürgenstein, aga mitte ainult. Nemad on kiriku progressiivseks hääleks meedias.

Erinevalt vaimulikest ei ole ülikooliteoloog või religiooniõpetaja seotud ametivandega, ehkki ka tavaline koguduseliige peaks esindama ja järgima üksnes kiriku õpetust. Näiteks mis mõttes võib EELK tavaliige olla sots ja jagada sotsiaaldemokraatliku erakonna (või mõne teise taolise erakonna) püüdlusi, mis on teatud punktides kiriku õpetusega otseses vastuolus? Ta peaks kohe valest lahti ütlema ja pihile minema, kui tahab olla kiriku liige in good standing.

Vaimulik aga on ordinatsioonil tõotanud järgida kiriku õpetust. Loomulikult on teoloogiline arutelu lubatud ja isegi tervitatav, ent kui vaimulik hakkab mõnes täiesti selges dogmaatilises või eetilises küsimuses õpetama midagi muud, tekib nii kolleegidel kui kirikurahval õigustatud küsimus, kuidas peaks sellesse suhtuma. Selline asi lõhestab, sest kirik kujutab endast ühisel usualusel seisvat usklike ühendust.

Annika Laats ja tema mõttekaaslased on suutnud oma kirjutiste, esinemiste ja intervjuudega teha tohutut kahju. Ma pean silmas eeskätt vaimset segadust, inimeste eksitamist. Praegu kohtab meedias ja sotsiaalmeedias rohkesti moonutatud arusaamu Piibli või Jeesuse õpetusest. Näiteks väidetakse, et Jeesus õpetas armastust ja see oli alles Paulus, kes taunis homoseksuaalsust. Taoliste eksiarvamuste levimise eest vastutavad teoloogid, kes on hüljanud kiriku klassikalise positsiooni ning annavad hoogu sellega vastuolus olevatele tõlgendustele. Nende arvates ei ole õpetus jumaliku ilmutuse, vaid inimliku arutluse tulemus.

Asja ei tee paremaks see, kui kiriku juhtkond ei söanda rääkida hereesia ehk valeõpetuse levitamisest vaimuliku poolt, vaid käsitleb küsimust administratiivset laadi sõnakuulmatusena. Mitte usulise tõe moonutamisena, mida see tegelikult on, vaid ametialase ebalojaalsusena ametlikule seisukohale. (Annika Laatsi avalikest esinemisest nähtub, et ta ei pea homoseksuaalseid suhteid patuks ega aborti lubamatuks tapmiseks.) Selline lähenemine jätab avatuks võimaluse, et ühel päeval võib kiriku seisukoht muutuda ja Annika Laats leiab end korraga kiriku ametliku positsiooni eestkõnelejana, siinkirjutaja ühes paljude teistega aga osutub korrarikkujaks.

Liberaalne meedia ja laiemalt kogu «progressiivne avalikkus» kiidab mõistagi edumeelsete vaimulike ja teoloogide väljaastumistele takka. Kes jõuaks kokku lugeda kõiki neid tunnustusi, mis Annika Laatsile on osaks saanud! Paraku on need antud hereesia kaitsmise ja levitamise eest, sest teisi kirikuõpetajaid eeskujuliku hingekarjasetöö eest sel viisil ei pärjata. Ilmalik, progressiivne leer ei hooli põrmugi usust, Jumalast, hingeõndsusest või kirikust. Nad lihtsalt ei talu, et ühiskonnas tegutseb institutsioon, mis õpetab progressiivsete dogmade ja veendumustega vastuolus olevaid asju. Tagurlusega ei saa leppida – seega kirik peab muutuma. Kirik peab oma õpetuse üle vaatama ja kooskõlla viima moodsate arusaamadega seksuaalsest eneseteostusest, sotsiaalsest õiglusest või kliimamuutustest.

Kurvastaval kombel on ka kirikus küllalt neid, kes on omaks võtnud ilmaliku, progressiivse maailma positsiooni ja püüavad sellest lähtudes kirikut seestpoolt reformida. Luterlikus kirikus on seda mõnevõrra lihtsam teha, sest 16. sajandi reformatsiooni annab seletada kui otsustavat tõuget pidevatele progressiivsetele muutustele kirikuelus. Võib-olla usuvad need «ajaga kaasas käia» soovivad teoloogid ja vaimulikud siiralt, et kirik peab olema muutustele ja sotsiaalsele progressile avatud, ent tegelikult nad murendavad apostelliku õpetuse vundamenti, millele kirik on rajatud.

Pea kõik Eesti ühiskonna olulised institutsioonid on langenud läänes domineerivate antikristlike ja (väär)liberaalsete jõudude kätte. Riigiaparaat, õigussüsteem, meedia, haridusasutused – kõik need tegutsevad ühiskonna revolutsioonilise ümberkujundamise nimel, lähtudes jumalatust, ilmalikust, moraalselt väärastunud visioonist. Nagu öeldud, nad ei lepi sellega, et kirik jääb Jumala sõna tõe juurde.

EELK langemine nende jõudude haardesse oleks järjekordse institutsiooni kaotus pimedusele ja valele. Sellel oleksid tagajärjed kogu ühiskonnale. Praegu on seda võimalik veel ära hoida, aga üksnes otsustava tegutsemise korral. Niipea, kui hakatakse rääkima sildade ehitamisest, dialoogist ja ühtsusest erinevustes, ollakse juba ette kaotanud. Mitte kirik ei pea muutuma, vaid need, kes ei usu ega õpeta nii, nagu kirik.

Soome evangeelse-luterliku Misjonipiiskopkonna uueks piiskopiks on valitud dekaan Juhana Pohjola. Meie Kirik usutles valitud piiskoppi, uurides, mida kujutab endast Misjonipiiskopkond ja mis olukorras elavad Soome tunnistuslikud luterlased.

Kolm mõtet:
Liikmete arvu kasvust on olulisem ustavus Jumala sõnale
Meile ei kuulu vanu kirikuhooneid – ehitame Jumalale elavatest kividest templeid
Meil on kaks tugevust: Jumala sõna ja sakramendid

Veiko Vihuri: Kõigepealt palun selgita meie lugejatele, mis on Misjonipiiskopkond ja miks see asutati. Kas ka Luther-säätiö (Lutheri ühing) tegutseb veel ja kuidas ta on seotud Misjonipiiskopkonnaga?

Juhana Pohjola: Misjonipiiskopkond (soome k Lähetyshiippakunta, lüh LHPK) on Soomes tegutsev luterlik kirik. See asutati aastal 2013 ja sündis tänu Luther-säätiöle. Luther-säätiö on LHPK toetajaliige.

Misjonipiiskopkonna asutasid hädaolukorras sündinud Soome evangeelse-luterliku kiriku kogudused. Hädaolukord tulenes sellest, et paljudes kohtades riigikirikus ei jutlustatud evangeeliumi, karjaseametisse pühitseti naisi – see jättis paljud kodutuks. Lisaks oli suuremates linnades vajadus kodumaise struktuuri järele, kus saaks elada sõna ja sakramentide ümber.

Veiko Vihuri: Neid luterlasi, kes teoloogiliselt erinevad peavoolu liberaalsest protestantismist, kutsutakse mõnikord konfessionaalseteks (soome k tunnustukselliset), traditsioonilisteks või konservatiivseteks luterlasteks. Millise terminiga oleks korrektne iseloomustada Misjonipiiskopkonda? On see paratamatu, et Piiblile ja ehtsale kristlikule õpetusele ustav kristlane peaks oma positsiooni taoliste mõistete abil määratlema?

Juhana Pohjola: Me ei ole üksnes konservatiivsed, vaid justnimelt konfessionaalsed luterlased. Me ei hoia vana pärandit alal mitte sellepärast, et see on vana. Konfessionaalsus tähendab, et meie arusaama kohaselt langeb luterlik usutunnistus kokku Piibli õpetusega. See ei ole lihtsalt midagi vana, vaid Jumala igavese sõna õpetuse kokkuvõte. See on alus, millele me tahame oma koguduse ehitada. Sealt astume ühtlasi viimse kohtu ette.

Veiko Vihuri: Millised on peamised õpetuslikud erinevused Soome evangeelse-luterliku kiriku ja Misjonipiiskopkonna vahel? Millisena näed sa Soome Kiriku teoloogilist kurssi tulevikus? Kas lõhe «peavooluluterlaste» ja traditsiooniliste luterlaste vahel kasvab? Kas Misjonipiiskopkonnaga võib liituda veelgi enam konservatiivseid kirikuliikmeid?

Juhana Pohjola: Soome evangeelne-luterlik kirik järgib Piiblit ja luterlikke usutunnistuskirju formaalselt (de jure), aga mitte tegelikkuses (de facto). Kahjuks näib rahvakirik kuulavat enam rahva kui Jumala häält. Nüüd on päevakorda tõusnud samasooliste abielu küsimus, mille puhul aktsepteeritakse lääneriikides levinud võrdõiguslikkuse ideoloogiat, mil pole midagi tegemist sellega, et Jumala ees on iga inimene samaväärne nii loomise kui lunastamise aspektist.

Riigikiriku tulevik näib nii vaimulikku külge kui tegevust silmas pidades tume. Kuigi suur hulk töötegijaid teeb evangeeliumitööd, tervik ometi laguneb. Meie postmodernsel, indiviidikesksel ja isiklikku vabadust taga ajaval ajastul on kõik suuremad institutsioonid hädas. Nii ka riigikirik, sest sotsiaalset survet kuuluda Soome evangeelsesse-luterlikku kirikusse ei ole. See kaotab järk-järgult liikmeid ja majanduslik olukord nõrgeneb, kuid ennekõike on see muutunud vaimselt õõnsaks.

Misjonipiiskopkond on kasvanud kiiresti ja kasv jätkub. Kuid olulisim ei ole kasv, vaid ustavus Jumala sõnale. Me ei aja taga suuri masse, vaid keskendume koguduste ülesehitamisele. Euroopa kristluse lootus on selles, et on olemas oma usupärandit tõsiselt võtvad, evangeeliumisõna ja püha õhtusöömaaja ümber missale kogunevad, järgmisele põlvkonnale apostlikku usku õpetavad ja vastuseisule vaatamata julgelt elavad kogudused.

Veiko Vihuri: Niinimetatud akadeemiline teoloogia on üsna liberaalne ja kindlasti on see mittekonfessionaalne. Kus teie pastorid teoloogiat õpivad?

Juhana Pohjola: Suur osa meie pastoritest õpib ülikoolis, kuid meil on oma umbes kolme aasta pikkune pastoraalne koolitus tulevastele töötegijatele. Peale akadeemilise teoloogia tundmise tuleb osata ajastu väljakutsete ja linnastumise olukorras kogudusi karjasena juhatada ja ehitada. Lisaks sellele jätkavad paljud meie pastorid õpinguid Missouri Sinodi Fort Wayne’i seminaris (STM-programm) ja Göteborgi Församlings Fakulteten’i ühise õppekava alusel.

Veiko Vihuri: Sind valiti Misjonipiiskopkonna teiseks piiskopiks. Sinu eelkäija on Risto Soramies, kes teenis esimese piiskopina alates 2013. aastast. Ja enne seda oli Matti Väisänen Rootsi ja Soome Misjoniprovintsi piiskop. Mul oli võimalus osaleda tema ametisse pühitsemise missal 2010. aastal. Niisiis on piiskopiamet ja piiskoppide olemasolu Soome konfessionaalsete luterlaste jaoks oluline. Teie piiskopid Matti ja Risto pühitseti teiste luterlike piiskoppide poolt, kel on n-ö ajalooline suktsessioon. Kas sellel on teie jaoks teoloogiline tähtsus?

Juhana Pohjola: Meie jaoks on kiriku järjepidevus oluline asi. Kiriku järjepidevus on ennekõike usulise pärandi järjepidevus, kuid samuti apostliku ameti järjepidevus. Piiskopiamet ei tee kirikust kirikut, kuid see on Püha Vaimu and kiriku ülesehitamise ja ühtsuse tarvis. Ajalooline piiskopiamet ehk see, et vähemalt kolm piiskoppi pühitsevad uue piiskopi ordinatsioonide katkematus ahelas, on kaunis ja vana tava, mis osutab, et piiskop on teiste kirikute jaoks ühtsuse märk. Luterliku õpetuse järgi ei ole see kiriku apostellikkuse seisukohalt vältimatu ega kehtiva piiskopiameti eeldus, kuigi oleme soovinud sellest kinni pidada.

Veiko Vihuri: Millele pead vajalikuks kirikuelus tähelepanu pöörata?

Juhana Pohjola: Soovin Kristuse evangeeliumiga toetada vaimulikke ja julgustada meie koguduste liikmeid keset koroonapandeemiat ja pärast seda elama Kristuse andidest kogudustes peetavatel missadel. Väline tervis ja hea käekäik on inimestele oluline, kuid veel olulisemad on elu annid Kristuses. Meie kaitse on alati viimselt Jumala ja mitte inimeste käes.

Samuti soovin julgustada kristlasi elama meie kristofoobsel ajal, mil usu- ja sõnavabadus on mitmel moel löögi all, julgesti Kristuse jüngritena.

Veiko Vihuri: Eesti luterlikul kirikul on lai ajalooliste kirikuhoonete võrgustik (sama kehtib ka Soome ja teiste Skandinaavia kirikute kohta). Mõnede arvates on see õnnistus, ent seda võib pidada ka raskeks koormaks. Eestis on kogudused üsna väikesed ja riigipoolne toetus minimaalne, ja nii tulebki meil olla «kinnisvarakirik», mis keskendub pigemini hoonetele kui inimestele ja misjonile. Kas mul on õigus, et Misjonipiiskopkonnal ei ole oma kirikuhooneid? Kuidas te nii hakkama saate?

Juhana Pohjola: Meile ei kuulu mitte ühtegi vana kirikuhoonet – ainult Koinonia-keskus Helsingis. Oleme kasutanud oma vara pastorite palkamiseks, et ehitada Jumalale elavatest kividest templeid, s.t kogudusi. Hindame küll kauneid Issanda kodasid ja võib-olla ka muretseme endale kirikuhooneid, aga praegu üürime neid adventistidelt, roomakatoliiklastelt, vabakirikult jne.

Veiko Vihuri: Millised on Misjonipiiskopkonna tugevad küljed?

Juhana Pohjola: Misjonipiiskopkonnal on kaks tugevust: Jumala sõna ja sakramendid, mida haldavad oskuslik pastor ja kokkuhoidev kogudusepere, kus inimesed hoolivad vabatahtlikult üksteisest ja koguduse ülesehitamisest. Tahame kinni pidada nii teoloogilisest sisust kui inimestevahelisest suhtlemisest. Meie nägemus misjonist seisneb uute koguduste asutamises, mis omakorda asutavad uusi kogudusi. Alustasime aastal 2000 ühe kogudusega ja praegu, 2021, on meil 40 kogudust.

Veiko Vihuri: Mõned inimesed ütlevad, et lääne kristlased peaksid valmistuma rasketeks aegadeks. Liberaalses ja sekulaarses ühiskonnas võib näha teatud suundumusi, mis teevad murelikuks. Me oleme kuulnud, mis on juhtunud Päivi Räsäneniga, kes ei teinud ju muud kui osutas kristlikule õpetusele seksuaalsusest. Milline on sobilik kristlik vastus taolistele suundumustele ja kuidas sa julgustaksid inimesi tunnistama oma usku sellistes olukordades?

Juhana Pohjola: Nüüd on põhjust kuulata kommunistlike valitsuste all kannatanud Ida-Euroopa kristlasi. Tähtis on elada Jumala koguduse osaduses ja õpetada oma lastele, lastelastele ja lähedastele usutõdesid. Samuti on hea kasutada julgesti sõnavabadust. Kompromisse, olgu suuri või väikseid, ei tuleks teha ja vait olemisest ei ole mingit kasu. Tuleb meeles pidada, et kristlik kogudus on läbi aegade olnud taga kiusatud kogudus. Ja justnimelt vaenatuna on ta kasvanud ja tugevamaks saanud. Kristuse järgimisel on alati hind. Kuigi me ei taha asjatut paanikat või eneseohverdust õhutada, on hea õpetada ja kuulutada lohutust Jeesuselt: olge julged, mina olen maailma ära võitnud! Kristlaste jaoks lõpeb kõik hästi.

Veiko Vihuri: Palju tänu ja õnnistagu Kiriku Issand sinu teenimist oma karja esikarjasena!

Juhana Pohjola: Kolmainus Jumal õnnistagu ka õdesid ja vendi Eestis ja julgustagu teid elama Kristuse omadena! 

Juhana Pohjola on sündinud 1972. aastal. Ta ordineeriti preestriks Soome luterliku kiriku Oulu piiskopkonnas aastal 1999. Ta on olnud Soome Luther-säätiö dekaan aastast 2000 ja Misjonipiiskopkonna dekaan alates 2013. Tal on teoloogiadoktori kraad (2014) Helsingi Ülikoolist. Abielus ja nelja lapse isa. Ta valiti piiskopiks 23. jaanuaril ja pühitsetakse ametisse 1. augustil 2021.

Soome evangeelsel-luterlikul Misjonipiiskopkonnal on 40 kogudust ja umbes 2200 liiget.

Ülevaade kirikuid käsitlevatest Eesti Vabariigi põhiseaduse ja Eesti NSV konstitutsiooni sätetest alates esimesest põhiseadusest.

Eesti Vabariigi põhiseadus (1920)

§ 11. Eestis on usu ja südametunnistuse vabadus. Keegi ei ole kohustatud korda saatma usutunnistuslikke tegusid, olema usutunnistusliku ühingu liige ega kandma selle kasuks avalikke kohustusi.

Usuliste talituste täitmine on takistamatu, kui see ei käi avaliku korra ja kõlbluse vastu.

Usutunnistus ega ilmavaade ei või vabanduseks olla kuriteo kordasaatmisele või kodaniku kohuste täitmisest kõrvalehoidmisele.

Riigiusku Eestis ei ole.

Eesti Vabariigi põhiseadus (1938)

§ 14. Südametunnistuse- ja usuvabadus on kindlustatud.

Kuulumine kirikuisse ja usuühinguisse on vaba.

Suuremaile kirikuile võidakse seadusega anda avalik-õiguslikke aluseid. Riigikirikuid ei ole.

Usuliste talituste täitmine on vaba, kui see ei kahjusta avalikku korda ega kõlblust.

Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi konstitutsioon (1940)

§ 96. Kodanike südametunnistuse vabaduse kindlustamiseks on ENSV-s kirik riigist ja kool kirikust lahutatud. Kõigil kodanikel on usukultuste toimetamise vabadus ja usuvastase propaganda vabadus.

Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi konstitutsioon (1978)

§ 50. Eesti NSV kodanikele garanteeritakse südametunnistuse vabadus, s.o. õigus tunnistada mis tahes usundit või mitte tunnistada ühtki neist, täita usukombeid või teha ateistlikku propagandat. Õhutada vaenu ja vihkamist seoses usuliste tõekspidamistega on keelatud.

Eesti NSV-s on kirik lahutatud riigist ja kool kirikust.

Eesti Vabariigi põhiseadus (1992)

§ 40. Igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus.

Kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Riigikirikut ei ole.

Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.

Tulekul on totalitarism. Kuidas kristlasena sellele vastu hakata? Ameerika Ühendriikides ilmus teos, mis tõmbab paralleele Ida-Euroopa kristlaste kogemustega ja rõhutab, et kuigi kristlane ei suuda üksinda totalitaarsest režiimist jagu saada, saab ta keelduda olemast selle kuulekas alam.

Möödunud aastal nägi Ameerikamaal trükivalgust raamat, mis kannab kunagiselt nõukogude dissidendilt Aleksandr Solženitšõnilt laenatud pealkirja «Elagem ilma valeta!» ja mille alapealkiri osutab teose eesmärgile: «Kristlasest dissidendi manuaal». Raamatu autor on Rod Dreher, ajakirja The American Conservative peatoimetaja.  

On iseendast kõnekas, et päevakorda on tõusnud vajadus koostada kristlastele juhend, kuidas elada oma usu kohaselt «vabas ühiskonnas». Eesti kristlased – vähemalt vanemad inimesed – mäletavad, milline oli usklike olukord nõukogude ajal. Usuelu oli surutud kiriku või palvemaja seinte vahele, kirikus käimine ja enese avalik kristlasena määratlemine võis paljudel juhtudel tähendada hüvastijätmist õpingutega ülikoolis või tööga mõnel ühiskondlikult olulisel ametikohal. Vabas läänes ei ole midagi taolist kogetud. Oma raamatus pöördub Rod Dreher idaeurooplaste poole, et tutvustada ameeriklastest lugejatele nende kogemusi ja rääkida nende lugusid, kuid samuti anda edasi nende hoiatusi.

Aga mis on siis pärast külma sõja lõppu läänes juhtunud, et ühtäkki on tekkinud vajadus tutvustada kommunismi ikke all elanud kristlaste kogemusi ja lugusid? Dreheri hinnangul on tänapäeval läänes maad võtmas pehme totalitarism (soft totalitarianism). Muidugi ei käi see nii, nagu marksistide võimuhaaramine Venemaal ja Ida-Euroopas, vaid 21. sajandile omasel viisil ja kujul. Raamat ilmus enne 2020. aasta USA presidendivalimisi ja 2021. aasta jaanuaris aset leidnud sündmusi, kuid selle hoiatused täituvad meie silme all, reaalajas.

Edasine ei ole raamatuarvustus ega samuti mitte täielik sisukokkuvõte, vaid pigemini osutus mõnedele olulistele mõtteliinidele, mis aitavad praeguse ühiskondliku olukorra tausta selgitada. Minu arvates on ka Eesti kristlased harjunud viimastel aastakümnetel mõttega, et elame vabas ja demokraatlikus ühiskonnas, kus usklikke taga ei kiusata ja kus saame – erinevalt nõukogude ajast – praktiseerida vabalt oma usku. Minu jaoks kõige jahmatavam ongi paljude Euroopa kristlaste toetus liberaalsele demokraatiale, mis on tegelikkuses kiriku surmavaenlane. Võib-olla aitab üha enam ilmsiks saav ideoloogiline diktatuur selles osas meie silmi avada.

Antikristliku progressivismi võimuhaaramine

Dreher nendib, et klassikalise liberalismi vana maailm on kõikjal läänes suremas. Ühiskonda on üle võtmas võitlev ja sügavalt antikristlik progressivism, mida paavst Benedictus XVI on nimetanud näiliselt humanistlike ideoloogiate üleilmseks diktatuuriks.

Nõukogude totalitarismis tuli alluda kommunistlikule parteile. Kuulekuse partei diktatuurile tagas riigivõim. Tänapäeva totalitarism nõuab lojaalsust teatud progressivistlikele tõekspidamistele, millest nii mõnedki on vastuolus loogikaga ja samuti kristliku õpetusega. Kuulekust ei suru peale niivõrd riigivõim kui eliit, kes kujundab avalikku arvamust, ja eraettevõtted, mis tänu tehnoloogiale kontrollivad meie elu kaugelt enam, kui meile meeldiks tunnistada. Nõukogude ajal ootas dissidente vangla või hullumaja, Stalini ajal ka vangilaager või mahalaskmine. Kommunistid pidasid õigeks, et progressi takistavad inimesed tuli elimineerida. Tänapäeva lääne ühiskonnas toimub vastaliste neutraliseerimine veidi pehmemal viisil – teisitimõtlejad kaotavad oma äri, karjääri ja reputatsiooni. Nad tõugatakse avalikkusest välja, neid häbimärgistatakse ja «tühistatakse», neid demoniseeritakse rassistidena, seksistidena, homofoobidena jne. Ja nad ei julge ennast kaitsta, sest pole kindel, et keegi neile appi tõttab.

Usk progressi ei ole marksistide väljamõeldis, vaid see on modernsuse alusidee. Seda võiks lausa ebausuks nimetada. Klassikalised liberaalid asetasid rõhu üksikisiku vabadustele, vasakpoolsed võrdsusele. Seejuures nägid liberaalid valitsuse rolli tugevasti piiratuna, vasakpoolsed aga lootsid oma eesmärgid saavutada just nimelt tugeva riigivõimu abil. Tänapäeva vasakpoolne totalitarism apelleerib samuti ühiskondlikule õiglusele, ajaloolise rõhumise ohvrite vabastamisele. Ta maskeerib ennast headusega, demoniseerides teisitimõtlejaid ja ebasoosingus olevaid ühiskonnagruppe, selleks et kaitsta «ohvrite» tundeid ja edendada «ühiskondlikku õiglust». Klassikalises marksismis oli rõhujaks kodanlus, rõhutavaks proletariaat. Sotsiaalse õigluse kultuses on rõhujateks valged, mehed, heteroseksuaalid ja kristlased – nad rõhuvad rassi-, seksuaal- ja usuvähemusi ning naisi. Huvitaval kombel ei ole rõhutute nimekirja tipus enam vaesed. Revolutsiooniliseks klassiks on haritlased. Ühiskonna ümberkujundamise on enda kätte haaranud fanaatilistest aktivistidest sotsiaalse õigluse sõdalased (soldiers of social justice, eesti keeles on neid hakatud kutsuma sõssideks).

Tegelikult ei ole sotsiaalse õigluse mõiste kristlusele, eriti katoliiklusele, võõras – selle termini võttis kasutusele nimelt jesuiidipaater Luigi Taparelli. Sotsiaalse õigluse kristlikku kontseptsiooni on siiski raske ühitada ilmaliku käsitusega, sest esimene põhineb piibellikul arusaamal inimesest ja loodust. Marksistidele tähendas sotsiaalne õiglus ühiskonna materiaalsete hüvede õiglast jaotamist. Tänapäeva ilmalik sotsiaalne õiglus on kõrvale heitnud kristliku dimensiooni. Kuna kristlik seksuaalmoraal ja arusaam sugudest on vastuolus progressistide veendumustega, nähakse kristlastes sotsiaalse õigluse vastaseid.

Sotsiaalse õigluse liikumisega käib käsikäes nähtus, mida on nimetatud virgkapitalismiks (woke capitalism). Selles on raha teenimine ja tarbimisideoloogia ühendatud sotsiaalse progressi ideedega. Mõned suured rahvusvahelised ettevõtted juurutavad sellest lähtuvaid norme töökohtadel sotsiaalselt konservatiivsetes riikides, näiteks Poolas, kus on nõutud osalemist LGBT-aktivismis. Kuigi see läheb vastuollu paljude konservatiivsete katoliiklaste südametunnistusega, ollakse töökoha kaotuse hirmus sunnitud sellega kaasa minema.

Vaba ühiskonda ohustab ka «jälgimiskapitalism» (surveillance capitalism), millest võib rääkida seoses Google’i, Facebooki, Amazoni jt tegevusega oma kasutajate andmete kogumisel ja töötlemisel. Nutitelefonide ajastul kannavad inimesed vabatahtlikult kaasas seadet, mis saadab kogu päeva jooksul teenusepakkujatele nende kohta kõiksuguseid andmeid. Kuid andmeid ei kogu mitte ainult ettevõtted. Dreher rõhutab, et kodaniku digitaalne eraelu kuulub valitsusele, keda hetkel piirab küll seadus, kuid mitte võimekus jälgida ja jälitada ning soovi korral inimese reputatsioon hävitada. Selles mõttes hirmuäratav, mis toimub kommunistlikus Hiinas – seal on välja kujunemas tehnoloogiline totalitarism, mis arendab oma nn sotsiaalse krediidi süsteemi. Selle sisuks on, et kodanik saab mitmesugustest hüvedest osa vastavalt sellele, kas ta on võimude arvates käitunud õigesti. Kas midagi sellist võib juhtuda ka läänes? Dreheri arvates loomulikult võib. Kahekümne esimese sajandi hea uus ilm on juba teel.

Kuidas elada tões?

«Tulemas on karmi proovilepaneku, isegi tagakiusamise ajad,» hoiatab Rod Dreher. «Leiged ja välispidised kristlased ei suuda neist läbi minna, ilma et nende usk puutumata jääks. Kristlastel tuleb täna kaevuda sügavale Pühakirja ja kiriku traditsiooni ja õpetada üksteisele, kuidas ja miks tänapäeva postkristlik maailm on oma enesekesksuses, õnnejanus ja püha korra ning kõrgemate väärtuste tagasilükkamises ehtsa kristlusega konkureeriv religioon. … Kui ei seista traditsioonilise kristluse kindlal kaljul, jäädakse maailmale alla.»

Kristlane ei suuda üksinda totalitaarsest režiimist jagu saada, kuid ta saab keelduda olemast selle kuulekas alam. Sel juhul tuleb muidugi taluda kannatusi ja olla valmis eneseohverduseks. Keeldumine valega kaasa minemast oli omal ajal Aleksandr Solženitšõni sõnum. Nõukogude Mordor oli tugev, aga tõde osutus tugevamaks. Dreheri järgi on kristlikus vastupanuliikumises kesksel kohal perekond ja pühendumine religioonile. (Olgu lisatud, et mitte juhuslikult ei käi praegu läänes ühiskondades võitlus perekonna tähenduse üle.) Ta osutab kristlikule autorile C. S. Lewisele, kelle sõnul maailmas elav kristlane asub vaenlase poolt okupeeritud territooriumil, kuid õiguspärane Kuningas on juba saabunud ja kutsub omasid üles suurejooneliseks sabotaažiks. Selle maailma vürstile vastu hakkav kristlane on nimelt Jumala riigi eest võitlev sabotöör. Kultuurisõda on läbi – kristlased kaotasid selle. Suur marss läbi institutsioonide (selle all peetakse silmas lääne oluliste institutsioonide nagu ülikoolid, meedia, võimustruktuurid jne hõivamist vasakpoolsete poolt) on vähemalt praegu vastaspoole võiduparaad. Kristlaste ülesanne on rajada «põrandaalune» vastupanu okupatsioonile ja hoida elus mälestus sellest, kes me olime ja oleme.

Lõpuks meenutab Dreher lugejatele Aleksandr Solženitšõni 1974. aasta manifesti «Elagem ilma  valeta!», kus viimane ütleb:

«Niisiis ei tule sellele teele astuda esimestena, vaid teistega ü h i n e d a ! Mida üksmeelsemalt ja arvukamalt me sellele teele asume, seda kergemaks ja lühemaks osutub ta meile kõigile! Kui meid on juba tuhandeid, ei suuda mitte keegi toime tulla, nad pole võimelised midagi tegema. Kui meist aga saavad kümned tuhanded, ei tunne me oma kodumaad äragi!

Kui me aga vedelaks lööme, siis aitab halamisest, nagu ei laseks keegi meil hingata – me ise ei võimalda seda endile. Küürutame veelgi madalamale, ootame veel – meie vennad bioloogid aga aitavad lähemale tuua aega, mil suudetakse mõtteid lugeda ja meie geene ümber teha.

Ja kui me ikka araks jääme, siis oleme tegelikult tühised ja lootusetud ning väärt vaid Puškini põlastust:

Miks neile priiust täie vaega,
kui ihk on kanda iket uut?
Neil pärisosaks ajast aega
on ahelad ja kupja nuut.»

Ei saa salata, et need luuleread tabavad valusalt märki ka tänapäeva eestlasi silmas pidades. Pole kahtlust, et ka Eestis leidub kristlasi, kes on valmis ühinema Kuninga vastupanuliikumisega ja hakkama Mordori võimu õõnestavateks sabotöörideks, ent kas meil on rahvana lootust?

Rod Dreher
Live not by lies. A manual for Christian dissidents.
New York City: Sentinel, 2020

Artikkel ilmus esmalt portaalis Objektiiv.ee

EELK kantsler ja Kambja koguduse õpetaja Andrus Mõttus rõhutab Pereraadio saates «Eenoki põlvkond», et kiriku püsimise võti on see, kui jäädakse puhta õpetuse juurde, sõltumata sellest, kas see inimestele meeldib või mitte. Avaldame järgnevalt väljavõtteid õp Mõttuse poolt öeldust.

«Kui me nüüd jõuame sellesse tänasesse päeva, siis ma näen seda, et me kangesti tahaksime kaasajastuda. Ja võib-olla see surve on tulnud ka kirikuõpetajatele, sest igal aastal vaatame oma numbreid, kui palju meil on liikmeannetajaid, kui palju me oleme suutnud pidada vaimulikke talitusi – ristida, leeritada, laulatada – ja me näeme statistikas, et need numbrid lähevad alla. Ja võib-olla isegi need, kes tunnevad vastutavatena ennast, kes on vaimulikena kogudusi vedamas, siis võib-olla tekib kiusatus olla maailmale rohkem meelepärane, et inimesed kiriku juurde tuleksid. Ja mul on kahju, et niimoodi mõeldakse.

Sest minu arvates on võti tänasel hetkel jääda puhta õpetuse juurde, kas see inimestele meeldib või ei meeldi. Aga kirik peab olema selleks kohaks, kuhu segastel aegadel saaks tulla, kust leida seda tarkust, mille järgi meie esivanemad sadu või isegi tuhandeid aastaid on kriisides oma elu taas üles ehitanud ja mis on kandnud. Neid segaseid aegu on ju läbi aegade olnud küll ja veel. Kiriku õpetust on tahetud reformida mitte ainult nüüd, vaid ka selsamal keskajal, ja kõik need, kes on püüdnud reformida, on hävinud.

Kui me tänasel hetkel vaimulikena kardame rääkida patust ja kardame kutsuda inimesi meeleparandusele ja kui see õpetus või see suhtumine või hoiak saab valdavaks, siis me hävime inimestena ja hävime rahvana.

Ma olen seda meelt ka, et homoseksuaalsus on kindlasti patt. Seda ütleb Piibel. Täna küll paljud rahva hulgast ütlevad, et kas see on siis ainus teema, millega tegeleda. Küsimus on see, kelle nõu me kuulama hakkame. Kas me hakkame Jumala nõu kuulama või hakkame saatana nõu kuulama? Samamoodi me võime ju küsida, et kui Aadam ja Eeva olid paradiisiaias, et mis see üks amps siis sealt keelatud puu viljast, mis see siis niimoodi oli? Et miks Jumal siis sellise asja pärast pidi inimesed ajama raskesse ellu paradiisiaiast välja, vaeva ja higiga leiba teenima? Küsimus ei olnud mitte selles ühes ampsus keelatud viljast, küsimus oli selles, et Jumal ütles ühte ja saatan mao kaudu ütles teist. Inimene kuulas mitte seda, mida ütles Jumal, vaid seda, mida ütles saatan. Kui me loeme Vana Testamenti, siis seal on põhiline meeleparandusvajadus. Jumal on valmis inimesele andestama palju, kui nad parandavad meelt. Meelt saab parandada pattu tunnistades ja patust pöördudes. Meeleparandus on Jumala abi palumine, et Jumal aitaks meid patust pöörduda. Ristija Johannes tuli meeleparandusristimisega inimesi ristima, Kristusele teed ette valmistama. Kristus räägib meeleparanduse vajadusest täpselt samamoodi: parandage meelt, sest Jumala riik on lähedal, ütleb Ta. Luuka evangeeliumis ütleb, et: «Ma ütlen teile, et tõuseb rõõm Jumala inglite ees ühe patuse pärast, kes meelt parandab.» Ehk meeleparandus on nii tugevasti Kristuse sõnumi sees.

Võtsin täna kaasa brošüüri Karl Reitsist, kes kuulutas enne, kui hakkas teine maailmasõda, käis Tallinna turgudel, kogudustes, ja tema põhisõnum oli: parandage meelt, sest häda tuleb! Ainus võimalus hädast pääseda oli meeleparandus. Ja siis ma võtsin lahti tema viimase kirja, sõbrale ära saatmata kirja, mis leiti Karl Reitsi taskust peale tema surma, kui ta oli kartulivagude vahele tapetud oma kodu lähedal. Ma loen selle ette, see on lühike:

«Mina tahan sulle teada anda kõik, mis Jehoova Jumal mulle on teada andnud Eesti riigi kohta.
See ilus vabariik, mida Jumal on eesti rahvale andnud, võetakse nende käest ära, sellepärast et juhid ja rahvas on unustanud oma Jumala. Ja see antakse ära.

Riigijuht annab riigi vabatahtlikult ära. Sest mis tarkus on ühel juhil, kellel pole Jumalat. Suur ehmatus tuleb juhtide peale, nad vangistatakse ja viiakse ära ja rahvast satub ikke alla, kus ta saab tunda nälga ja janu ja kannatusi.

Tuli tuleb linnutiivul äkitselt alla tema linnade peale ja ühelgi ei ole olemist. Ja paljude maade linnad hävitatakse ära ja mitmed rahvad satuvad viletsusse. Eesti rahvas paisatakse laiali, seni kui ta saab ära kaotatud.

Ja ma kuulsin valju häält hüüdvat paremalt poolt taevast: «Paluge Jehoova Jumalat, kes on loonud taeva ja maa ja veeallikad!»»

Praegu kõik need, kes püüavad eksiõpetust levitada ja öelda, et homoseksuaalsus ei ole patt, siis nad räägivad ju armastusest. Küsivad, et miks on kristlastel midagi selle vastu, kui kaks meest omavahel teineteist armastavad? Misasi on armastus? Tänasel hetkel on see, et kui me tahame ära lörtsida mõiste «abielu», siis me tahame lörtsida ära ka mõiste «armastus».»