Üleskutse “Võtke kõik vastu” ei tunne ega luba mingisuguseid piiranguid, ükskõik millist laadi nad ka poleks. See on radikaalne ega salli mingeid vastuväiteid. Seeläbi asub ka paavst osalema absurdi oksjonil, mille poliitikud ja ajakirjanikud praegusel ajal organiseerinud on. Franciscus nõudis eilse Angeluse ajal, et iga Euroopa kogudus, ordukogukond ja palverännukirik võtaks vastu ühe pagulasperekonna. Kahetsusväärsel viisil toetas paavst oma sõnavalikuga poliitikute ja ajakirjanike, kes kuulutavad iga sisserändaja põgenikuks, intellektuaalset ebaausust.

Tänapäeva lääne inimene on dresseeritud tundma end süüdi looduskeskkonna kahjustamise, kaasloomadele põhjustatud kannatuste, maailmas valitseva ebavõrdsuse ja diskrimineerimise ning omaenda sallimatu religioosse mineviku pärast – ja iga kord saab ta mõõduka tasu või pingutuse eest soetada indulgentsi, toetades kas oma osavõtu või annetusega mõnd progressiivset ja kaastundest ajendatud ettevõtmist (näiteks „õiglast kaubandust“), väljendades avalikult ortodoksseks kuulutatud dogmasid või tõkestades tagurluse levikut. Kahtlemata võib sellest sattuda sõltuvusse.

Pagulaste poolt eurooplaste vastu suunatud isikuvastastele kuritegudele (mis on sageli grupiviisilised) on vabandus, mis summutab kõik vastuargumendid: „Tegemist on sõjatraumasid täis inimestega, kes vajavad mõistmist.“ Inimesed ei avalda enam oma arvamust, sest rassismisüüdistus on tänapäeval sama ohtlik kui ketserisilt keskajal… Euroopa valitsused on jõuetud ega suuda ohjata piiridel toimuvat. See on naiiv-liberaalse poliitika tagajärg. Oma riigi, rahva, kogukonna, perekonna, kodu kaitsmine ei ole rassism. See on inimese õigus ja kohustus. Riiki ja inimest ei tohi sundida ise endale hauda kaevama. Meid aga kästakse seda teha naeratusega näol.

Missugused on kultuurse inimese omadused? Pakun mõned: austus esivanemate vastu, tänulikkus, haritus, eneseteadvus, väärikus, respekt, inimlikkus, kaasinimestega arvestamine, arenenud reaalsusetunnetus, puhtus, viisakus, terve mõistus, pühadusetunnetus, tõearmastus. Kultuurivastane ründab kõiki neid väärtusi. Tema vahenditeks on ideoloogia, vale, propaganda, demagoogia, halvustamine, laimamine, sildistamine, tõerääkijate vaigistamine ja tõrjumine, vägivald. Kuni ametlike karistusteni välja. Kuna tal ei ole argumente, sest toetub valele, väljamõeldistele, siis pole ta rahumeelseks aruteluks lihtsalt võimeline.

Voltaire ja Rousseau olid teatavasti mõlemad kirglikud antikristlikud revolutsioonilised ideoloogid ehk tänaste vasakliberaalide ideelised eelkäijad. Mõlemate püüdluseks oli kristliku tsivilisatsiooni hävitamine ja mitte kumbki ei teinud sellest ka saladust. Näiteks Rousseau kirjutas oma kuulsas teoses “Ühiskondlikust lepingust” otsesõnu: “Eksin, kui kasutan väljendit kristlik vabariik – need kaks sõna välistavad teineteist. Kristlus jutlustab ainult orjust ja allaheitlikkust. Tema vaim on türanniale nii soodus, et viimane ei saa iial jätta seda ära kasutamata. Tõelised kristlased on loodud orjadeks.”

Tekib küsimus, kuidas saab kristlik kirik põhjendada oma olemasolu, kui ta soovist mitte kedagi solvata lakkab olemast kristlik? Oma usu salgamine ei ole sama mis austus teiste usu vastu. Kui nende Rootsi vaimulike mõtteviis saab kirikus valdavaks, siis jõuab see kristliku kirikuna oma tee lõppu. Kirik, mis salgab Kristuse ainulaadsuse, ei saa tõeliselt kanda Tema nime, kes ise nii rõhutatult ja resoluutselt õpetas, et Tema on ainuke tee Isa juurde. Rääkimata sellest, et mõte kõikide erinevate usundite samasusest on intellektuaalselt põhjendamatu ja ebaaus.

Eesti rahvas on võinud elada taasiseseisvunud riigis peaaegu veerand sajandit. Paraku on selle aja jooksul selgeks saanud (vähemalt neile, kel on silmi seda näha), et vormiline iseseisvus ei taga veel vaimset ja moraalset küpsust ning õitsengut. Kuid selle asemel, et tegeleda ühiskonda õõnestava väärtuste- ja moraalse kriisiga, peibutatakse inimesi uinutava lootusega progressile, materiaalsele edule ja tehnoloogilisele arengule ning otsitakse mingisugust uut narratiivi, mis peaks meid rahvana ühendama ja edasi viima, saamata aru – kui kasutada Jaan-Eik Tulve sõnu –, „kuivõrd tühi on see kott, mida iga hinna eest püütakse püsti hoida.“

Paljud evangelikaalid arvavad, et katoliiklased usuvad heade tegude läbi õndsakssaamist või vähemalt on sellele ohtlikult lähedal. Üks peamisi põhjusi niisuguse arvamuse tekkeks on, et katoliiklased (ja õigeusklikud) räägivad sakramentide kaudu antavast armust. Nii kõnelevad katoliiklased Jumala vabast armust ja armust, mida jagatakse sakramentide kaudu. Kuidas saab vaba arm olla antud millegi kaudu ja siiski jääda vabaks? Kuidas saab Kristuse ohver, milles Ta maksis meie pattude eest üks kord ja alatiseks, rakenduda tulevikus füüsiliste aktide läbi ilma oma vaba armu olemust kaotamata?

„Ärgake üles! Katk on jõudnud teie uksele. See hävitab teid. Meie, Lähis-Ida kristlased, oleme ainsad, kes on näinud kurjuse palet: see on islam.“ – „Kui siin peaks leiduma veel keegi, kes arvab, et ISIS ei esinda islamit, siis palun võtku teadmiseks, et ta eksib. ISIS esindab islamit sada protsenti.“ Isa Douglas al Bazi, katoliku preester Erbili linnast Iraagis, kannab oma ihul üheksa aastat tagasi üle elatud piinamise arme. „Palun teid: ärge nimetage seda konfliktiks. See on genotsiid,“ ütleb preester, kes ei taha midagi kuulda mõõdukast islamist.

Tasapisi põhiõiguste olukord halveneb. Usuvabaduse küsimustes nõutakse kristlastelt esmalt oma veendumustest vaikimist, seejärel nõudmise peale tegutsemist oma veendumuse vastu ning viimaks tegema seda omaalgatuslikult. Sõnavabaduse vähenemine areneb ähvardamisest, hirmutamisest ja laimust selleni, et sõnavabaduse kasutamise puhul ootavad kristlasi kriminaalõiguslikud tagajärjed. Sarnased katsumused olid tuttavad ka esimeste sajandite kristlastele ja nende kogudustele.

Kultuurisõjaks nimetatud väärtuste konflikti ei algatanud kristlased või teised traditsiooniliste väärtuste hoidjad, vaid revolutsionäärid, kes unistavad õiglasemast maailmast. Pole kahtlust, et nad usuvad oma üllaid ideaale – kulgeda vääramatult progressi teel ja üles ehitada paremat ühiskonda. Ja mis meil saakski olla parema ja õiglasema maailma vastu? Ainult et seda ei saavuta nende printsiipide hülgamisega, mida mitmed suured kultuurid inimkonna ajaloos on tundnud loomuseaduse või jumalikuks ilmutuseks peetud tunnetuse alusel.

© Meie Kirik