-
Toeta Meie kiriku väljaandmist!
Kolmteist aastat tagasi, 1. juunil 2007, astus võrguaadressil www.meiekirik.ee lugejate ette konservatiivne kristlik veebileht Meie Kirik, väljendades soovi «vahendada uudis- ja arvamuslugusid ning teoloogilisi artikleid, mis aitaksid orienteeruda kaasaja kireval usu- ja kirikumaastikul, mõista selgemini Kristuse kiriku missiooni selles maailmas ja süvendada kristlikku usku».
Veebilehe väljaandjaks on Augsburgi Usutunnistuse Selts (lad Societas Confessionis Augustanae), asutatud 2006. aastal kasumit mittetaotleva vabatahtliku organisatsioonina, mille sihiks on Kristuse Kiriku toetamine konservatiivse kristliku teoloogia tutvustamise ja levitamisega. Selts on välja andnud ka kristlikku usku tutvustavaid brošüüre (sari «Kristlik usk ja õpetus») ning artiklikogumikke aastatel 2007–2009 veebilehes Meie Kirik ilmunud kirjutistega.
1. juunil 2015 hakkas Meie Kirik uuenenud kujul ilmuma uuel aadressil: www.meiekirik.net. Seoses veebimajutuse pakkuja vahetamisega jäi 2016. aasta veebruari algul uute artiklite lisamine paariks kuuks soiku, ent jätkus sama aasta aprilli lõpul ning on sellises kujunduses kestnud käesoleva ajani.
Nelipühalaupäeval, 30. mail 2020, astub Meie Kirik lugejate ette uues kuues, ent sama missiooniga. Veebilehe toimetusse kuuluvad Veiko Vihuri (peatoimetaja), Enn Auksmann ja Illimar Toomet, kes on ühtlasi EELK vaimulikud. Toimetuse liikmetega saab ühendust võtta e-posti teel (meiliaadress on vastavalt See e-posti aadress on spämmirobotite eest kaitstud. Selle nägemiseks peab su veebilehitsejas olema JavaSkript sisse lülitatud.).
Portaali põhirõhk on endiselt kiriku ja religiooniga seotud uudiste ning teoloogiliste, ühiskonnateemaliste ja hingekosutuslike kirjutiste vahendamisel, kuid uue ettevõtmisena oleme alustanud videosaadete sarja «Räägime kirikust».
Kahjuks ei ole vana veebileht www.meiekirik.ee (2007–2015) enam kättesaadav, kuigi mõningaid seal ilmunud artikleid võib ilmavõrgu avarustes siiski üles leida ja osa on uuesti avaldatud veebilehel www.meiekirik.net. Tänavu uuenenud veebilehel on kõik enne käesolevat aastat ilmunud artiklid paigutatud arhiivi, kuid neid võib otsida ka märksõnade abil.
Veebilehe Meie Kirik tegevust saab soovi korral toetada jõukohase annetusega; toimetuse liikmed töötavad küll tasuta, ent veebilehe majutamise ning tehnilise poolega on seotud teatavad kulud.
Saaja: Augsburgi Usutunnistuse Selts
SEB: EE321010220072935012
Selgitus: Meie Kirik
Täname kõiki lugejaid ja kaasamõtlejaid, samuti toetajaid ja eestpalvetajaid!
Soli Deo gloria!
Nelipühad on Jeesus Kristuse Kiriku sünnipäev. Igal jumalateenistusel väljendavad kristlased kas Nikaia või apostliku usutunnistuse sõnadega oma usku ühte, pühasse, üleilmsesse ja apostlikusse Kirikusse. Kuidas mõistetakse Kirikut luterlikus traditsioonis? Alljärgnev ei ole süstemaatiline õpetuslausete esitus, vaid valik mõtteavaldusi erinevatest teoloogilistest või kateheetilistest kirjutistest.
Evangeeliumides on arvukalt Jeesuse lauseid, mille tähendus paneb lugeja järele mõtlema. Üks taoline mõistatus on Issanda ütlus viimasel õhtusöömaajal koos jüngritega, et Ta ei joo viinapuu viljast enne, kui joob uut Jumala kuningriigis (Mk 14:25). Matteuse versioonis on Jeesuse sõnadele lisatud “koos teiega” (Mt 26:29). Luukal jätkab Jeesus veini pruukimist, kuni “Jumala kuningriik on tulnud”.
Käesoleval nädalal tähistatakse Jeesuse Kristuse taevaminemise püha. Kui Jeesust Jeruusalemmas üle kuulati, küsis ülempreester Kaifas Temalt otse: Kas sina oled Messias, Kiidetava poeg? Jeesus vastas nõnda: “Mina olen see, ja te näete Inimese Poja istuvat Väe paremal käel ja tulevat taeva pilvedega.” (Mk 14:62) Juudid uskusid, et taevas on troon – Jumala troon.
Selle kuu algul avalikustatud pöördumises, millega on ühinenud mitmed konservatiivsete seisukohtade poolest maailmas tuntud roomakatoliku kirikutegelased, hoiatatakse isikuvabaduste koomale tõmbamise ja kristliku tsivilisatsiooni minema pühkimise eest, kuid samuti „jõleda tehnoloogilise türannia“ kehtestamise ning viimaks maailmavalitsuse realiseerumise eest koroonaviiruse vastu võitlemise ettekäändel.
Ka kõige raskemal ja keerulisemal ajal on kirik kohustatud jätkama seda, ilma milleta teda lihtsalt ei oleks: nii Jumala Sõna kuulutamist kui sakramentide talitamist, et Kristuse lihakssaamine oleks elav reaalsus kõigi inimpõlvede keskel. Pühakirja sõnad «Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti!» (Hb 13:8) ütlevad meile muuhulgas, et meie osaks ei ole mitte ainult kunagi ammu aset leidnud lunastussündmuse meenutamine, vaid ka meid endid kutsutakse sööma selleltsamalt altarilt, millel Kristus ennast meie eest annab, ning viima Tema kaudu Jumalale igavest, Talle meelepärast kiituseohvrit.
Mittekristlastele võib tunduda, et usuvabadusega on ka koroonakriisi ajal kõik korras, sest kedagi ei takistata oma usulisi veendumusi järgimast. Nende jaoks on kirik ebaoluline. Ent kristlaste jaoks on usuvabaduse keskmes õigus koguneda avalikule missale, mis on praegu keelatud, ehkki mitmed ilmaliku ühiskonna jaoks olulised paigad on avatud. See on olukord, millega enam leppida ei saa, sest see pole ka ratsionaalselt põhjendatav.
Kui vanemad, ülemused või riigiseadus või miski muu sunnib meid talitama vastu Jumala käsule, mida me ei või teha puhta südametunnistusega, siis peame järgima pigem Jumala kui inimese käsku.
Konservatiivne kristlik veebiajakiri Meie Kirik on Augsburgi Usutunnistuse Seltsi väljaanne, mille toimetuse liikmed on Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku vaimulikud.
Meie Kiriku väljaandmist on võimalik toetada annetusega järgmisele arveldusarvele:
Augsburgi Usutunnistuse Selts
EE321010220072935012
SEB
Siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik Ringo Ringvee ei toeta mõtet, et kirikutes võiks praegu jumalateenistustele kehtestatud piiranguid leevendada, ning rõhutab, et kui pühakodadesse hakkaksid kogunema suured rahvahulgad, tuleb teha otsus kirikute uksed üldse sulgeda: „Kas see on nagu lahendus, mida tahaks proovida?“ Tema hinnangul ei vasta reeglitele ka jumalateenistuste salvestused, kus osaleb mitmeid inimesi.
Koroonaviiruse pandeemiast tingitud meetmetega on paljudes maailma riikides piiratud oluliselt inimeste õigusi ja vabadusi, sealhulgas usuvabadust. Kas kirik peaks riigivõimu korraldusi allaheitlikult täitma või viitama hoopis sellele, et „Jumala sõna tuleb enam kuulata kui inimese sõna“ (Ap 5:29)?