Armumine süttib tundeist, armastus püsib otsusel. Otsus ja tahe on armastuse selgroog. Kui noorpaar seisab altari ees, ei küsi kirikuõpetaja: «Mis tunne teil on?», vaid: «Kas sa tahad teda armastada?» Elus võib olla väga raskeid aegu, aga kuni püsib tahe, on võimalik ka raskusi ületada. Hea abielu nimel tasub näha vaeva. See on investeering, mis tasub ennast ära.

Abieluks tuleb valmistuda varakult. Kes ei suuda olla oma tulevasele truu enne abielu, enne temaga kohtumist, ei peaks arvama, et ta suudab seda olla abielu ajal. Puhas elu on võimalik ainult praegu.

Mida tähendab «süütus»? See on olukord, kus pole süüd. Süütus on kadunud ehk süü on siis, kui on tehtud midagi keelatut. Aga seksuaalvahekord abielu sees ei ole ju keelatud. Järelikult – süütu! Kes abiellub süütult, jääb selleks ka edaspidi abielurõõme maitstes.

Eesti noorte kristlaste seas elavad need ideaalid täna jõudsasti edasi ja kogudused on otsekui varjupaigaks kõigile, kes tahavad püha elu elada. Reaalne ja igapäevaellu rakendatud usaldus Jumala Sõna vastu ei ole kuhugi kadunud! Oma jõust ei ole see võimalik, aga kes paluvad Jumala abi, need saavad ka vastuse.

Laulatus on osa Jumala loomistööst. Kahest saab üks. Piibel ütleb, et mees ja naine on üks, nad on üks liha ja mida Jumal on ühte pannud, seda inimene ärgu lahutagu (Mt 19:6).

1926. aasta perekonnaseadusega loodi Eestis abielu kõrvale veel teinegi kooselu vorm, mida samuti abieluks nimetati ja mis oli abielule ka väliselt üsna sarnane. Erinevus seisnes selles, et see sündis ilma laulatuseta, ilma Jumala ja Tema õnnistuseta, ilma kristliku argipäevata abielu kestel. Selles pidi inimene ise hakkama saama ja ilma Jumala abita seda koos hoidma. Jumal siiski hoidis inimesi ja lasi kristlikel harjumustel tasahilju kesta veel mitu põlvkonda.

Kommunistliku ideaali kohaselt pidi eraomand kaduma ning perekond selle tõttu tähtsusetuks muutuma. Kuna abielus nähti inimese vabadusi piiravat igandit, lõpetas Nõukogude Liit abielude sõlmimise ning hakkas neid formaalselt registreerima.

Kui 1958. aastal soovis Tartus Tiigi tänaval järjekordne noorpaar abielu registreerida, teatas ametnik, et kui tahate sõrmuseid sõrme panna, siis ainult ukse taga – siin majas seda teha ei tohi! Sõrmus oli laulatuse märk ega pidanud mahtuma nõukogude inimese ellu.

1960. aastateks oli selge, et kristlikud harjumused ja tavad on rahva seas liiga sügavalt juurdunud ning inimeste võõrutamiseks kirikust tuli pakkuda midagi asemele. Siis hakati looma ilmalikku tavandit ja mõtlema välja tseremooniaid, mis pidid asendama ristimist, leerikooli, laulatust, matust. Isegi ilmalikke surnuaiapühi hakati pidama. Aga siis sai nõukogude aeg läbi ja tasapisi hakkasid otsa lõppema ka rahvast seni kandnud harjumused. Uus põlvkond, kes oli näinud juba hoopis teistsugust elu ja kasvanud üles purunenud abielude rägastikus, tabas ära 1926. aasta perekonnaseaduse sügavama sisu – see on ju ainult paber! Elada võib ka ilma selleta! Kommunism näis juba hauda varisenud, kui alles tärkama hakkasid selle esimesed võrsed – ideaal ühiskonnast ilma abieluta, ilma inimese seksuaalelu ohjeldavate sidemeteta.

Paralleelselt on kogu aeg elanud ka püha abielu ja kristlikud ideaalid. Ka paljud neist, kes juba kaua on kokku elanud või ilmalikult registreeritud, on avastanud abielu kristliku tähenduse ja lasknud oma abielu laulatada. Ei ole kunagi hilja otsida Jumala tahet ja paluda Jumala õnnistust!

Laulatus ei ole nõidus, ei ole maagia. See pole rituaal, mis abikaasad vägisi õnnelikuks teeb. Laulatus on esimene samm teel, mida mööda tuleb ka astuda. Paigal seistes kohale ei jõua. Ilma kristliku argipäevata ei jõua ka pühapäev kätte.

Abielu tuleb hoida. Jeesus ütleb (Mt 5:28), et «igaüks, kes naise peale vaatab teda himustades, on oma südames temaga juba abielu rikkunud.» Kui me Jumalale tunnistame, et meie süda on patune, kui me seda kahetseme ja tahame oma elu parandada, siis ta tuleb ja aitab. Kiusatusi on palju. Püha elu on võimalik vaid Jumala abiga. Oma jõule lootes jääksime oma himude meelevalda ja eksiksime eneseõigustuste sohu. Sugutung üksi ei tee veel millestki abielu ning selle tingimusteta rahuldamine pole olnud kunagi kristliku õpetuse kohane.

Olulisemad tõed on Piiblis esitatud korduvalt. Jumal lõi inimese meheks ja naiseks – seda öeldakse loomislugudes, seda kordas üle Jeesus. Tänapäeval küsitakse, kas tuleks nimetada abieluks veel muidki asju nagu see enne Jeesustki on olnud – loetelu oleks pikk ja piinlik.

Ajad muutuvad ja kombed ka, kuid see ei õigusta pattu ega tühista Jumala sõna. Need olid variserid, kes küsisid Jeesuselt: «Mispärast siis Mooses on käskinud anda lahutustunnistuse, kui tahetakse naist minema ajada?» Ja Jeesus vastas: «Teie kõva südame pärast lubas Mooses teid oma naist minema ajada, algul aga ei olnud see nõnda.» (Mt 19:7–8)

Võime olla Jumalale tänulikud, kui ta on meid hoidnud meie tahtmiste tagajärgede eest ja kannatliku sallivusega vaatab meie vildaka elu peale. Ometi ei tee ta seda, et meie pattu heaks kiita, vaid selleks, et anda meile võimalus pöörduda ja oma elu Jumala palge ees korda seada. Juba loomise aegu nägi Jumal, et inimesel ei ole hea üksi olla ja ütles (1Ms 2:18): «Ma tahan teha temale abi, kes tema kohane on.» Ja Jumal õnnistas neid.

Artikkel ilmus algselt väljaandes Postimees ja avaldatakse autori loal.