Miks hakkasid kristlased tähistama Jeesuse sünnipäeva 25. detsembril? Sellele vastatakse tavaliselt nii, et kirik soovis vana paganliku püha muuta kristlikuks. Veebiajakiri Meie Kirik avaldab uuesti artikli, kus Kristuse sünnikuupäeva jälgi otsitakse varasest kristlusest, mitte paganlusest.

Praegusel aastaajal võib üsna suure tõenäosusega kuulda väidet, et 25. detsember pole mitte kristlik jõulupüha, vaid algselt paganlik talvepüha, mille ristiusk võttis üle antiikaja usunditelt, et kirikusse uusi liikmeid meelitada. Kas see vastab tõele?

Pikka aega peeti seda jõulude päritolu «religiooniloolist hüpoteesi» peaaegu enesestmõistetavaks tõeks. Ometigi on viimaste aastakümnete ajaloouurimises kerkinud tõsiseltvõetavaid vastuargumente, mis arvatavasti on selle väite isegi kummutanud.

Esiteks pole kõige paremini sobivad paganlikud pühad jõulude eelkujudena enam sama usutavad kui varem. Näiteks 25. detsembri «võitmatu päikese» pühale pani aluse keiser Aurelianus alles 274. aastal pKr, osaliselt võib-olla vastusammuna kristlaste jaoks oluliseks saanud päevale.

Teiseks, teised tõsiseltvõetavad kandidaadid oma aja päikesekultuste hulgast pidasid oma pühi juba augustis. Pealegi, Vana-Rooma saturnaalide puhul pole ajalisest lähedusest hoolimata[1] leitud veenvat ajaloolist sidet jõulusündmuse toimumise aega arvutanud kristlastega.

Jõulud võivad lähtuda ülestõusmispühast

Aga kust jõulupüha kuupäev siis pärineb, kui mitte paganlusest? Vastus võib olla nii lähedal ristiusu keskmele, et esmapilgul ei oska seda sealt otsidagi. Liturgikaprofessor Thomas J. Talley järgi lähtub jõulupüha kuupäev Jeesuse ristisurma kuupäevast ehk esimesest suurest reedest.

Varajased kristlased tundsid Jeesuse surmakuupäeva vastu huvi varem kui Tema sünnikuupäeva vastu. Nad arvasid, et esimene suur reede oli juudi kuukalendri järgi niisanikuu 14. päeval.

Kohandades seda päeva Rooma impeeriumi lääneosas kasutatud Juliuse kalendriga, hakati Jeesuse surma-aasta suureks reedeks pidama 25. märtsi.[2] Samas järgiti riigi idaosas Kreeka kalendrit, mille Artemisiose-kuu kuues päev vastas niisanikuu neljateistkümnendale päevale. Kui Ida-Roomas mindi 4. sajandil üle Juliuse kalendrile, hakati uue kalendri järgi Jeesuse surma­päevaks pidama 6. aprilli.

Mis on sellel kõigel pistmist jõuludega? See on kirikuaastas ju hoopis teisel ajal kui ülestõusmispüha. See seostub jõuludega selle kaudu, et varajaste kristlaste aegses rabiinlikus juutluses usuti, et suured prohvetid sünnivad ja surevad samal päeval. Üldse usuti, et olulised päästeloolised sündmused toimuvad samal aastaajal.

Näide taolisest uskumusest on säilinud Babüloonia Talmudis (juudi õpetlaste kirjutiste kogumik), mis räägib, kuidas kahe rabi vaidluses ütleb üks: «Maailm loodi niisanikuus, patriarhid sündisid niisanikuus, Iisak sündis niisanikuus, niisanikuus lunastatakse meie esiisad» (Roš hašana, 10b–11a).

Kristlased võtsid selle mõtteviisi juutidelt pisut muudetuna üle ning eeldasid, et Jeesus mitte üksnes ei surnud, vaid ka sigitati Pühast Vaimust 25. märtsil.[3] Seda päeva peetaksegi kirikuaastas praegu Issanda kuulutamise pühaks, mil ingel teatas Maarjale Jeesuse sünnist.

Teisisõnu arvutasid läänekristlased Jeesuse eostumise ja surmapäevast üheksa kuud edasi ning järeldasid, et Jeesuse sündimis­e päev on 25. detsember.[4] Idas tehti sama arvutustehe ning saadi 6. aprillist lähtudes 6. jaanuar. Neljandal sajandil ja pärast seda liikusid kirikupühad aja jooksul idast läände ja läänest itta ning viimaks said mõlemad kuupäevad tuntuks mõlemal pool.

Lääne kristlaskonnas peame me seda ida jõulupäeva kolmekuningapäevana. Seevastu ida ortodoksi kirikus on 6. jaanuar kui «teofaania» olulisem püha kui 25. detsember. Mõned vanad idakirikud – nagu Armeenia apostlik kirik – pühitsevad jõule endiselt üksnes 6. jaanuaril. Siis peetakse püha Jeesuse sündimise, ristimise ja kogu avalikule tegevusele eelneva elu auks.

Kokkuvõttes oli Jeesuse sünnipäeva määramine ja pühitsemine pikk protsess, mis omandas pika aja jooksul muidki tähendusi kui meie praegused kirikuaasta pühad.

Kristlased ei tahtnud kopeerida paganlikke pühasid

Aga kas me võime olla kindlad, et taoline mõttekäik pole kiriku püüd näidata, et jõulusid lihtsalt ei kleebitud paganlike pühade peale? Satub ju isegi parimal viisil määratletud Jeesuse sünnipäevadest vähemalt üks Juliuse kalendris erinevale päevale.

Siiski osutab tõestusmaterjal selles küsimuses kristlaste iseseisvale rollile. Üks oluline kinnitav asjaolu on ühe varase hereetiliseks tunnistatud kristliku rühmituse jõulude tähistamise viis. Neid nimetatakse donatistideks ning nad tegutsesid peamiselt Põhja-Aafrikas alates 4. sajandist.

Donatism sai alguse Rooma impeeriumi viimastest ulatuslikumatest kristlaste tagakiusamistest keiser Diocletianuse ajal 3.–4. sajandi vahetusel. Donatistide eksitus seisnes selles, et nad ei pidanud pädevaks selliste preestrite sakramente, kes tagakiusamise ajal olid lasknud oma piiblid ära põletada, kuid hiljem liitusid taas kogudustega.

Meie teema seisukohalt on huvitav, et üsna kindlalt pidasid donatistid jõule 25. detsembril. Veel huvitavam on teada, et nad olid eraldi keeldunud püha pidamisest 6. jaanuaril, mida nad pidasid kristlastele sobimatuks uuenduseks.[5]

Kuna donatistid olid Diocletianuse aegses tagakiusamises kõige visamat vastupanu osutanud rühm, on ebatõenäoline, et nad jäärapäistena oleksid teadlikult võtnud üle oma tagakiusajate usu olulise püha. Eriti kui nad olid teadlikud ka erinevast «kristlikumast» kuupäevast.

Kuna 25. detsembrit peeti toona Põhja-Aafrikas algseks Jeesuse sünnipäevaks, siis võib muuhulgas arvata, et see kuupäev on kinnistunud aastate 250–300 paiku.

Jõulude algus on varajases kirikuaastas

Kas jõulud siis on algselt kristlik püha või mitte? Lühidalt öeldes: tõenäoliselt jah. Varasel kristlusel lihtsalt ei sobinud paganatelt usu sisu üle võtta ning sama ranget joont hoiti ka usupühade puhul vähemalt niikaua, kuni kristlusest sai tasapisi Rooma impeeriumi peamine usund. Alles pärast seda hakkas kirik sajandite kestel seoses misjonitööga võtma ka jõuludesse üle paganlikke kombeid.

Mida niisugune arutelu pühade üle meile õpetab? Vähemalt seda, et kõik Jeesuse elust räägitud sündmused seostuvad ühel või teisel viisil Tema ristisurma ja ülestõusmisega. Varane kirik teadis seda ning tahtis sarnaselt teiste kirikupühadega ka jõulude pühitsemisel meenutada, et Kristus sündis siia maailma selleks, et surra, üles tõusta ja päästa inimesed surma meelevallast.

Autor Miikka Niiranen on insener ning portaali Areiopagi.fi peatoimetaja.

Tõlkinud Illimar Toomet

Kasutatud kirjandus

Susan K. Roll. Toward the Origins of Christmas. Kok Pharos Publishing House, 1995
Thomas J. Talley. The Origins of the Liturgical Year. The Liturgical Press, 1991
William J. Tighe. «Calculating Christmas.» Touchstone Magazine, 12/2003
Andrew McGowan. «How December 25 Became Christmas?» Bible History Daily, 2012

[1] Pidustused jumal Saturnuse auks algasid 17. detsembril ja kestsid seitse päeva. Toim.

[2] Nii näiteks Tertullianus (Adversus Judaeos, VIII). Toim.

[3] Sellest, et Jeesuse eostamine ja ristisurm langesid samale kuupäevale (25. märts), kirjutab Püha Augustinus (teoses De trinitate). Toim.

[4] Wikipedia ingliskeelse artikli andmeil esineb 25. detsember Jeesuse sünnipäevana esimest korda Rooma Hippolytusel (c 170–235). Hippolytuse järgi leidis Jeesuse eostamine aset kevadisel pööripäeval, mille ta asetas 25. märtsile. Jeesus pidi seega sündima üheksa kuud hiljem – 25. detsembril. Toim.

[5] 4.sajandi lõpus oli kristlikus kirikus Issanda sündimise kuupäeva osas tõepoolest erimeelsusi. 25. detsembril 385 noomis Roomast Petlemma asunud Püha Hieronymus kohalikke, et nad ei tähista Jeesuse sünnipäeva. Aasta hiljem, 25. detsembril 386, ütles Püha Johannes Kuldsuu oma jutluses: «Kogudustes vaieldakse palju tänase pidupäeva üle. Ühed heidavad sellele ette, et see on uus ja ennatlik ja äsja sisse seatud, teised kaitsevad seda, öeldes, et see on vana ja algupärane» (osundatud teosest: Gerhard Kroll, Jeesuse jälgedel, Tartu 2002, lk 44). Toim.