Ja päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast. Inimesed jäävad hingetuks maailma peale tulevate sündmuste kartuses ja ootuses, sest taeva vägesid kõigutatakse. Lk 21:25j

(Teisel Kristuse tulemise pühal.)

Märgid peavad küll eel käima, aga mitte ainult Jeruusalemma, vaid kogu maailma kohta. Jüngrid teadku, et Kristuse riik ei ole sellest maailmast, et maailm kiusab ja rõhub Kristust, Tema evangeeliumi ja kirikut kuni otsani. Ja need märgid peavad olema sellised, mis ei tõota ega tähenda Jumala kirikule maa peal ja selles elus ajalikku rahulolu, rahu ja rõõmu, vaid nad peavad näitama, et tal siin kurjas maailmas peab olema palju suuri ja raskeid kannatusi ning hirmu, ja et neid mitte üksnes maailm taga ei kiusa, kus nad on ilmliku kaitse ja abita, vaid et neid kõige enam rõhutakse üldises karistuses, mida Jumal saadab maailmale. Nii võidaks arvata, nagu tahaks Jumal neid täiesti maha suruda. See on selleks, et nad õpiksid ja kogeksid, et nad sugugi ei loodaks sellele maailmale ja tema valitsusele, elule ja varandustele. Nad peaksid seda ja meeles pidama, et selles elus läheb kord-korralt ikka kitsamaks, eriti viimasel ajal, kui kohutavad karistused ja hävingud maailmas võimust võtavad.

Esiteks nimelt seepärast, et kirik teaks: sellised märgid ja karistused nende eest ei juhtu mitte kogemata, nagu arvab nurjatu maailm, vaid need on Jumalalt tõotatud palgaks põlguse ja kõigi pattude eest. See on ka täitunud. Neist peab ka nähtama Jumala tõsist ja kohutavat viha pattude pärast, mis eriti viimasel ajal kasvavad ikka suuremaks ja võimsamaks, nii et maailm lõpuks kindlasti hävib ja hukkub.

Teiseks peame teadma, et nende karistuste all kannatab ka Jumala kirik siin maa peal. Karistused rõhuvad teda koguni veel enam kui teisi, kui tal on pealegi patte. Jumal tahab kõige enam, et Tema kirik tunnetaks, kui suur ja kohutav on Tema viha patu vastu. Et kirik elaks ainult kartuses ja alandlikkuses Tema ees ja seda enam õhkaks armu järel. Kolmandaks peame ka sellest lohutusest kindlasti kinni hoidma, et Jumal ei tõuka eemale oma kirikut ja neid, kes Tema poole pööravad, kuigi Ta neid laseb kannatada samu ahastusi ja kuigi neid hirmutatakse ehk enam kui teisi inimesi.

See on tõsi, et Jumal näitab oma kirikule neid märke ja laseb tal karistusi näha ja tunda. Kuid Ta teeb seda selleks, et see manitseks teda ka kahetsusele ja et kirik ei põlgaks koos teistega Tema viha; teiseks, et ta teaks: siin maa peal selles elus peab alati olema risti ja häda all, nii et ta saab pattude vaenlaseks ja igatseb ühte teistsugust elu, kus lakkavad kõik patud ja kurjus; et ta sellises viletsuses oma Issandat hüüaks ja õhkaks lunastust. Siiski peavad olema kõik need märgid Jumala kirikule ka lohutuseks, nägemiseks, et Jumal sellega jumalakartmatut maailma ähvardab. Kindlasti tuleb ka kohus, kus jumalakartmatud vastu võtavad oma igavese karistuse ja piina. Neid aga päästab Lunastaja, Jumala Poeg, ja viib nad igavesse rõõmu.

Martin Luther. Kodujutlused. Tallinn, 1936, lk 10, 11, 15 (lühendatult).

«Tänage Issandat, sest tema on hea, sest tema heldus kestab igavesti!» Ps 106:1

Apostel Püha Andreas Esmakutsutu, apostel Peetruse venna ja oikumeenilise patriarhaadi kaitsepühaku püha eelõhtul täname meie, paavst Leo XIV ja oikumeeniline patriarh Bartholomeus, kogu südamest Jumalat, meie halastavat Isa, selle vennaliku kohtumise kingituse eest. Järgides oma auväärsete eelkäijate eeskuju ja järgides meie Issanda Jeesuse Kristuse tahet, jätkame otsusekindlalt liikumist armastuses ja tões (vrd Ef 4:15) dialoogi kaudu meie vennaskirikute vahelise täieliku osaduse loodetava taastamise poole. Teades, et kristlik ühtsus ei ole pelgalt inimlike pingutuste tulemus, vaid kingitus, mis tuleb ülalt, kutsume kõiki oma kirikute liikmeid – vaimulikke, munki, pühitsetuid ja ilmikuid – üles tõsiselt otsima Jeesuse Kristuse Isa poole pöördunud palve täitumist: «et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus… et maailm usuks» (Jh 17:21).

Nikaia esimese oikumeenilise kirikukogu 1700. aastapäev, mida me koos tähistasime oma kohtumise eelõhtul, oli erakordne armuhetk. Nikaia kirikukogu, mis toimus aastal 325 pKr, oli providentsiaalse ühtsuse sündmus. Selle sündmuse meenutamise eesmärk ei ole aga lihtsalt meelde tuletada kirikukogu ajaloolist tähtsust, vaid innustada meid olema pidevalt avatud samale Pühale Vaimule, kes rääkis Nikaia kaudu, kui me heitleme tänapäeva paljude väljakutsetega. Oleme sügavalt tänulikud kõigile teiste kirikute ja kiriklike kogukondade juhtidele ja delegaatidele, kes olid valmis selles sündmuses osalema. Lisaks takistuste tunnistamisele, mis takistavad täieliku osaduse taastamist kõigi kristlaste vahel – takistustele, mida me püüame lahendada teoloogilise dialoogi teel – peame ka tunnistama, et see, mis meid ühendab, on Nikaia usutunnistuses väljendatud usk. See on päästev usk Jumala Poja isikusse, kes on tõeline Jumal tõelisest Jumalast, homousios [samaolemuslik] Isaga, kes meie ja meie päästmise pärast sai lihaks ja elas meie seas, löödi risti, suri ja maeti maha, tõusis kolmandal päeval üles, läks taevasse ja tuleb taas elavate ja surnute üle kohut mõistma. Jumala Poja tulemise kaudu oleme sisse pühendatud Püha Kolmainsuse – Isa, Poja ja Püha Vaimu – saladusse ning oleme kutsutud saama Kristuse isikus ja Tema kaudu Isa lasteks ja Kristuse kaaspärijateks Püha Vaimu armu läbi. Selle ühise usutunnistusega varustatuna saame vastastikkuses austuses silmitsi seista oma ühiste väljakutsetega, andes tunnistust Nikaias väljendatud usust, ning töötada koos konkreetsete lahenduste nimel siira lootusega.

Oleme veendunud, et selle olulise aastapäeva tähistamine võib inspireerida uusi ja julgeid samme ühtsuse teel. Nikaia esimene kirikukogu sätestas oma otsuste hulgas ka kriteeriumid ülestõusmispühade kuupäeva määramiseks, mis on ühine kõigile kristlastele. Oleme tänulikud jumalikule ettehooldusele, et sel aastal tähistas kogu kristlik maailm ülestõusmispühi samal päeval. Meie ühine soov on jätkata võimaliku lahenduse uurimist igal aastal pühade ühiseks tähistamiseks. Loodame ja palvetame, et kõik kristlased pühenduksid «kogu tarkuses ja vaimulikus mõistmises» (Kl 1:9) meie Issanda Jeesuse Kristuse aulise ülestõusmise ühise tähistamise protsessile.

Sel aastal tähistame ka meie auväärsete eelkäijate, paavst Paulus VI ja oikumeenilise patriarhi Athenagorase ajaloolise ühisdeklaratsiooni 60. aastapäeva, millega tühistati 1054. aasta vastastikkused ekskommunikatsioonid. Täname Jumalat, et see prohvetlik žest ajendas meie kirikuid jätkama «usalduse, lugupidamise ja vastastikuse ligimesearmastuse vaimus dialoogi, mis Jumala abiga viib taas koos elamiseni hingede suuremaks hüvanguks ja Jumala riigi tulekuks, selles täielikus usu, vennaliku kokkuleppe ja sakramentaalse elu osaduses, mis eksisteeris nende vahel Kiriku elu esimese tuhande aasta jooksul» (paavst Paulus VI ja oikumeenilise patriarhi Athenagorase ühisdeklaratsioon, 7. detsember 1965). Samal ajal manitseme neid, kes on ikka veel igasuguse dialoogi suhtes kõhklevad, kuulama, mida Vaim kirikutele ütleb (vrd Ilm 2:29), kes ajaloo praegustes oludes kutsub meid üles esitama maailmale uuendatud tunnistust rahust, leppimisest ja ühtsusest.

Veendunud dialoogi olulisuses, avaldame jätkuvat toetust Rooma-Katoliku Kiriku ja Õigeusu Kiriku Teoloogilise Dialoogi Ühiskomisjoni tööle, mis oma praeguses faasis uurib küsimusi, mida on ajalooliselt peetud lahkarvamusi tekitavateks. Lisaks asendamatule rollile, mis teoloogilisel dialoogil on meie kirikute lähenemise protsessis, kiidame heaks ka selle protsessi teisi vajalikke elemente, sealhulgas vennalikke kontakte, palvet ja ühist tööd kõigis neis valdkondades, kus koostöö on juba võimalik. Me kutsume tungivalt üles kõiki meie kirikute usklikke, eriti vaimulikke ja teolooge, rõõmuga vastu võtma seni saavutatud vilju ja töötama nende jätkuva kasvu nimel.

Kristliku ühtsuse eesmärk hõlmab panustamist põhimõttelisel ja eluandval viisil rahusse kõigi rahvaste vahel. Me palume innukalt Jumalalt rahu kingitust meie maailmale. Kahjuks nõuavad konfliktid ja vägivald paljudes maailma piirkondades jätkuvalt nii paljude inimeste elusid. Me pöördume nende poole, kellel lasub tsiviil- ja poliitiline vastutus, et nad teeksid kõik endast oleneva, et sõja tragöödia kohe lõppeks, ning palume kõigil hea tahtega inimestel meie üleskutset toetada.

Eelkõige lükkame me tagasi religiooni ja Jumala nime mistahes kasutamise vägivalla õigustamiseks. Usume, et autentne religioonidevaheline dialoog, mis pole kaugeltki sünkretismi ja segaduse põhjus, on eri traditsioonide ja kultuuridega rahvaste kooseksisteerimiseks hädavajalik. Pidades meeles deklaratsiooni Nostra Aetate 60. aastapäeva, kutsume kõiki hea tahtega mehi ja naisi üles tegema koostööd õiglasema ja toetavama maailma ehitamiseks ning hoolitsema loodu eest, mille Jumal on meile usaldanud. Ainult sel viisil saab inimkond ületada ükskõiksuse, domineerimissoovi, kasumiahnuse ja ksenofoobia.

Kuigi praegune rahvusvaheline olukord teeb meile sügavat muret, ei kaota me lootust. Jumal ei hülga inimkonda. Isa saatis oma ainusündinud Poja meid päästma ja Jumala Poeg, meie Issand Jeesus Kristus, andis meile Püha Vaimu, et teha meid osaliseks oma jumalikus elus, säilitades ja kaitstes inimese pühadust. Püha Vaimu kaudu me teame ja kogeme, et Jumal on meiega. Sel põhjusel usaldame oma palves Jumala hooleks iga inimese, eriti abivajajad, need, kes kogevad nälga, üksindust või haigust. Me palume iga inimkonna liikme peale iga armu ja õnnistust, et «julgustada nende südameid, kes on kokku liidetud armastuses ja täieliku mõistmise kogu rikkuse, Jumala saladuse tunnetamises», kes on meie Issand Jeesus Kristus (Kl 2:2).

Phanar, 29. november 2025

Kas Jumala sõna on suuline või kirjapandud sõna? Kas Vana ja Uus Testament on võrdselt Jumala sõna? Kas Piibel on ainus Jumala sõna allikas? Kas Piibel sisaldab Jumala sõna kõrval ka inimeste arvamusi? Laseme luterlikku arusaama pühakirjast selgitada konfessionaalsel luterlikul vaimulikul ja misjonitegelasel, piiblitõlkija Harald Põllul (1874–1939).

Mis on Jumala sõna?

Nagu me küsimusele: «Kuidas saame õndsaks?» vastasime: «Üksnes armust, üksnes usust», nii vastame küsimusele: «Kes ütleb meile, et me nii õndsaks saame?» – üksnes Sõna, see on Jumala sõna. Ja nagu me sõnale «üksnes usust» selguseks lisasime juurde: «ilma käsutegudeta», nii võime sõnale «üksnes Sõna» lisada juurde: «ilma ühegi lisanduseta ja ilma ühegi väljajätteta».

See seisukoht Sõna kui õndsuse tee näitaja suhtes on ainult luteriusul, mis õndsuse saavutamiseks ei otsi mingisuguseid aluseid ega teid inimese enese seest, ei tema mõistusest ega tema hingest, vaid kogu usute ehk õpetuse rajab täielikult väljaspoole inimest. Jumal on ju meile ehitanud õndsuse tee ja ta on selle rajanud väljaspoole meid, üksnes oma sõnale, mille ta tervena on andnud meie kätte pühakirjas ehk piibliraamatus.

Jumala sõna, mis meil praegu käes on pühakirjas, ja Jumala kogudus siin maa peal, kes tema sõna ümber koguneb, on küll vanemad kui kirjutatud Sõna ehk pühakiri. Mooseseni põhjenes Jumala kogudus suusõnalisel ehk elaval sõnal, nagu nüüdki kogudust ehitab ainult elav ehk suuga kuulutatud sõna. Juba kolmas Aadamast, Seti poeg Eenos, hakkas kuulutama Jumala sõna (1 Moos. 4, 26), ja seitsmes Aadamast, Eenok, ennustas juba viimset kohut ehk Issanda päeva (Juud. 14). Noa oli Jumala sõna kuulutaja veeuputuse päevil ja Aabram ja temaaegne kõigekõrgema Jumala preester Melkisedek olid piiblist meile tuntud elava Jumala kuulutuse edasikandjad uue maailma aegu, mis arenes pärast veeuputust. Suusõnal kanti Jumala sõna edasi kuni Mooseseni, kellele Jumal andis käsu Sõna panna kirja ja kelle kaudu ta tegi lepingu oma rahvaga, kes selle Sõna järgi pidi käima. Siinai sündmusest peale sidus Jumal oma elava sõna kirjapandud sõna külge, ja vana testamendi rahvale juba hakkas Kiri olema mõõduandev ega tohitud temale sõnakest juurde lisada ega temast sõnakest ära võtta. Seda kinnitab meile Moosese aegne Sõna ise. (5 Moos. 4, 1. 2. 10 ja Joos. 23, 6.)

Kirjapandud sõna sisaldas alguses peale  ajalooliste ülestähenduste küll vaid käsuõpetuse ja ainult mõned armusõnad, aga ta kehtis ometi kui täielik Jumala sõna ja oli ka täielik teejuhtaja õndsuse teele, ehk küll käsk ikkagi ei olnud õndsakstegija, vaid üksnes Jumala arm, mis käsusõnaski leidis väljenduse ja sai olla õigeks teeks neile, kes sellele armule lootsid. Taavet tunnistab oma 119. laulus (s. 105): «Sinu sõna on mu jalale lambiks ja valguseks mu jalgtee peal,» ja ütleb sealjuures ka: «Sinu käskimiste seest ma olen mõistust saanud» (s. 104). Ta kiidab teises kohas (L. 1,2) õndsaks inimest, kes Jehoova käsuõpetust uurib ööd ja päevad. Juba Moosese käsuõpetus ja temas leiduvad Jumala armutõotused piisasid selleks, et leida õige õndsuse tee, mis viib Kristuse kaudu igavesse ellu. Sest Õndsakstegijaks ehk õndsuse teeks ei olnud ka vana testamendi ajal keegi muu kui Kristus üksi, kelle ütelusel «Ükski ei saa Isa juurde muidu kui minu läbi» oli maailma algusest alates seesama täieline kehtivus, mis tal oli Jeesuse päevil ja on nüüd. Selge on, et kui Eenok Jumala sõna kuulutas, ta kuulutas sedasama, mis tänagi üksnes on Jumala sõna oma sisu poolest, see on kuulutus Õnnistegijast Kristusest. Sest Martin Lutheri ja luteriusu seisukohalt on tõeliselt Jumala sõna ainult sõna, mis kannab eneses Kristust. Selle mõõdupuuga tuleb mõõta üksikuid raamatuid piiblis, kui küsi alla tuleb, kas nad ka kõik kuuluvad sinna või mitte. Ja selle mõõdupuuga on neid raamatuid kirikuisad ja kirikukogud mõõtnud omal ajal, kui piibel aegade jooksul koostati selleks raamatuks, mis ta praegu kogu ristikogudusele on, see on «Jumala sõna» ehk raamat, mis sisaldab Kristust ja mille Vana Testamendi osa kohta ütleb Jeesus ise (Joh. 5, 39): «Teie uurite pühi kirju, sest et te arvate enestel neis olevat igavese elu, ja need on, mis tunnistavad minust.» Et ka Eenosel oli käepärast see Sõna, ei ole raske uskuda, kui teame, et esimese Jumala sõna langenud inimestele Eedeni aia väravas kuulutas Jumal ise rääkides mao pea rõhuja tulemisest (1 Moos. 3, 15), see on Kristusest. Ja sellest sõnast haaras esimesena kinni meie esiema Eeva ning tunnistas oma usku Kristusesse, kui ta oma esimese poja ilmaletulekul ütles: «Ma olen mehe saanud, kes on Jehoova» (1 Moos. 4, 1). Kristusele lootes on Eeva ka omal ajal õndsasti surnud; selles võime olla veendunud. Ja Kristuse pidid usus leidma ka kõik teised vana testamendi usklikud, kes õndsuse on pärinud, sest ei olnud ka neile antud muud nime, kelle läbi nad pidid õndsaks saama kui see nimi (Ap. t. 4, 12). Ja Kristus on ka isiklikult vana testamendi ajal mitmelegi ilmunud, nagu Uus Testament seda tunnistab, kus Jeesus ise ütleb, et Aabraham ja et Jesaja teda on näinud (Joh. 8, 56; 12, 41). Et Taavet teda tundis, ütleb Kristus ka väga selgesti, kui ta variseridele seletab 110. psalmi (Matt. 22, 41–45). Igatahes elas Kristuse Vaim prohvetite sees, nagu Peetrus seda meile tunnistab (1 Peetr. 1, 10–12).

Kui käsuõpetus oma ette juba kehtis kui õndsakstegev Jumala sõna ja see osa piiblist kohe algusest peale juba oli tunnustatud pühakirjaks, kui palju suurema õigusega sai Vana Testamenti tema tervikus nimetada Jumala sõnaks, kui  käsuõpetuse külge olid liitunud Lauluraamat ja prohvetite raamatud. Neid kõiki nimetab ju Issand Jeesuski Emmause jüngrite loos (Luuk. 24) kui ta neile seletab, mis «kõigis kirjades» temast oli öeldud, ja lõpuks ütleb: «Peab saama tõeks kõik, mis on kirjutatud minu kohta Moosese Käsuõpetusse ja Prohvetitesse ja Lauluraamatusse» (Luuk. 24, 44).

Nii on piiblis Vana Testamendi sõna kõik Jumala sõna. Sedasama on ka täielikult Uue Testamendi sõna kogu selles ulatuses, milles ta on meie käes. Selle osa piiblist on Jumal andnud Kristuse apostlite kaudu, kellede sõna Kristus ise tunnistab õndsakstegevaks sõnaks, kui ta oma Ülempreestri palves palub nende eest, kuid mitte üksnes nende eest, «vaid ka nende eest, kes nende sõna peale usuvad» temasse (Joh. 17, 20). Uue Testamendi kirjutatud sõna juurde aga juhivad meid apostlid ise. Nemad väidavad oma kirjapandud sõnu samasuguse olevat sõnaga, mis nad kuulutavad ja mis nad Issandalt Jeesuselt on saanud. Nii ütleb ap. Johannes oma 1. Kirja alguses (1, 3, 4): «Mis meie oleme näinud ja kuulnud, seda meie kuulutame teile, et teilgi oleks ja meil osadus Isaga ja tema Pojaga Jeesuse Kristusega. Ja seda meie kirjutame teile, et teie rõõm oleks täieline.» Nii ka Paulus manitseb tessalooniklasi (II 2, 15): «Pidage neid õpetusi, mis teie olete õppinud, kas sõna läbi ehk meie kirja läbi.» Ja korintlaste kirjaseletajaile ta ütleb, et mis ta neile kirjutab, on «Issanda käsusõnad» (I 14, 37). Võrdle ka 1. Kor. 11, 23; 15, 3; Joh. 20, 30, 31; 21, 24; 1 Joh. 5, 13.

Uue Testamendi sõna on siis üheväärne sõna Vana Testamendi sõnaga; see ei ole vähem Jumala sõna kui Vana Testament, mille Jeesus on tunnistanud pühaks kirjaks; see ei ole aga ka mitte enam Jumala sõna kui Vana Testament. Ei ole õige Uut Testamenti lugeda tähtsamaks kui Vana Testamenti. Ei saa meie Uuest Testamendist aru ilma Vana Testamendita, ja ei saa me ka Vanast Testamendist aru ilma Uue Testamendita. Mõlemad aga nad on ka ühesugused juhatajad Kristuse juurde. Nende ühesugust väärtust õndsuse tee ja Kristuse leidmiseks ma võrdleksin terve inimese kahe silmaga. On need mõlemad terved, siis inimene näeb mõlemaga ühesuguselt. Suleb ta vasaku silma, näeb ta paremaga; ja suleb ta parema, näeb ta vasakuga niisama hästi kui enne paremaga. Ainult ta näeb mõlemaga korraga rohkem kui ühega. Ja kui ta tahab olla teiste juht, peab ta pidama mõlemad silmad lahti. – Just nõnda on lugu Vana ja Uue Testamendiga piiblis. Ma võin Vana Testamenti pidada kinni ja lugeda ainult Uut Testamenti, ja leian Kristuse. Olen ma aga teiste juht, peavad mul mõlemad osad ühesuguselt olema avatud. Ja kui ma teisest Kristust nii hästi ei näe kui teisest, siis ma olen haige niisama kui siis, kui ma mõlema silmaga ei näe ühesuguselt või ei pea ma teist silma õieti lahti. Vana Testamendi kaudu aga inimesed ei näe Kristust, sest et nad enamasti on harjunud seda kinni pidama ja teda ainult vaatama Uue Testamendi kaudu ja siis ka ühekülgselt nägema. Ent kirik ehk ristikogudus on rajatud mõlemale Testamendile, niihästi Uuele kui Vanale, niihästi apostlite kui prohvetite sõnale, nagu apostel Paulus seda kinnitab efeslastele (2, 20): «Teie olete rajatud apostlite ja prohvetite alusele kus Jeesus Kristus ise on nurgakivi.» Apostlite alusest rääkides mõtleb Paulus Uue Testamendi ja prohvetite alusest rääkides Vana Testamendi sõnale. – Vana ja Uue Testamendi üheväärtuslikkust võiksime veel võrrelda ema rindadega. Last toidab ema mõlemast rinnast ja kirik oma liikmeid mõlemast testamendist ühesuguselt.

Nii on kogu Jumala sõna, mis Kristust kuulutab, õige ristikoguduse alus.

Piibel kui ainus ja täielik Jumala sõna allikas

Uuemal ajal ei taheta usuteaduses, ka parempoolsemas, piiblit mitte tervena tunnistada Jumala sõnaks; ta sisaldavat küll Jumala sõna, kuid mitte kõik sõnad temas ei olevat Jumala sõna. Ja usuteadlased, nende seas ka mitmed head luterlased, leiavad, et juba algkirikus ja selle järele ka Lutheri juures ja luteriusu dogmaatikas (kiriku õpetuses) olevat pääsenud valitsema see suur viga, et õiget vahet pole tehtud piibli ja Jumala sõna vahel. Piibel olevat kahtlemata Jumala sõna kui ainuke Jumala sõna allikas ja kiri, kust Jumala sõna võib leida, ometi ei olevat temas iga viimane kui sõna Jumala sõna ja Püha Vaimu öeldud.

Et niisugune vaade piibli kui Jumala sõna autoriteeti ehk mõjuvõimu nõrgendab, pealegi kui segaseks jääb, millest piiblis selgesti ära tunda Jumala sõna ja paljast inimese sõna, siis peame veel küsimuse juures peatuma, mil määral ja kuidas on piibel Jumala sõna. Siingi ei saa meie teisi tunnistajaid tuua kui piiblit ennast. Piibel ehk pühakiri ise samastab nimelt Kirja ja Jumala sõna mitmel viisil.

Vana Testamendi sõnu nimetatakse Uues Testamendis igapidi Jumala sõnaks. Näiteks nimetab Matteus oma evang. 1, 22.23 Jesaja 7, 14 öeldud ennustust Jumala sõnaks, niisamuti 2, 15 prohvet Hoosea sõna tema raamatust 11, 1. Ap. t. 4, 25 vihjatakse Taaveti 2. laulule ja öeldakse, et Jumal seda Taaveti suu läbi olevat ütelnud omast Pojast. Ap. t. 28, 25 tuuakse juutidele ette Jesaja sõnad 6, 9. 10 ja öeldakse neist, «et Püha Vaim on hästi rääkinud prohvet Jesaja kaudu vanemate vastu.» Hebr. 3, 7 öeldakse sõna kohta 95. laulust: «nii kui Püha Vaim ütleb». Room. 3, 2 ütleb Paulus, et Jumala sõna on ustud juutide kätte. Selge on, et ta räägib Vanast Testamendist. Ap. t. 24, 14 ütleb Paulus Feeliksi ees, et tema Kristust teenides teenib oma vanemate Jumalat ja usub kõik, mis käsuõpetuse ja prohvetite raamatusse on kirjutatud. Ka sellega ta tunnistab kogu Vana Testamenti Jumala sõnaks. Jeesus aga seab Joh. 10, 35 Jumala sõna ja Kirja teine teise kõrva, kui ta käsusõnust räägib, ja ütleb, et «Kiri ei või valeks jääda.» Et kõik Kiri peab ka täide minema ja tõeks saama, nagu Jeesus alati rõhutab, on tunnistuseks, et mis aga on kirjutatud, ei ole inimeste sõna, vaid ainult selle sõna, kes taeva ja maa asju ajab.

Uue Testamendi kohta me juba näitasime lähemalt, kuidas Kristus selle on tunnistanud oma sõnaks, see on Jumala sõnaks. Me panime Uue Testamendi kirjutajate ütelusi tähele nende kirjutuste kohta, mis neid kirjutusi tunnistavad Kristuse ehk Jumala sõnaks. Lisame siin vaid juurde veel 2 kirjakohta, nimelt 2 Kor. 13, 3, kus Paulus tõendab, et Kristust tema sees räägib, ja Gal. 1, 6–9, kus ta julgeb needa igaüht, kes teist evangeeliumi kuulutab kui tema. Nende kahe Pauluse üteluse kohta on õigusega tähendatud: Siin on ainult kaks võimalust: Pauluse sõna on tõesti Kristuse sõna, s. o. Jumala sõna, või see mees on täiesti hullumeelne ega tea, mis ta räägib; kolmandat põhjendamise võimalust ei ole. Ka Uue Testamendi kohta on küllalt otseseid tunnistusi, et see kui pühakiri on samastatav Jumala sõnaga.

Nii on piibel ehk pühakiri ainus Jumala sõna allikas. Ta on aga, nagu nägime, täielikult Jumala sõna ja otsast otsani Püha Vaimu juhatusel kirja pandud (2 Peetr. 1, 21). Täielikult Jumala sõna on ta ka sellepärast, et seda Kirja Püha Vaim enam ei jätka ja üleskirjutamiseks uusi ilmutusi enam ei anna. Nii kiidelda, nagu Taavet kiitleb, et Jehoova Vaim temas on rääkinud (2 Saam. 23, 2), või nagu Paulus tõendab, et Kristus tema sees räägib (2 Kor. 13, 3) ei tohi praegusel ajal ükski inimene, sest niisuguste prohvetite aeg, nagu oli Vana Testamendi aeg, või niisuguste apostlite aeg, nagu olid Jeesuse Kristuse enese seatud apostlid, on lõppenud jäädavalt ega tule seda enam. Jeesus ütleb Matt. 11, 13: «Kõik prohvetid ja käsk on ette kuulutanud (Ristija) Johanneseni.» Ja Hebr. 1, 1 ütleb apostel, et Jumal ennemuiste on rääkinud prohvetite läbi, nüüd viimasel ajal aga Poja läbi. Viimne aeg aga tähendab Uue Testamendi aega ja Poja sõna apostlite kuulutust. Nii on Jumala sõna ilmutamine lõppenud. Kui meie nüüd veel prohvetlikult räägime, siis räägime ainult Püha Vaimu väes seda järele, mida meie prohvetite ja apostlite kirjadest ammutame. Tänapäev annab Jumal oma Vaimu läbi ainult ikka selgemini sellest aru saada ja süüvida ning süveneda sellesse, mis kord Kirja on pandud.

Nii on pühakiri ehk piibliraamat täielik Jumala sõna ja Jumala sõnade kogu ja ei leidu ega tohi olla sellepärast teisi usutee juhte ega usuõpetuse allikaid. See on luteriusu vääramatu seisukoht ja tema kindel aluspõhi.

Harald Põld. Luteriusu alustest ja tunnustustest. Tallinn: EELK Sisemisjoni Seltsi kirjastus, 1936

Meie ootame surnute ülestõusmist ning tulevase ajastu elu. Aamen. (Nikaia usutunnistus)

Mis saab ihust pärast surma?

Ihu saab jälle mullaks (1Ms 3:19).

Mis saab hingest pärast surma?

Usklike hinged kantakse hingamise paika, kus nad õndsas rahus oma ihu ülestõusmist ootavad; aga uskmatute hinged heidetakse valu paika ja nad ootavad seal suures valus oma ihu ülestõusmist. (Kristus kahetsevale kurjategijale: «Tõesti, ma ütlen sulle, juba täna oled sa koos minuga paradiisis», Lk 23:43; rikas mees satub pärast surma piinapaika, Lk 16:19jj.)

Millal ilmutab Issand Jeesus Kristus oma auriigi?

Viimsel päeval, kui ta tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle.

«See Jeesus, kes teilt võeti üles taevasse, tuleb samal kombel, nagu te nägite teda taevasse minevat.» Ap 1:11

«Tema on Jumala poolt määratud elavate ja surnute kohtumõistja.» Ap 10:42

Millal tuleb viimne päev?

«Seda päeva või tundi ei tea aga keegi, ei taeva inglid ega Poeg, vaid Isa üksi. Valvake siis, sest teie ei tea, mil päeval teie Issand tuleb!» Mt 24:36.42

Mis on ihu ülestõusmine?

Issand Kristus äratab Püha Vaimu väes kõikide ihud hauast üles ja ühendab iga ihu tema hingega.

«Tuleb tund, mil kõik, kes on haudades, kuulevad tema häält ning tulevad välja: need, kes on teinud head, elu ülestõusmiseks, aga need, kes on teinud halba, hukkamõistmise ülestõusmiseks.» Jh 5:28–29

Mis tuleb pärast surnute ülestõusmist?

Viimne kohus. Kristus eraldab usklikud uskmatutest.

«Me kõik peame saama avalikuks Kristuse kohtujärje ees, et igaüks saaks kätte, mida ta ihus olles on teinud, olgu head või halba.» 2Kr 5:10

«Inimestele on seatud üks kord surra, pärast seda on aga kohus.» Hb 9:27

Missugused saavad ülestõusnud ihud olema?

Usklike ihud muudab Issand oma kirkuse ihu sarnaseks (Fl 3:21) ja nad säravad nagu päike (Mt 13:43, aga uskmatute hingede ihud on kõigile jälkuseks (Js 66:24).

Mida annab Püha Vaim viimsel päeval sulle koos kõigi usklikega?

Igavese elu ja õndsa põlve, kus ma kõigest kurjast päästetud olen ja Issanda palge ees igavest õndsust maitsen.

«Siis ütleb kuningas oma paremal käel olijatele: «Tulge siia, minu Isa õnnistatud, pärige kuningriik, mis teile on valmistatud maailma rajamisest peale!»» Mt 25:34

«Tema pühib ära iga pisara nende silmist ning surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist, ning valu ei ole enam, sest endine on möödunud.» Ilm 21:4

«Sest minu arvates ei vääri nüüdse ajastu kannatused mainimist tulevase kirkuse kõrval, mida meile ilmutatakse.» Rm 8:18

Mida teeb Issand viimsel päeval sellesinase maailmaga?

Ta põletab kõik ära ning valmistab uue taeva ja uue maa.

«Aga Issanda päev tuleb nagu varas. Siis hukkuvad taevad raginal, algained lagunevad lõõmates ning maad ja tema tegusid ei leita enam. … Meie ootame aga tema tõotuse järgi uusi taevaid ja uut maad, kus elab õigus.» 2Pt 3:10.13

Kus on õndsate eluase?

Uues Jeruusalemmas uue maa peal, mis kaunim on, kui esimene paradiis.

«Ma nägin uut taevast ja uut maad; sest esimene taevas ja esimene maa olid kadunud ning merd ei olnud enam. Ja ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest alla tulevat, valmistatud otsekui oma mehele ehitud mõrsja.» Ilm 21:1–2

Mida annab Jumal uskmatute osaks?

Igavese surma – selle hirmsa põlve, kus nad igavesti on Jumala palge eest ära heidetud ja kuradi juures põrgus igavest valu tunnevad ihu ja hinge poolest, mis ongi igavene hukatus.

«Siis ta ütleb ka vasakul käel olijatele: «Minge ära minu juurest, te äraneetud, igavesse tulle, mis on valmistatud kuradile ja tema inglitele!» Ja need lähevad igavesse karistusse, õiged aga igavesse ellu.» Mt 25:41.46

«Nende uss ei sure ja nende tuli ei kustu.» Js 66:24

Väljaannete «Önsa Lutterusse weikene katekismus, ärraselletud» (1884) ja «Õndsa Lutheruse Wäikene katekismus seletustega» (1917) põhjal.

«Kui Kristuse kuju mu südames ei ole patt, vaid hea, miks peaks siis olema patt hoida seda oma silmade ees?» (Martin Luther, 1525)

Alljärgnevas loetelus on esitatud andmed kõikide Eesti Vabariigi õigusjärgsel territooriumil tegutsevate ja käesoleval hetkel iseseisvate Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku koguduste pea- ehk kihelkonnakirikutes või peamistes kogunemiskohtades kasutuses olevate altarimaalide või nende puudumise kohta. Mainitud on ka vanu altarimaale, mida enam peaaltari juures ei eksponeerita. Abikirikute, talvekirikute, kabelite, kuulutuspunktide ja palvemajade altaripilte on käsitletud pisteliselt.

Ülevaatlikkuse huvides on siinses loetelus altarimaalid tähistatud temaatiliste nimetustega, mitte kirjandusest või kultuurimälestiste registrist tuttava nimetusega. Rasvase kursiivkirjaga on tähistatud koguduse peakiriku (või ajaloolise kirikuhoone hävimise korral seda asendava kiriku/palvemaja) altarit kaunistavad maalid, tavalises kursiivis muu asukohaga (mujal kirikuhoones, abikirikus või muuseumis asuvad ) altarimaalid.

1. Aegviidu Aleksandri: altarimaal puudub
2. Alatskivi: Kristus Ketsemani aias (Tiina Kuus, 1993)
3. Ambla Maarja: Kristus ristil (Carl Siegmund Walther, 1849); vanal altariseinal: Kristuse ristimine ja Püha õhtusöömaaeg (Berent Geistmann, 1620)
4. Anna: Kristus päästab uppuva Peetruse (Rudolf Julius von zur Mühlen, 1892)
5. Anseküla Maarja: ajalooline kirikuhoone hävinud, vana altarimaal Kristus ristil (17. s) asub Saaremaa Muuseumis; Tiirimetsa palvemajas: Õhtusöömaaeg Emmauses (20. s); Salme kirikus: Maailma Lunastaja (Toivo Treiblut, 2023)
6. Audru Püha Risti: Kristus ristil (Gustav Biermann, 1872)
7. Avinurme: Kristus Ketsemani aias (M. Keskküla, 1926)
8. Elva: vitraažaken
9. Emmaste Immanueli: Ülestõusmine (Tõnis Grenzstein, 1900); Mänspe abikirikus ehk kabelis: Kristus ristil (17. s)
10. Haapsalu Jaani (Püha Johannese kogudus): raidtehnikas altarisein (Joachim Winter, 1630)
11. Hageri Lambertuse: Kristus ristil (Rudolf von zur Mühlen, 1892)
12. Haljala Püha Mauritiuse: Kristus Ketsemani aias (tundmatu kunstnik Heinrich Hoffmanni maali järgi, 19. s); vana altarimaal Püha õhtusöömaaeg (u 1670, deponeeritud Sagadi mõisa); Esku kabelis: Kristus kutsub lapsi (I. C. Koch, 1845)
13. Halliste Püha Anna: Kristus (Jüri Arrak, 1990)
14. Hanila Pauluse: figuuridega altarisein (Dietrich Walther, 1709)
15. Hargla: Ristilt mahavõtmine (E. Jacobs, 1859)
16. Harju-Jaani Ristija Johannese: Kristus ristil (Otto von Moeller, 1872)
17. Harju-Madise Mattiase: Kristus ristil (Carl Siegmund Walther, 1851?); vana altarisein-triptühhon maalidega Kristuse sündimine, Püha õhtusöömaaeg ja Ülestõusmine (Paul Blume, 1631)
18. Harkujärve (Stefanose): altarimaal puudub
19. Helme Maarja: ajalooline kirik varemeis, palvemaja altarimaal Kristus ristil on pärit kirikust, teine altarimaal on Kristus Ketsemani aias (1926)
20. Häädemeeste Mihkli: Kristus päästab uppuva Peetrus (Richteri järgi Allan Ramsay, 1881)
21. Iisaku: Ülestõusmine (u 1882)
22. Illuka: vitraažaknad; klassitsistliku ilmega altarisein koos maaliga Kristus kannab risti on paigutatud kiriku külgseinale
23. Ilumäe: Kristus Ketsemani aias (Carl Siegismund Walther, 1843); käärkambris vana altarimaal Kristus ristil (18. s)
24. Juuru Mihkli: Kristus ristil (Carl Siegismund Walther, 1852)
25. Jõelähtme Püha Neitsi Maarja: Kristus ristil (Theodor Albert Sprengel, 1889); varasem maal Kristus ristil (18. s)
26. Jõgeva: vitraažaken
27. Jõhvi Mihkli: Taevaminemine (Ernst Friedrich von Liphart, 1900)
28. Jämaja Kolmainu: Kristus päästab uppuva Peetruse (tundmatu kunstnik, 19. s III veerand)
29. Järva-Jaani Ristija Johannese: Kristus ristil (maal 1654 valmistatud epitaafil, mida alates 1760 kasutatakse altariseinana)
30. Järva-Madise Püha Matteuse: Kristus ristil (Theodor Albert Sprengel, 1866)
31. Järva-Peetri Püha Peetruse: Kristus (Carl Greger, 1870. aastad)
32. Järvakandi Pauluse: Kristus ristil (Eeva-Aet Jänes, 1996?)
33. Jüri: Kristus ristil (Carl Greger, 19. s)
34. Kaarma Peeter-Pauli: Kristus ristil (Otto von Moeller, 19. s); varasem altarimaal Kristus ristil (Andreas Schielderup, 1791) asub Saaremaa Muuseumis
35. Kadrina Katariina: Ristilt mahavõtmine (autor teadmata, 19. s)
36. Kambja Martini: altarimaal puudub (hävinud)
37. Kanepi Jaani: Kristus ristil (Anton Bauer, 1857)
38. Karja Katariina: Kristus ristil (Guido Reni järgi Hugo Macker, 1887; vrd Valjala)
39. Karksi Peetri: Ülestõusmine (tundmatu kunstnik, 1884?), all: Püha õhtusöömaaeg (tundmatu kunstnik; barokne altarisein valmis 18. s)
40. Karula Maarja: ajalooline kirikuhoone varemeis
41. Karuse Margareeta: Kristus ristil (Albrecht Düreri järgi Bertha Bagge, 1888)
42. Keila Mihkli (Miikaeli kogudus): Kristus ristil (Lorenz Heinrich Petersen, 1836); täiendavad maalid: Kristuse sündimine (Reisberg, 1889?), Püha õhtusöömaaeg (Leonardo da Vinci järgi arvat. Lorenz Heinrich Petersen, 1836), Kristuse haudapanemine (tundmatu autor, u 1632), Õhtusöömaaeg Emmauses (Reisberg, 1889?), Taevaminemine (1632?), Püha Vaim (tõen. 17. s), lisaks skulptuurid ja donaatorite portreed
43. Kihelkonna Mihkli: Püha õhtusöömaaeg, Ülestõusmine (1591)
44. Kirbla Püha Nikolause: Kristuse kirgastamine (Raffaeli ainetel parun Clodt, 1770)
45. Kodavere Mihkli: Kristus päästab uppuva Peetruse (tõen. Wilhelm Carl Junker, 1877); seinal maalid Kristuse kirgastamine (18/19. s) ja Kolgata (Fr. Bauerle, 1817)
46. Koeru Maarja-Magdaleena: Kristus (autor teadmata, 19. s II pool); vanal altariseinal (1645) maalid Püha õhtusöömaaeg ja Kristus ristil.
47. Kolga-Jaani Ristija Johannese: vitraažaken; vanal altariseinal maalid Ülestõusmine ja Taevaminemine (1681)
48. Kose Püha Nikolause: Kristus ristil (tundmatu kunstnik, annet. 1774); seinal: Kristus ristil (Carl Siegismund Walther, 1853) ja Kristuse haudapanemine (Carl Timoleon Neffi järgi Otto Zoege von Manteuffel, 19. s)
49. Kullamaa Püha Johannese: Kristus ristil (Carl Siegismund Walther, 1860)
50. Kunda Kolmekuninga: puudub; altariskulptuur Kutsuv Kristus (väike koopia taani skulptori Bertel Thorvaldseni skulptuurist)
51. Kuressaare Laurentiuse: Kristus ristil (Carl Siegismund Walther, 1836)
52. Kursi Maarja-Eliisabeti: Kristus ristil (tundmatu kunstnik Dresdenis, 1872)
53. Kuusalu Laurentiuse: Kristus ristil (Carl Siegismund Walther, 1864)
54. Kõpu Peetri: Kutsuv Kristus (autor teadmata, 19. s II pool või 20. s algus)
55. Käina Martini: altarimaal puudub, ajalooline kirikuhoone hävinud
56. Kärdla Ristija Johannese: Kristus ristil (autor teadmata, 1889); varasem altarimaal Kristus kutsub lapsi (J. Biehse, 1858)
57. Kärla Maarja-Magdaleena: Kristus päästab uppuva Peetruse (19. s); seinal varasem altar-epitaaf Otto Buxhöwdeni mälestuseks Kristus ristil (16. s)
58. Käru: Kristus ristil (autor teadmata)
59. Käsmu: Kristus ristil (G. Rosenwald, 1893)
60. Laatre Püha Laurentsiuse: Kristus ristil (A. Baueri järgi Mawe von Nolcken, 1857)
61. Laiuse püha Jüri: vitraažaken
62. Lasnamäe Püha Markuse: altarimaal puudub
63. Leesi Katariina: kaheosaline maal Kristus päästab uppuva Peetruse. Kristus ristil (Theodor Albert Sprengel, 1883)
64. Lihula Eliisabeti: Kristus ristil (O. Moelleri järgi G. F. Welsberg (?), arvat. vahemikus 1876–78)
65. Lohusuu: Kristus päästab uppuva Peetruse, (Adrian Ludwig Richteri järgi Woldemar Friedrich Krüger, 1882)
66. Loksa Püha Neitsi Maarja: Ülestõusmine (Theodor Albert Sprengel, 1888); vanast kabelist: Püha õhtusöömaaeg. Kristus ristil (tundmatu kunstnik, u 1780)
67. Lääne-Nigula Püha Nikolause: Ülestõusmine (Peterburi kunstnik Sigismund (?), u 1823) ja Püha õhtusöömaaeg (Leonardo da Vinci järgi Sigismund (?), u 1823)
68. Lüganuse Ristija Johannese: vitraažaken
69. Maarja-Magdaleena: Kristus ristil (Carl Siegismund Walther, 19 s II pool)
70. Martna Püha Martini: Püha õhtusöömaaeg ja Kristus ristil (17. s lõpp)
71. Mehikoorma: kirik varemeis; altarimaal Kristus ja vana altarimaal Kristus Pilaatuse ees ehk Ennäe inimest! (19. s) asuvad pastoraadis
72. Mihkli Miikaeli: Kristus ristil (G. M. Künnap, 1883)
73. Muhu Katariina: vitraažaken (Eva Jänes, 1994); vanal altariseinal: Kristus ristil (17. ja 18. s)
74. Mustamäe Maarja Magdaleena: altarimaal puudub
75. Mustjala Anna: Kristus ristil (Rudolf Sepp, 1938)
76. Mustvee: Taevaminemine (A. Lucas, 1898, pärit Viljandi Jaani kirikust); pikihoone põhjaseina ääres vana altarimaal Ülestõusmine (W. Krüger, 1880)
77. Mõisaküla Maarja-Magdaleena: Kristus päästab uppuva Peetruse (Richard Kivit, 1936)
78. Märjamaa Maarja: Kristus paadis, Maarja ja Ristija Johannes (Uno Roosvalt, 2003); põhjaseinal varasem altarimaal, mis kujutab Märjamaa Maarja kirikut koos pühakutega (Evi Sepp, 1975)
79. Narva Aleksandri (Narva Maarja kogudus): altarimaal puudub
80. Narva-Jõesuu Niguliste: altarimaal puudub
81. Nissi Maarja: Kristus ristil (E. Bärwinkel, 1873)
82. Noarootsi Püha Katariina: Kristus Ketsemani aias (H. Hoffmanni järgi A. Lucas, 1911)
83. Nõmme Rahu: alumine maal Kristus Ketsemani aias (R. Bittner, 1890), ülemine maal Kristus ristil (tundmatu kunstnik, 19. s lõpp või 20. s algus)
84. Nõo Püha Laurentsiuse: Kristus ristil (Tõnis Grenzstein, 1895)
85. Nõva Püha Olevi: Kutsuv Kristus ja Kristus ristil (L. R. Michelson; annetatud 1820)
86. Orissaare: altarimaal puudub
87. Otepää Maarja: Kristus ristil (Theodor Albert Sprengel, 1880)
88. Paide Püha Risti: Taevaminemine (Nikolai von Baranoff, 1848, Peterburi keiserliku kabeli maali järgi, mille autoriks oli Carl Timoleon von Neff)
89. Paistu Maarja: Kristus ristil (Johann Karl Ludwig Maddaus, 1852)
90. Palamuse Püha Bartholomeuse: Püha õhtusöömaaeg, Kristus ristil ja Ülestõusmine (kolm maali Johann Dietrich Neuhauseni altariseinal, 1696)
91. Paldiski Nikolause: Ülestõusmine (tundmatu kunstnik saksa kunstniku Bernhard Plockhorsti järgi, 1888)
92. Petseri Peetri: Kutsuv Kristus (Olga Oboljaninova Krümmer, 20. s; vt ka Tapa)
93. Piirsalu: Kristuse sündimine (koopia Antonio da Corregio maalist Karjaste kummardamine, u 1529–1530, mis asub Dresdenis; vt ka Viru-Jaakobi)
94. Pilistvere Andrease: Kristus ristil (Sally von Kügelgen, 1901)
95. Pindi Jaani: Kristus ristil (koopia Rudolf von zur Mühleni altarimaalist Rõuge kirikus)
96. Prangli Laurentsiuse: Kristus päästab uppuva Peetruse (Carl Siegismund Walther, 1857?)
97. Puhja Dionysiuse: Kristus ristil (Anton Bauer, 1859)
98. Põltsamaa Niguliste: pöördraamis Kristus ristil (Julie Wilhelmine Hagen-Schwarz, 1894) ja Naised leiavad tühja haua (Fra Angelico järgi Woldemar Friedrich Krüger, 1860; mõlemad maalid pärinevad Tartu ülikooli kirikust)
99. Põlva Püha Neitsi Maarja: Ülestõusmine (Friedrich Ludwig von Maydell, 1845)
100. Pärnu Eliisabeti: Ülestõusmine (van der Kann, 1854)
101. Pärnu-Jakobi: Kristus ristil (Eduard von Gebhardti maali järgi Tallinna toomkirikus Ants Laikmaa, 1901–1902)
102. Pöide Maarja: altarisein hävinud, vitraažaken Kristus ristil (Andrei Lobanov, 1990. aastad)
103. Püha Jakobi: Taevaminemine (Heinrich Oswald von Sass, 1903); altarimaali varju jäävad puidule maalitud Jeruusalemma hooned, altariseina valmistas tisler Gottfried Böhme (1753) 
104. Pühajõe Maarja: vitraažaken; varasem maal: Taevaminemine (R. Auer, 1899; praegune asukoht altariruumi lõunaseinal)
105. Pühalepa Laurentsiuse: altarisein hävinud, vitraažaken Õnnistav Kristus (Valev Sein, 1993)
106. Rakvere Kolmainu: Püha õhtusöömaaeg (18. s); algne maal oli kuni 1957. aastani kinni kaetud maaliga Kristus ristil (Carl Siegismund Walther, 1854)
107. Randvere Peetri: Ülestõusnu ilmub jüngritele (Otto Zoege von Manteuffel, annet. kirikule 1872)
108. Rannamõisa: Taevaminemine (Ardo Sivadi, 1947)
109. Rannu Püha Martini: Kristus ristil (Rudolf von zur Mühlen, 1890)
110. Rapla Maarja-Magdaleena: Kristus ristil (Carl Siegismund Walther, 1862)
111. Reigi Jeesuse: Kristus Ketsemani aias (1897, koopia J. M. H. Hoffmanni sakraalmaalist); kirikus asuvad ka maalid Ristilt mahavõtmine (16. s), Püha õhtusöömaaeg (kaks maali, mõlemad 17. s, üks neist arvat. 1690. a sisse pühitsetud puukiriku altari) ja Kristus ristil (17. s)
112. Ridala Püha Maarja-Magdaleena: Püha õhtusöömaaeg (17. s – Berendt Lorentzi valmistatud altarisein, 1678)
113. Risti: Kristus ristil (Eduard Karl Franz von Gebhardti autorikoopia, u 1870; vt Tallinna toomkirik, vrd Pärnu-Jakobi)
114. Roosa Jakobi: Kristus päästab uppuva Peetruse (Rudolf Julius von zur Mühlen, 19. s viimane kümnend); vana altarimaal Kolgata (tundmatu kunstnik, 18. või 19. s)
115. Ruhnu Püha Magdaleena: uues kirikus Kutsuv Kristus (Carl Blochi järgi Severin Nilson, u 1912); vanas kirikus altaripilt Kristus Ketsemani aias (tundmatu autor, u 1859)
116. Rõngu Mihkli: Kristus ristil (tundmatu kunstnik, 1901)
117. Rõuge Maarja: Kristus ristil (Rudolf von zur Mühlen, 1880. aastad).
118. Räpina Miikaeli: Ülestõusnu ilmub Maarja Magdaleenale ja Kristuse taganutmine (C. Antropoff, 1871)
119. Saarde Katariina: Kristus ristil (Johannes Behse, 1862)
120. Saaremaa Jaani: Kolgata-stseeni kujutav puitnikerdus maalitud taustal (Dietrich Walther, 1709?)
121. Saksa Lunastaja koguduse Nõmme Lunastaja kirik: altarimaal puudub
122. Saku Toomase: altarimaal puudub
123. Sangaste Püha Andrease: Kristus ristil (u 1883) ja Püha õhtusöömaaeg (19. s I pool)
124. Saue Pauluse: altarimaal puudub
125. Simuna Siimona ja Juuda: Kristus ristil (Carl Siegismund Walther, 19. s keskpaik)
126. Sindi: altarimaal puudub
127. Soome Püha Peetruse: vt Tallinna Rootsi-Mihkli
128. Suure-Jaani Ristija Johannese: Kristus ristil (Guido Reni järgi arvat. tundmatu itaalia kunstnik, u 1874)
129. Taagepera Jaani: Kristus ristil (19. s II pool)
130. Tahkuranna: Ristilt mahavõtmine
131. Tallinna Jaani: Kristus ristil (Karl Gottlieb Wenig, 1867)
132. Tallinna Peeteli: altarimaal puudub
133. Tallinna Püha Neitsi Maarja toomkirik: Kristus ristil (Eduard von Gebhardt, 1866)
134. Tallinna Püha Vaimu: figuuride ja maalingutega kappaltar (Bernt Notke, 1483)
135. Tallinna Rootsi-Mihkli: Püha õhtusöömaaeg (Abraham Jansz van Diepenbeecki järgi, 18. s algus, Mihkli kiriku altariseinale paigutati 1794)
136. Tallinna Toompea Kaarli: apsiidifresko Kutsuv Kristus (Johann Köler, 1879), freskod Kristuse sündimine, Püha õhtusöömaaeg ja Kristuse taganutmine (Sally von Kügelgen, 1889)
137. Tamsalu Lunastaja: altarimaal puudub
138. Tapa Jakobi: Kutsuv Kristus (Olga Oboljaninova Krümmer, 1931)
139. Tartu Maarja: altarimaal puudub, kiriku ajalooline sisustus hävinud
140. Tartu Pauluse: tiibaltar Kristus ristil koos Peetruse, Ristija Johannese, Maarja ja Pauluse maalitud figuuridega, suletud olekus Maarja kuulutamine (Kuutti Lavonen, 2015)
141. Tartu Peetri: Kutsuv Kristus (Johann Köler, 1897)
142. Tartu Soome: altarimaal puudub
143. Tartu Ülikooli-Jaani: altarimaal puudub, Jaani kiriku ajalooline sisustus hävinud
144. Tarvastu Peetri: Kristus ristil (Theodor Thieme, Dresden, 1859)
145. Tori Püha Jüri: altarimaal puudub
146. Torma Maarja: Kristus ristil (Pavel Šiltsov, 1868)
147. Treimani Matteuse: Kristus päästab uppuva Peetruse (Henry James Richteri järgi)
148. Tudulinna Rahu: vitraažaknad
149. Tuhala Kaarli: kantselaltaril maalid Kristus ristil, Naised leiavad tühja haua ja Püha Vaim (17. s) ning kolm uuemat (18. s): Mooses, Ingel pasunaga ja Ingel palmioksa ja pärjaga
150. Tõstamaa Maarja: Kristus seab armulaua (tundmatu kunstnik, u 1863)
151. Türi Püha Martini: Püha õhtusöömaaeg ja Kristus ristil (maalid Christian Ackermanni altariseinal, 1693)
152. Urvaste Püha Urbanuse: Kristus ristil (tundmatu kunstnik, u 1889); varasem altarimaal: Kristus Ketsemani aias (Carl Siegismund Walther, 1855)
153. Vahastu: Kristus ristil (Carl Siegismund Walther, 1840?)
154. Valga Jaani (Peetri-Luke kogudus): Ülestõusmine ja Püha õhtusöömaaeg (tundmatu kunstnik, 19. s I pool)
155. Valjala Martini: Kristus ristil (Guido Reni järgi Hugo Macker, 1885; vrd Karja), Püha õhtusöömaaeg (Leonardo da Vinci järgi); talvekirikus (pastoraadi kirikusaalis) Ülestõusnu – tee, tõde ja elu (Ain Vares, 1999)
156. Vara Brigitta: Kristus ristil (Heli Tuksam, 1990); varasem altarimaal Kristus ristil (E. Moritz, 1848) varastati 1990. aastal; lõunaseinal maal Usutunnistus (Gustav Magnus Reinfeldt, 1756)
157. Varbla Püha Urbanuse: Kristus ristil (Carl Siegismund Walther, 1860); kolm maali 17. sajandist: Kristuse sündimine, Kristuse ülestõusmine, Kristuse taevaminemine
158. Vastseliina Katariina: Ülestõusmine (Fra Angelico järgi tundmatu kunstnik (Woldemar Friedrich Krüger?))
159. Vigala Maarja: Kristus Ketsemani aias (G. M. Künnap?, 19. s II pool) ja Kristus ristil (17. s lõpp); seinal varasem altarimaal: Püha õhtusöömaaeg (17. s lõpp)
160. Viimsi Püha Jaakobi: altarimaal puudub
161. Viljandi Jaani: vitraažaken
162. Viljandi Pauluse: Kristus ristil (Karl Christian Andreae, 1866)
163. Viru-Jaakobi: Kristuse sündimine (Antonio da Corregio järgi Sally von Kügelgen, 19. s; vt ka Piirsalu); altariseina alumine maal: Kristus seab armulaua (Carl Siegismund Walther, 1852); Tudu kirikus: Kutsuv Kristus (A. W., 1909)
164. Viru-Nigula: vitraaž Taevaminemine (Andrei Lobanov, 2010); varasem altarimaal: Kristus ristil (Paul Raud, 1901, toodud Viru-Nigulasse 1940. aastatel Tallinna Püha Vaimu kirikust); hävinud altarimaal: Taevaminemine (Buck, 1902)
165. Vormsi Püha Olavi: altarimaal puudub
166. Võnnu Jakobi: Kristus ristil (Otto Friedrich von Moeller, 1873)
167. Võru Katariina: Kristus ristil (F. Bogantz (?), 1855)
168. Väike-Maarja: Taevaminemine (Ernst Friedrich von Liphart, 1902)
169. Vändra (Martini): Kristus ristil (tundmatu kunstnik)
170. Äksi Andrease: Kristus ristil (Julie Hagen-Schwarz, 19. s)

 

 

Teemade kaupa jagunevad pea- ehk kihelkonnakirikute või peamiste kogunemiskohtade jumalateenistuslikus kasutuses olevad altaripildid järgmiselt.

ÕNDSUSLOOLISED TEEMAD

Kristuse sündimine ja kirgastamine – kokku 6 maali

Maarja kuulutamine – 1 maal (nr 140)
Kristuse sündimine – 4 maali (nr 42, 93, 136, 163)
Kristuse kirgastamine – 1 maal (nr 44)

Armulaua seadmine – kokku 16 maali

Püha õhtusöömaaeg – 14 maali (nr 39, 42, 43, 67, 70, 90, 106, 112, 123, 135, 136, 151, 154, 155)
Kristus seab armulaua – 2 maali (nr 150, 163)

Kristuse kannatamine ja surm – kokku 86 maali

Kristus Ketsemani aias – 9 maali (nr 2, 7, 12, 23, 82, 89, 111, 115, 159)
Kristus ristil (sh Kolgata stseenid) – 71 maali (nr 3, 6, 11, 16, 17, 19, 24, 25, 29, 30, 32, 33, 34, 37, 38, 41, 42, 48, 49, 51, 52, 53, 56, 58, 59, 60, 63, 64, 69, 70, 72, 75, 81, 84, 85, 87, 89, 90, 94, 95, 97, 98, 101, 109, 110, 113, 116, 117, 119, 123, 125, 128, 129, 131, 133, 140, 144, 146, 149, 151, 152, 153, 155, 156, 157, 159, 162, 166, 167, 169, 170)
Ristilt mahavõtmine – 3 maali (nr 15, 35, 130)
Kristuse haudapanemine – 1 maal (nr 42)
Kristuse taganutmine – 2 maali (nr 118, 136)

Ülestõusmine, taevaminemine, Püha Vaim – kokku 30 maali

Naised leiavad tühja haua – 2 maali (nr 98, 149)
Ülestõusmine – 13 maali (nr 9, 21, 39, 43, 66, 67, 90, 91, 99, 100, 149, 154, 158)
Ülestõusnu ilmumine (sh söömaaeg Emmauses) – 4 maali (nr 5, 42, 107, 118)
Taevaminemine – 7 maali (nr 27, 42, 76, 88, 103, 108, 168)
Maailma Lunastaja – 1 maal (nr 2)
Püha Vaim (tuvina) – 2 maali (nr 42, 149)

KRISTUS – AITAJA JA ÕPETAJA

Kristus päästab uppuva Peetruse – 11 maali (nr 4, 20, 28, 45, 57, 63, 65, 77, 96, 114, 147)
Kutsuv Kristus – 6 maali (nr 54, 85, 92, 115, 136, 141)
Kristus – 4 maali (nr 13, 31, 46, 71)
Kristus paadis – 1 maal (nr 78)

INGLID JA PÜHAD INIMESED

Mõnes kirikus on altariseina lisamaalidel kujutatud eraldi ingleid (149), Moosest (149), Ristija Johannest (78) ja Maarjat (78).

 

 

Üksikud teemad reastuvad esinemissageduselt järgmiselt: Kristus ristil (71 maali), Ülestõusmine ja Ülestõusnu ilmumine (kokku 17 maali), Püha õhtusöömaaeg ja Kristus seab armulaua (kokku 16 maali), Kristus päästab uppuva Peetruse (11 maali), Kristus Ketsemani aias (9 maali), Kutsuv Kristus ja Kristus (kokku 10 maali) ja Taevaminemine (7 maali).

Muud teemad on esindatud ühe või mõne maaliga. On veidi üllatav, et nii olulist õndsusloolist sündmust nagu Kristuse sündimine on kujutatud vaid neljal maalil. Osad teemad – näiteks Kristus kutsub lapsi (nr 12, 56) või Kristus kannab risti (nr 22) – on esindatud maalidel, mis käesoleval ajal ei ole altaripildina kasutusel.

Käesolev ülevaade kajastab praegust seisu, nii nagu see alates 16. sajandist kuni tänaseni on välja kujunenud. On selge, et teemavaliku teoloogilised või vagadusest tingitud rõhuasetused on olnud muutumises. Näiteks kolmekümne viiest teadaolevast 16.–18. sajandi alguskümnendi altarist oli 21 juhul altarimaali teemaks püha õhtusöömaaeg, neist 19 põhipildina (Reet Rast. Altar – Jumala laud ja esindusobjekt. – Eesti kunsti ajalugu 2. 1520–1770. Tallinn, 2005, lk 320). Kui veel 19. sajandi algul levisid erinevad teemad nagu Kristuse taevaminemine või Kristuse kirgastamine, siis sajandi teisel poolel muutus konfessionaalse luterluse mõjul valdavaks Kristuse ohvrisurma kujutamine (Tiina-Mall Kreem. Luteri pühakodade sisustus ja altarimaal. – Eesti kunsti ajalugu 4. 1840–1900. Tallinn, 2019, lk 311–312).

Samuti on aja jooksul käsitatud erinevalt altarimaali ülesannet – altari pildiprogramm on seisnud nii (luterlikus võtmes) piiblitõdede õpetamise, usu ja harduse äratamise, mõistuse valgustamise kui hinge ülendamise ja lohutamise teenistuses. Altarimaalide vaimulikku mõju kirikulistele ei maksa alahinnata: «Unustada ei tohi, et 19. sajandil oli eestlastest maarahva jaoks altaripilt sageli ainus maalikunstiteos, mida ta oma elus nägi. Selle mõju kunstihariduseta lihtrahvale pidi olema suur…» (Tiina-Mall Kreem, ibid., lk 313). Siinse ülevaate koostajale rääkis aastakümnete eest üks Jämaja koguduse liige oma kogemusest, kuidas altarimaalil (vt nr 28) kujutatud Kristus justkui elustus ja keeras oma õnnistava käe kantslisse tõusva kirikuõpetaja poole.

Kokkuvõttes saab märkida, et Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku koguduste altaripiltidena kasutatavate maalide teemad on tervikuna võttes valdavalt Kristuse-kesksed ning kujutavad Kristust või õndsusloolisi sündmusi, väljendades luterliku õpetuse ja vagaduse keskendumist Kristusele.

SOLUS CHRISTUS

Eessõna. Ehkki pealkiri viitab vabamüürlusele, ei ole «Murder in the 33rd Degree» vandenõuraamat. Ameerika preestri Charles Theodore Murri teos räägib jõujoontest ja intriigidest Rooma kuurias 1970. aastatel. Murr on ilmselt ainus elusolev tunnistaja neist turbulentsetest aegadest. Tänu oma kahele mentorile sattus ta noore preestrina sündmuste keerisesse, mis kulmineerusid 1978. aastal, nn «kolme paavsti aastal». Tavalugejale on ilmselt väheteada neid sündmusi saatnud massoonluse [vabamüürluse – toim.] vari.

Vabamüürlusel on oma ajalugu, kus olulisel kohal püsib pretensioon Rooma kirikule. Katoliikluse traditsionalistlikum tiib on massoonluses pigem näinud eesmärki Kirikut nõrgestada või veelgi enam, see täielikult üle võtta. Massoonide võimalikku infiltreerumist Kiriku juhtkonda Vatikani II kontsiili järgsel ajal võib näha kui pikka plaani, mille algus ulatub tagasi 18. sajandisse. Kaasaegne vabamüürlus tõusis ajalooareenile nimetatud sajandi alguses ja seda võiks kirjeldada kui deistlike sugemetega kvaasireligioosset liikumist, mis esindab valgustusaegset arusaama humanismist ja progressist. Konflikt Kirikuga kujunes välja üpris kiiresti. Juba 1738 ilmus entsüklika Eminenti Specula, kus paavst Clement XII keelas katoliiklasel olla vabamüürlane. Seda seisukohta on kirikupead järginud tänaseni. Teiste hulgas üllitas Leo XIII aastal 1884 tugevalt analüütilise ringkirja Humanum Genus, mis kritiseeris vabamüürluses soositavat filosoofilist relativismi. Vabamüürluse dogmad, riitused ja hierarhia on lepitamatus konfliktis katoliku kiriku käsitlusega Jumala ilmutusest. Veelgi enam, massoonlikud organisatsioonid on mänginud aktiivset rolli Kiriku tagakiusamisel ning autoriteedi õõnestamisel. Mõistagi on see nähtav olnud eelkõige katoliiklikes maades. Verisemad leheküljed on kindlasti Prantsuse Revolutsioon ja Mehhiko valitsuse poolt korraldatud tapatalgud aastatel 1925–1930, kus hukkus tuhandeid katoliku preestreid ja ilmikuid. Viimastest suurematest kirikuvastase tegevuse näidetest võib tuua skandaali Vatikani panga ümber aastal 1981, kui Itaalia loož P2 kavatses põhja lasta Püha Tooli finantsstruktuuri. Tänapäeval ei pea vabamüürlust tingimata nägema kui hästi koordineeritud juhtimisega antiklerikaalset kabaali, mis üritab vähendada Kiriku mõjuvõimu, ehkki P2 tegevus näitab, et mõned segmendid selles liikumises kannavad endiselt seda vaimu. Eelkõige on Kiriku vaenlaseks need, kes ehitavad agressiivse sekularismi vaimus uut jumalatut ühiskonda.

Aga tagasi raamatu juurde. Murr kirjutab, kuidas sarnaselt tänapäevaga räägiti ka eelmise sajandi 70-ndatel vajadusest Kirikut reformida. Noore preestrina seisis ta lähedal peapiiskop Edouard Gagnon’ile tema ohtlikus missioonis uurida vabamüürlikke seoseid Rooma kuurias. Murri sõnul oli Gagnon diskreetne mees ning raporti sisu ta temaga ei jaganud. Küll tegi autor ülestähendusi omavahelistest vestlustest, mis sisaldasid üksikasjalikke kirjeldusi võimusuhetest kuurias ning Gagnoni kohtumistest erinevate paavstidega. Ta sai tuttavaks selle hereetilise agendaga, mida ajasid mõned kõrged prelaadid, samuti intriigidega Johannes Paulus I surma ja Johannes Paulus II valimise ümber. Üle kõige toob raamat esile Jumalast antud võimaluse Kirikut reformida ning kuidas see üritus lõpuks ikkagi luhtus.

RAAMATU LÜHIKE KOKKUVÕTE

Vatikani II kontsiili järgses kaootilises olukorras, juunis 1972, läks ajalukku paavst Paulus VI jutlus, kus kirikupea rääkis «Saatana suitsust, mis on tunginud Jumala templisse». Sõnum pälvis üleilmset tähelepanu nii katoliiklaste kui mittekatoliiklaste hulgas. Arutleti, mida paavst selle lausega õigupoolest mõtles.

Paar aastat hiljem kohtusid eraviisiliselt paavstiga kaks kõrgelt hinnatud kardinali, Dino Staffa ja Silvio Oddi. Nad esitasid süüdistava iseloomuga materjalid kahe kõrge kuuria ametniku kohta. Piiskoppide kongregatsiooni prefekti, kardinal Sebastiano Baggiot ja Riituste kongregatsiooni aseprefekti, piiskop Annibale Bugninit süüdistati aktiivses massoonluses ja reetlikus infiltreerumises Rooma katoliku kiriku keskaparaati. Baggiot kutsuti materjalides «massoonide saadikuks Püha Tooli juures» ja tema mõttekaaslasi «isehakanud progressiivideks», kes vastandusid Rooma keskvõimule ning olid aggiornamento ja maailmaga dialoogi pidamise sildi all valmis hülgama teoloogilist pealiini. Bugnini oli aga võtmefiguur problemaatilise liturgiareformi läbiviimise juures. Ühtlasi soovitasid Staffa ja Oddi teemaga tegelemisel minna mööda kardinal-riigisekretärist Jean Villot’st, keda peeti süüdistatavate, eelkõige Baggio sõbraks. Paavst otsustas pöörduda oma usaldusisiku, aseriigisekretär Giovanni Benelli poole. Viimane oli kuurias formaalselt Villot asetäitja, kuid samas nautis täielikult paavsti soosingut. Villot ja Benelli vahel valitses ületamatu antipaatia. 1977 sai Benellist Firenze peapiiskop ning peatselt ka kardinal. Benelli oli hästi informeeritud, laia tutvuskonnaga niiditõmbaja ning mõjukas kirikutegelane kõnealusel ajaperioodil.

Benelli tegeles Staffa ja Oddi esitatud dokumentidega ning veendus olukorra tõsiduses. Baggio ja Bugnini olid küll raskekaallased, samas vaid jäämäe tipp. Lisaks olid ohus ka Vatikani finantsid. Neljasilma kohtumisel paavsti ja Benelli vahel tegi viimane ettepaneku viia läbi kogu kuuriat hõlmav kanooniline visitatsioon ehk erapooletu ja sõltumatu uurimismenetlus. Benelli pakkus uurimist juhtima Montreali peapiiskopi, kirikuõiguse asjatundja, teoloogi ja Kanada kolledži rektori Edouard Gagnoni.

Raamatu autorile oli peapiiskop Gagnon suureks eeskujuks. Nagu Murr ütleb, tema raamat pole pelgalt memuaarid, vaid kummardus Edouard Gagnonile. Kanadalane oli kaitsnud kaks doktorikraadi, moraaliteoloogias ja kirikuõiguses ning olnud Vatikani II kontsiili teoloogiline nõustaja. 1961 määrati ta Kolumbiasse, vaimuliku õppeasutuse (Seminario Mayor de Manizales) rektoriks. Kolm aastat hiljem sai temast  sulpitsiaanide vennaskonna provintsiaal Kanadas, Jaapanis ja Lõuna-Ameerikas. Ta pühitseti piiskopiks 1969 ning kolm aastat hiljem kutsuti Rooma, pontifikaadi Kanada kolledži rektoriks.

Gagnon nõustus paavsti ettepanekuga viia Rooma kuurias läbi kanooniline visitatsioon. Protsess võttis aega rohkem kui esialgu arvati, see kestis julgelt üle kahe aasta. Visitatsioon tähendas suurel hulgal intervjuusid ja tunnistuste võtmist, materjalide läbitöötamist ja katalogiseerimist. Gagnoni raport koosnes kolmest köitest: kronoloogiline visitatsiooni ajalugu, dokumentatsioon tõestatud süüdistustega ning kokkuvõte. Gagnonile antud ülesanne oli kõrgendatud riskiga, ühtlasi vähe afišeeritud, et mitte öelda salastatud. 1977. aastal, pärast sissemurdmist Kanada kolledži ruumidesse ning mitut tapmisähvardust kolis Gagnon Liibanoni residentsi, kus oli end sisse seadnud ka Charles Murr koos oma mentori Mario Mariniga. Residents oli hästi turvatud, kuna seal elas Jeruusalemma peapiiskop eksiilis, eriteenistuste poolt pideva jälgimise all olnud Hilarion Capucci. Sellel perioodil said Gagnon ja Murr lähedasteks sõpradeks, viimane aitas peapiiskoppi asjaajamistes, näiteks täitis autojuhi rolli tihedas Rooma liikluses. Raporti koostamise ajal, kuskil aasta enne Gagnoni tabanud ähvardusi, oli vabamüürluses kahtlustatav piiskop Annibale Bugnini saadetud Roomast minema. Temast sai nuntsius Teheranis. Laialt levis arvamus, et see manööver oli seotud Gagnoni toimetatud uurimisega.

Kolme paavsti aasta

Paulus VI      

Tagantjärele sündmusi hinnates jäävad mõnikord kummitama veidrad seosed ja fraktaalsed mustrid. Justkui oleks keegi suunanud ajaloo käiku. Uskumatu, aga kuuria visitatsiooni kokkuvõtte üleandmine kestis kogu 1978. aasta ning jõudis otsaga veel järgmisesse. Sündmuste keskel olnud peapiiskop Gagnon kohtus kokku kolme paavstiga.

Gagnon saab esimese audientsi paavstile 16. mail 1978. Varasemad kolm audientsi olid riigisekretäri poolt tühistatud. Põhjuseks paavsti kehv tervis, kuid oli põhjust kahtlustada, et viimast tõsiasja kasutas riigisekretär Villot raporti üleandmisprotsessiga venitamiseks. Samale ajale, kevadele 1978, sattus šokeeriv pantvangidraama, kui marksistlikud terroristid röövisid Itaalia peaministri Aldo Moro. 54 päeva kestnud pantvangidraama lõppes peaministri mõrvamisega. Moro oli Papa Montini lähedane sõber ning juhtunu mõju paavstile oli raske üle hinnata. Pantvangikriisil võis olla oma osa audientsi korduvas edasilükkamises.

16. mai pidi olema Kiriku tuleviku seisukohast oluline päev. Pärast aastaid kestnud uurimistööd, materjalide läbitöötamist, intervjuusid, silmast silma kohtumisi sadade inimestega, oli Gagnonil valminud põhjalik raport koos ettepanekutega paavstile edasisteks sammudeks. Audients pidi olema privaatne, Gagnoni ja paavsti vaheline neljasilma kohtumine. Ometi keeldusid kohtumise alguses Villot ja tema abi Agostino Casaroli ruumist lahkumast. Villot teatas koguni, et nende kohalviibimine on paavsti enda soov ning arvestades apostoolse visitatsiooni äärmiselt delikaatset olemust ei saa kohtumine mööduda ilma tunnistajateta. Gagnon tuletas seejärel meelde, et ligi kolm aastat tagasi, protsessi alustades lepiti kokku, et ta on aruandluskohuslane üksnes paavstile ja see eeldab privaataudientsi. Villot ja Casaroli lahkusid ruumist alles pärast paavsti korduvat palvet.

Privaatkohtumine Gagnoni ja paavsti vahel kestis kaks tundi. Gagnon pani lauale tõendid massoonlikest seostest Rooma kuurias ja Vatikani pangas. Tõstatus Piiskoppide kongergatsionni prefekti Sebastiano Baggio personaalküsimus. Sisuliselt oli vabamüürlasest prefektil voli otsustada iga uue piiskopi nimetamise üle maailmas. Mõned neist saavad kunagi kardinaliks ning osalevad konklaavis uue paavsti valimisel. Tõendid olid nii ülekaalukad, et paavst tundis kimbatust, koguni jõuetust. Seda koormat oli vanal mehel raske kanda. Ta tõrjus etteheiteid passiivsusest Sebastiano Baggio aadressil, kuna seni oli olnud tõendeid ebapiisavalt. Paavst meenutas vestlust Baggio endaga, kes oli häälekalt eitanud igasuguseid seoseid ja nõudnud hoopis aseriigisekretär Benelli vallandamist. Veel kerkis üles riigisekretär Villot persoon, kes kaitses Baggiot igal võimalikul viisil ning oli mänginud tähtsat rolli viimase saamisel Piiskoppide kongregatsiooni prefektiks 1972. aastal. Kohtumisel Gagnoniga tunnistas Paulus VI muuhulgas, et Annibale Bugnini saadeti nuntsiuseks Teherani kardinalide Staffa ja Oddi esitatud tõendite ning Benelli ettepaneku põhjal.

Audientsi jätkudes jäi väsinud olekuga kirikupea üha vaiksemaks ja mõtlikumaks. Gagnon on tunnistanud, et ei suutnud uskuda oma silmi ega kõrvu. Pärast pikka vaikushetke ladus paavst raporti kolm köidet ülestikku ning lükkas need laual Gagnoni poole. Ta tänas selle suure töö eest, palus raportit hoolikalt hoida ning esitada materjalid oma järeltulijale. Kui Gagnon rõhutas vajadust kiiresti tegutseda, vastas paavst, et kaua ei olegi tarvis oodata. Pärast kolmeaastast tööd ja kahetunnist audientsi lahkus Gagnon Apostlikust paleest sügavalt häiritud olekus. Paavst Paulus VI suri mõned kuud hiljem, 6. augustil 1978.

Johannes Paulus I

Konklaavil valiti uueks paavstiks Veneetsia patriarh, 66-aastane Albino Luciani. Ta oli mees väljapoolt Rooma siseringi, kardinal Benelli poolt soositud ja viimase kauaaegne sõber. Päev peale konklaavi oli Villot esitanud uuele paavstile lahkumisavalduse, mida Johannes Paulus I ka vastu võttis, kuid palus prantslasel jääda ametisse kuni uue sekretäri leidmiseni. Villot soovitas kohale oma asetäitjat, karjääridiplomaati Casarolit. Samas oli paavst pakkunud kohta Giovanni Benellile endale, kes oli seadnud tingimuseks kardinal Baggio lahkumise kuuriast.

Õige pea peale konklaavi toimus uue kirikupea ja Benelli vahel pikaleveninud privaatkohtumine, kus muuhulgas arutati kuurias läbi viidud uurimist. Benelli rõhutas teema pakilisust ning oodata oli Gagnoni audientsi uuele paavstile. See toimus 25. septembril 1978. Gagnon ja paavst olid varasemast vaid väga põgusalt tuttavad, kuid kohtumisel leiti kiiresti ühine keel. Erinevalt eelmisest audientsist oli seekord paavst väga osavõtlik. Ta uuris esitatud süüdistuste paikapidavuse ja tõestatavuse, samuti kahtlusaluste ringi ulatuse kohta. Kuurias uustulnukana huvitas teda ka materjalide päritolu, kardinalide Staffa ja Oddi kogutud tõendid. Gagnon tutvustas raportit ning rõhutas kanoonilises õiguses punkti 2335, mille järgi liitumine vabamüürlusega tähendab automaatset ekskommunikatsiooni. See kehtis ka kahe juhtiva tegelase suhtes. Annibale Bugnini juhtis kontsiili järgselt liturgia reformi ning läks tüki kaugemale kirikukogul saadud mandaadist. Ta oli «Uue missa» (Novus Ordo Missae) arhitekt, kes kutsus protestantlikke teolooge reformima Rooma missat. Bugnini lähetamine Teherani oli hädavajalik manööver, ehkki kirikuõiguse järgi mitte piisav. Täiesti talumatu oli olukord Piiskoppide kongregatsiooniga, kus selle prefekt Sebastiano Baggio pidi de facto olema samuti ekskommunikeeritud. Tegelikult omas «vend Sebastiano», nagu raportis teda kutsuti, märkimisväärset infopanka kõigi piiskoppide kohta. Personaalsed andmed, kontrollid ja raportid andsid talle unikaalse võimaluse edutada sobivaid inimesi ning santažeerida olulisi võtmeisikuid. 

Johannes Paulus I tunnistas Gagnonile, et Benelli oli teda õhutanud kiiresti tegutsema. Baggiot peeti ohtlikuks vastaseks ning skandaali vältimiseks pidi paavst pakkuma talle kõrget kohta Veneetsias ehk positsiooni, kust Johannes Paulus I ise tuli. Lõpetuseks arutati veel olukorda Vatikani pangas, mis Gagnoni aruande põhjal oli muutunud vabamüürlaste võimukeskuseks. Erinevalt maikuisest audientsist osutus seekordne paljutõotavaks, Gagnoni sõnul koguni «väga edukaks».

Nii seisis uus paavst juba pontifikaadi alguses vastamisi tõsise väljakutsega. Kirikus valitsenud korratuse likvideerimiseks tuli alustada juhtivate massoonide neutraliseerimisest. Murr kirjeldab Johannes Paulus I vaga ja jumalakartliku mehena, kellele kokkupõrge Baggioga oli äärmiselt ebamugav ja vastumeelne. Ometi otsustas ta tegutseda kohe ning järgis Benelli ja Gagnoni soovitusi. Kolm päeva pärast Gagnoni raportist ülevaate saamist ehk 28. septembril 1978 kutsus paavst Sebastiano Baggio enda juurde. Hommikuses telefonikõnes avaldas Püha Isa soovi kohtuda samal päeval, kuid kardinal viitas tihedale ajakavale ning palus kohtumise edasilükkamist. Paavst ei nõustunud. Lepiti kokku, et Baggio saabub pärast tööaega, õhtul kell kaheksa. Neljasilmakohtumist ja eriti veel sellisel kellaajal peeti üldiselt ebaharilikuks praktikaks. Kohtumine kestis kolmveerand tundi. Ainsad tunnistajad olid koridoris valves olnud Šveitsi kaardiväelased, kelle sõnul kostus ruumist kõrgendatud häält, mis viitas tõsisele tülile.

Murr meenutab, et vaid loetud tunnid hiljem, kuskil kesköö paiku koputati tema uksele Liibanoni residentsis. See oli kostariikalasest sõber ja kaasseminarist Luis Fernando, kes teatas erutatult, et paavst on surnud: «Nad tapsid ta. Kuulake Radio Vaticana’t». Ehkki kirikupea ametlik surma põhjus oli südameinfarkt, jäi mõrva versioon kuluaarides visalt ringlema. Kardinal Baggio tülitses paavstiga ning oli viimane, kes Püha Isa elavana nägi. Vägivaldse surma kohta tõendid puudusid, teisalt lisas kahtlust riigisekretäri käitumine. Villot otsustas loobuda surnukeha lahangust ning väitis, et hoopis tema oli viimane, kes paavsti elavana nägi. Seda väidet nähti kui katte tegemist Sebastiano Baggiole. Murri siseringis jätkus juhtunu üle arutelu veel kaua. Autor ise viskab õhku vastuseta küsimusi. Miks paavst ei kutsunud kaardiväelasi appi, et röökiv kardinal ruumist välja eskortida? Milliseid kardinal Baggiot puudutavaid tõendeid Gagnon esitas paavstile ja millised võisid olla nende süüdistuste potentsiaalsed tagajärjed? Kuidas kaks juhtivat kuuria tegelast, olles kirikuõiguse järgi automaatselt ekskommunikeeritud, said pikkade aastate jooksul juhtida liturgia reformi või määrata piiskoppe üle maailma?           

Johannes Paulus II

Teine konklaav 1978. aastal toimus oktoobrikuu keskel. Paavstiks valiti jällegi Benelli toetatud kandidaat, poola kardinal Karol Wojtyla. Uus paavst võttis nimeks Johannes Paulus II ning halva üllatusena nimetas ametisse kuuria vana koosseisu. See tähendas kardinal Villot jätkamist riigisekretärina ning kardinal Baggiot endiselt määramas piiskoppe maailmas. Positiivse arenguna kinnitas kirikupea Gagnoni uuesti pontifikaadi Perekonna Komitee etteotsa ning saatis talle sõnumi, et ootab peatset privaatkohtumist «arutamaks tähtsaid riigiasju». Ometi venis Gagnoni audients uuele paavstile, seda hoolimata Benelli lobitööst. Kohtumine toimus alles pärast Johannes Paulus II naasmist Kesk-Ameerika turneelt, 1979. aasta veebruari alguses. Gagnon oli olukorra suhtes kriitiline, sest tema raporti õigeaegne esitlemine paavstile oleks võinud tuua muutusi kuuria koosseisus. Näiteks nihutada Benelli riigisekretäriks. Nüüd oli oht, et raskelt haige Villot sokutab sujuvalt oma asemele «parteikaaslase», aseriigisekretär Casaroli. Lisaks oli põhjust kahelda, et tandem Villot-Casaroli olid sihilikult takistanud Gagnoni pääsu paavsti jutule. Enamgi veel, hoidnud paavsti teadmatuses raporti pakilisuse osas. Samal ajal aktualiseerus Annibale Bugnini tagasitoomine Teheranist Rooma, kellele Villot ja Baggio püüdsid esimesel võimalusel organiseerida audientsi uue paavsti juures.

Järjekordne Gagnoni raporti esitlemine, nüüd juba kolmandale paavstile, toimus 6. veebruaril 1979. Murri sõnade järgi kujunes sellest audientsist «katastroof». Ulatuselt selline, et Gagnon otsustas juba järgmine päev Roomaga hüvasti jätta ning lennata Kolumbiasse misjonitööle. Erinevalt eelmistest audientsidest raamatu autor kohtumise detaile peaaegu ei kirjelda ning ilmselt ei soovinud Gagnon talle sellest palju rääkida. Uue paavsti prioriteedid olid mujal. Juba jaanuaris 1979 möönis Gagnon, et «Johannes Paulus II jaoks oli esimene teema Poola vabastamine kommunismist ning teiseks reisimine ja evangeeliumi kuulutamine. Üllad eesmärgid, kuid mitte sellepärst ei valitud teda üleilmse kiriku ülemkarjaseks». Murri sõnul kõneldi kohtumisel Vatikani pangast ja kardinal Baggiost, kuid raporti kõrval kujunes teemaks paavsti julgeolek. Gagnon oli päev enne audientsi saanud informatsiooni, ilmselt Benelli käest, nurjunud vandenõust paavsti mõrvata. Tumedad jõud teispool «raudset eesriiet» kujutasid pidevat ohtu paavsti julgeolekule ning Gagnoni sõnul oli tal terve nimekiri kandidaatidest, osad neist Vatikani siseringist, kes oleksid hea meelega näinud Johannes Paulus II elimineerimist. Püha Isa kahtles nende väidete tõesuses. Kohtumisel Gagnoniga küsis ta täiesti tõsiselt: «Kes tahaks maailmas tappa Rooma paavsti?» Johannes Paulus II heitis selle võimaluse täielikult kõrvale, tema naiivsus hämmastas Gagnoni.

1981. aasta alguses informeeris Itaalia salapolitsei paavsti vabamüürlaste suurloožis P2 toimunud läbiotsimisest, mille käigus paljastati massoonide plaan ajada Vatikan pankrotti. Sama aasta mais leidis aset atentaat, millest paavst pääses napilt eluga. Haiglavoodis teadvusele tulles olid tema esimesed kaks sõna: «Leidke Gagnon». Kanadalane leiti lõpuks Kolumbia sisemaalt, ta naases Rooma ja kohtus eraviisiliselt paraneva paavstiga. Gagnon on meenutanud, et «nüüd tundis Püha Isa palju rohkem huvi tema raporti vastu kui kaks aastat varem». Paavst soovis tema jäämist Rooma ning Gagnon seadis sellele kaks tingimust. Baggio tuleb vabastada oma mõjuvõimsalt kohalt Piiskoppide kongregatsiooni prefektina ning lahkuda tuleb ka Paul Marcinkusel Vatikani pangast. Neist esimene vabastati ennetähtaegselt 1984. aastal, kuid Marcinkusel õnnestus hoolimata süüdistustest panga eesotsas püsida kuni 1989. aastani.

1985. aastal pühitseti Edouard Gagnon kardinaliks ning kaks aastat hiljem sai ta paavstilt eriülesande pidada läbirääkimisi Püha Pius X vennaskonnaga. Aastatel 1983–1990 oli ta Paavstliku Perekonnanõukogu president. Edouard Gagnon suri Montrealis 89-aasta vanuselt, 25. augustil 2007.  

Lõpetuseks. Gagnoni raporti edasine saatus on ebaselge. Murr usub selle olevat kusagil Vatikani arhiivide sügavuses. Interneti avarustest võib raporti kohta leida erinevaid versioone, aga need väljuvad käesoleva käsitluse raamidest. Tänasel päeval, kui arutlust massoonluse mõjust Kirikule jätkuvalt pisendatakse ja naeruvääristatakse, oleks raporti avaldamine aus ja otsekohene viis selguse saamiseks. Charles Murr kirjutab oma raamatus: «Kuuria tõsine reformimine nõuab, et need dokumendid tuleb avalikustada. Kui vastab tõele, et mees, kes vastutas piiskoppide määramise eest üle maailma oli massoon, oleks see kaudseks tõendiks juhtimiskriisile, mida me praegu kogeme. Kui vastab tõele, et mehele, kellele usaldati ülioluline liturgilise reformi läbiviimine, oli rohkem juhitud massoonlikest ideaalidest kui kontsiili (Vatikani II kirikukogu) Isade selgetest juhtnööridest, on see määrinud Kiriku väärikust ... kui meie reformitud riituste arhitekt kandis massoonide põlle, siis peavad kasutuses olevad liturgia raamatud läbima tõsise teoloogilise revisjoni. Kui need kaks mõjukat kirikumeest olid vaid «jäämäe tipp», nagu kardinal Benelli kunagi vihjas, siis palju kuuria liikmeid olid veel peapiiskop Gagnoni väga põhjaliku ja hästi dokumenteeritud uurimise fookuses? Me ei tea seda. Vastuse sellele peab leidma dokumentidest endist».

Juba on möödunud üle 50 aasta paavst Paulus VI märgilisest ülestähendusest «Saatana suitsu» kohta. 2022. aastal, pärast raamatu ilmumist, kommenteeris Isa Murr olukorda tänasel päeval. Tema arvates on nüüdseks vabamüürlus Kiriku kõrgemas struktuuris edenenud ulatuseni, kus kuhjunud kahju tagasipööramine pole enam võimalik ning olukorra muutus eeldab Jumala sekkumist.[1]

Kokkuvõtte koostas Gustav Lauringson

 

[1] Paula Adamick. Murder in the 33rd Degree: The Gagnon Investigation into Vatican Freemasonry. Catholic Insight. June 17, 2022. https://catholicinsight.com/2022/06/17/murder-in-the-33rd-degree-the-gagnon-investigation-into-vatican-freemasonry/

Kas oled kuulnud väidet, et kristluse algaegadel ei olnudki ühte «õiget õpetust», vaid hoopis kirev hulk üksteisest erinevaid kristlikke uskusid? Taolise väite kohaselt võitis õigeõpetuslik kristlus keisrivõimu abiga alles 4. sajandil, lämmatades kristluse teised vormid. Mida sellele vastata?

Väide põhineb saksa teoloog Walter Baueri raamatul Rechtgläubigkeit und Ketzerei im ältesten Christentum (1934). Enne Bauerit eeldati, et kristlus põhineb Jeesuse algupärastel õpetustel ning eksiõpetused kerkisid esile alles hiljem.

Bauer pööras taolise mõtteviisi pea peale väites, et eksiõpetused eelnesid õigele õpetusele. Tema järgi püüdis rooma kristlus alistada teised kristluse vormid ning võit nende üle vormistati 4. sajandil keisri abiga.

Baueri käsitus pälvis laialdast tunnustust, kuna oluline teoloog Rudolf Bultmann tegi sellest oma Uue Testamendi teoloogia osa. Soomes on Baueri arusaama üsna stiilipuhtalt esindanud Heikki Räisänen oma peateoses Mida esimesed kristlased uskusid.

Populaarkultuuris tegi selle teesi hiljem tuntuks Bart Ehrman oma raamatuga Lost Christianities (2003). Ehrmanni järgi said varaseima õigeõpetusliku kristluse esindajad võitu kristluse teistest avaldumisvormidest. See saavutati konfliktide, poleemiliste uurimuste, isiklike rünnakute, võltsingute ja vale nime all kirjutamisega. Viimaks valisid õigeõpetusliku kristluse esindajad Uude Testamenti need ürikud, mis kõige paremini nende eemärkidega sobisid.

Kriitika Baueri vastu

Bauer-Ehrmani teesil on olnud teoloogiale ja esimeste sajandite kristluse käsitlemisele tohutu mõju, aga seda on ka tõsiste argumentidega kritiseeritud. Andreas Köstenberger ja Michael J. Kruger osutasid oma raamatus Heresy of Orthodoxy, et Baueri väited põhinevad oletustel ning väga piiratud ajaloolisel ainesel ega arvesta piisavalt Uue Testamendi tekstidega. See tähendab, et Bauer teeb esimese sajandi olukorrast liiga lihtsustava järelduse ning jätab tähelepanuta varase kiriku teoloogilised standardid.

Näiteks Uue Testamendi mitmeplaanilisus ei kummuta selle taustal olevat õpetuslikku ühtsust. Köstenbergeri järgi on Uues Testamendis kolm ühendavat teoloogilist teemat: monoteism ehk usk ühte Jumalasse, usk Jeesusesse Kristusesse kui Messiasse ja ülendatud Issandasse ning evangeeliumi päästesõnum. Lisaks sellele on esimese sajandi teoloogia ning hilisemate sajandite teoloogia vahel ajalooline järjepidevus. Juba esimese sajandi lõpus tehakse Uue Testamendi materjali valguses selge vahe eksiõpetuse ja õige õpetuse vahel.

Varase kristluse õpetuslik ühtsus

Nii esimesel kui teisel sajandil tekkis küll eksiõpetusi, kuid sellest hoolimata olid kristluse fundamentaalsed uskumused märgatavalt varasemad, laiemalt levinud ning domineerivamad kui Bauer-Ehrmani tees väidab. Teise sajandi õigeõpetusliku kristluse esindajad ei leiutanud uusi asju, vaid kohaldasid Uues Testamendis leiduvat õigeõpetuslikku teoloogiat.

Varases kirikus tunti kristliku usu keskseid asju kokku võtvat usu reeglit. See oli Uue Testamendi kirjutiste loogiline jätk ning seoseks hilisemate usutunnistustega. Usu reegel esineb esimest korda 1. Clemensi kirjas, mis on kirjutatud esimese sajandi lõpus. Samas leiab selle pea kõikidelt varase kiriku õigeõpetuslikelt kirjutajatelt (nt Irenaeus, Tertullianus, Clemens Aleksandriast, Origenes jne) ning geograafiliselt erinevatest piirkondadest. Seega olid juba üsna varakult olemas õige õpetuse selged standardid.

Gnostitsismi kaasus

Ehrmani järgi oli õige usk (ortodoksia) teisel sajandil võrreldes eksiõpetustega väike ja tähtsusetu. Ometigi näitab ajalooline aines, et erinevalt õigeõpetuslikust kristlusest olid eksiõpetused väiksemad ning vähem levinud. Need olid pigem sarnased parasiitidele olemasoleva ning laialt levinud õige õpetuse kõrval.

Paljudest teise sajandi hereetilistest rühmadest oli oluline tähendus üksnes gnostikutel. Gnostitsism oli erinäoline liikumine, mis ei moodustanud kunagi terviklikku kirikut, pigem oli see erinevate vaatenurkade ühisnimetus.

Samas oli teise sajandi kristlus ulatuslikult ühtne. Kogudusi ühendas usu reegel ning juba alates aastast 50 pKr teatakse Pauluse rajatud õigeõpetuslikest kogudustest, mis tegutsesid osana laiemast kristlikust võrgustikust.

Arvatavasti organiseerus gnostitsism õigeõpetuslikust kristlusest märgatavalt hiljem, esimesest sajandist praktiliselt ei leidu selle kohta kirjalikke tõendeid. Ajalugu ei toeta väidet, et gnostitsism oleks tekkinud varem kui õigeõpetuslik kristlus.

Kuna ka õigeõpetuslik kristlus oli varastel sajanditel tagakiusatud, puudusid tal võimuhoovad eksiõpetajate tõrjumiseks. Aga jõudes 4. sajandisse, kui kerkis ariuslaste tüli, gnostikutest enam ei räägita. See oli kas unustatud või nii väike liikumine, et ei tulnud enam kõneks.

Kui eksiõpetused oleksid olnud nii olulised ja laialt levinud, nagu Ehrman väidab, ei oleks õigeõpetuslik kristlus tõenäoliselt suutnud võita gnostitsismi juba enne 4. sajandit. Ometigi just nii läks. Seega võime tõdeda, et teise ja kolmanda sajandi gnostitsism ei olnud nii mõjukas ja laialt levinud, kui õigeõpetuslik kristlus.

Järeldus: õige õpetus oli enne eksiõpetusi

Eksiõpetused ei olnud nii ulatuslikult levinud kui Bauer ja Ehrmann mõista annavad. Seevastu õige õpetus oli esimesel sajandil oluliselt ulatuslikuma levikuga ja mõjukam, kui Bauer väitis. Eksiõpetused kerkisid alles pärast õige õpetuse levimist. Õige õpetus ja eksiõpetus ei olnud esimestel sajanditel sama tugevad.

Õige kristlik õpetus, mis kolmandal ja neljandal sajandil jõuab kinnitamiseni usutunnistustes, on otseses järjepidevuses varasemate sajandite õigeõpetuslike kirjutajatega. Ilmselgelt ei kerkinud õigeõpetuslik kristlus erinevate eksiõpetuste omavahelise jagelemise keskelt, vaid vastupidi, eksiõpetused kasvasid tasapisi juba välja kujunenud õige kristliku õpetuse kõrval.

Baueri ja Ehrmani käsituse populaarsus tuleneb osaliselt sellest, et need sobitusid meie ajaga, mis rõhutab mitmenäolisust ja subjektiivseid tõdesid. Sellisel ajal on lihtne näha ka varases kristluses mitmepalgelisust ning vastandlikke õpetusi ilma lõpliku tõeta. Nii võib hõlpsasti juhtuda, et paigutame oma tänapäevase mõtteviisi esimesse sajandisse.

Uue Testamendi lubatud ja lubamatu mitmekülgsus

On oluline teatud moel lubatavat mitmepalgelisust ning mõtteviiside rohkust eristada lubamatust mitmepalgelisusest, mis kaldub eksiõpetusse. Lubatud mitmepalgelisus tuleneb kristluse varaste esindajate isikuomaduste ja vaatenurkade erinevusest (nt Pauluse ja Jaakobuse kirjad).

Lubamatu mitmepalgelisus eitab Jeesust ristilöödu, maetu ja ülestõusnuna ehk Messia, Päästja, Issanda ja Jumala Pojana. Selline mitmepalgelisus on Uue Testamendi lehekülgedel ühemõtteliselt keelatud.

Põhjus, miks Uues Testamendis ei ole lubamatut mitmepalgelisust, ei tulene sellest, et üks kristluse osa sai piisava poliitilis-usulise võimu, mille abil teistele oma uskumusi peale suruda. Vastupidi, Uue Testamendi kirjutajad olid veendunud oma sõnumi tõesuses ja ehtsuses ning uskusid, et see tuleb Jumalalt endalt. Sellega vastuolus olevad sõnumid olid «teine evangeelium», mis ohustas kristliku usu tuuma.

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal.

Tõlkinud Ilimar Toomet

Istanbuli konventsioon ei ole lihtsalt «Naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsioon». Tegemist on antikristliku revolutsiooni tööriistaga, tegevuskavaga, mis näiliselt õilsate üleskutsete ja püüdluste taha peitudes püüab sooideoloogia abil kurikavalalt lammutada kunagiste kristlike ühiskondade väärtusbaasi.

Valetavad need, kes kaitsevad seda raevukalt kui naiste huvides koostatud dokumenti. Selleks pole vaja konventsiooni nime kandvat paberilehte, selleks on igal normaalsel ja vabadusele ning õiglusele rajatud riigil olemas seadused ja neid jõustavad õiguskaitseorganid. Revolutsiooniline liikumine on alati enda huvides ära kasutanud ühiskonna nõrgemaid liikmeid või paljude inimeste ebaõiglast seisundit, et haarata võim ja saavutada jõuga oma ideoloogilised eesmärgid.

Istanbuli konventsioon propageerib varjamatult feminismist ja uusmarksismist lähtuvat sooideoloogiat, kuulutades soo sotsiaalselt konstrueeritud rolliks, käitumiseks, mida ühiskond naistele ja meestele sobivaks peab. Kasutatakse ka sotsiaalse soo mõistet. Riikidele pannakse kohustus «juurida välja eelarvamused, kombed, traditsioonid ja tavad, mis tuginevad naiste alavääristamisele ning naiste ja meeste stereotüüpsetele rollidele». Niisiis kuulub ka kristlik perekonnakäsitus väljajuurimisele. Koolides tuleb viia «mittestereotüüpsete soorollide … küsimusi käsitlevad õppematerjalid, kohandatuna õpilase arengutasemele, ametlikesse õppekavadesse hariduse kõigil tasanditel». Jne.

Eesti peab Istanbuli konventsioonist lahti ütlema. Punkt. Mida rutem, seda parem. See ei ole diskuteeritav küsimus.

«Ja Jeesuse juurde toodi lapsi, et ta neid puudutaks. Ent jüngrid sõitlesid toojaid. Aga Jeesus sai seda nähes pahaseks ja ta ütles neile: «Laske lapsed minu juurde tulla, ärge keelake neid, sest selliste päralt on Jumala riik! Tõesti, ma ütlen teile, kes iganes Jumala riiki vastu ei võta nagu laps, ei saa sinna.»» Mk 10:13–15

Augsburgi usutunnistus, artikkel IX: «Ristimise kohta õpetatakse, et see on õndsuseks vajalik ja et seeläbi pakutakse armu; ja et ristida tuleb ka lapsi, kes antakse ristimises üle Jumalale ja saavad talle meelepäraseks. Sellepärast mõistetakse hukka taasristijad, kelle õpetuse kohaselt ei ole laste ristimine õige.»

Augsburgi usutunnistuse apoloogia, artikkel IX: «Heaks kiidetakse [paavsti teoloogide poolt – toim.] üheksas artikkel, milles me tunnistame, et ristimist on õndsuseks vaja ja et lapsi tuleb ristida ja et laste ristimine ei ole tarbetu, vaid vajalik ja õndsust toov. … Sest kindlamast kindlam on, et päästetõotus kehtib ka laste kohta. See ei kehti ainult nende kohta, kes asuvad väljaspool Kristuse kirikut, kus ei ole ei Sõna ega sakramente, kuna Kristuse kuningriik on olemas üksnes ühenduses Sõna ja sakramentidega. Järelikult on laste ristimist vaja selleks, et ka nende jaoks kehtiks päästetõotus Kristuse käsu kohaselt: «Tehke jüngriteks kõik rahvad, neid ristides» [Mt 28:19]. Nii nagu selles käsus pakutakse päästet kõigile, nii pakutakse seal ka ristimist kõigile: meestele, naistele, lastele ja imikutele. Niisiis järeldub siit selgesti, et lapsi tuleb ristida, kuna päästet pakutakse ühenduses ristimisega. Teiseks on ilmselge, et Jumal kiidab laste ristimise heaks. Järelikult on taasristijad laste ristimist hukka mõistes jumalatul seisukohal. Et Jumal kiidab laste ristimise heaks, sellele viitab ka tõsiasi, et Jumal annab sel viisil ristitutele Püha Vaimu. Sest kui seesugune ristimine oleks tarbetu, ei antaks mitte kellelegi Püha Vaimu, keegi ei saaks päästetud ja viimaks poleks kirikutki olemas.»

Martin Luther, Suur Katekismus: «Ja sellega on ristimise olemuse, kasu ja tarvitamise kohta piisavalt öeldud, nii palju kui siinkohal vaja. Seejuures tekib aga küsimus laste ristimise kohta, millega kurat oma lahkusuliste läbi maailma eksitab, et kas lapsed ka usuvad ja kas nende ristimine on õige. Selle kohta me ütleme lühidalt nii: Lihtne inimene heitku see küsimus kõrvale ja jätku see õpetlaste hooleks. Kui sa aga tahad sellele vastata, siis vasta nii: See, et laste ristimine on Kristusele meelt mööda, ilmneb piisavalt selgesti tema tegudest, ja nimelt, et Jumal on paljusid neist, kes nii on ristitud, pühitsenud ja neile Püha Vaimu andnud, ja ka tänapäeval on arvukalt inimesi, kelle puhul on tunda, et neil on Püha Vaim nii nende õpetuse kui ka elu pärast, nagu Jumal on oma armust meile andnud ka seda, et me oskame Pühakirja seletada ja Kristust ära tunda, mida me ei saaks ilma Püha Vaimuta teha. Kui Jumal ei tunnistaks laste ristimist, siis ei annaks ta ühelegi neist Püha Vaimu, isegi mitte osakest sellest, ühesõnaga, siis peaks olema nii, et väga pikka aega, kuni tänase päevani, pole ükski inimene maa peal olnud kristlane. Kuna aga Jumal kinnitab ristimist Püha Vaimu jagamise läbi, mida on mõnede isade puhul nagu püha Bernard, Gerson, Jan Hus jt. selgesti tunda, ja kuna püha kristlik kirik ei hävi enne maailma lõppu, siis me peame tunnistama, et see on Jumalale meelepärane. Jumal ei saa ju iseendale vastu olla või valele ja kurjale kaasa aidata ja selleks oma armu ja Vaimu jagada. See on lihtsa ja harimatu inimese jaoks kõige parem ning kindlam tõendus, sest keegi ei saa meilt usuartiklit: «Mina usun üht püha kristlikku kirikut, pühade osadust» jne. ära võtta või ümber lükata. … Ja nii me teeme ka laste ristimise puhul: me toome lapse siia selle mõtte ja lootusega, et ta usub, ja palume, et Jumal annaks talle usku, aga me ei risti teda selle peale, vaid ainult selle peale, et Jumal on seda käskinud. Mispärast nii? Sellepärast, et me teame, et Jumal ei valeta. Mina, minu ligimene ja lühidalt öeldes kõik inimesed võivad eksida ja petta, kuid Jumala sõna ei saa eksida.»

Hiljuti ilmus Tartu Ülikooli Kirjastuselt teos: Bernd U. Schipper, «Iisraeli ajalugu vanaajal», tõlkijaks Vana Testamendi professor Urmas Nõmmik. Teose autor (1968) on Berliini Humboldti Ülikooli professor, rahvusvaheliselt tunnustatud Iisraeli ajaloo ja antiikse religiooniloo ekspert, kelle esmalt 2018. aastal ilmunud kokkuvõtlikult sale raamat on tõlgitud juba inglise, hispaania, prantsuse, korea, türgi ja eesti keelde.

Piibliajalugu tänapäevases vaates

Erinevalt Iisraeli ajaloo 20. sajandi klassikute Martin Nothi ja Gerhard von Radi ajast, mil «usuti, et Piibli nägemust võib täielikult usaldada», on Schipperi sõnul teaduslik uurimine tänapäeval «muutunud väga ettevaatlikuks.» Sest on lisandunud palju uut ajaloolist teadmist. «See pärineb ennekõike arheoloogiast ja piiblivälistest tekstidest. Nõnda seisab väljaspool kahtlust, et Vana-Iisraeli ajaloo kirjeldamine peab lähtuma eelkõige nendest piiblivälistest allikatest.»^[1] Sellega, et piibliväliseid allikaid eelistatakse Piiblile, on ühtlasi juba ette vihjatud, et «Piibli nägemus», nagu autor väljendab, ei ole usaldatav.

Vanas Testamendis kirjeldatud ajalugu vaidlustab Schipper jätkuvalt: «Igasugune Iisraeli ajaloo kirjeldus algab ühe põhimõttelise eristamisega. Ajalugu, mida jutustab Vana Testament, ei vasta tihti sellele, mida saab rekonstrueerida arheoloogia ja piibliväliste tekstide varal.» Põhjuseks on, et «ajalugu» on Vana-Idas poliitiline teoloogia, mida «räägitakse teatud vaatenurgast.» Juba Vana Testament ise pakub mitmesuguseid ajaloovisandeid. «Nendes ei tegelda sellega, et öelda mineviku kohta midagi ’tõepärast’ või ’ajalooliselt usaldusväärset’, vaid idee konstrueerimisega. Iga ajalookonstruktsioon on subjektiivne, kuivõrd see järgib mingeid kindlaid huvisid ning seostab teadlikult minevikku ja olevikku.» See ei kehti ainult Piibli, vaid kogu Vana-Ida puhul: ka «Egiptuse templite lahingureljeefid ei kujuta ajaloolisi asjaolusid, vaid tahavad väljendada vaarao maailma säästvat tegutsemist. Vaarao lööb jumala ülesandel vaenlased põgenema ja garanteerib nõnda stabiilsuse ja korra.»^[2]

Kui võtta tähttähelt, et iga ajalookonstruktsioon on subjektiivne, siis ajalugusid ei kirjutatakski ega oleks mõtet ka Schipperi raamatul. Pigemini võiks öelda, et iga subjektiivsus taotleb omal viisil ka objektiivsust, mistõttu oletada, et muistsed autorid käitusid teisiti, on omakorda teatud subjektiivse arusaamise konstruktsioon. Egiptuse reljeefid, näiteks vaarao võit mererahvaste üle, väljendavad kahtlemata ajaloolisi sündmusi. Kogu Piibel on täis kinnitusi, et edastatakse reaalselt toimunud ja kontrollitud teavet.^[3]

Schipperi teose radikaalses vaateviisis ei ole midagi ainult tänapäevast ega uut. Piibliteaduse radikaalne suund saab alguse juba 18. sajandil (nn valgustusajal) ja jätkub korduvate võngetena läbi järgnevate aastakümnete. Nii arendas 19. sajandil Julius Wellhausen oma allikate teooriat, mis omandas vahepeal peaaegu kanoonilise kehtivuse, kuid on tänapäevaks suuresti hüljatud. Järgnevalt püstitas 20. sajandi alguses Hermann Gunkel nn vormiloolise teooria, mis käsitles piiblipärimusi puhaste saagadena, kuid jäeti kõrvale tõestamatu hüpoteesina. Möödunud sajandi keskel hoidis piibliteadus üldiselt tasakaalustatud ja isegi konservatiivsemat joont (Noth, von Rad jt), pigem kinnitades piiblipärimuste ajaloolisust. Nagu ütleb Michael Hesemann: «Alles lääne ühiskonna kasvava religioonivaenulikkusega alates 1968. aastast kaldus pendel peagi uuesti vastassuunda. Nüüd ei järgitud mitte enam üksnes Wellhausenit, vaid tema väga palju radikaalsemat järglast Hermann Gunkelit.»^[4]

Tänapäeva piibliteaduses on esindanud radikaalset skepsist nn minimalistid ehk kopenhaageni koolkond (Israel Finkelstein, William Dever jpt). Nende kinnitusel ei põhine Iisraeli varasem ajalugu üldse reaalsetel isikutel ja sündmustel, vaid jutustatakse rahva kujunemismüüti. Piiblis loetakse ajalooliseks ainult seda, mida kinnitavad piiblivälised allikad – vastupidi varasemale ajale, kus Piiblit peeti põhiallikaks. Arheoloogilisi ja piibliväliseid andmeid aga on vähe ja pilt, mis jääb, on samuti väike, peaaegu olematu. Sarnaselt Bernd U. Schipperiga esindavad üsnagi skeptilist positsiooni paljud teisedki vanatestamentlastest professorid (Barbara Schmitz, Ernst Axel Knauf, Hermann Michael Niemann jpt).

Radikaalse suuna kõrval on kogu aeg eksisteerinud ka teine suund, mida on nimetatud, kuna nad peavad oma uurimistöö põhjal piibellikke andmeid üsna ajaloolisteks, maksimalistideks. Nemad on viidanud Heinrich Schliemannile, kes leidis 19. sajandil – hoolimata omaaegsete radikaalsete teadlaste naerupahvakutest – üles Trooja. Homerose Iliase ja Odüsseia sündmused toimusid samal ajastul kui Moosese väljarännak Egiptusest. Maksimalistliku suuna populaarse bestselleri kirjutas 20. sajandil Werner Keller (Und die Bibel hat doch recht, 1955). Teaduslike uurimistööde tulemuste menukaks populariseerijaks 21. sajandil on olnud paljude teiste hulgas Michael Hesemann (Die Bibel hat recht, 2022).

Maksimalistide ja minimalistide vaheala kätkeb mitmesuguseid ühes ja teises suunas kalduvaid positsioone. Üsna tasakaalukalt kõnnib seda rada Björn Bojesen, esitades teaduslike uurimuste tulemusi kokkuvõtlikult ajakirjas Imeline Ajalugu.^[5]

Teaduslike uurimistulemustega seoses tuleb selgitada põhimõtteid. Väidetavalt kujutab teadus endast ilmalikku menetlust, mis ei kinnita ega kummuta maisest maailmast kaugemale minevat religiooni. Religiooni olemuseks on tegelda viimsete asjadega – seega kui teadusele viimne sõna jäetakse, muutub see ise religiooniks. Kuivõrd teadus välistab väited üleloomuliku kohta, siis on tema viimaseks sõnaks – otse öeldult või anonüümselt – materialism. See on läbinisti väär maailmakirjeldus religiooni seisukohalt. Piibli, juutluse ja kristluse enesemõistmist arvestades tuleb jaatada üleloomuliku olemasolu. Analoogsel viisil ei tähenda see, kui teadus piibliväiteid ei suuda ajalooliselt kinnitada, nende ebaajaloolisust.

Aabrahamist Mooseseni

Milline on piiblivälistele allikatele toetuv pilt Vana-Iisraeli ajaloost? Bernd U. Schipper kirjutab: «Iisraeli algust varjutab pimedus.» Piibli jutustused Aabrahamist kuni Mooseseni «ei paku ühtegi ajaloolist pidepunkti», mistõttu «neid ei saa kasutada Iisraeli alguse rekonstrueerimiseks.» Ka Egiptuse ürikutes mainitud hapirusid ei saa seostada Vana Testamendi heebrealastega, nagu on tehtud. Amarna tekstide põhjal oli hapirude puhul tegemist «erinevat päritolu sisserändajatega, kes elasid mägedes» ja kujutasid endast «ohtu linnadele tasandikel», mis ei vasta heebrealaste kirjeldusele Piiblis. Ajalooliselt esineb «Iisraeli» nimi esmakordselt vaarao Merenptahi steelil (aastast 1208 eKr). See võis tähistada inimesi, kes elasid Kaanani (hiljem Iisraeli või Palestiina) alal peamiselt Samaaria piirkonna kohal.^[6]

Schipper on veendunud: «Üks asi on väljaspool kahtlust: Iisrael lähtub ’Kaananist’ ega ole saabunud maale väljastpoolt. Sellest järeldub ettekujutus, mis vastandub piiblitekstidele.» Sest kogu Vanas Testamendis esitatud Iisraeli ajalugu «rõhutab iseäranis seda erinevust: Iisrael tuli väljastpoolt ja mitte Kaananist.» See tähendab: «Jumal Jahve rahvana ei ole Iisraelil kaanani jumaluste ja usundiga mingit pistmist.»

Millisel määral võib tugineda pärimus Egiptusest lahkumise kohta ajaloolistele sündmustele? «Seda ei saa seni teada oleva allikmaterjali abil kuidagi öelda.» Ehkki «pole kahtlustki selles», et Egiptuse päritolu Moosese nimi võeti semiidi keelde 2. aastatuhande lõpus eKr, on võimatu kinnitada rohkemat. «Milline võiks olla Egiptusest väljarändamise jutustuse ajalooline tuumik? Mõeldav oleks järgmine stsenaarium, ka siis kui see jääb vettpidavate allikate puudumise tõttu teatud määral spekulatiivseks.» Merenptahi steeli põhjal võib oletada, et Iisraeli rahva liikmed olid «tõepoolest sattunud sõjavangidena Egiptusesse» ja nende «vabanemiskogemus» sai hiljem väljarännuloo aluseks. Viimane «võiks olla siis tekkinud nii, et need sõjavangid saavutasid asjaolude tõttu, mida ei saa enam rekonstrueerida, uuesti vabaduse ja läksid tagasi» Kaananisse, kus nad sulasid kokku sealsete israeliitidega.^[7]

Vähem skeptilised on teised Saksa ülikoolide vanatestamentlastest professorid, kes on viimasel ajal kokkuvõtlikke teoseid välja andnud. Nii kinnitab Barbara Schmitz, et Moosese raamatute üksikteemad (maailma loomine, Egiptusest väljumine jne) ning üksikfiguurid Iisraeli esiisade Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi näol olid pärimustes olemas juba kuningate ajal (alates 1000 eKr). «Otsustav on, et erinevad pärimusrühmad Aabrahami ja Jaakobi ümber liideti genealoogiliselt ühte perekonnalukku», lisab ta 19. sajandi väiteid kinnitades. «See näib toimunud olevat pärast Iisraeli langemist 722 eKr.»^[8] Knauf ja Niemann aga ütlevad Moosese kohta: «Kokkuvõttes pole võimalik muud öelda, kui et ’Moosese’ nime puhul on tegemist ajaloolise mälestusega, millega algselt seotud isik kuulub aega enne 1130 eKr.»^[9]

Kindel on see, et Vana Testamendi silmapaistvate isikute kohta Aabrahamist kuni Mooseseni ei leidu vaieldamatuid kinnitusi piiblivälistes allikates. Selles pole midagi erilist, sest väljaspool ei olnud Iisraeli suurkujudel mingisugust tähtsust.

Sellegipoolest on võimalik luua standardse ajalooteaduse vaatekohast allikaid arvestades kasvõi hüpoteetiline pilt Iisraeli varasemast ajaloost. Seda on sageli tehtud, viidates Aabrahami, Iisaki ja Jaakobi puhul rändavatele nomaadidele, oletades Egiptuse hapirude mõiste ülekandumist ka iisraellastele või kinnitades, et Moosese võimsa isikuga seotud tohutult ulatusliku pärimustiku taga peab olema keegi mõjukas persoon. Millegipärast on Egiptusest väljumise ja kõrberännaku kirjeldused esitatud pealtnägija stiilis, sellal kui esiisade pärimused ja paljud muud mitte.^[10] Ehk pärineb osa tekste juba Moosese aegadest?

Ajaloolased ei tee hästi, kui nad kindlate teaduslike tõendite puudumisel jätavad pildi tühjaks. Kuna sündmused ikkagi toimusid, siis vastab hüpoteeside (isegi vildakate oletuste) esitamine paremini ajaloole kui pildi täiesti tühjaks jätmine. Ajaloolase ülesandeks on ju lahendusi otsida, võimalikult positiivset pakkuda, mitte negatiivset tühjust eelistada. Kui viimane tegevus teda ei häiri, siis ütleb see midagi tema usu kohta. Võibolla teadlane ei olegi nii «uskmatu», kuid ta levitab tühjust oma käitumisega. Piibliajaloo puhul jääb kõlama (kasvõi vastupidiselt teadlase arvamusele), et tegelikult on see väljamõeldis.

Usulise kogemuse olemasolu, mis mõjutab piiblilugejaid läbi aastatuhandete, on isegi läbinisti ilmaliku ajaloo vaates vaieldamatu fakt. See, et on olemas mõjuka religioosse kogemusega ehk Jumala ilmutuse vastu võtnud algpersoonid, on samuti fakt. Kui pärimused neid kirjeldavad ja sobivad oma ajastuga, siis võib lugeda neid ajaloolisteks, ehkki üksikteadete puhul on raske või võimatu alati otsustada nende ehtsuse üle.

Vana Testamendi suurkujusid tasub vaadelda ka kriteeriumide põhjal, mida on kasutatud nn «ajaloolise Jeesuse» määratlemisel (erinevalt Aabrahamist, Moosesest jt leidub Jeesuse kohta rohkesti kaasaegseid ajaloolisi tõendeid). Diferentsikriteerium ütleb, et käsitletava isiku puhul on ehtne nimelt see, mis on originaalne ega ole tuletatav ümbruskonnast. Koherentsikriteerium arvestab ajaloolise mõju ning konteksti usutavusega: ajalooliseks võib lugeda seda, mis on avaldanud isikupärast mõju ja sobib kokku oma kaasajaga.^[11] Erinevalt minimalistidest väidavad maksimalistid, et viimaste aastakümnete teaduslik uurimine on suurendanud Vanas Testamendis esitatud pärimuste ajaloolist usutavust.^[12] Isegi kui kõik üksikasjad ei ole ajaloolised, on üldine ajalooline pilt isikutest ja sündmustest autentne.

Kohtumõistjatest Paabeli vangipõlveni

Piibliteadete ajaloolisusega mittearvestamine jätkub Vanas Testamendis järgnevalt kirjeldatud Joosua, kohtumõistjate ja kuningriikide ajastu puhul. «See aeg on ajalooliselt vähemalt sama keeruline kui sellele eelnev ajastu,» väidab Schipper. «Kui küsida selle kohta, mis on ajalooliselt kindel», siis ütlevad seda vihjed paikade ja rahvaste kohta Egiptuse tekstides. Iisraeli puhul on «üks asi väljaspool kahtlust: kuningas Taavet on suure tõenäosusega olemas olnud.»^[13] Seda tõendab kivitahvel muistse Dani alalt. Piibliväliste allikate ja arheoloogia kinnitusel aga ei ole olemas olnud Taaveti ja Saalomoni suurriiki, vaid kohaliku tähtsusega riigikesed. Samuti on kaheldavad Piiblis kirjeldatud ulatuslikud rahvusvahelised sidemed (Araabiaga, Püreneedega jt), mida ei saa muude allikate põhjal kinnitada.

Jeruusalemma templi ehitamisega on Piiblis tugevalt liialdatud: sarnast tüüpi pühamu hilisema Antiookia lähistel tänapäeva Türgis (Tell Tayinat) on ehitatud sajand või paar hiljem. «Seepärast peab olema ettevaatlik kõikide katsete suhtes ühendada Jeruusalemma templit Saalomoniga 10. sajandil ja määratleda selle ehitamise olusid täpsemalt. Kui tahta sellegipoolest jääda templi Saalomoni ajal ehitamise väite juurde» (mida ei pruugi), siis tuleb piirduda tagasihoidlikumate vihjetega (1Kn 5:15–26 ja 9:10–14).

Iisraeliks ja Juudaks jagunenud kuningriikide aega, nagu seda kirjeldatakse Piiblis, tuleb samuti suhtuda kriitiliselt. «Ajalooliselt ei ole sellist jagunemist siiski toimunud. Pigem tuleb lähtuda kahe territoriaalse üksuse kõrvuti eksisteerimisest.» Piibli ajalookirjutustel on suur huvi Juuda vastu, kuid ajalooliselt olid asjad teisiti. «Vastupidi, piiblivälistest allikatest järeldub arusaam, mis vastandub Piibli kirjeldustele diametraalselt. Mitte Juuda polnud suur ja mõjukas, vaid Iisrael.» Loomulik, et just Iisrael langes Assüüria rünnaku  ohvriks 722 eKr ja et alles seejärel kuni Paabeli vallutuseni 586 eKr oli Juuda ajalooliselt oluline õitsenguaeg: sellal «mitte ainult ei leidnud aset tähtis usundilooline areng, vaid kirjutati ka erinevaid kirjandusteoseid. Nendest kujunes alusmaterjal Pärsia ja hellenistliku aja kirjandusloomele.»^[14] Võib mõelda piiblitekstide kirjapaneku varasematele versioonidele.

Arheoloogiliselt on tuvastatud jumalaaustust Jeruusalemma templisse koondava kultusreformi jäljed: kaotati mitu Jahve-pühamut maapiirkondades (vrd 2Kn 18:22). Ühele 8. sajandist eKr pärit hauakivile on kirjutatud: «Jahve on kogu maa Jumal, Juuda mäed kuuluvad Jeruusalemma Jumalale.» Kuningas Joosija ajal (valitses 639–609 eKr) kõrvaldati Jeruusalemma templist «aramea-assüüria astraalreligiooni elemendid» (2Kn 22–23). Jeruusalemmast sai «religioosne keskus, milles omandasid ülekaalu üha rohkem need jõud, mis seisid Jahve-kultuse eest ilma teiste religioonide tavade, sümbolite ja jumalusteta.»

Joosija kultusreformil on tähtis ajalooline koht. «Ainulise Jahve kummardamise juurutamine Jeruusalemma templis oli Iisraeli usundiloo jaoks oluline samm, et kujuneks välja eksplitsiitne usk ühte Jumalasse, kõrvaldades sealjuures teised jumalused (monoteism).» Jeruusalemm ei olnud keskuseks poliitilises või majanduslikus, vaid usulises mõttes: «Linnas oli tempel ja kirjutajate eliit, mis alustas 7. sajandil selle kirjanduse loomisega, mida võib hiljem töödeldud kujul leida praegusest Vanast Testamendist.»

Jeruusalemma ja Juuda riigi langemisega babüloonlaste kätte rünnakute kaudu, mis tipnesid 586 eKr, algas juutide nn Paabeli vangipõlv. «Vastupidiselt vanema uurimisloo seisukohale ei saa nüüd enam lähtuda ulatuslikust hävitamisest Juudas,» kirjutab Schipper. «Kui palju inimesi babüloonlased lõpuks küüditasid, pole selge.» Neid võis olla kuni 10 000 (2Kn 24:14jj 25:11j Jr 52:28jj).^[15] Babüloonia dokumentide kohaselt polnud küüditatud ei sõjavangid ega orjad, vaid elasid neile antud aladel, kauplesid ja suhtlesid ülejäänud ühiskonnaga. Seepärast ka «suurem osa» babüloonlaste poolt «küüditatud juudalastest jäi Babülooniasse – ning seda põlvkondade kaupa.» Pärast seda, kui Pärsia oli vallutanud Babüloni 539 eKr, lubati juutidel koju pöörduda. Kuid ilmselt ainult väike rühm pöördus tagasi Juudasse: 42 360 on «täiesti ebarealistlik» (Esr 2:64). Võibolla oli neid mõni tuhat.^[16]

Teised autorid on mõneti vähem minimalistlikud. Joosua ja kohtumõistjate ajastu kirjelduste algus hajub hämarusse. Mälestus Taaveti ja Saalomoni ajastust on ülepaisutatud. «Tänapäeval lähtutakse sellest, et see peegeldab pigem 7.–6. sajandi eKr ajaloopilti,» ütleb Barbara Schmitz. «Ei leidu ühtki kaasaegset piiblivälist allikat, mida saaks Taaveti või Saalomoniga, Juuda või Iisraeliga otseselt ühendada.»^[17] Knauf ja Niemann lisavad, et varajase Iisraeli suguharud, mida hiljem rühmitati kaheteistkümneks, polnud ei keelelt ega religioonilt ühtsed: «Kõik, mida saab kindlalt öelda, on see, et Jahve ja seega seda Jumalat austav rühmitus oli presentne ja atraktiivne siis, kui Saul kindlustas oma võimu.»^[18]

On loomulik, et väikesed Juuda ja Iisraeli riigikesed paistsid piibliautoritele kui kodumaistele kirjutajatele suurte ja olulistena, sellal kui naabrite jaoks ning impeeriumidele Mesopotaamias ja Niilusemaal kahvatus täiesti nende tähtsus. Siiski leidub arheoloogilisi ja piibliväliste allikate antud viiteid, mis sobivad Vana Testamendiga.^[19]

Tuleb märgata, et radikaalne kahtlus on siingi oma loomult kunstlik konstruktsioon. Tegelikkus on palju suurem kui saab ajalooliselt tõestada ning mingit põhjust ei ole kahelda nendes Piiblis kirjeldatud sündmustes, mis sobivad tollaste oludega. Piibliautorite korduvaid väiteid, et nad on kasutanud kuningriikide arhiive või et on usalduse tagamiseks nimetatud kirjutajate nimesid jne, ei tohi alusetult kahtluse alla seada.

Leidub selgeid viiteid varastele aegadele. Sageli kasutatakse näiteks Moosese raamatutes koha- ja rahvaste nimesid Saalomoni ajast, mistõttu võib oletada, et sellel ajal toimus varasemaste tekstimärgete ja suulise pärimustiku tõlkimine oma aja keelde 10. sajandil eKr. See iseenesest ei vähenda pärimuste ajaloolist täpsust. Näiteks Homeros kirjutas «Iliase» nii täpselt, et Heinrich Schliemann leidis selle abil üles õige paiga.^[20]

Paabeli vangipõlvest Rooma ajastuni

Iisraeli ajalugu ja usundilugu edasikandvaks jõuks said Babülooniast tagasitulijad ja nende nõue eralduda. «Tagasipöördujate hulka kuulus ka kirjutajate ja käsitööliste eliit», kes oli tegutsenud Babüloni linnas, võibolla ka kuningakojas ning ümbruskonnas. «Tegemist oli konservatiivsete ringkondadega, mis ei muutunud kunagi kohalikuks. Sest nii palju on kindel: tagasipöördujate rühm mõjutas otsustavalt teise templi aegset piiblikirjandust: see, mis leidub Esra ja Nehemja raamatutes, on usulise identiteedi kontseptsioon, mis panustab selgelt eraldumisele ja millele saab vastandada antiikse juutluse teisi vorme.»^[21]

Antiikse juutluse erinevate vormide kohta annavad teavet Egiptusest Elephantine nimeliselt Niiluse saarelt 20. sajandi alguses leitud dokumendid. Selgub, et nende juutide seas, kes võisid olla Egiptusesse jõudnud juba pärast Samaaria vallutamist (722 eKr) ja kindlasti pärast Juuda allakäiku (586 eKr), olid võimalikud abielud mittejuutidega, austati Jahve (seal «Jahu») kõrval teisi jumalusi ega tuntud 5Ms seadusi ja kultusmäärusi. Nad «tähistasid hapnemata leibade ja paasapüha, aga siiski mitte 5. Moosese raamatus 16 nõutud viisil; nad tundsid sabatit, aga mitte hingamispäeva või pühana, vaid nädalapäevana. Lühidalt, tekstid Elephantinest paljastavad Jahve-usundi mitmekultuurilise vormi.» Vanas Testamendis kirjeldatakse, kuidas Iisraelis oldi algusest peale võideldud polüteismi vastu.

Niiluse saarel Elephantines asuva pühamu kõrval oli Jahve tempel Samaarias, Sekemi juures Gerisimi mäel, mis rajati umbes 480 eKr. «Arheoloogia ja tekstid viitavad sellele, et peaaegu 10 000 ruutmeetri suurune pühamu oli mitte ainult tunduvalt suurem kui Jeruusalemma tempel, vaid ka tähtsam.» Samaarlasi kirjeldatakse Vanas ja Uues Testamendis sünkretistliku rühmana, kellest juudid endid eraldasid (2Kn 17:24-41 Jh 4:9,20 8:48 Ap 8:25). «Ajalooliselt vaadatuna oli siiski teistmoodi,» kinnitab Schipper. «Kui tahta rekonstrueerida Iisraeli ajalugu Pärsia ajal, peab alustama rangelt piiblivälise materjaliga. Sellest järeldub, et 5. ja 4. sajandi suur ja tähtis Jahve pühamu seisis mitte Jeruusalemmas, vaid Gerisimi mäel, samaarlaste pühal mäel.» Seal asus ka suurim kogukond. Kinnitatud on Elephantine ja Gerisimi sidemed Jeruusalemmaga. Areng eri kohtades ei toimunud täiesti lahus.

Jeruusalemma tempel tõusis esile seoses Babülooniast tagasitulemisega Pärsia võimu ajastul. Alles pärast 450 eKr, kui Pärsia hakkas juurutama uut riiklikku haldusstruktuuri, kasvas Juuda roll «ühes selle religioosse keskuse Jeruusalemmaga, nii et seal rakendati religioonipoliitilisi meetmeid» (eraldamispoliitika jne). Selles võib näha Esra ja Nehemja ajastu «ajaloolist tuuma», mis Piiblis on «tugevalt teoloogilise värvinguga.» Ning ikkagi on «väljaspool kahtlust: Pärsia aja Jeruusalemm oli väike templilinn.»

Pärsia ajastut iseloomustab identiteediotsing. «Üks Pärsia aja iseloomulik joon on see, et sellel ajastul tekkisid Jahve-usundi eri vormid. Laias laastus oli ühel pool Jeruusalemmas ja Gerisimi mäel praktiseeritud Jahve-usund, mis oli siin ilmselt pigem konservatiivse suunaga, ning teisel pool kultuuriliselt avatud ja rahvusvaheliselt lõimumisvõimelised eksiilikogukonnad Egiptuses ja Babüloonias.» Teisalt algas 450 eKr «areng, mis viis vanaaja juutluse tähtsate identiteedi­tunnuste väljakujunemiseni: iganädalane sabat, meessoost järeltulijate ümberlõikamine, Toora rõhutamine ja ühe Jumala usk (monoteism).»^[22]

Pärast Aleksander Suure vallutust sattus Juudamaa Egiptuses troonile tõusnud Ptolemaioste võimu alla, kes tugevdasid kreeka mõju ja Jeruusalemma tähtsuse kasvu riigi stabiliseerimise huvides. Kitsal maa-alal Jeruusalemmas olid koos «nii traditsiooniline templikool kui ka uued kreeka haridusinstitutsioonid. Ilmselt peab selles kõrvuti tegutsemises nägema üht hellenistliku ajastu kirjandusliku loomingu põhjust.»^[23] Egiptusesse rännanud juutide suureks elupaigaks sai Aleksander Suure asutatud Aleksandria linn.

Konflikt kreeklaste ja kreeka kultuuriga puhkes Juudamaa sattumisel Süürias võimu haaranud Seleukoste valitsuse alla ja tipnes 168 eKr alanud Makabite sõdades. Nende sõdade tagajärjel tõusis Jeruusalemmas 135 eKr esimest korda 450 aastat päras Babüloni vallutust uuesti kohalik valitseja Johannes Hyrkanos, kes hävitas 112–111 eKr templi Gerisimi mäel. «Hiljemalt nüüd jõuti skismani Jahve-kummardajate vahel Jeruusalemmas ja Gerisimi mäel.» Nüüd omandas ka nimetus «samaarlased» negatiivse tähenduse.^[24]

Teisel sajandil enne Kristust tekkisid Juudas ka usurühmitused, mis kujundasid Jeesuse aega ja Uue Testamendi kujunemist: variserid, saduserid ja esseenid. Samal ajal tekkis Surnumere ääres Qumrani kogukond, mis vastandus Jeruusalemmale, «esindas mittepoliitilist ja Iisraeli pühadest kirjadest juhinduvat juutlust.» See kogukond «defineeris ennast piibelliku pärimuse põhjal ning tahtis hoiduda igasugusest poliitikast ja hellenistlikust mõjust.» Õige Õpetaja ootamise, rangete puhtuse-eeskirjade pidamise, hea ja kurja dualismi ja lõpuaja püha sõja ootamisega «läks rühm ühtlasi Piiblis öeldust kaugemale.»^[25]

Kokkuvõttes ütleb Bernd U. Schipper järgmiselt: «Sellega oli Rooma valitsuse eelõhtul vanaaja juutlusel mitu vormi. Aleksandria ja Qumrani kogukonnad kujutasid endast kahte erinevat juudi identiteedi kontseptsiooni. Ühel pool oli helleniseerunud diasporaajuutlus, mis oli kultuuriliselt avatud ja millel oli Heebrea Piibli kreeka tõlke Septuaginta kujul omaenda pühakiri, ning teisel pool Qumrani juutlus, mis pidas kinni Seaduse, Prohvetite ja Kirjade ettekirjutustest, neid siiski iseseisvalt edasi tõlgendades. Nende kahe poole vahele võib paigutada teisi usulise identiteedi vorme», nagu rangelt Toorast juhinduvat Jahve-kogudus Samaarias, helleniseerunud poliitiline kuningriik Jeruusalemmas ning Egiptuse diasporaakogudused mitmetes Niilusemaa linnades, milles Toora ei mänginud kuigi erilist rolli.

Juutluse vormid on eelduseks rohkele kirjanduslikule tegevusele. «See mitmekesisus kujundas otsustavalt kirjanduse loomist teise templi ajal. Sest see, mida me näeme Vanas Testamendis, on suurel määral Pärsia ja hellenistliku aja kirjutajate töö.»^[26] Hellenimiajastul kirjutati mitmed Vana Testamendi apokrüüfide hulka loetud teosed, kuid hellenismi mõju on märgata ka heebrea piiblikaanoni ehk Vana Testamendi tekstides.

Iisraeli ajaloo eriseisund

Vahel öeldakse, et Läänes loodud ajalookäsitlused on liiga Euroopa-kesksed. Teisalt aga ei ole ajas toimunu kõikjal ühekaaluline. Aastasadu võib kulgeda aeg üsna ühetaoliselt loodusrahvaste elus, ilma et mingit mäletamisväärset «lugu» oleks esile kerkinud. Tsivilisatsiooni arenedes aga juhtub rohkesti maailma muutvaid sündmuseid, mille jäädvustamine ja mõjukuse esiletoomine on just ajaloo ülesandeks. Kogu maailma ajalugu jõudis Läänes globaalsete arenguteni, millest tulenebki Euroopa-kesksus. Jätkuva tähelepanu all on ka Kreeka ja Rooma ajalugu, kust lähtub ja millel põhineb tänapäevane globaalkultuur.

Iisraeli ajalool on samuti oma eriline koht ja spetsiifika. Selles sisaldub elu kõige enam ümber kujundanud maailmareligioonide alguslugu. Seda ei saa asjakohaselt käsitleda üksnes välisest vaatekohast, jättes ajaloost välja kõik, mida ei saa arheoloogia või piibliväliste allikate põhjal tõestada. Ilma religiooni sisulise küljeta jääb käsitlus ühekülgseks: säilib ainult redutseeritud, seega kunstlik ja moonutatud pilt ajaloost.

Jeruusalemma esiletõus pole eelkõige sugugi poliitiline sündmus, vaid seondub religiooni edasi viivate jõududega, mis tegid juutlusest maailmareligiooni, millest lähtus veelgi universaalsem – kristlus. Tänapäevani eksisteeriva väikese rühma samaarlastega olid Uue Testamendi aegu kõige sarnasemad saduserid, kes tardusid minevikku, ei uskunud ingleid ja surnute ülestõusmist ega tunnetusi üleloomulikust maailmast. Vastassuuna juutlikud hellenistid hajusid sünkretismis ja kaotasid usulise kandevõime ratsionalismis.

Eespool osutatud diferentsikriteeriumile ja koherentsikriteeriumile mõeldes võib kinnitada, et Iisraeli põhivoolu moodustas Jeruusalemmaga seotud juutluse areng, mis eristus suutlikumana muudest ja mõjutas võimekamana teisi. Juutluse ja kristluse kujunemine jätkas prohvetlikku joont, mis algas Aabrahami ja Moosesega, jätkus prohvetite läbi ning väljendus variseride ja esseenide liikumises, mille juurde kuulus suhe üleloomulikuga, mida personaalselt tõstis esile Jeesus Kristus. See mõju on ajalooline ja saab alguse ajaloolistest isikutest, kelle sõnum ületas teised juutluse voolud ja kõik antiikusundid.

Juutluse ja kristluse ajaloolist mõju arvestades on põhistanud maksimalistid oma positsiooni. Nagu ütleb Helmuth Egelkraut: «Tõsiasi, et teised vanaida religioonid on lakanud, sellal kui piibellik usk on elus tänapäevani, on seletatav selle usu spetsiifiliste omaduste kaudu ehk siis Jumala kaudu, kellest kuulutab Vana Testament.»^[27] Minimalistlik reduktsioon loob kunstliku ja tumma pildi ajaloost, millist pole kunagi olemas olnud. Sellise pildiga kaasneb (tahtmatult?) Piiblis kirjeldatu anonüümne eitamine.

Teoloogia kui teadus, s.t teadusega arvestav teoloogia, ei tohiks ajalooteadusele viimast sõna anda, vaid peaks toetuma usukogemusele, mis algas Iisraelis, jätkub kristluses ja mille mõju on Piibli vahendusel tõendatud läbi kogu ajaloo.

Viimaks väike märge väikse algustähega «jumala» kohta, mida on kasutatud eestikeelses tõlkes. See ei toimi teaduslikult neutraalsena, vaid pigem ateistliku misjonärina, sest paneb – tahes või tahtmata – kõlama, et Jumalat ei ole olemas. See tuleks printsipiaalse resoluutsusega välja visata tõlketeostest ja eestikeelsetest originaalidest. On ju olemas elav Jumal, mida kristlased ja juudid teavad, sõltumata mistahes ajastu teaduslikest maailmapiltidest – seda ei tohiks lõppseisukoha kujundamisel ignoreerida üheski teoses.

Lisaks autori professionaalsetele teadmistele tuleb raamatu hea küljena esile tõsta selle väikest mahtu (120 lk teksti). Suured ja paksud raamatud on halvad raamatud isegi siis, kui neis kätkev teave on asjalik ja tõene. Kes neid jõuab lugeda?

 

Kirjandus:

Bojesen, Björn 2025. Äravalitud rahvas. – Imeline Ajalugu, eriväljaanne «Lähis-Ida ajalugu», 2025: lk 6–13.

Egelkraut, Helmuth 2017. Das Alte Testament. Entstehung – Geschichte – Botschaft. Giessen: Brunnen.

Hesemann, Michael 2022. Die Bibel hat recht. Archäologen auf den Spuren des Alten Testaments. München: Langen Müller Verlag.

Hiob, Arne 2015. Piibel usu ja teaduse vahel. Universaalne kultuuriraamat tänapäeval. Tallinn: Allika kirjastus.

Hiob, Arne 2018. Kes oli Jeesus? Küsimus ajalooliselt autentsest Jeesuse-pärimustikust. – Kirik on pühapaik, kus kohtame teispoolsust. Allika kirjastus, lk 138–169.

Hiob, Arne 2025. Aegumatu Piibel. Ülevaade õpetusest ja ajaloost. Tallinn: EMK Teoloogiline Seminar.

Knauf-Niemann 2021 = Ernst Axel Knauf, Hermann Michael Niemann, Geschichte Israels und Judas im Altertum. Berlin/Boston: Walter de Gruyter.

Schipper, Bernd U. 2025. Iisraeli ajalugu vanaajal. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

Schmitz, Barbara 2022. Geschichte Israels. Paderborn: Brill / Schöningh.

 

[1] Schipper 2025: 11.

[2] Schipper 2025: 13, 17, 31.

[3] Hiob 2015: 137–173 jne.

[4] Hesemann 2022: 10.

[5] Bojesen 2025: 6–13.

[6] Schipper 2025: 18–28.

[7] Schipper 2025: 27–30.

[8] Schmitz 2022: 157.

[9] Knauf-Niemann 2021: 59.

[10] Hiob 2015: 144–148; 2025: 33jj, 65–68.

[11] Hiob 2018: 144–154.

[12] Hesemann 2022: 11, 13j.

[13] Schipper 2025: 30–34.

[14] Schipper 2025: 39jj, 59j.

[15] Schipper 2025: 63, 71, 74j.

[16] Schipper 2025: 80jj.

[17] Schmitz 2022: 152.

[18] Knauf-Niemann 2021: 75.

[19] Hiob 2025: 68–71.

[20] Hesemann 2022: 9.

[21] Schipper 2025: 82j.

[22] Schipper 2025: 90jj, 96jj.

[23] Schipper 2025: 106.

[24] Schipper 2025: 116.

[25] Schipper 2025: 117jj.

[26] Schipper 2025: 122.

[27] Egelkraut 2017: 32.