Jaanipäeva keskmes on südasuvine valgus. Kristlased tuletavad sel päeval meelde meest, kes tunnistas valgusest nii kirkalt, et võimukandjad ei suutnud seda taluda.

Ristija Johannes ei olnud usuline diplomaat. Ta ei tulnud inimestele kinnitama, et kõik on hästi. Tema sõnumiks oli: «Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!»

Johannes oli teistest eristuv. Ta tuli kõnnumaalt, rõivastus kaamelikarvadest kuube ning elas askeetlikult. Ta ei hoolinud populaarsusest ega välisest edust. Tema elu oli vastandumine maailmale, kus inimese elu rajaneb mugavusele, võimule, heale nimele ja lugupeetusele.

Johannes oli ohtlik mitte üksnes sellega, et ta oli erinev. Lihtsalt erinevust suudab maailm taluda ning sageli selle n-ö söödavaks teha. Hoopis keerulisem on lugu pühadusega. Püha inimene mitte üksnes ei erine, vaid paljastab midagi teiste inimeste kohta.

Kristlase pühadus ei ole oma erilisuse esitlemine. See on armu saanud patuse elu Kristuse valguses. Sellepärast peab maailm teda ohtlikuks.

Inimene on oma loomult jäljendav olend. Me ei kopeeri mitte üksnes teiste käitumist, vaid ka nende soove. Õpime teistelt, mille poole tasub püüelda, mida häbeneda ning mida pidada normaalseks. Nõnda sõnastab ühiskond kirjutamata kokkuleppe, milline eluviis on aktsepteeritav.

Püha inimene rikub seda lepet. Ta ei taha sama asju, mida teised, ega kummarda samu ebajumalaid. Sellepärast hakkab tema elu tunduma etteheitena, isegi kui ta etteheiteid ei tee. Ta osutab, et teistsugune elu on võimalik. Just see muudab ta tülikaks.

Kui inimene ei nõustu valetama, saavad avalikuks teiste valed. Puhta elu kõrval ei paista ebapuhtus enam laitmatuna. Andeksandmine osutab, kui väga on teised kinni oma kibeduses.

Sellepärast tekitab Jumala tahte järgi elav inimene vastumeelsust selles, kes ei taha valguse kätte tulla.

Ristija Johannes koges seda isiklikult. Ta kaotas elu, sest ütles kuningale: «Sa ei tohi pidada oma venna naist!» Ta julges esitada küsimusi võimukandjate seksuaalmoraali kohta.

Johannes oli valguse tunnistaja, aga Kristus ise oli valgus. Temas kohtus patune inimene Jumala enda pühadusega: valgusega, milles ei ole pattu, valet ega kompromisse pimedusega. Sellepärast tahtis maailm ta enda keskelt kaotada ning ristile naelutada.

Jumala sõnast kinni pidav ning selle järgi elav kristlane ei peaks imestama, kui teda peetakse probleemiks. Nii oli meie Issandaga ning samamoodi läheb Tema järgijatega.

Kirikul pole vaja provotseerida ega tagakiusu otsida. Aga ta ei peaks ka loobumisega oma kutsumusest pühadusele ostma endale tunnustust. Patu küsimuses vaikimisega võib ta hetkeks vältida maailma pahameelt. Lõpetades kõne meeleparandusest, võidakse teda isegi tunnustada avara suhtumise pärast.

Aga sellega kaotab ta midagi olulist. Kirik, mis pimedust enam ei häiri, ei muutu avatumaks. Ta on lihtsalt oma tuled ära kustutanud.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal

25. juuni on Augsburgi usutunnistuse esitamise päev (aastal 2030 möödub sellest 500 aastat). Evangeelne-luterlik kirik käsitab end Jeesus Kristuse poolt asutatud ja apostlikul õpetusel rajaneva kõikide aegade tõelise katoolse kirikuna. Arthur C. Piepkorn:

«Kirikuid, mis määratlevad end luterlikuna, on õigem nimetada Augsburgi usutunnistuse kirikuteks. Sest luterlus ei tähenda Martin Lutheri õpetuste, veel vähem tema juhuslike ja mitteametlike ütluste aktsepteerimist autoriteetse või siduvana.

See tähendab pigem selle aktsepteerimist, mida Luther ise tunnistas siduva ja autoriteetsena –  see on nimelt Jumala sõna, nagu see on vastu võetud prohvetite ja apostlite pühades kirjutistes, ning Jumala sõna kinnitus, mida tunnistatakse usutunnistuses, mille esitasid 25. juunil 1530 Augsburgis seitse kuurvürsti ja vürsti ning vabade keiserlike linnade Nürnbergi ja Reutlingeni raad Saksa rahva Püha Rooma keisririigi keisri ja seisuste ees.

Augsburgi usutunnistuse ja sellega seotud luterliku kiriku usutunnistuskirjade autorid pidasid end kõikide sajandite katoliku kiriku pärijateks. Ja see asjaolu määrab, kuidas need kirikud, mis kannavad usupuhastaja nime, suhtuvad reformatsiooni, mis samuti kannab tema nime.

Augsburgis kuulutasid vürstid ja linnad, kes olid seda reformatsiooni kogenud: «Meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga. Sest on ju päevselge ja kõigile teada, et me oleme suutnud ülima hoolikuse ja Jumala abiga vältida olukorda, et mõni uus ja jumalatu õpetus meie kirikutesse tungiks ja võidule pääseks.»»

Kõigepäält tunnistab Õnnistegija oma sõnaga, et suremine mitte meie elu ära ei hävita, mitte meile otsa ei tee, nagu uskumata inimesed arvavad. Sellega kinnitab Jeesus ka omalt poolt seda ülivana usku, mis kõigil rahvastel igal ajal on olnud, et pärast maapäälist elu veel üks tõine elu on tõises ilmas. Nõnda uskusivad ka meie esivanemad ju pagana ajal. Vana Eesti usu järele läksivad hinged, kui nad surmas ihust lahkusivad, uude ilma, mis Toonelaks ehk Manalaks kutsuti. Sääl elasivad nemad sarnasel kombel edasi, kui nad maa pääl olivad elanud… Jeesus ja tema apostlid ei ole seda igavese elu usku mitte tühjaks mõistnud, vaid ainult puhastanud, kõrgema kraadi pääle tõstnud ja vaimulikumaks teinud, kõiki lihalikka arvamisi tõise ilma elust maha kustutades ja ära kaotades. Surm on ristiinimesele värav tõise, ülemasse ilma, järk ehk jaam igavesesse, õndsasse elusse. Kui meie sureme, siis uinume ainult ajuti magama. See on Jeesuse Kristuse ja tema terve evangeeliumi õpetus.

On surm magamine, nagu Õnnistegija ütleb, siis on tema tõiseks meile puhkamine ehk hingamine rahus. Sellepärast paneb ka ristikogudus sagedasti oma lahkunud liikmete, isade ja emade, vendade ja õdede, poegade ja tütarde ristide pääle see päälkirja: «Siin hingab Jumala rahus see ehk see inimene». Püha kiri kinnitab niisugusid päälkirju, kui tema ütleb: «Õndsad on need surnud, kes Issandas surevad sest ajast; tõesti, ütleb Vaim, et nemad peavad hingama omast vaevast ja nende teod käivad ka nende järel.»

Et surm magamine on, siis ei kesta see igavesti, meie ärkame ükskord surma unest üles. Eluvürst Jeesus Kristus, kes ise kolmandal päeval hauast tõusis, saab ka meid üles äratama viimsel päeval, kui tema taeva pilvis tagasi tuleb kohut mõistma elavate ja surnute pääle. Kes ise surma ära on võitnud ja hukkaminemata põlve valge ette toonud, see annab ka meile uue elu. Meie lihalik ihu maetakse mulda ja muudetakse pea põrmuks, aga põrmust tõuseb uus, vaimulik ihu üles, mis taevast kuju kannab ja Õnnistegija äraseletatud ihu sarnane on. Meie matmised on külvamine lootuse pääle. Meie lihalik ihu on nagu nisu iva, mis maa sisse pannakse. Iva mädaneb mullas ära, aga kõigevägevam Looja laseb imelikult vanast kaduvast terakesest uue taime tärgata, mis kasvab, haljendab, õitseb ja vilja kannab. Surijast ivakesest tõuseb uus elu. Nõnda ärkame ka meie ükskord surma unest jälle uuele elule.

Oleme meie suurel ja imelikul ärkamise päeval üles tõusnud ja käime uues elus, siis saame meie ükstõist jälle nägema, nagu ärkaja magaja unevoodilt jälle elavate omaste hulka astub ja nende keskes käib. Inimesed on ühenduse pääle loodud, see ühendus ei saa ka uues elus mitte puuduma, vaid ta saab sääl veel täielisem ja ülem olema, kui siin patuses ja puudulises ilmas. Kes ju siin usus, armastuses ja lootuses kui Jumala lapsed ühendatud olivad, neid kogutakse sääl uueks Issanda perekonnaks. Omaksed tervitavad omaksid, sõbrad sõpru, tutvad tutvaid. Kõik lahutuse seinad, mis maailm siin inimeste vahele üles ehitab, langevad sääl auustuse ilmas täiesti maha ja kaovad igaveseks. Meie oleme kõik üks ja ainus Jumala kogudus, ühed armastuses, ühed nägemises ja imestamises, ühed kiitmises ja tänamises, ühed igaveses õndsuses.

Armsad õed ja vennad! Kui meie Jeesuse Kristuse armuõpetuse valguses surma pääle mõtleme ja hauda vaatame, siis ei pimeta haua sügavus mitte. Õnnistegija tõotused ja apostlite seletused põlevad kui heledad küündlad haudade ääres ja teevad surma oru valgeks. Küll leinab ka meie süda ja nutavad meie silmad, kui armsaid omaksid mulla põrmu matame, sest tõsisel armastusel on lahkumine alati raske, aga meie ei lähe mitte «nõnda kurvaks kui tõised, kellel ep ole lootust.» Palju enam, meie laulame ristikogudusega rõõmsas lootuses:

Jeesus, päästja, elab veel,
Sest ma saan ka elu näha,
Elan pärast taevas sääl,
Surm ei või mull’ hirmu teha.
Jeesu liige olen ma,
Mind ei jäta maha ta.

«Mina ei karda ial midagi, ei elades ega surres,» ütles üks usklik mees oma sõbrale, kes teda tema haigevoodi pääl vaatama oli tulnud; «sest kui ma elan, siis on Jumal minu juures, ja kui ma suren, siis saan mina Jumala juures olema.» Kes igavese elu õnnistust oma silmis hoiab ja südames kannab, see mõistab väga hästi ära, mispärast apostel Paulus Vilippi kogudusele kirjutab: «Ma himustan siit lahkuda ja Kristusega olla.» Hinge heites hüüab ristiinimene sellesama Paulusega: «Surm, kus on sinu astel? Põrguhaud, kus on sinu võimus? Tänu Jumalale, kes meile võimuse annab meie Issanda Jeesuse Kristuse läbi.»

Dr. Jakob Hurt. Elu valgus. Jutluseraamat… Tallinnas, 1907. (Lühendatult.)

Kristlik kuulutus kohtus antiikmaailmaga, kus seksuaalsel käitumisel puudusid piirid. Kristluse õpetus seksuaalsusest oli revolutsioon, mis raputas kogu ühiskonda.

Paulus kirjutas oma kirju 1. sajandi kogudustele maailmas, kus kristlik moraal oli tundmatu. Pauluse sõnum Jumalast, kes kutsub inimesi pühadusele, sh seksuaalsuse valdkonnas, tabas kultuuri, mille jaoks taoline mõtteviis oli täiesti tundmatu. Armastus oli kreeka mõtlemises eelkõige esteetiline kogemus. Armastusejumal Erost kujutati noore mehena ning noormehi ja poisse peeti ilu ja iha kehastuseks. Antiiksetes kreeka tekstides on rohkelt viiteid püüdlustest luua noorte poistega homoseksuaalsed suhted.

Roomas oli seksuaalsus põimitud võimu ja maskuliinsuse taotlemisega. Rooma mees oli vaba võtma, mida tahtis – oli siis tegemist naise, poisi või orjaga. Seksuaalne aktiivsus oli võimu sümbol. Seksuaalses mõttes domineeriv pool oli austatud, alistuvat või «feminiinset» rolli põlati. Seda võidi siiski tunnustada, kui mees muul viisil näitas oma võimu ja maskuliinsust. Teadaolevalt Julius Caesar «mängis naist» Bitüünia kuningaga ning tema elu kirjeldati pilklikult: «iga naise mees ja iga mehe naine».

Poiste institutsionaalne ärakasutamine

Pederastia ehk täiskasvanud mehe ja murdeealise poisi seksuaalsuhe oli ühiskondlikult aktsepteeritud ja juurdunud nähtus. Kreeklaste jaoks oli see osa kasvatusest ning positiivne vahend nooruki arengu edendamiseks. Roomlasest mees võis enda väljavalitud nooruki heaks kulutada hiigelsummasid.

Tegelikkuses oli see süstemaatiline ärakasutamine. Poisse vägistati perekonna nõusolekul aastaid. Taolist mehe ja poisi vahelist armastussuhet ülistati sügava kiindumuse ja pühendumuse väljendusena. Sageli peeti pederastiat armastuse puhtaimaks vormiks, kõrgemaks mehe ja naise vahelisest armastusest.

Noorte poiste seksuaalne ärakasutamine algas sageli varases murdeeas. Poisse õpetati pidama end biseksuaalideks. Gymnasion oli koht, kus noored mehed tegid sporti, õppisid ja sotsialiseerusid. Nendes antiigi võimlemissaalides treeniti alasti. Roomlaste sport oli põimunud seksuaalsusega. Gymnasionites õpetati poisse mitte võõrastama seksuaalset suhet teiste meestega.

Naist peeti mehe karistuseks

Naisi peeti omakorda nii füüsiliselt kui vaimselt nõrgaks. Neid peeti meestest alaväärtuslikumateks ning vaid pisut enamaks orjadest. Antiik-Kreeka abielus naised olid oma kodus praktiliselt vangis. Roomas oli neil õigusi rohkem, aga tänapäeva standardi kohaselt olid nad siiski armetus positsioonis. Naise väärtus sõltus sageli tema võimest saada lapsi.

Kreeka mütoloogia järgi oli naine loodud mehele karistuseks. Põlgus naiste vastu sai rooma meestele ettekäändeks olla oma naistele truudusetu. Mehel oli enamasti armukesi ning tal oli vabadus rahuldada oma seksuaalseid vajadusi väljaspool abielu. Kirjanik Marcus Valerius Martialis (40–104 pKr) laitis naisi armukadeduse pärast, kui mehed seksisid orjapoistega. Seevastu naine, kes tabati truudusetuselt, võis saada süüdistuse abielurikkumises.

Seksuaalseid piire oli vähe. Monogaamia oli haruldane ning nn vabad suhted olid avalikult tunnustatud. Rooma mehelt eeldati mõlemast soost prostituutide külastamist. Tugeval mehel oli meessoost armukesi isegi siis, kui ta oli abielus. Meestevahelise homoseksuaalsed suhted olid sotsiaalselt tunnustatud. Orjade vägistamisest ei tehtud üldse mingit küsimust.

Keisrite moraalitu eluviis

Kõige selgema pildi roomlaste seksuaalelust andsid Rooma keisrid. Jeesuse surma ajal oli keisriks Tiberius. Räägitakse, et ta lõi avalike vahenditega rahastatud ametikoha oma seksuaalsete vajaduste rahuldamiseks. Tiberiust teatakse pedofiili, seksuaalse kiskja, vägistaja ning biseksuaalse abielurikkujana.

Pärast Tiberiust tõusis keisriks Caligula, kes lasi mõrvata oma venna ning sundis oma äia tegema enesetapu. Ta elas intsestlikus suhtes oma õdedega. Mõnikord vägistas ta teda külastanud abielupaaride naisi. Räägitakse, et ta seksis meessoost näitlejate, vabastatud orjade ja pantvangidega. Rooma ajaloolase Suetoniuse järgi meeldis Caligulale riietuda naiste rõivastesse.

Claudius valitses keisrina 41–54 pKr. Ta oli Suetoniuse kirjeldatud keisritest ainuke, kes ei praktiseerinud homosuhteid. Ometigi oli ta kuus korda abielus, neist ühel puhul oma vennatütrega. Suetoniuse järgi ei olnud Claudiuse naistehimul piire.

Keiser Nerot (keisrina 54–68 pKr) teatakse kristlaste tagakiusajana. Ka Nero riietus mõnikord naiste rõivastesse ja harrastas vägistamist. Räägitakse, et ta sidus lapsi posti külge ning kasutas nende vastu seksuaalset vägivalda. Keiser Nero oli abielus kahe mehega. Tema esimene mees Sporus oli transvestiit, kes riietus naiseks ning esitles end naisena. Seksuaalse arengu pidurdamiseks oli ta kastreeritud. Seksuaalsuhtes etendas Sporus naise rolli. Nero nimetas Sporust «prouaks», «kuningannaks» ja «armukeseks».

Rooma keiser Elagabalus (203–222) abiellus omakorda Hieroklese-nimelise meesorjaga. Elagabalus rõivastus naiseks, kasutas meiki ning nimetas ennast Hieroklese naiseks. Elagabalus palu arstidelt, et need lõikaksid talle naise suguelundid ning tõotas neile suurt tasu, kui need suudaksid teha ta naiseks.

Kristlus kulgeb vastuvoolu

Rooma keisrid oli Uue Testamendi aja seksuaalse moraalituse võrdkujud. Piibli sõnum vastandus otseselt nende eluviisile ja moraalile – ning antiikmaailmas tähendas see jumalapilget. Keisri jumaldamine kuulus rooma identiteedi juurde ning nende eluviisi kritiseerimine tähendas ühiskonna alustalade kõigutamist. Seetõttu seadis Jumala tahte ülendamine kõrgemaks keisri omast varajaste kristlaste elu ohtu.

Kristlased ei nõustunud ümbritseva kultuuri seksuaalmoraaliga, vaid julgelt vastandusid sellele. Korintlaste poole pöördudes kirjutas Paulus kuulajate poole, kes olid kasvanud maailmas, kus moraalitus oli norm. Paljud neist olid elanud keset pornograafilist kunsti, usulisi seksuaalriitusi ning ärakasutamiskultuuri. Paljud kristlaseks pöördunud olid ka ise ärakasutamise ohvrid. Oli mehi, kellel oli homoseksuaalseid kogemusi ning neid, kes oli kasutanud prostituute või kasutanud ära orje.

Selles valguses oli kristlik seksuaalmoraal revolutsiooniline. Oma aja kultuurist erinev õpetus tegi esimese sajandi kristlastest peagi ühiskonna vaenlased.

Meie aja maailma suhtumine kristlusesse ning selle arusaama seksuaalsusest meenutab üha enam Roomat. Kristlasi peetakse sageli kitsarinnalisteks ning vabadust piiravateks. Ometigi ei muuda see Jumala tõde, isegi kui meie kultuur selle hülgaks.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal

Baltic Pride’i rongkäigult jäi kõlama loosung: «Käi p…e, komisjon! Komisjon ei otsusta minu identiteedi üle.» Silmas peeti arstlikku komisjoni, kelle hinnangust sõltub soomuutmine.

See on ropp, aga aus lause. Tavaliselt räägitakse «õigustest», «väärikusest» ja «ligipääsust teenustele». Siin öeldi otse välja, mida ideoloogiline kannatamatus meditsiinist arvab – arstlik kaalutlus on tüütu takistus.

Tihti ütleb tänavakeel selgemalt välja seda, mida aktivistid ametkondades pole veel jõudnud sõnastada. See loosung sobib hästi kokku ühe enam maad võtva hoiakuga, mille kohaselt nähakse arstlikus ettevaatuses ideoloogilist kuritegu, mitte patsiendi kaitsmist.

Kui arstlik komisjon saadetakse ideoloogia nimel perse, ärgem siis imestagem, kui Hippokratese vandest ja meditsiinist jääb lõpuks järele moodsa kultuse kuulekas klienditeenindus.

Arsti ülesanne on kaaluda ja vajadusel öelda, et ootame ja vaatame veel, küsime teise arvamuse. Iga patsiendi sooviga nõustumine ja internetist leitud diagnooside peale noogutamine on pigem posija töö. Kui keegi ütleb «mul on valus», ei kirjuta arst kohe välja seda, mida inimene ise nõuab. Kui teismeline ütleb «ma ei suuda oma kehaga elada», peab hea arst kõigepealt süvenema tema kannatusse, enne kui hakkab organismi või keha kahjustama. See on meditsiin, mitte julmus.

Komisjonid võivad olla aeglased ja bürokraatlikud ning süsteem võib vajada parandamist. Arstlik hindamine on aga midagi muud kui alandamine. Mõnikord on lisaaeg ja teine arvamus ainsad asjad inimese ja tema pöördumatu otsuse vahel. Meditsiinis tähendab «oota» tihti tarkust ja hoolimist, mitte vaenu.

Eriti noore puhul kaitseb arst eelkõige inimest tema tänases kannatuses ja ühtlasi tulevast täiskasvanut, kes peab praeguste otsuste tagajärgedega elama. Tänane noor võib olla siiras, kuid siirus ei ole veel küpsus. Praegu võib viljakus tunduda tähtsusetu ja keha loomulik areng talumatu. Aga see inimene, kelleks ta kord kasvab, võib mõelda teisiti. Siis on aga hilja. Keegi peab kõnelema ka tema tulevase mina eest – ja sageli saab seda teha ainult arst. Arsti kõhklus ei ole hereesia ja diferentsiaaldiagnostika pole agressioon.

Kui arstid saadetakse ideoloogilisel põhjusel p….e, kaob esimesena arsti julgus, mitte komisjonid. Arst hakkab rääkima ettevaatlikumalt, küsima vähem ning vältima küsimusi, mis võiksid süüdistuse kaela tuua. Siis kaob patsiendi kaitse. Ta jääb oma hetketunnete ja survegruppide meelevalda. Sellisest meditsiinist saab ideoloogilise aktivismi lõputu teenuslett.

Arste tuleb kaitsta ka siis, kui nemad ja komisjonid vahel eksivad. Meditsiinisüsteem võib olla aeglane ja inimese suhtes kurt, kuid lahendus ei seisne arsti saatmises pimedasse paika. Ainult arsti tarkus kaitseb inimest ideoloogilise aktivismi eest.

Muide, p….esaatjatega samas rongkäigus sammusid ka Tartu Ülikool, Reformierakond ja küllap veel hulk väärikaid institutsioone. Kas rõõmsalt sillutamas tohtrite teed sinnasamusesse?

Kui arst ei tohi enam küsida ega kahelda, jääb patsient üksi. Komisjon võib küll kinnitada ta niinimetatud identiteedi, aga tema tuleviku nimel ei kõnele enam keegi. Ja siis võibki kõik vääramatult sinna veereda, kuhu Pride’i loosung lahkelt juhatas.

Loo autor on toimetusele teada.

Austatud Piiskopliku Nõukogu liikmed!

Eesti Evangeelne Luterlik Kirik, meie vaimulik kodu, on «selle maa kirik». Soovimata pisendada teiste konfessioonide panust Eesti rahva toomisel Kristuse juurde, tuleb tõdeda, et sajandite jooksul õpetas evangeelne-luterlik kirik meie rahva lugema, kirjutama ja palvetama. Õp. dr. Voldemar Ilja on selle kohta tabavalt öelnud: «Katoliiklik kirik istutas, luterlik kirik kastis, aga Jumal laskis kasvada…»

Tänaseks on meie Kirik aga kaotanud kunagise kultuurilis-vaimse juhtpositsiooni. Oleme vähemuskirik sekulaarses ühiskonnas. Ometi ei ole meie Kiriku vastutus sugugi väiksem kui sajandite eest. Osundan veel kord Voldemar Ilja sõnu: «Kuigi paljud selle kiriku endised liikmed on kirikule selja pööranud, siis samaga pole mitte vastanud kirik. Meil ei ole vaja otsida ei uut ega vana kirikut, vaid me vajaksime küll rohkem austust ja lugupidamist oma kiriku – vaimuliku ema – vastu, sest meie ja me õndsuse jaoks sellest piisab!»

Eesti Evangeelsel Luterlikul Kirikul lasub jätkuvalt eesti rahva käekäigu pärast eriline vastutus. Me ei tohi hakata eksperimenteerima oma õpetuse ja kuulutusega. Luterlik põhimõte on, et õpetuses peab valitsema üksmeel ja jumalateenistuste korras võib olla erinevusi. «Kristliku kiriku tõelise ühtsuse jaoks piisab sellest, et seal üksmeelselt ja õiges arusaamises evangeeliumi kuulutatakse,» õpetab Augsburgi usutunnistus artiklis VII. Me ei saa ega tohi endale lubada sisemisi vastuolusid ja lõhenemist ei õpetuslikes ega liturgilistes küsimustes. Koda, mis on isekeskis riius, ei jää püsima.

Seda arvestades palun ma tungivalt sadade EELK liikmete ja toetajate nimel, kes on praeguseks väljendanud oma seisukohta lehel rahvakirik.ee, et arutusele pandud soolisuse ja seksuaalsuse teema kui meie Kirikut lammutav ja lõhestav küsimus saaks päevakorrast jäädavalt maha võetud.

Pole vaja korrata, et EELK teoloogiliste arutelude raamdokument sisaldab luterlike usutunnistuskirjade seisukohalt teoloogiliselt väärasid seisukohti, ning konkreetselt soolisuse ja seksuaalsuse teemal on arutluskäigud täielikult ideologiseeritud ka vastava teemarühma poolt avaldatud tekstis. Niisugustel alustel arutelu ei ole luterliku teoloogia seisukohalt legitiimne. Miks me endid ise valega käsist ja jalust seome?

Selliselt püstitatud arutelu järele puudub vähimgi vajadus, sest meie Kirikul on antud küsimustes olemas selgesti formuleeritud ning korduvalt nii Eesti Kirikute Nõukogu kui EELK piiskoppide ja kirikukogu poolt väljendatud õpetus.

Mis puutub Agendasse, mis Johan Kõpu sõnutsi on «pikema aja kestel olnud Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku usuelu ja koguduste kindel vaimne ning vormiline ühendaja», siis peaks see kindlasti jääma kasutusele kogudustes, kus seda soovitakse. Augsburgi usutunnistuse sõnadega artiklis VII: «kristliku kiriku tõelise ühtsuse jaoks pole vaja, et kõikjal samasugustest, inimeste sisseseatud usutalitustest kinni peetaks».

Soovin teile rohkesti tarkust ülevalt,

õp. dr. Veiko Vihuri

Soolisuse arutelu vastalisi EELK vaimulikke on juba manitsetud, et saame valesti aru konsistooriumi taotlustest ja sõnad tähendavad midagi muud. Samas on vastalisus ennast näidanud argumenteeritud teoloogiliste, akadeemiliste artiklitega ja südamest tulnud mõislike üleskutsetega, mida ei ole kuulda võetud. Ilmselt on vaja üht poisikest, kes ütleks, et kuningas on alasti.

Seniste artiklite lühike kokkuvõte võiks olla: soolisuse arutelu teema sõnastus välistab kriitika. Kui kriitika on välistatud, pole ka arutelu võimalik. Paljude sõnadega püütakse peita tegelikku taotlust. Paratamatult tekib paralleel Istanbuli konventsiooniga, mis justkui võitleks naistevastase vägivallaga, tegelikult lisab olemasolevale vägivallale uusi vorme (nt mees nimetagu end naiseks ja võib seaduste toel minna naisi ahistama).

Kriitika välistamine on moraalse vägivalla või totalitarismi, kus on kõik vägivalla vormid, esimene tunnus. Marksistlikud revolutsioonid on alati vägivaldsed olnud, sest püüavad olemasolevat hävitada. Kummaline, et kiriku juhtkond on selle vägivaldsusega kaasa läinud. Ei suuda meenutada ühtegi pastoraalset nõuannet või hingehoidlikku kaalutlust, mis õigustaks sellist toimimist.

Teine hirmutav moment on arutelu soolisust ja seksuaalsust puudutavas osas evangeeliumist loobumine. Siin toetun kirjakohale Rm 1:16j, kus 1739. aasta tõlge ütleb: «Sest Jummala öigus ilmutakse sellesam̃a sees ussust usko». Jumal on õige, kõigis oma otsustes ja tegudes on Jumal õige. Sellest õigsusest hoolib Jumal rohkem kui inimesest, Noa ja veeuputuse lugu kirjeldab seda. Ja et Jumal on õige, ei jäta Ta pattu karistamata, välja arvatud juhul, kui patu eest on karistus juba kantud. See on evangeeliumi sõnum piibli järgi.

Arutelus soolisuse ja seksuaalsuse üle on patust loobutud, sellega koos on loobutud ka Jeesuse lunastavast ristisurmast, millega Naatsaretlane maksis minu patu eest surmaga. Apostlite ajal oli see jutt, mis lõikas meestele südamesse – enda patu ära tundmine. Suure armastuse-jutuga ei saa meie Jumalat patuga lepitada. Seega on evangeeliumist loobumine esimene või järgmine põhjus, mis välistab arutelu. See loogika, et kui meie ei arutle, siis teevad seda teised, viib lõpuks selleni, et surija lohutamiseks peab vaimulik ise enne ära surema. Kõike ei pea ju enda nahal järele proovima.

Lõpetuseks: EELK põhikiri ütleb, et EELK lõpetab tegevuse Issanda Jeesuse Kristuse taastulemisel. Soolisuse ja seksuaalsuse arutelus evangeeliumist loobumine võtab suuna EELK tegevuse lõpetamisele. Märgid ei ole veel sealmaal, et Issand Jeesus Kristus on taas tulnud.

Ettekanne Vennastekoguduse XIII suvepäeval 6. juunil 2026 Pikaveres

Tänane küsimus kõlab õigupoolest: kuidas mõista Piiblit kui Jumala Sõna? Kuidas lugeda seda kui Sõna, mille kaudu kohtume Jumalaga?

I

Mis on Jumala Sõna? Kui me räägime Jumala «Sõnast», siis on mõeldud Jumala Logost, kes on sama igavene kui Jumal ja tegutseb loomise algusest peale (Jh 1:1–18). Kui aga ütleme «Jumala Sõna», siis on mõeldud Tema Sõna inimeste sõna kaudu, s.t Pühakirja, Piiblit. Meie küsimuseks on: kuidas mõista Piiblit kui Jumala Sõna?

Mis on Piibel? Küsimus ei ole asjatu, sest ehkki me seda teame, mis ta on, leidub eri vaateid Pühakirja piiride kohta. Kas apokriivad või apokrüüfid on Piibel, väljaspool Piiblit või moodus­tavad ülemineku Pühakirja ja muu vahel? Selle küsimuse olemasolu näitab, et Piiblit ei tohi kõigest muust maailmast järsult eraldada.

Seega on Piibel Jumala Sõna inimese sõna rüüs ja sellisena on see alati olnud kristlikus kirikus usu aluseks. Väga mõjuka ja võibolla kõige mõjukama protestantliku kiriku Saksa Evangeelse Kiriku veebiseinal on seda selgitatud järgmiselt:

«Piibel on kristliku usu alus. Ta jutustab sellest, kuidas Jumal on ennast inimestele näidanud – kristlased ütlevad ka: kuidas Ta on end ilmutanud. Selle kohta, kuidas Piiblit mõista, lugeda ja tõlgendada, on kristlaste seas erinevaid arvamusi.

Juba kiriku ajaloos oli ammu selge, et Piibel on inimeste kirjutatud. Sellest hoolimata jäid ka reformaatorid ja nende järglased seisukohale, et Piibel on «Jumala Sõna». Tänapäeval ütleb enamik teolooge, et Piibel ei kirjelda tõsiasju, vaid püüab edasi anda, milliseid kogemusi teevad inimesed, kes Jumalat usaldavad.

Selles mõttes on Piibel «Jumala Sõna», et sealt võib Jumalat leida ja avastada. Mõned kristlased usuvad, et Piibel on Jumala poolt «inspireeritud» või lausa dikteeritud. Nad on arvamusel, et iga Piibli sõna on tõene ja iga juhist tuleb järgida.»^[i]

Selles tekstis öeldakse, et Jumala Sõna võib Piiblist avastada kogemuspõhiselt. Piibel vahendab möödunud aja inimeste kogemusi Jumalast. Need kogemused on kahtlemata väga võimsad – muidu ei oleks Raamatute Raamat jäänud aastatuhandeteks kõnetama miljardeid inimesi ning juhtinud loendamatut hulka Jumala juurde.

Kuid Piibel ei ole järsult teistest raamatutest eraldatud. On olemas väga palju usulist kirjandust, mis on inimest puudutanud ja juhatanud Jumala juurde. Mina olen mitu korda lugenud Billy Grahami «Rahu Jumalaga» või Clive Staples Lewise «Lihtsalt kristlust» – kui ainult tuntumaid nimetada. Miks need ei ole Pühakiri, kui nad ometi Jumala Sõna vahendavad, kes juhatab meid Kristuse juurde ja edasi Jumala lähedusse?

Küsimus ei ole asjatu, kui meenutada näiteks Martin Lutheri «Väikest katekismust», kus on öeldud: «Mina usun, et ma omast mõistusest ega väest ei saa uskuda Jeesusesse Kristusesse, oma Issandasse, ega tulla Tema juurde, vaid Püha Vaim on mind kutsunud evangeeliumi kaudu, oma annetega valgustanud, õiges usus pühitsenud ja hoidnud, nõnda nagu Ta kogu kristlikku kirikut maa peal kutsub, kogub, valgustab, pühitseb ja Jeesuses Kristuses hoiab õiges ja ainsas usus.»^[ii] Siit selgub, et on olemas õige usk, seega ka väärusk, ja et kristlik kirik on seal, kus teda hoitakse elus selles õiges usus, mitte suremas väärusus.

Antud juhul aga on oluline, et igal juhul on Püha Vaim see, kes üldse annab meile usu ja toob meid Jumala juurde. Kas see on mingi teine Püha Vaim kui see, kes inspireeris piibliraamatute autoreid? Kahtlemata mitte. – Igal juhul jõuame järelduseni, et Piibel ja muud raamatud ei ole lahutatud järsu eraldusjoonega.

Miks siis tõuseb Piibel esile Pühakirjana? Üks ja sama Püha Vaim toimib paljude raamatute ja jutluste kaudu, äratades usku ja tekitades kohtumisi Jumalaga. Kogemuspõhiselt võib leida ja avastada Jumalat paljudest paikadest.

Piibli teeb Pühakirjaks see, mis on selles erilist ja ainulaadset. «Püha» tähendab midagi, mis on erinev ja eraldatud muust ning kuulub Jumala juurde. Jumal ise on Looja, erinev kõigest oma loodust. «Igal kojal on ju oma valmistaja, aga kes kõik on valmistanud, see on Jumal» (Hb 3:4). Ja kristliku Pühakirja sisu on ainulaadne.

II

Laiemas mõttes võib Jumala Sõna, kes põhjustab kogemusi või aimdusi Temast, leida kõikjal, kus Teda otsitakse, sest Jumal on kõige Looja oma Sõnaga. Kirikuisa Justinus Märter kirjeldab 2. sajandi keskel, kuidas ta noore mehena otsis tõde filosoofide juurest ja avastas sealgi viimaks Jumala Sõna varjusid. Stoiku juurest, keda Jumal ei huvitanud, läks ta Aristotelese suuna ehk peripateetiku juurde, keda huvitas aga peamiselt raha – õppemaks. Pythagorase järglane püüdis õppimise rohkusega eputades tarka muljet jätta.

Justinus oli pettunud ja segaduses, kuid otsis siiski viimaks üles Platoni koolkonna esindaja. «Meie linna oli hiljuti saabunud üks tark mees, kes oli platonistide seas silmapaistev, ja ma veetsin temaga võimalikult palju aega ning tegin iga päev suuri edusamme. Mind köitis väga vaimsete asjade mõistmine ning [platonistlik] ideede vaatlus tõstis mu mõistuse kõrgustesse. Lühikese ajaga arvasin end olevat saanud targaks ja oma rumaluses lootsin peagi näha Jumalat, sest see on Platoni filosoofia eesmärk.»^[iii]

Dialoogis juut Tryphoniga, kes oli põgenenud Bar Kochba ülestõusu ajal sõja jalust Juudamaal (132–135 pKr), meenutab Justinus, kuidas ta Efesose mererannas hingele rahu otsis ja kohtus ootamatult kellegi leebe ja väärika vana mehega, kes oli seal merd vaatamas, sest muretses oma võõrsile seilanud lähedaste pärast, et kas nad juba kusagilt välja ilmuvad. Temalt sai Justinus esimesed juhatused kristlikule usule.

«Kas inimese mõistus võib kunagi näha Jumalat ilma Püha Vaimuta?» küsis vana kristlane.^[iv] «Ammu enne kõiki neid filosoofideks peetavaid mehi elasid teised, nendest vanemad mehed – õndsad, õiglased ja Jumalale meelepärased. Nad kõnelesid jumaliku Vaimu mõjul ja kuulutasid ette tulevasi sündmusi, mis nüüdseks ongi täide läinud. Neid nimetatakse prohvetiteks. Nemad ainsana nägid tõde ja kuulutasid seda inimestele.» Nad väärivad usaldust «vägevate tegude tõttu, mida nad tegid, sest nad ülistasid kõiksuse Loojat, Jumalat ja Isa, ning kuulutasid tema poolt läkitatud Kristust, tema Poega.» Jumala prohvetid rääkisid «ainult seda, mida nad olid kuulnud ja näinud, olles täidetud Püha Vaimuga.»^[v]

Justinus jutustab veel, kuidas see vana mees lahkus ja ta ei näinud teda enam iialgi. Tryphon pidas kuuldut «tühjaks kuulujutuks», kuid jäi viisakaks. Tema kaaslased aga puhkesid pilkavalt naerma, nagu taipamatud inimesed praegugi.^[vi] Mulle meenub ikka, kui seisan Iisraeli väisates Nabluse linnas paigas, kus Jeesus kohtas kaevul Samaaria naist (tollal Sühhar), et Justinus oli sealt pärit – hiljem rändas ta filosoofina ja hukati kristlasena Roomas. «Apostlike isade» hulka kuuluv «Justinuse martüürium» on olemas ka eesti keeles. See juhtus u 165. aastal, mil Igaveses Linnas istus keisritroonil stoik Marcus Aurelius.

Kristluses on ainulaadne sõnum, mida pole üheski filosoofias ega maailma religioonides: „Sõna sai lihaks“ (Jh 1:14). Seda toonitas Justinus oma kahes «Apoloogias» Rooma keisrile. Ta väitis, et kõike head ja mõistlikku maailmas võib siduda Jumala Logosega, kes tegutseb loodu juures. Täiesti erilisena aga tõuseb esile keskne sündmus, kus Jumala Sõna saab lihaks ainusündinud Pojas, keda prohvetid on ette kuulutanud. See on keskseks sündmuseks üldse ja põhjuseks, miks Piibel tõuseb esile teistest raamatutest.

Kas Piibel on Jumala Sõna? Jah, koguni eriliselt, sest kuulutab ainulaadset sõnumit, et Sõna sai lihaks, Jumal sai inimeseks. Mitte kusagil usundite maailmas ega mujal ei ole sellist sõnumit. Jumala Sõna annavad edasi ja usukogemusi äratavad ka teised raamatud, kuid nende aluseks ei ole pealtnägijate tunnistus Jumala inimesekssaamise sündmusest. «Apostlike isade» seas, keda nimetasin, on väga silmapaistvad ka Rooma Klemensi ja Antiookia Ignatiose kirjad. Paulus nimetab Klemensit, kui ta oli Roomas (Fl 4:3). Piiskop Ignatios oli pärimuse järgi kohanud noorena apostleid Antiookias. Tema lugu on väga mõjuv, ta viidi Rooma ja suri märtrina, olles visatud Colosseumis metsloomade ette.

Nimetus «apostlikud isad» ütleb, et need varajased kirikuisad olid kohanud apostleid. Kuid nad ise ei olnud apostlid ehk pealtnägijad. Nende teosed ei kuulu Pühakirja, vaid neid hinnatakse kõrgelt Piibli vahetute naabritena. Apokrüüfilised evangeeliumid ja apostlitelood, mis on alles 2-3. sajandil kirja pandud, on viletsad ajaloolised romaanid asjatundmatute autorite poolt, kes ekslikult arvasid, et neid juhatas Püha Vaim.

III

Jumala Sõnaks teeb inimeste sõnadega kirjutatud Piibli Jumala vahendamine – mitte ainult, et see äratab usulisi kogemusi, subjektiivset jumalatunnetust, vaid see vahendab Jumala ilmutust, Tema ainulaadseid objektiivseid tegusid. Sellest aga, milleks me Piiblit peame, sõltuvad meie kogemused. Kui me ei usu Piiblis kirjeldatud üleloomulikke tõsiasju, siis võib –  ma julgen nii arvata – Pühakiri küll äratada meis jumalakogemuse, kuid see piirdub ainult sisemise sügavama elamusega. Kui jääme Vana Testamendi tasemele ja usume prohvetitele antud üleloomulikke ilmutusi, siis avatakse jumalatunnetuse uus dimensioon. Kui usume Jeesuse Kristuse kaudu toimuvat täielikku ilmutust ja imesid, siis saame täiel määral osa jumalatunnetusest, mida pakub Jumala ilmutus ka välispidises maailmas.

On väga oluline, kuidas me Piiblisse suhtume, et see võiks meie elule võimsat mõju avaldada. Kui me «moodsate inimestena» ei suuda imesid mõistuse nimel uskuda, siis peab see küll väike mõistus olema, mis sellega hakkama ei saa, millega on kõrgema intelligentsiga inimesed läbi sajandite suurepäraselt toime tulnud. Pole võimatu, et tulevased põlved lähevad varasematest – mitte targemaks, vaid hoopis rumalamaks –, sest nad piiruvad materiaalse maailmaga ega ole enam valmis kaugemale kaema, ehkki kaasasündinud võimed selle tarvis on endiselt olemas. See on n-ö kõige kangem usukraam – Jeesuse üleloomulikkus. Päriselt, objektiivse tõsiasjana. Andku Jumal meile vaimset kasvamist!

Kuidas jääb väitega, et Pühakiri on Püha Vaimu poolt inspireeritud? Piibel ise kinnitab seda. Üle 150 korra öeldakse: «Issand ütles Moosesele» (2–4Ms). Prohvetite kaudu kõneles Jumal, sest neile tuli Jumala Sõna ja nad rääkisid Pühast Vaimust kantuna. (Mt 1:22j 2:15,17,23 22:43 Mk 12:36 Ap 1:16 4:25 28:25 2Pt 1:20j). Seepärast Jeesus ei lubanud Pühakirjast täpikestki tühistada (Mt 5:17j Lk 16:17 Jh 10:35). «Kõik peab täide minema, mis Moosese Seaduses ja Prohvetites ja Psalmides minu kohta on kirjutatud» (Lk 24:44j). Pühad kirjad ning Mooses «tunnistavad minust» (Jh 5:39,46). Ka Pauluse sõnul on Piibel inspireeritud: «Kogu Pühakiri on Jumala sisendatud (theopneustos)» (2Tm 3:16).

Uue Testamendi teosed on samuti Püha Vaimu poolt inspireeritud. Jeesus andis jüngritele edasi Jumala sõnu, nagu Isa teda õpetas (Jh 7:16 8:26jj 12:49j 14:10,24 17:8) ja käskis neid õpetada teistele (Mt 28:20). Taevast jätkab Jeesus õpetamist Püha Vaimu või Isa Vaimu kaudu (Mt 10:20 Lk 10:16 12:12 Jh 14:26 15:26j 16:13). Paulus tunnistab enda kohta: «Kui te meie käest saite kuulda Jumala sõna, siis te ei võtnud seda vastu mitte inimeste sõnana, vaid sellena, mida see tõepoolest on – Jumala sõnana» (1Ts 2:13). Ta ütleb: «Minus räägib Kristus» (2Kr 13:3; vrd Gl 1:11j) ja mainib ilmutusi Vaimu läbi, kes tuleb Jumala sügavusest ja õpetab jumalikke sõnu (1Kr 2:7–13). Korduvalt kõlab Piiblis väljend: «Vaim ütleb» (Ap 8:29 10:19 11:12 1Tm 4:1 Hb 3:7 Ilm 2:7,11,17,29 3:6,13,22 14:13).^[vii]

Teisisõnu on Pühakiri inspireeritud ehk Vaimu juhtimisel valminud. See ei toimunud raamatut taevast mürtsuga alla visates, vaid jätkuva protsessina isikuid mõjutades. Mõeldes sellele, et kõik Jeesust näinud inimesed ei olnud võimelised teda mõistma ja mälestusi üles kirjutama, tuleb rääkida spetsiaalselt Pühakirja inspireerimisest Jumala poolt. Kõigil kaasaegsetel oli oma pilt Jeesusest: Kaifasel ja Hannasel vaenulik, Pilatusel sõbralikum, Juudal äraandlik jne. Ainult apostlid said Jeesuselt spetsiaalset õpetust ja ainult nendest lähtuvalt pandi kirja tekstid, mis hiljem koguti Uude Testamenti. Jumal saab meile anda usku ja inspiratsiooni niipalju, kui oleme suutelised vastu võtma – väljavalitud apostlitele sai osaks väljavalitute inspiratsioon. Jah, tõesti, Pühakiri on Püha Vaimu poolt inspireeritud.

Kahtlemine Piibli autoriteedis algab mitteuskumisest, et üleloomulik sekkumine ja jumalikud imed on võimalikud. Ja imedesse mitteuskumine algab elavasse Jumalasse Loojasse uskumise taandumisest või ähmastumisest. See on meile eluaegne ülesanne, et kasvada usus tugevamaks ning saada südames puhtamaks – ka selleks, et Piiblit sügavamalt mõistma hakata. Püha Vaim, kes on inspireeritud Pühakirja ja andnud meile usu, tahab meid edasi inspireerida, kasutades selleks Pühakirja – laskem tal teha seda. On vana tõde, et Pühakirja saab mõista ainult selles Vaimus, milles ta on kirjutatud – Pühas Vaimus!

IV

Viimaks mõned osutused sellele, kuidas lugeda Piiblit, et see meie ellu võiks tuua Jumala Sõna. Kas Jumala Sõna on «kes» või «mis»? «Kes», sest Jumal elab. Kas Piibel on Jumala Sõna? Jah. Kas Pühakiri on siis samuti «kes»? Paberist raamatuna on ta «mis» – aga meil tuleb tundma ja tajuma õppida, et temaga koos on «kes», sest Jumal ise on kohal Piibli lugemisel. Või nagu juudid ütlevad: Jumala šehina ehk «kohalolek» on seal kohal. Jumala «šehina» oli kohal Iisraeli kõrberännakul, Jeruusalemma templis ja praegu Nutumüüris – meie jaoks ülimal viisil Jeesuses Kristuses ja viimaks igal piiblilugemisel.

Lõpus tsiteeriksin veel ühte dominikaani munka, kes elas 15. sajandi lõpul ja keda on nimetatud Itaalia reformaatoriks – Girolamo Savonarola. Ta korraldas oma sütitavate kõnedega Firenze keskväljakul «edevuse tuleriida», kuhu rahvas tõi põletada mõttetuid luksusesemeid. Hiljem hukati ta sealsamas, kuid teda austavad pajud katoliiklasedki. Ehkki ta läks mõnes asjas liiga äärmuslikuks, on tema sõnad Piibli kohta selged:

«Keegi ei suuda mõista Pühakirja, olgu ta õpetatud või õpetamata, kui tal puudub valgus, millest see on lähtunud ja millest see sõltub. Seepärast lähenege Pühakirjale kõik puhta südamega. See, mis kõneleb kõige kõrgematest asjadest, nõuab suurt vaimset keskendumist. Kes tahab sellest lahkuda õnnistatult, jätku oma patud ja kõik maised mõtted ning asugu üksildases kambris usu ja alandlikkusega uurimise juurde, pärast seda kui on Jumala poole palvetanud. Palve väe läbi, ülalt tuleva valgusega valgustatuna, jõuab ta õige arusaamiseni. Ta tunneb endas seda, mida on lugenud, kui proovib Pühakirja saladuste väärtust heade tegude kaudu, mida ta teeb. Selgemini kui õpetlaste seletustest tuleb talle mõistmine sellest kõrgeimast valgusest, ja tema kogemused saavad kanaliteks, mille kaudu see valgus temani voolab. Ärgu ta ainult lugegu kiirustades. Tähelepanelikult pangu ta tähele iga sõna. Kindla usaldusega uskugu ta kõige loetu tõde, sest selle on sisendanud Tema, kes ei saa kunagi eksida.»^[viii]

On olemas veel mõned juhised, millele võib tähelepanu pöörata. Tuleb uskuda iga Piibli sõna, muidu kaob Pühakirjast vägi! See, et Pühakirjal on inimlik pool ja inimlik on alati konarlik ja piiratud, ei pea meid kogu aeg häirima. Jumal suutis kasutada inimeste vastuvõtuvõimet ja -sõna, et edasi anda piisava selgusega oma Sõna – ja Sõna on sama eksimatu kui Jumal. Meil ei tule ühegi silbi juures kahelda Jumala võimes seda teha! Jumal oskab oma eksimatu Sõna siduda eksimatul viisil eksliku inimese sõnaga – nii et terviksõnum on vaieldamatu, ehkki inimlikkust üksi vaadates võidakse avastada puudusi.^[ix]

Ning lõpuks: Piibel saab mõistetavaks siis, kui lugejal tõuseb armastus südamesse. Kirikuisa Augustinus ütles «armastus», vennastekogudusest lähtunud moodsa usu- ja religiooniteaduse isa Friedrich Schleiermacher kasutas sõna «tunne» – mõeldud on südame sügavusse ulatuvat intuitiivset tunnetust välispidisest Jumala Vaimust. Jumala Sõna saab meie poolt vastu võetuks samal moel – sellest annavad märku sügav tunne, tunnetus ja armastus, mis meis tärkavad. Süda peab hakkama põlema, nagu Emmause jüngritel.^[x]

Igasugust piibliteadust ja piibliseletust juhib alati miski – usk või uskmatus, armastus või selle puudumine – ja vastavalt sellele, millest lähtutakse, tehakse erinevad järeldused. Meie praegust küsimuseasetust arvestades saab Pühakirjas Jumala Sõna ära tunda ainult õige usk – ja armastus Jumala vastu, mitte kriitika ind. See, millele sa jätad viimase sõna, näitab, mida sa armastad –  ja milline on sinu tegelik usk või religioon.

«Siis Jeesus ütles neile kaheteistkümnele: «Kas ka teie tahate ära minna?» Siimon Peetrus vastas temale: «Issand, kelle juurde me läheme? Sinul on igavese elu sõnad, ja me oleme uskunud ja tundnud (!), et sina oled Jumala püha!»» (Jh 6:67-69).

Teesid.

1. Jumala Sõna ja inimese sõna Piiblis
2. Ajalooline teave ja ilmutatud Piibel
3. Kas Piibel on ikka veel inspireeritud?
4. Usk Sõnasse ja Piiblis kahtlemine.
5. Püha Vaimu roll Piibli mõistmisel

[i] Evangelische Kirche in Deutschland (EKD): https://www.ekd.de/Bibel-10807.htm).

[ii] Martin Luther, Väike katekismus. Teine peatükk: usust. Kolmas õpetus: pühitsus.

[iii] Justinus, Dialoog juut Tryphoniga II, 3–6.

[iv] Justinus, Dialoog juut Tryphoniga IV, 1.

[v] Justinus, Dialoog juut Tryphoniga VII, 1–3.

[vi] Justinus, Dialoog juut Tryphoniga VIII, 4 jne.

[vii] Arne Hiob, Aegumatu Piibel. Ülevaade õpetusest ja ajaloost. Tallinn 2025: 54–56.

[viii] Girolamo Savonarola, Die erwecklichen Schriften. Stuttgart 1839: 116–117; vrd Friedrlich Oehninger, Ristikoguduse ajalugu omas käekäigus läbi aastasadade. Tallinn 1908: 212.

[ix] Arne Hiob, Luterliku dogmaatika alused. Tallinn 2013: 84.

[x] Augustinus, Jumalariigist (De civitate Dei) X, 3; Friedrich Schleiermacher, Religioonist. – Uuema evangeelse teoloogia põhitekstid. Tartu 2013: 107–122.

Filippo Tommaso Marinetti kuulutas 1909. aastal, et uue ajastu ilu ei ela enam marmoris, vaid mootoris. Futurismi manifestis kinnitas ta, et mürisev võidusõiduauto on kaunim kui Samothrake Nike. Selle esteetilise provokatsiooni eesmärk oli ümber korraldada inimese kogu vaimne elu. Futuristide meelest tuli mineviku pühapaigad – muuseumid ja raamatukogud – kuulutada üleliigseteks hauakambriteks ning asendada aeglus ja mälu kiiruse, jõu ja müraga. Sama innuga jõuti hiljem isegi pastani, futuristliku kokakunsti silmis toitis see roog üksnes loidust, raskepärasust ja minevikku klammerdumist. Masinaajastu inimene pidi teistmoodi liikuma, sööma, tundma ja mõtlema.

Inimkonna ajaloos on ikka ja jälle kordunud sama asjade käik. Iga uus tehnoloogia või ühiskondlik muutus kipub seniseid vaimseid ja eetilisi alustalasid hoobilt aegunuks kuulutama. Raudtee lühendab küll teekonda, ent ei muuda tõe, õiguse ja ligimesearmastuse olemust. Telegraaf kiirendab sõnumi edastamist, andmata sellele uut tähendust. Täpselt samamoodi avardab labor küll meie võimet ümbritsevasse sekkuda, kuid jätab ometi vastamata küsimusele, kelleks inimene on loodud.

Kui kirikult oodatakse õpetuse remontimist

Kirikult oodatakse muutunud oludes sageli õpetuslikku kohandumist. Selles ootuses on oma tõetera – arusaamad elu pühadusest, soolisusest ja seksuaalsusest on tänapäeva teaduses ja kultuuris kohati muutunud ning kirik ei tohi vältida ebamugavaid arutelusid. Kirik ei kaitse tõde sellega, et sulgeb ümbritseva ees lihtsalt silmad. Viljatusravi, surrogaatemadus või elulõpu meditsiinilised valikud ei kao kuhugi, kui nende puhul vaid vagasid sõnu pomiseda. Nõnda ei saa ka seksuaalsusest ja soolisusest enam kõnelda, justkui elaks kirik ühiskonnast hermeetiliselt eraldatud kambris.

Pinge tekib aga seal, kus ümbritsevate muutuste omaksvõtt muutub nõudmiseks kogu õpetust remontida. Inimese tehnoloogiline võimekus ja moraalne õigustus ei kuulu samasse kategooriasse. Kui teadus ja meditsiin vastavad eeskätt küsimusele, mida inimene suudab teha, siis teoloogia ja moraal küsivad endiselt, mida inimene tohib teha, milleks ta on loodud ja mis teda inimesena määratleb. Ühestki tehnilisest võimalikkusest ei kasva veel moraalset kohustust; samuti ei tähenda mõne nähtuse või arusaama levik ühiskonnas, et kirik peaks selle kohe õpetuslikult omaks võtma, nagu ei kaasne ka keele muutumisega vajadust redigeerida ilmutuse enda mõtet. Maailma kirjeldamine ning selle tähenduse mõistmine Jumala ees on kaks erinevat tegevust. Neid ei tohi omavahel segi ajada, kui me just ei soovi anda laborile katekismuse koostamise õigust.

Ent kirik peab hoiduma ka vastupidisest kiirustamisest. Iga teaduslikult kõlav väide ei tohiks muutuda automaatselt kiriklikuks normiks. 19. sajandi lõpul hoiatasid mõned arstid tõsiselt, et jalgrattasõit, eriti naiste puhul, võib põhjustada niinimetatud «jalgrattanägu» ja moonutada naiselikkust. Jalgratas polnud neile tohtritele ainult liikumisvahend, vaid lausa antropoloogiline hädaoht. Kui kirik oleks selle diagnoosi omaks võtnud ja jalgrattasõidu kõlbeliseks eksimuseks kuulutanud, tulnuks hiljem paturegistrist vaikselt eemaldada nii sadul, pedaalid kui ka kelluke. Kui kirik muudaks oma moraaliõpetust iga ajastu meditsiiniliste või kultuuriliste meeleolude järgi, vajaks ta varem või hiljem kustutuskummi peaaegu sama sageli kui Pühakirja.

Kiriku ülesanne ei ole muutuda futuristlikuks usulahuks, mis õnnistab pimesi iga uut tehnilist võimalust või ajastu meeleolu, uskudes, et uus on juba iseenesest õigem ja parem. Ent sama ohtlik on taanduda paanikas moraaliministeeriumiks, mis tembeldab iga uudsuse kohe patuks, peljates kõike, mida ei osata traditsiooniga siduda. Mõlemad äärmused reedavad vaimset väsimust ja hirmu – ühel juhul kartust ajast maha jääda, teisel juhul pelgust maailma ees.

Eristamise oskus

Kiriku tõeline kutsumus on eeskätt eristamine – sügav ja palvetav vaagimine. Alati on kergem vooluga kaasa minna või hukkamõistvat turmtuld anda, sest nii vabaneb inimene kohustusest päriselt mõelda. Ent just selles rahulikus ja vankumatus, Pühakirjast ning traditsioonist lähtuvas eristamisvõimes seisneb teoloogilise mõtlemise tõsidus.

Eristamine tähendab oskust märgata, kus tehniline edusamm teenib ligimesearmastust ja kus taandab inimese vahendiks. Sama kainelt tuleb hinnata mõttevoole, mis saabuvad kirikusse progressi, õigluse või kaastunde nimel, kuid nõuavad vaikimisi, et kirik kohandaks oma õpetuse ajastu vaimuga. Kirik ei saa pidada iga tehnilist võimalust Jumala tahte märgiks ega iga uut ideoloogilist tundepuhangut Püha Vaimu hääleks. Oskus vaagida, aega anda ja eristada saab toetuda vaid Pühakirjale, apostlikule usule, kiriku traditsioonile, palvele ja Kristuse tõotusele, et tema Vaim juhib kirikut tõesse. Just see hoiab kirikut sulgumast omaenda müüride vahele, kus kardetakse iga uut tuulepuhangut, või muutumast läbikäiguhooviks, kus ta unustab oma ülesande olla maailmale valguseks ja soolaks.

Siit saabki alguse sügavam eksitus – muutust ei võeta enam üksnes kirjeldusena, vaid mõõdupuuna. Maailma muutumises pole iseenesest midagi uut. Ohtlikuks läheb lugu siis, kui ühiskondlike olude, tehnoloogia ja inimeste enesemääratluse teisenemisest hakatakse järeldama, et koos nendega peavad muutuma ka inimelu kandvad alusväärtused. Nii muutub olukorra kirjeldus kohustuslikuks normiks ning ilmutus ei valgusta enam ajastut, vaid ajastu hakkab ilmutust ümber tõlgendama.

Selline loogika lõpeb sageli absurdiga. Itaalia futuristid uskusid omal ajal, et masinaajastu ei nõua üksnes uusi transpordivahendeid ja uut kunsti, vaid lausa uut inimest. Kui tehnoloogia areng inimest liigselt pimestab, hakkab see peagi dikteerima ka tema moraali ja väärtushoiakuid. Tänapäeval kordub seesama kiusatus mitte enam kunsti, vaid otseselt piiblitõlgenduse tasandil – sotsiaalteadusi ning identiteedi, haavatavuse ja võimusuhete ümber kujunenud mõisteid ei võeta enam kirjeldava abivahendina, vaid need tõstetakse kohtunikuks, mille ees ilmutus peab end õigustama.

Kui see samm on kord tehtud, tekib peaaegu paratamatult järgmine kiusatus – hakata otsima Piiblist analoogiaid, mis näiksid seda uut mõõdupuud tagantjärele õigustavat. Just siin tuuakse sageli esile verivorsti, vereülekande ja orjuse näited. Nendega püütakse luua muljet, justkui õpetaks Piibel meid ajastu muutudes kõiki oma norme ümber tõlgendama ning justkui võiksime seetõttu samal viisil heaks kiita ka sugude paljususe idee või uued seksuaaleetilised normid. Selline järeldus põhineb aga valel analoogial. Verivorsti söömise keeld kuulub muistse Iisraeli ajutiste rituaalsete puhtusreeglite hulka. Nagu Luther rõhutas, ei ole Iisraelile antud tsiviil- ja kultussätted kristlastele enam siduvad. Neid sätteid ei saa aga samastada Jumala igavese moraaliseaduse ega loomiskorraga. Seetõttu ei ole vana aja puhtusereeglid ega orjuse reguleerimine samal kaalukausil küsimustega, mis puudutavad inimese loomist, keha tähendust ning mehe ja naise vahekorda. Niisiis ei tähenda vereülekande ega verivorsti lubamine, et kirik peaks kergekäeliselt ümber kirjutama ka inimese soo ja seksuaalsuse teoloogiat. Verivorst ei muuda loomiskorra teoloogiat ega selle söömine õigusta arusaama sugude paljususest.

Orjuse näide nõuab veelgi selgemat eristust. Erinevalt kultuslikest toidukeeldudest on orjus langenud maailma rikutud kord. Pühakiri ei õigusta orjust kui Jumala loomiskorda või inimese algset kutsumust. Piibel kõneleb maailmast, kus patt on inimsuhted juba moonutanud. Tolleaegses ühiskonnas püüti kurjuse ilminguid piirata, et need ei muutuks veelgi julmemaks. Nagu Jeesus nentis lahutuse kohta, lubati mõndagi üksnes inimese kõva südame tõttu, ehkki algul ei olnud see nõnda (Mt 19:8). Just siin tulebki eristada seda, mida Jumal loomiskorras loob ja õnnistab, sellest, mida ta rikutud maailmas üksnes talub ja ohjeldab. Seetõttu kasvas ka kristlik orjusevastane hoiak välja just Pühakirja sügavamast lugemisest, selle seesmisest loogikast, mitte soovist piiblitekstist eemalduda ja otsida kõrgemat teadmist mujalt. Üksikud orjust reguleerivad kirjakohad ei suuda tühistada Piibli keskset tunnistust inimese jumalanäolisusest, Iisraeli vabastamisest orjapõlvest, prohvetite õigluse nõudest ja Kristuses ilmunud osadusest, kus ei ole orja ega vaba. Evangeelium ei pühitse orjuse olemust, vaid lõhub selle seestpoolt. Just seetõttu ei saa orjuse näidet kasutada alusena iga teise normi ümberhindamiseks. Kurjuse ohjeldamine ja loomiskorra järgimine ei ole sama asi.

Seadus ja evangeelium, tõde ja arm

Küll aga lähtub abielu loomiskorrast. Inimene luuakse meheks ja naiseks ning see liit seisab algusest peale Looja õnnistuse all. Abielu ei ole ajutine kultuseseadus ega pattulangenud maailma sotsiaalne paratamatus nagu orjus. See on Jumala seatud kord, mis ulatub tagasi loomise algusesse ja kuulub inimese algse tervikliku seisundi juurde. Apostlikus õpetuses on abielu ka suur saladus, mis osutab Kristuse ja kiriku vahekorrale (Ef 5:32). Seetõttu ei saa abielu meelevaldselt siduda puhtusreeglite või orjuse reguleerimisega, justkui oleksid need teoloogiliselt samaväärsed. Kui loomiskord asendatakse ajastule kohandatud printsiipidega seetõttu, et me ei järgi enam Iisraeli toiduseadusi, siis ei kuku kokku üksnes üks eetiline seisukoht, vaid kogu Pühakirja lunastuslooline tervik.

Aga küsimus ei piirdu üksnes loomiskorra ega lunastuslooga. Siin on kaalul ka see, kuidas kirik inimest hingehoius kohtab. Luterlik hingehoid toetub seaduse ja evangeeliumi vahekorrale. Kui patt jäetakse õige nimega nimetamata, kaotab seadus oma paljastava jõu ning seeläbi jääb ka evangeelium ilma oma vabastavast väest. Asemele astub uinutavalt leebe hoiak, mis püüab valusat haava puhastamise asemel kinni katta. Haav, mille olemasolu ei tohi enam tunnistada, ei parane seetõttu kiiremini. Kristlik hingehoid toob inimese tõe ette ja juhib ta sealt edasi armu juurde. Seadus toob haiguse ilmsiks, mitte ei purusta inimest; evangeelium aga toob Kristuses tõelise tervenemise, keeldudes haigust ümber nimetamast. Selgete piiride tõmbamine verivorsti, orjuse ja abielu vahele ei ole seega pedantne õpetuslik harjutus, vaid kristliku mõtlemise tervise küsimus. Kui kirik kaotab eristusvõime, muutub ta hoolivuse sildi all ebamääraseks. Hägusus ei ole halastuse kõrgem vorm, sest see jätab inimese ilma nii tõe teravusest kui ka armu lohutusest.

Verivorst ei ole abielu. Orjus ei ole loomiskord. Tõeline armastus ei tühista tõde, vaid seob ja ravib haavu tõega.

Tänapäeva moraalne segadus ilmneb sageli üksikute vaidlusena väärtuste, identiteetide ja kommete üle. Viimselt on aga tegemist palju sügavama vastuoluga. Me ei ole eri meelt mitte üksnes selles, kuidas peaksime elama, vaid selles, millises tegelikkuses me üldse elame. Vaidlus pole peamiselt mitte moraali üle, vaid eksistentsi puudutav: kas tegelikkus on miski, mis meile antakse, või miski, mille inimene ise loob?

Kristlik vastus on üheseltmõistetav. Maailm ei ole juhuste kokkulangemise tulemus ega inimese enda projekt, vaid Jumala hea loomistöö. Loomine ei ole pelgalt usutunnistuse esimene osa, vaid kogu tegelikkuse alus. Sellest lahtiütlemine toob alati kaasa tõsised probleemid.

Loomisloo järgi on maailm olemas sellepärast, et Jumal tahtis seda. Olemine ei ole vältimatus, vaid Jumala and. Kogu loodu sõltub Jumalast. Seetõttu pole tegelikkus mitte kaos, mida saab enda tahtmist mööda kujundada, vaid süsteemne tervik, kus asjadel on koht, piirid ja eesmärk.

Sellest tulenevalt pole hea ja kurja puhul küsimus selles, mida keegi arvab. Jumal peab kogu oma loodut heaks ning see «hea» olemine kuulub lahutamatult tegelikkuse juurde. See ei sünni enamusotsusega või kultuuriliste kokkulepetega. Mitte moraal ei loo tegelikkust, vaid tegelikkus loob moraali.

Loomise valguses ei ole inimene kõige mõõdupuu. Ta on väärtuslik, aga mitte piirideta – eriline, aga mitte iseseisev. Talle on antud loomus ja eesmärk, mida ei saa pöörata teistpidi ilma tagajärgedeta. Tõelist õnne ei saavutata mitte piiride puudumisega, vaid kooskõlas tegelikkusega.

Sellepärast kuulub ka inimeseks olemise juurde ka kehalisus. Inimeseks olemine ei ole pelk teadvus, mille saab lahutada füüsilisest olemasolust. Kehalisus on loodud, hea ja tähenduslik. Sellest tulenevalt kuulub Jumala loomistöö ning inimese põhistruktuuri juurde ka soolisus. Mehelikkus ja naiselikkus ei ole kultuuriline kokkulepe, vaid osa loodud tegelikkusest.

Loomislugu õpetab, et piirid ei ole mitte vaenlased, vaid headuse eeldus. Jumal lahutab valguse pimedusest, maa vetest, töö puhkusest. Need piirid ei tee elu mitte vaesemaks, vaid teevad selle võimalikuks. Samal põhjusel lähtub moraal loomisest. Õige ja vale ei saa algust mitte ühistest otsustest, vaid tegelikkuse ülesehitusest. Moraal on universaalne ning ajaliselt püsiv, kuna kõik inimesed on loodud Jumala näo järgi.

Sellepärast ei tähenda tõeline vabadus mitte piiride puudumist, vaid elu vastavalt loodud tegelikkusele. Vastuhakk loomisele ei tee mitte vabaks, vaid lõhub. Patt ei ole süütu «oma tee rajamine», vaid alati hävitav jõud, kuna see vastandub loomises antud Jumala eesmärgile ning kogu tegelikkusele.

Loomise reaalsust eitades satub inimese loomus pimedusse, moraalne alus kaob ning Jumala käsud hakkavad tunduma meelevaldsetena. Tänapäeva moraalne tohuvabohu on tegelikkuse põhiolemuse unustamise loogiline tagajärg.

Sellepärast pole oluline mitte see, kas arusaamine loomisest on meie ajaga sobiv. Oluline on, kas meie aeg ühildub loomisega.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal