Ajaloolased on juba ammu märkinud, et 15. sajandi lõpukümnenditel ja 16. sajandi alguses tunnustati üldiselt kiriku põhjaliku reformimise vajadust alates «peast kuni iga liikmeni», kuid puudus üksmeel selles, mida see reform peaks sisaldama.[1] Selle tulemusena tekkisid erinevad reformatoorsed liikumised, milles etendasid oma rolli erinevad faktorid, nii poliitilised, sotsioloogilised, majanduslikud kui eklesioloogilised ja teoloogilised. Ühel juhul välditi reformipüüetes algselt mistahes viidet «protestantismile», kuna peeti vajalikuks lahku lüüa vaid Roomast ja paavstlusest, säilitades samas nii palju kui võimalik Rooma kiriku liturgiat ja traditsioone. Mujal erines reformaatorite tegevus niinimetatud katoliiklikest[2] ladestustest puhastamisel üsna suurel määral, tähendades mõnel pool lausa vanakiriklike usutunnistuste kõrvale heitmist ja naasmist ad fontes eeldatava algkristliku lihtsuse juurde. Tänapäeval võib erinevaid reformatsiooniliikumisi küllap õigusega klassifitseerida «konservatiivseks» või «liberaalseks», vähemalt osaliselt, kuna nendega kaasnesid olulised poliitilised ja sotsioloogilised kaalutlused. Ja kui iga liikumise kohta, sõltumata selle suurusest ja eesmärgist, ei saagi kasutada silti «sektantlik», siis mõiste «sekt» kasutamine on küll omal kohal. Tänapäeva inglise keeles tähistavad sõnad «sektantlik» (sectarian) ja «sektantlus» (sectarianism) ebaratsionaalset ja põhjendamatut vaenu mõnikord väga erinevate ja teistel juhtudel väljasseisjate jaoks peaaegu eristamatute inimrühmade vahel, mis avaldub vägivalla- ja terroriaktides. Kuid «sekti» (sect) liikmed ei pruugi tingimata olla vägivaldsed. Kui mingit inimrühma nimetatakse sektiks, tähendab see ainult seda, et nad esindavad tervikust teadlikult välja võetud «sektorit».

Kuid nii reformaatorid, kes koostasid ja kogusid kokku kirjutised ja individuaalsed usutunnistused, mis võeti 1580. aastal ilmunud Konkordiaraamatusse, kui ka jutlustajad ja õpetajad, kes seda usku õpetasid, ja usklikud, kes seda tunnistasid, ei käsitanud oma tegevust kiriku reformimisel ei konservatiivse ega liberaalsena ega oleks kunagi nõustunud süüdistustega sektantluses. Sektant valib kogu tõest välja vaid osa – sektsiooni – ja sekt sünnib siis, kui mingi osa eraldub või lõikab end muul viisil ära tervikust, millesse ta varem kuulus. Sekti usutunnistus on manifestatsioon, selles õigustatakse mässumeelselt eraldumist või eraldi ja lahus olemist ning tuntakse sellest rõõmu. Kuid luterlikud usutunnistajad ei oleks nõustunud sellega, kui nende usutunnistust oleks peetud taoliseks mässuavalduseks. Nad kõnelesid endast avalikult ja eraviisiliselt kui katoolsetest kristlastest. Sugugi mitte ebatüüpiline pole Johann Brenzi seisukoht, kes oma kirjas volitab dr Johannes Bugenhagenit Schmalkaldia artiklitele (1537) alla kirjutama sõnadega: «…ma olen seisukohal, et kõik need [artiklid] on kooskõlas pühakirjaga ning tõelise ja ehtsa katoolse kiriku arvamusega.»[3]

Reformaatorite ja järgmiste sugupõlvede konfessorite väide oli ja on, et nad ei ole lahku löönud katoolse kiriku autentset õpetusest ja kirikukorrast, mistõttu nad ei ole iialgi lahkunud Kirikust, kuigi Rooma väidab vastupidist.

«See on lühidalt öeldes kokkuvõte õpetusest, mida meie kirikutes õige kristliku kasvatuse ja südametunnistuse lohutamise, aga ka usklike parandamise eesmärgil jutlustatakse ja õpetatakse,» ütleb Melanchthon Augsburgi usutunnistuse (CA) I osa lõpus. «Kuna see põhineb selgelt Pühakirjale ja ei ole, nii palju kui on kirikuisade kirjutistest võimalik välja lugeda, vastuolus ka üldise kristliku, isegi mitte Rooma kiriku õpetusega, siis me arvame, et meie vastased peavad ülalnimetatud artiklites meiega nõustuma.» Saksakeelne tekst räägib nii ida kui lääne kirikust – «gemeiner christlichen, ja auch romischer Kirchen» –, kuid ei kasuta mõistet «katoolne», kuna see pole saksakeelne sõna.^[4]

Niisiis deklareeris Melanchthon, nagu ka Saksi ja Lüneburgi hertsog, Anhalti vürst, Brandenburgi markkrahv, Hesseni maakrahv ja teised Augsburgi usutunnistusele allakirjutanud, et nad usuvad, õpetavad ja tunnistavad oma kirikutes, et nad ei ole katoolse kiriku (s.t kogu kiriku) usust ja usutunnistusest lahku löönud.

Tõendamaks oma usu ja usutunnistuse järjepidevust, kinnitatakse Augsburgi usutunnistuse I artiklis üksmeelset õpetust, et on olemas ainult üksainus jumalik olemus ja selles on kolm isikut, nii nagu Nikaia kirikukogu tunnistab. Kuigi CA ladinakeelne tekst räägib Nikaia kirikukogu määrusest (decretum) ja saksakeelne otsusest (Beschluss), ei rajane CA kirikukogude, sinodite või piiskoppide ilmeksimatutele õpetusotsustele või kaanonitele, nagu Luther kümmekond aastat hiljem kirjutises Von den Konziliis und Kirchen (1539) üksikasjalikult selgitas.^[5] Vastupidi, see on rajatud veendumusele, et meetod, millega kirikukogu isad oma seisukohti sõnastasid ja mis päädis pärast hoolikat kaalutlemist usutunnistuse teksti vastuvõtmisega, oli Jumala silmis õige ja hea. Kirikukogu otsused ja usutunnistus ei sündinud ju dialoogist või mõttevahetusest või katsetest jõuda kaasaegsete mõttevoolude alusel konsensusele selles, mida võiks ja peaks ütlema Jumalast, Jeesusest, eriti aga Jeesuse suhtest Jumala ja inimkonnaga, ega sõnastatud pärast üksmeele saavutamist diplomaatilist ühisdokumenti, mis sisaldanuks läbirääkimiste käigus väljendatud positiivseid mõtteid. See ei olnud edukate läbirääkimiste tulemus, kui eeldada, et läbirääkimiste teel jõutakse kokkuleppele, nii et kõik osapooled lahkuvad võitjatena. Seal ei esitatud üleskutseid heita minevik kõrvale ja järgneda ainult Vaimule, kuhu iganes Ta peab vajalikuks juhtida. Ei, piiskopid ja keiser tahtsid vaid selgesõnaliselt väljendada seda, mida kirikus oli alati usutud, õpetatud ja tunnistatud, kuna see usk, õpetus ja usutunnistus pärines prohvetite, apostlite ja evangelistide tunnistusest ja Kristuse tunnistusest enda kohta.

Hiljem, 4. sajandil esitas Lerinumi (Gallia) Vincentius katoolsuse definitsiooni, lähtudes horisontaalsest ja sotsioloogilisest dimensioonist: «[Katoolne on] see, mida on alati, kõikjal ja kõigi poolt usutud».^[6] Kuid Nikaia usutunnistuses ja selle Konstantinoopoli kirikukogul täiendatud versioonis on esikohal vertikaalne dimensioon. Jumal kõneleb esimesena ja katoolne kirik tunnistab sellest. Samamoodi väljendub Konkordiavormeli üks autoritest Martin Chemnitz oma teoses «Trento kirikukogu hindamine», defineerides katoolsust järgmiselt: «See, mis on alati, kõikjal ja kõigi usklike poolt pühakirja alusel kindlalt heaks kiidetud.»^[7]

Usutunnistajate väidet oma usu ja usutunnistuse katoolsuse kohta korratakse Augsburgi usutunnistuse lõpuosas. Märgitakse, et paavstikirikus on juurutatud väärkasutused, mis moonutavad katoolset usku ja usutunnistust, kuid konkreetselt nimetatakse vaid karika keelamist kõigile peale preestri; vaimulike kohustuslikku tsölibaati (ka nende suhtes, kel pole karskuse andi); missa muutmist inimlikuks ohvritalituseks, kuigi tegelikult Jumal teenib missal oma rahvast; nõude kehtestamist erapihil, et pihiline peab loetlema kõik oma patud; kultustalitusena kohustusliku paastumise sisseviimist; kloostritõotuste kehtestamist ja arusaama juurutamist, et kloostrielu on Jumalale meelepärasem viis teenete kogumiseks kui muud kutsealad; piiskoppide lahtiütlemist teenimisametist, milleks nad on ordineeritud, ja kirikliku võimu häbitut kuritarvitamist. Augsburgi usutunnistuse lõpuosas märgitakse, et kirikus on veel teisigi väärnähteid, mille üle konfessorid tahaksid kurta, kaasa arvatud indulgentsid, palverännakud, ekskommunikatsiooni kuritarvitamine, kogudusevaimulike õiguste rikkumine ja muudki asjad, kuid:

«…me rääkisime ainult neist küsimustest, mida me pidasime vajalikuks nimetada ja käsitleda, et oleks paremini mõistetav, et meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus Pühakirja või katoolse kristliku kirikuga. Sest on ju päevselge ja kõigile teada, et me oleme suutnud ülima hoolikuse ja Jumala abiga (see on öeldud igasuguse kiitlemiseta) vältida olukorda, et mõni uus ja jumalatu õpetus meie kirikutesse tungiks ja võidule pääseks.»^[8]

Väide katoolsuse kohta oli osaliselt kaitsemanööver. Wilhelm Maurer on märkinud, et Melanchthon ja tema kaastöölised kohtusid 1530. aasta mais iga päev, et keisrile ja riigipäeva roomameelsetele saadikutele esitamiseks mõeldud usutunnistuse teksti viimistleda ja tuua esile selle katoolne iseloom.^[9] Tuleb aga tähele panna, et kaitsemanööver ei ole sama, mis tüssamine. Maurer ei väida, et katoolsusele rõhudes oleksid reformaatorid kuidagi pehmendanud, modifitseerinud või kahjustanud oma õpetuslikku positsiooni. Augsburgi usutunnistuse sissejuhatuse teises mustandis, mis valmis arvatavasti Melanchthoni ja Saksi kantsler Bruecki koostöös, öeldakse, et usuküsimustes ollakse hoolikalt uurinud pühakirja ja «sellest lähtuvat kristliku religiooni tõde».^[10] Tegelikult on kõik sissejuhatuse mustandid kirjutatud lähtudes deklareeritud järjepidevusest möödunud aegade kirikuga.

Augsburgi usutunnistus on katoolne, kuna see on katoolse kiriku usutunnistus, mille on avalikult esitanud kiriku pärast muret tundvad inimesed, olles hoolikalt tundma õppinud pühakirja ja sellega kooskõlas olevat õpetust. Luther väitis oma töös Ps 20 kohta 1519. aastal: «Mulle ei saa ette heita, et ma olen kahjustanud puhast ja katoolset usku».^[11] 1521. aastal valminud töös Rationis Latonmianae confutatio ütles ta kõneledes pattude andeksandmisest, mis tähendab kõigi pattude täielikku eemaldamist: «Vaata, see on minu usk, ja sa näed, et see on katoolne usk.»^[12]

Paavst Leo X hoiatas oma bullas Exurge Domine 15. juunist 1520, et ekskommunikatsiooni vältimiseks peab Luther otsemaid tagasi võtma oma eksiõpetused ja hävitama pahandust tekitanud kirjutised. Bullas loetleti 41 väidetavat eksiõpetust, millega Luther olevat kirikut kahjustanud. Ta oli eksinud fides fiduciosa vastu. Paavst tegi teatavaks, et kõik need õpetused olid kas hereetilised, pahandust tekitavad, vagadele kõrvadele solvavad või lihtsameelseid eksitavad.^[13] Hukka mõisteti Lutheri seisukohad õigeksmõistmisest, armust, kirikuhierarhiast, sakramentide toimest, purgatooriumist, patukahetsusest, indulgentsidest ja pärispatust. Lisati veel järgmine hoiatus:

«Me keelame igaühel ja kõigil usklikel sõltumata soost püha kuulekuse pärast ja nimetatud karistuste ähvardusel, mis automaatselt jõustuvad, neid [Lutheri õpetusi] lugeda, esitada, jutlustada, kiita, trükkida, avaldada või kaitsta. Karistused tabavad neid kohe, kui nad söandavad neid järgida mistahes viisil, olgu avalikult või salaja, olgu kodus või muudes avalikes ja privaatsetes paikades.»

Luther põletas paavstliku bulla 10. detsembril 1520. Sellest momendist peale oli ta Rooma silmis ketser. Need, kes tema õpetuse heaks kiitsid, seisid nüüd silmitsi küsimusega, kuivõrd nad võisid endid katoolseteks kristlasteks pidada, kuna Rooma kirikule kuulekad piiskopid ja ilmalikud võimud olid Lutheri ja tema õpetuse lindpriiks kuulutanud. Nad pidid otsustama, kas nad ikka on sama kiriku lapsed, kuhu nad ristimise sakramendi läbi olid sündinud. Kas nad kuulusid veel Jumala majapidamisse, pühade kaaskodanike hulka, samasse perekonda koos apostlite, esimärter Stefanose, Hippo Augustinuse, Clairvaux’ Bernardi ja viimselt ühes kõikide 16 aastasaja usklikega, kes uskusid ja olid ristitud, kes võtsid vastu Kristuse ihu (ja veel paari sajandi eest ka Tema verd)? Milline oli nende suhe kõigi elavate ja ka surnud katoolsete kristlastega, kes olid sellest elust lahkunud kiriku osaduses, õiges ja kindlas usutunnistuses ning õiges, kindlas ja ainsas lootuses?

Loomulikult nad oleksid võinud katoolsest kristlusest lahti öelda, heita selle kõrvale ja kahetseda, et põrgu väravad on võitnud välise ja nähtava kiriku ja hoidnud seda oma haardes kuni Lutheri tulekuni. Nad oleksid võinud eristada puhast, nähtamatut kirikut, mis eksisteerib Jumala teadvuses, ning moonutatud ja nähtavat kirikut, pidades katoolseks ainult esimest – valik, mis tundus ahvatlev neile, keda köitis filosoofiline põhimõte, et maine ei suudagi vastu võtta seda, mis on taevane (finitum non capax infiniti). Nad oleksid võinud kuulutada endid pühaks jäägiks, haigestunud ihu ainsaks terveks liikmeks.

Katoolsuse definitsioon

Kui luterlikud konfessorid deklareerisid, et nende usutunnistus on katoolne, tuli neil hoolikalt põhjendada, milles katoolsus seisneb. Sellest poleks olnud kasu ega abi, kui oleks üles loetud teatud arv asju, mille kohta kirik või kirikud väidavad, et nendes punktides nad on katoolsed või püsivad niinimetatud katoolses traditsioonis, ja oleks neist tehtud oma katoolsuse proovikivi.

Sõna «katoolne» tähendab universaalne, üldine. Universaalse vastand on üksik, üldise vastand partikulaarne. Sõna «katoolne» on adjektiiv, millega kirjeldatakse tervikut, täielikku, ja seda võib mitmeti tõlgendada. Vastav kreeka sõna tähendab «üldine», «tervik», «kogu». See sõna esineb kristlikus kirjanduses esmakordselt Antiookia piiskop Ignatiose kirjas Smürna kirikule: «Kuhu iganes piiskop ilmub, seal olgu kogudus; nõnda kui seal, kus iganes on Kristus Jeesus, seal on katoolne kirik.»^[14]

Hilisemad kristlikud kirjanikud on neid Ignatiuse sõnu üldiselt mõistnud nii, et piiskop esindab sidet kohaliku koguduse ja laiema kiriku vahel ja tagab sellega kohaliku koguduse katoolsuse, mis vastasel korral oleks võimatu. Sel viisil mõistetud katholikon käib pigemini kogu kiriku ja mitte niivõrd üksiku kristlaste rühma kohta, mis koguneb ühes kindlas paigas. Seetõttu väidavad Oxford Christian Dictionary koostajad, et määratlust he katholike ekklesia – katoolne või universaalne kirik – kasutati algselt usklike kogu kohta tervikuna vastandina üksikule kogudusele või kristlaste rühmale.^[15]

Selles definitsioonis tuleb esile konkreetne arusaam kiriku olemusest ja sellest, mis konstitueerib tema terviklikkuse. Sedalaadi eklesioloogia, mida vahel nimetatakse universalistlikuks või pars-pro-toto eklesioloogiaks, järgi määratletakse kiriku universaalsus ja terviklikkus paljususe kaudu. Niisuguse arusaama kohaselt tuleneb kiriku ühesus paljude kohalike kristlike koguduste ühendamisest üheks tervikuks, mis on enam kui lihtsalt osade summa, ja nende vastastikuse seotuse tunnustamisest. Järelikult ei või end «katoolseks» nimetada ükski kohalik kogudus, mis on kogunenud oma piiskopi ümber, kes on seatud kuulutama evangeeliumi ja talitama sakramente. Kohaliku koguduse katoolsus sõltub tema ühendusest teiste samasuguste kogudustega. Alles koos teistega moodustavad nad katoolse kiriku; kohalik kogudus on katoolne ainult seetõttu, kuivõrd ta on osaduses kogu kirikuga.

Niisuguse arusaama tänapäevast versiooni esindab teooria, et üksik kirik või kirikute rühm on ühe, püha, katoolse ja apostliku kiriku «oks» või «haru», kusjuures igal oksal on oma erilised annid ja ainulaadsed rõhuasetused, umbes nagu orkestri osadel, millest igaüks annab oma panuse üksikutest partiidest, mis eraldi võttes kõlavad dissonantselt, välja kasvava üldise harmoonia saavutamisel. Rohkem kui 40 aastat tagasi, kui ma olin noor pastor Kanadas, kuulsin ma seda juttu kogu aeg, eriti anglikaani, presbüterliku ja Kanada Ühinenud Kiriku vaimulike suust, kes vaatasid tollasele oikumeenilisele liikumisele kui uue päeva – «tulevase suure kiriku päeva» – advendiajale.

Kuid Tertullianuse ladinakeelsest tekstis ja Muratori fragmendis esineb teistsugune, hoopis selgem käsitlus, kus termin katholike tõlgitakse ladina keelde sõnaga catholica. Tertullianus kirjutab neist, kes on õigest õpetustest lahku löönud:

«…on mõeldamatu, et need oleksid võinud sisse tuua mingi teise usureegli, mis erineb ja on vastuolus sellega, mida nad kuulutavad katoolsete kirikute kaudu (21) – kui nad räägiksid ühest Jumalast kirikus (ja) teistsugusest kodus, ja kirjeldaksid avalikult ühte Kristuse loomust (ja) salajas teist, ja väljendaksid ühesugust lootust kõigi inimeste ülestõusmisele (ja) teistsugust väheste ees; kuigi nad ise anuvad oma kirjades, et igaüks kõneleks ühest ja samast asjast ja et kirikus ei peaks olema lahknevusi ja lahkarvamusi (22), nähes, et nad kõik, olgu Paulus või teised, jutlustasid samu asju.»^[16]

Tertullianus, kes ise oli neid ridu kirjutades veel katoolne kristlane, enne kui temast sai montanistlik sektant, ei räägi üldisest katoolsest kirikust, mille oksad või harud on kohalikud kogudused – ta kõneleb kohalikest kirikutest kui katoolsetest kirikutest. Siin tähendab „katoolne“ üksikut, kohalikku kirikut, millel on õige kristlik usk ja usutunnistus erinevalt hereetikutest, kes usuvad ja õpetavad valesti.^[17]

Sama mõiste esineb ka Muratori fragmendis, mis kujutab endast arvatavasti kreeka keelest ladina keelde tõlgitud loendit pühadest kirjutistest, mida oli lubatud kirikutes ette lugeda, ja mis pandi kirja ajavahemikus 170–200 pKr. Kõneldes Pauluse kirjadest Fileemonile, Tiitusele ja Timoteosele väidetakse, et apostli sõnu peetakse au sees kogu kirikus, «katoolsetes kirikutes» (ecclesiae catholicae), õpetuse pärast, mis käsitleb kirikukorda. Seevastu lükatakse kogu kirikus (catholicam ecclesiam) tagasi niinimetatud Pauluse kirjad laodikeialastele ja aleksandrialastele, kuna need on markionistlikud võltsingud.^[18]

Üldiselt kujunes normatiivseks arusaam universaalsest kirikust ja selle allharudest.^[19] Universaalse kiriku praktikad ja kombed tuli muuta normiks ja käsitada neid katoolsuse manifestatsioonina. Seejärel muutusid need iseendast katoolsuse olemuslikuks osaks. Nende hulka kuulus üha suurenev tsentraliseerimine. Kohalikud kirikud ja piiskopid allutati ühe piiskopi võimule, kes pidi seisma üle teiste. Alles tema ülimusliku positsiooni tunnustamine ja kuulekus talle võimaldas tunnistada iga üksiku kohaliku piiskopi ja koguduse katoolsuse ehtsust. Emakiriku korraldus ja kanoonilised normid said üldiselt määravaks ja olid iseendast apostlikud ja seega katoolsuse tundemärgid.^[20] Liturgilisi kombetalitusi ja tavasid ning avalikke ja privaatseid rahvavagaduse vorme hakati samuti pidama katoolsuse tundemärkideks – kui mitte kohustava iseloomuga kirikuseaduse järgi, siis vähemalt rahvalikes ettekujutustes.

Luterluse katoolsus tule all

Kui lähtuda niisugusest katoolsuse määratlusest, ei või luterlasi kasvõi silmapilgukski ette kujutada katoolsete kristlastena, üleilmse Kiriku liikmetena. Niisamuti ei saa katoolseks pidada luterlikke usutunnistuskirju, millesse on kätketud sõnakuulmatus Roomale ja selle katoolsuse-pretensioonile. Rooma järgi on luterlikud kirikud kaotanud katoolse kõikehaaravuse olemuslikud tundemärgid. Nad on oma tegudega end ära lõiganud (secare – sellest tüvest on tuletatud sõnad «sekt» ja «sektantlik») ja on muutunud sektantlikuks, järgides kindlalt vaid teatud osa katoolsetest usutõdedest ning hüljates teisi. Nad on hereetiline sekt, mis on end tervikust ära lõiganud. Nende konfessionaalsed seisukohad on sektantlike hereetikute seisukohad. Isegi kui kõrvale jätta tõsised teoloogilised eksimused, on nad ikkagi vastu hakanud nii kohalikule kui Rooma universaalsele piiskopile, ja juba sellest piisab. Võrreldes Mandri-Euroopaga kerkis Inglise «lahkusk» esile teistsugusel kujul. Kui Inglismaal kehtestati supremaatiaakt, jäi keskaegne corpus doctrina suuremalt osalt puutumata, kuid kirikuühtsus Roomaga katkes.^[21] Lahus Roomast ei saa ju olla mingisugust katoolsust. Luterlased valisid teise tee ja olid koguni nõus jääma Rooma alla, kui vaid evangeeliumi oleks lubatud puhtalt kuulutada. Nii see siiski ei läinud. Rooma arvates ei võinud usu- ja õpetusküsimuste üle otsustada mingisuguses Saksamaa provintsiülikoolis või ükspuha kus väljaspool Roomat, seda võisid teha vaid paavsti teoloogid. Causa finiti! Rooma silmis ei kuulunud luterlased enam katoolsesse kirikusse, sest väljaspool Rooma kirikut ei saanud ju olla katoolsust.

Kuid usutunnistajad arvasid siiski teisiti. Olles veendunud, et kirik on kõigi usklike kogu, kus evangeeliumi puhtalt kuulutatakse ja pühi sakramente evangeeliumikohaselt toimetatakse (CA VII – tõlkija), leidsid nad, et nad on endiselt katoolsed kristlased. Hoolimata Rooma vastupidistest väidetest deklareerisid Luther ja tema kaastöölised, et neil on ristimine ja selles sisalduvad tõotused, patutunnistus ja absolutsioon, et nad võtavad suuga vastu  Kristuse ihu ja verd ning et nad on säilitanud avaliku jumalateenistuse osana igapäevased hommiku- ja õhtupalvused.

Katoolne järjepidevusus

Kuid järjepidevuse küsimus vajas endiselt vastust. Peamine punkt oli usupuhastuse kiriku vahekord läänekiriku kaanonitega. Esialgu olid kõik luterlikud vaimulikud ordineeritud nende poolt, kes kanoonilise õiguse järgi olid selleks volitatud. Kuigi teatud juhtudel, kui oli olemas korrakohane paavstlik volitus, lubati ordinatsiooni toimetada ka preestriseisuses vaimulikel, kes ei olnud piiskopid (enamasti abtidel või prioridel), seisid luterlased silmitsi probleemiga, et piiskopid keeldusid ordineerimast neid, kes ei tahtnud olla Roomale kuulekad ega omaks võtta eksiõpetust inimlike teenete vajalikkusest. Esimene ordinatsioon toimus Wittenbergis alles 1524. aastal, kui Georg Rorer seati jutlustamise ja õpetamise tarvis diakoniks. Ja alles 1537. aastal ordineeriti esimesed luterlikud vaimulikud evangeeliumi kuulutamise ja sakramentide talitamise avalikku jutlustamise ja õpetamise ametisse. Samal aastal esitas Melanchthon, kes ise jäi eluks ajaks ilmikuks, argumenteeritud põhjendused sellele oma Traktaadis paavsti võimust ja primaadist, mis olulise tööna võeti hiljem Konkordiaraamatusse.

Vaatamata oponentide väitele, et Augsburgi usutunnistuse kirikud on hüljanud katoolse õpetuse ja kirikukorra ja on seetõttu lakanud olemast katoolsed, ei lasknud nood end sellest häirida. Kui oma katoolsuse rõhutamise näol olnuks tegemist vaid taktikalise käiguga, oleksid Augsburgi usutunnistuse kirikud sellest nüüd kohe lahti öelnud. Kuid 1531. aastal Melanchthoni kokkupandud Augsburgi usutunnistuse apoloogias, mis oli mõeldud vastuseks keisri käsul rooma teoloogide koostatud Confutatio’le, on vähemalt tosinkond viidet luterliku jutluse, õpetuse ja usutunnistuse katoolsusele.^[22]

Schmalkaldia artiklites (1537) esitab Luther viiteid Nikaia, Konstantinoopoli, Efesose ja Chalkedoni kirikukogule, kirikuisadele ja keskaja teoloogidele. Jäädes oma otsuse juurde eelistada võõrsõnadele saksapäraseid sõnu, kasutab ta sõna catholica vaid siis, kui ta kirjutab ladina keeles.

Ka mujal usutunnistuskirjades järgitakse seda keelekasutust, tõlkides termini catholica saksa keelde sõnaga christlich („kristlik“), nagu see oli tol ajal üldiselt kombeks. Seega on ootuspärane, et usutunnistuskirjade saksakeelses versioonis ei leia me ladinapäraseid termineid. See puudutab ka oikumeeniliste usutunnistuste nagu Symbolum Apostolicum, Symbolum Nicaeno-Constantinopolitanum ja Symbolum Athanasii tõlget. Kui ladina tekstis seisab «sanctam ecclesiam catholicam», siis saksakeelses tekstis on selle koha peal «eine heilige christliche Kirche»; «Unam, Sanctam, catholicam et apostolicam ecclesiam» on tõlgitud kui «einige, heilige, christlich, apostolische Kirche» ja «Catholicam fidem» on «den rechten christlichen Glauben» – kuid see ei ole tingitud mingist eelarvamusest ladina terminite suhtes. Tegelikult kinnitatakse usutunnistuskirjade katoolsust ikka ja jälle mitte ainult viidetega üleilmsetele kirikukogudele, vaid ka I Toledo kohalikule kirikukogule (Concilium Toletanum Primum, 400 AD), Rooma sinodile (1078 AD), IV Lateraani kirikukogule (1215 AD) ja Konstantzi kirikukogule (1414–1418 AD). Usutunnistuskirjadele lisatakse sageli, kuigi mitteametlikult Tunnistuste kataloog (Catalogus testimoniorum), mis kujutab endast pikka vanaaja teoloogide tsitaatide kogumikku ja mis peab tõendama reformaatorite kristoloogiakäsitlust, eriti Kristuse isiku ühtsuse ja kahe loomuse küsimuses. Tsitaadid pärinevad Vanast ja Uuest Testamendist (psalmid, Taanieli raamat, Matteuse, Luuka ja Johannese evangeelium, kirjad roomlastele, efeslastele, koloslastele, filiplastele ja heebrealastele), Efesose (431 AD) ja Chalkedoni kirikukogu (451 AD) kaanonitest ja paavst Leo Suure tomus’est. Üksikutest teoloogidest nimetatakse järgmisi: Kaisarea Eusebios, Athanasios, Aleksandria Kyrillos, Theodoretos, Damaskuse Johannes, Hippo Augustinus, Kaisarea Basileios, Ambrosius, Johannes Kuldsuu, Theofülaktos, Oikumenios, Vigilius, Nikeforos Kallistos, Antiookia Eustakhios, Poitiers’ Hilarius ja Nyssa Gregorios.

Luterliku katoolsuse iseloom

Luterlik arusaam katoolsusest oli ja on ka tänapäeval põhimõtte-liselt erinev rooma teoloogide omast. See ei rajane mitte geograafilisel või kirikuõiguslikul alusel. Kirikut ja selle katoolsust tuleb mõista lihaks saanud ja kirja pandud Jumala Sõna kreatuurina, ainsa Kristuse ainsa ihuna, mida kujundab, toidab ja peab ülal Tema Sõna, kes on ise Isa Sõna. Selleks, et rõhutada iseenda, oma usutunnistuse ja kiriku katoolsust, pidid luterlased avalikult selgitama, milles katoolsus üldse seisneb.

Selle väljendamiseks astus olulise sammu Luther 1528. aastal ilmunud teoses «Kristuse armulaud, usutunnistus» (Vom Abendmahl Christi, Bekenntnis), kus ta selle küsimuse kohta ütleb:

«Ma usun, et maa peal on üks püha kristlik kirik, mis on kogu maailma kõikide kristlaste kogudus, koguarv või kogunemine, üksainus Kristuse mõrsja ja Tema vaimne ihu, kelle ainus pea Ta on. Tema peaks, isandaks või peigmeheks ei ole piiskopid ja preestrid, nad on vaid tema sulased ja sõbrad ehk sõna «piiskop» tähenduse kohaselt nad on ülevaatajad, kaitsjad ja hoidjad. See kristlik kirik… on paavsti, türklaste, pärslaste ja tatarlaste all ja kõikjal, kus kristlased ihu poolest hajutatuna elavad, kuid nad kogutakse vaimulikult kokku evangeeliumi ja usu läbi ühe Pea, Jeesuse Kristuse alamatena.»^[23]

See Lutheri seisukoht kujundas ka Schwabachi artiklite õpetust kirikust:

«Kahtlemata on ja jääb maa peal kuni maailma lõpuni püsima üks püha kristlik kirik, nagu Kristus ütleb Matteuse evangeeliumi viimases peatükis: «Ja vaata, mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.» Ja see kirik ei ole midagi muud kui need, kes usuvad Kristusesse ja kes peavad kinni ülalnimetatud usuartiklitest, kes usuvad ja õpetavad ning keda maailmas taga kiusatakse ja märtriteks tehakse. Sest kus iganes evangeeliumi jutlustatakse ja sakramente õigesti tarvitatakse, seal on püha kristlik kirik, ja ta ei sõltu ajalikest seadustest ja välisest hiilgusest või isikutest ja tseremooniatest.»^[24]

Seda selgitatakse lähemalt nn Torgau artiklites ja Augsburgi usutunnistuse VII artikli lõppversioonis. See artikkel kõneleb kirikukorraldusest ja sellest, mis selle juures on kõige olulisem – et kogu aeg peab olemas olema ja püsima jääma üks püha kristlik kirik, mis on kõigi usklike kogu, kus evangeeliumi kuulutatakse ilma sellele midagi juurde lisamata või ära võtmata, nii et selle sisu muutuks, ja kus pühi sakramente evangeeliumikohaselt toimetatakse. Edasi, kristliku kiriku tõelise ühtsuse jaoks piisab sellest, et seal üksmeelselt ja õiges arusaamises evangeeliumi kuulutatakse ning Jumala Sõna kohaselt sakramente jagatakse. See on nii seetõttu, et kui Jumala Sõna puhtalt kuulutatakse, kõneleb meiega Kristus ise, kogudes oma kiriku enda ümber, nagu Ta on seda juba teinud alates sellest ajast, kui Aadam kutsus Eeva ja oma lapsed kordama Jumala käske ja tõotusi, ja kui Mooses tegi Iisraeli laste keskel sedasama ja kui Esra meenutas taastatava pühamu ees nutvale rahvale Jumala seadust. Nõnda ristib ka Kristus oma lapsi, isegi kui Ta Sõna kõlab Tema sulaste huulilt ja ristimine toimub nende käe läbi. See on Kristus, kes selleks seatud vaimuliku suu läbi kordab seadmissõnu leiva ja veini kohal, ja Ta kasutab tema käsi, et jagada oma ihu ja verd. Seal, kus Kristus on ligi oma Sõnas ja andides, on Ta seda tõeliselt ja täielikult, ja seal on ka katoolne kirik tõeliselt ja täielikult.

Luterlikku arusaama usu ja usutunnistuse katoolsusest väljendab ehk kõige selgemini Lutheri kirjutis «Kirikukogudest ja kirikutest» (1539). Kuigi tegemist pole usutunnistuskirjaga, väljendatakse siin eklesioloogiat, mis kinnitab Augsburgi usutunnistuse, Apoloogia ja Schmalkaldia artiklite katoolsust. Luther kirjutab: «Kellel ei ole Püha Vaimu patu vastu, see ei ole püha. Seega ei saa nad olla kristlik, püha rahvas, see tähendab püha ja katoolne kirik.»^[25] Edasi, kõige püham asi, mis kirikul on, väline märk, mille Kristus on jätnud ja millest võib kirikut hõlpsasti ära tunda, on Jumala püha Sõna: «Kristlik püha rahvas on tuntav sellest, et tal on Jumala püha sõna, kuigi see pole olemas kõikjal võrdsel määral, nagu ütleb Paulus. Ühel osal on see päris puhtalt, teistel pole täies puhtuses.»^[26] – «Kui sa nüüd kuuled või näed, et kuulutatakse, usutakse ja tunnistatakse Jumala sõna ning toimitakse tema järele, siis ära kahtle, et siin on tõeline ecclesia sancta catholica (püha katoolne kirik) – kristlik püha rahvas – ka siis, kui üksnes vähesed sellesse kuuluvad.»^[27]

Luther kasutab siinkohal tuttavat signum’i / res signatum’i formulatsiooni, hoidudes samas viitamast, et märk on ainult märk, s.t iseendast tühi ja tähendusrikas ainult siis, kui ta osutab taevasele reaalsusele väljaspool iseennast. Siin osaleb märk selles reaalsuses tõeliselt ja mõjusalt. Kuigi kirik on usklike kogudus (nagu väidab Augustana VII), ei ole see mitte usklike usk, mis teda ühendab ja teeb temast ekklesia, Issanda koguduse (hbr qahal). Ei, seda teeb Issand ise. Ta teeb seda oma Sõnaga, mida antakse Vaimu, Jumala hinguse läbi, nende suu läbi, kes on kutsutud ja seatud seda kõnelema. Kes kuulevad neid, kuulevad Teda. Katoolsus sisaldub Sõnas, mida nad kuulutavad, ja sakramentides, mida jagatakse. Seal, kus Sõna kuulutatakse puhtalt ja sakramente talitatakse õigesti, seal on kirik – üks, püha, katoolne ja apostlik.

Luterliku katoolsuse olemus ja omadused

Kiriku ühtsus ja see, mis teeb ta igas tema ilmingus täielikuks, ei rajane teisejärgulistele asjadele, kuna kirik elab Sõnas, Sõna läbi ja Sõna juures, mis kutsub ta ellu ja hoiab teda alal. Kuid kogemus on siiski näidanud, et teisejärgulised asjad, mida nimetatakse adiaphora, ei ole sugugi vähetähtsad, ja seda mitte ainult esteetilistel kaalutlustel. Kui usu ja usutunnistusega kaasas käivad traditsioonilised tseremooniad ja kombed ära langevad või kõrvale heidetakse, mõjutab see paratamatult nii usku kui usutunnistust, ja mitte tingimata parimas mõttes. Näiteks maapinna pühadus Moosese jalgade all ei tulenenud jalatsite äravõtmisest, vaid vastupidi, Moosese teguviis oli loomulik reaktsioon teadmisele, et ta seisis pühal pinnal. Me käitume aupaklikult seetõttu, et meil on tegemist pühade asjadega, mis avaldub selles, kuidas me kasutame pühakirja, kuidas me palvetame, kuidas me ristime ja samuti kuidas me austame Kristuse ihu ja vere püsimist armulaua elementides (reliquae). See oli luterlusele üldiselt omane kuni ajani, mil pietism ja ratsionalistlik valgustus kleepisid nendele niinimetatud «katoliiklikele tseremooniatele» külge tagurliku ebausu sildi ja tegid kirikust loengusaali ning liturgiast Robin Leaveri väljendi kohaselt «koraalivõileiva». Lutherit ja teisi reformaatoreid hakati pidama «dekatoliseerumisprotsessi» algatajateks, milles, tõsi küll, nad olid liiga tagasihoidlikud, et sellega lõpuni minna.

Pole juhus, et teoloogiline allakäik 19. sajandil hõlmas ka liturgilise allakäigu. Protestantiseerunud luterlased vaatasid nii õpetusele kui liturgiale jahmatuse ja kohkumusega.

Tänapäeva nn katoolsed või «kõrgkiriklikud» liikumised on sellest aru saanud ja püüavad asja parandada, kuid nad on sattunud eksiteele, püüdes importida neid katoliikluse tunnuseid, mis pole iseendast katoolsed selle sõna õiges tähenduses ja mis halvasti kokku sobivad. Luterlik kirik ei pea muutma oma teoloogiat katoliiklikumaks, kuna ta ongi oma olemuselt katoolne ja «kõrgkiriklik». Ta peab vaid õppima oma teoloogiat uuesti väljendama mitte ainult sõnades, vaid ka asjakohastes toimimisviisides.

Kuigi katoolsust ei saa korrektselt defineerida niisuguste juhuslike kõrvalasjade kaudu, nagu seda on kanoonilise õiguse teatud vormid ja terminid, vaimuliku ameti astmed, piiskopiameti või vaimulikkonna väidetav «ajalooline» või «apostlik» järjepidevus, kiriklikud traditsioonid, vaimulike rõivastus, liturgilised kombed ja teised praktilised asjad, mida ennast katoolseks pidavad kirikud järgivad või nõuavad, ei tähenda see veel seda, et need kõrvalasjad oleksid tähtsusetud. Kirikud ei saa toimida ilma kirikuseaduste või vaimulike hierarhiata, liturgiliste kommete ja muu taoliseta. Kuid sellegipoolest ei taga need asjad veel iseendast katoolsust. Kaanonid ja määrused käsitlevad välist korda ja neid võib muuta, kui olukord seda nõuab. Seega ei saa öelda, et kirik on rohkem või vähem katoolne, kui ta peab kinni teatud laadi kirikuõigusest või konkreetsetest seadusesätetest, või teatud tüüpi ordinatsioonikorrast, missa korrast ja tseremooniatest, liturgilistest rõivastest, kombest palvetamise ajal põlvitada, ristimärgi tegemisest ja teistest taolistest tavadest ja traditsioonidest, mis ei tee kirikut katoolseks põhimõttel, et mida rohkem neid on alal hoitud, seda katoolsem on kirik. Nende tavade ja kommete kuhjumine ei anna katoolsusele midagi juurde. Kui see nii oleks, siis oleksid kõige katoolsemad need kirikud, kus on kõige rohkem vana kirikumööblit, kõige uhkemad altarid ja kantslid, kõige rohkem rõivaid ja muud sellesarnast, küsimata, kas ehk nende õpetus ignoreerib või salgab katoolset usku – mis muide pole meile sugugi tundmatu asi. Mõistagi otsustab maailm ainult väliste asjade järgi ja kui maailma mõtteviisid tungivad kirikusse, hakkame ka meie tegema teoloogiat (ja eklesioloogiat) alt üles, see tähendab pealispindselt ja üksnes väliste ilmingute põhjal.

Usutunnistajad, kaasa arvatud Luther, tahtsid järjepidevuse ja kristliku armastuse pärast ning selleks, et usklike seas mitte pahandusi tekitada, alal hoida seda, mis pühakirja ja puhta õpetuse alusel oli mõeldav ja mis polnud tõega vastuolus. Ja sedavõrd kui see neil õnnestus, võidi neile ette heita seda, et nad on «kapikatoliiklased» (closet catholics), kes on reetnud usupuhastuse. Taolisi süüdistusi esitasid toona ja esitavad ka tänapäeval protestandid (koguni luteri kirikutes), kes samastavad ekslikult katoolsuse ning Rooma ja paavstluse. Ja sedavõrd, kui nad ebaõnnestusid, võis neid süüdistada ketserluses ja sektantluses. Mõlemad süüdistused teenisid nende esitajate huve. Kuid traditsioonilise kirikukorra ja praktika aktsepteerimine ei reeda reformaatorite sõnastatud põhimõtteid. See, et usutunnistajad ja nende kirik ei olnud paljudel juhtudel suutelised või ei saanud lubada traditsiooni teatud osade säilitamist, ei tee neid või nende usutunnistust veel sektantlikuks. Nad olid veendunud, et need kombed ja traditsioonid, mida aja jooksul hakati pidama katoolseteks kommeteks, tseremooniateks ja traditsiooniks, ei olnud iseendast õndsusvahendid ega katoolsuse tundemärgid.^[28]

Kiriku tunnistus ja tema usutunnistused on kui homologia, millega kirik kogu maailma ees Jumalale vastab, mida ta on kuulnud puhtast Sõnast; Sõnast, mis on loonud kiriku ja mille ümber ta koguneb. Need tunnistavad sellest, mida Jumal enda kohta ütleb, need tunnistavad inimese pattulangemisest, Jumala Poja isikust ja Tema lunastustööst, vaimulikust ametist, mille kaudu Jumala Püha Vaim vahendab Kristuse päästetöö vilju, kuulekusest, millele Jumal oma rahvast kutsub, kirikust ja selle olemusest ning omadustest.

Aja jooksul on teatud ringides kasvanud segadus kiriku identiteedi küsimuses – on see siis kristlik, katoolne, luterlik –, mistõttu on oluline, et meie kirikud pööraksid taas tähelepanu sellele usutunnistusele – kuid mitte et arutleda selle üle, mida meie ajal ja oludes on sellest veel võimalik kasutada ega otsida sellest pelgalt eeskuju uue usutunnistuse jaoks, mis peab saama uue, oikumeenilise kogukonna nurgakiviks. Õigesti mõistetud ühtsus ei saa seisneda kokkuleppes mitte kõiges kokku leppida, vana usupärandi osalises aktsepteerimises või ainult liturgilise ühtsuse saavutamises. Kristuse kiriku, Tema müstilise ihu, Tema ekklesia katholike ühtsus on tagatud vaid Sõna ühtsusega. Seda katoolset terviklust on lihtne säilitada siis, kui kirik ei ole kärmelt valmis hülgama oma pärandit ega kaldu radadele, mis viisid paljud keskaegsed ja hilisemad teoloogid eksiteele – teoloogiasse, mis on rajatud inimlikule filosoofiale ja mis tänapäeval lähtub nii ideoloogilistest, sotsioloogilistest kui psühholoogilistest spekulatsioonidest; inimese sisemisse vaimsusse müstitsismi ja pietismi näol;  inimloomuse gnostilise eitamise taassündi. Siin tuleb nimetada ka katseid kujundada sidusat identiteeti liturgilisse formalismi kaldumise või moodsa protestantismi teatraalsuse näol.^[29] Kumbki ei ole selleks ülesandeks kohane, kuna nad defineerivad kiriku uuesti, pöörates vähe tähelepanu Kristuse kogudusele, mille Jumala Sõna enda ümber kokku kogub seal, kus seda kuulutatakse ja jagatakse – kuulmiseks, söömiseks ja joomiseks pattude andeksandmiseks ja uuendamiseks ning et uues kuulekuses Jumalale teenida ligimest tema vajadustes.

Luterlusele annab autentse identiteedi Konkordiaraamat. See hõlmab kogu pühakirja, Jumala Püha Vaimu poolt inspireeritud meeste tunnistuse, milles ilmutatakse meile Isa nõu Tema Pojas Jeesuses Kristuses. See on katoolse teoloogia süda, mida on kinnitanud jumalakartlike piiskoppide ja teoloogide sinodid läbi sajandite. Siin tunnistatakse usku, nagu seda tehti keisri ja Augsburgi riigipäeva ees, korrati Apoloogias, sõnastati Lutheri katekismustes ja Schmalkaldia artiklites ning Konkordiavormelis, mis anti välja ühes köites Ps 119:46 võetud juhtmõtte all: «Ma tahan rääkida su tunnistustest kuningate ees ja mitte häbeneda.»

Kui kirik kõneleb seda, mida Jumal on öelnud, räägib ta sellest, mis on tõeliselt tõsi, kindel, üldkehtiv, täielik, katoolne.

Tõlkis Veiko Vihuri

Ettekanne The Lutheran Confessions – Catholic or Sectarian? peeti luterlikul teoloogiakonverentsil Klaipedas 17. juunil 2008

Dr Charles J. Evanson (1936–2018) sündis Chicagos, ordineeriti 1964. aastal Kanada luteri kiriku Ontario ringkonnas ning töötas kogudusevaimulikuna Detroidis, Chicagos ja Fort Wayne’is, oli Missouri Sinodi liturgiakomisjoni liige. Õpetanud teoloogiat nii St Louisi kui Fort Wayne’i Concordia seminaris ja Püha Franciscuse kolledžis (Fort Wayne). Pidanud loenguid nii Põhja-Ameerikas kui Euroopas. Pensionile jäädes asus elama Leetu, aitas kaasa Leedu luterliku kiriku arengule, õpetas Klaipeda Ülikoolis ja pidas loenguid luterlikust teoloogiast kõikides Balti riikides.

 

[1] Owen Chadwick, The Reformation, 11.

[2] Käesolevas artiklis on sõna catholic vastena kasutatud edaspidi eestikeelset tuletist «katoolne», kuna mõistetega «katoliiklik» või «katoliku» tähistakse tavaliselt roomakatoliku kirikut ja sellele omaseid õpetusi ning usukombeid. Samas peab meeles pidama, et inglise keeles (nagu ka kreeka või ladina keeles) ei ole niisugune eristus võimalik. Tõlkija märkus.

[3] «…judico haec omnia convenire cum sacra scriptura et cum sententia verae kai gnesies catholicae ecclesiae.» – Bekenntnisschriften, 466, märkus 3.

[4] CA ladinakeelne tekst, mis saksa versioonist mõnevõrra erineb, kõneleb vastaval kohal: «Haec fere summa est doctrinae apud nos, in qua cerni potest nihil inesse, quod discrepet a scripturis vel ab ecclesia catholica vel ab ecclesia Romana, quatenus ex scriptoribus nobis nota est. Quod cum ita sit, inclementer iudicant isti, qui nostros pro haereticis haberi postulant.» – Bekenntnisschriften, 83c.

[5] WA 50, 509–653.

[6] «quod semper, quod ubique, quod ab omnibus creditum est.»

[7] «quod semper, quod ubique, quod ab omnibus fidelibus ex Scriptura constanter receptum fuit.» – Werner Elert, Structure of Lutheranism, 288.

[8] CA eestikeelne tõlge pärineb saksa keelest. Veidi erinev ladina versioon kõlab järgmiselt: «Huiusmodi negotia praetermisimus, ut illa, quae sunt in hac causa praecipua, breviter preposita facilius cognosci possent. Neque his quidquam ad ullius contumeliam dictum aut collectum est. Tantum ea recitata sunt, quae videbantur necessario dicenda esse, ut intelligi posset, in doctrina ac caerimoniis apud nos nihil esse receptum contra scripturam aut ecclesiam catholicam, quia manifestum est, nos diligentissime cavisse, ne quae nova et impia dogmata in ecclesias nostras serperent.» Tõlkija märkus.

[9] W. Maurer, Historical Commentary on the Augsburg Confession (ed by H. George Anderson), 13.

[10] «nach der gottlichen Schrift und der Wahrneit christlicher Religion aus derselben.»

[11] «quamquam mihi conscius non sim, synceram et catholicam fidem a me uspiam laesam.» – Operationes in Psalmes, 1519–1521, WA 5, 597, 29 j.

[12] «Ecce, haec est fides mea, quoniam haec est catholica fides.» – Rationis Latonmianae confutatio, 1521, WA 8, 96, 11.

[13] «vel hereticos, vel falsos, vel scandalosos, vel piarum aurium offensivos, vel simplicium mentium seductivos.»

[14] Ignatiose kiri smürnalastele, 8:2 (osundatud väljaandest Apostlikud isad, Tallinn 2002, lk 140. Kiri pärineb 2. sajandi algusest – tõlkija).

[15] Catholic II, OED, C, 186.

[16] «De Praescriptionibus Haereticorum», 36, 21 j. – The Ante-Nicene Fathers, III, 255 j.

[17] Bekenntnisschriften, 24, 29 jj.

[18] Muratorian Fragment, 37, 39. Algne tekst 62 j, 67.

[19] Nicholas Afanassiev, «The Church which presides in Love», teoses The Primacy of Peter in the Eastern Church.

[20] Paavstlik Confutatio, VII: «Kõik usklikud peavad järgima üldisi kombeid, nagu Augustinus, kelle tunnistustele nad sageli viitavad, suurepäraselt õpetab. Me oleme ju veendunud, et need kombetalitused pärinevad apostlitelt.»

[21] Inglismaa kuningas Henry VIII lasi supremaatia- ehk ülimuslikkuse akti vastu võtta 1534. aastal. Selle seadusega kuulutati kuningas Inglise kiriku kõrgeimaks peaks maa peal, kuid kirikureformid Mandri-Euroopa usupuhastuse vaimus jäid esialgu minimaalseks. Tõlkija märkus.

[22] Apoloogias öeldakse vastuseks Confutatio süüdistusele, et luterlased on eksinud selles, kuidas nad defineerivad konkupistsentsi, püüdes näidata oma õpetuse kooskõla pühakirja ja isadega nagu Irenaeus, Ambrosius, Petrus Lombardus, Hippo Augustinus, Aquino Thomas, Bonaventura ja Püha Victori Hugo: «Niisiis ei ole meie seisukoht pärispatu osas midagi muud kui Pühakirja või katoolse kiriku arvamus, me vaid puhastame Pühakirja ja kirikuisade kõige olulisemaid seisukohti, mis on hilisemate teoloogide sofistlike tülide läbi varjule jäänud, ja toome need päevavalgele. Sest asi ise kõneleb enda eest: hilisemad teoloogid ei ole mõistnud, mida kirikuisad on puudulikkusest rääkides taotlenud.» Ja edasi: «Me arvame, et Keiserlikule Majesteedile on küllalt sellest lapsikust ja nürist tähenärimisest, millega vastased on meie artiklit rünnanud. Me teame ju, et meie arvamused on õiged ja kooskõlas Kristuse katoolse kirikuga» (Ap II). Sarnaseid väiteid katoolsuse kohta võib leida teisteski Apoloogia peatükkides nagu artiklis IV («Õigeksmõistmisest»), VII/VIII («Kirikust»), X («Armulauast»), XII («Meeleparandusest») ja mujal.

[23] WA XXVI, 506.

[24] Bekenntnisschriften, 61.

[25] «Wer den Heiligen Geist nicht hat wider die sunde, der ist nicht heilig, darumb können sie nich ein Christlich heilig Volck, das ist sancta et Catholica Ecclesia.» – Von den Konziliis und Kirchen, 1539. WA 50, 625, 13 j.

[26] «Erstlich ist dis Christlich heilig Volck dabey zu erkennen, wo es hat das heilige Gotteswort, wiewohl dasselb ungliech zugehet, wie S. Paulus sagt. Etliche habens ganz rein, Etliche nicht ganz rein.» – WA 50, 628, 29 j (eestikeelne tsitaat Arne Hiobi tõlkes).

[27] «Wo du nu solch wort hörest odder sihest predigen, gleuben, bekennen und harnach thun, da habe keinen zweiful, das gewislich daselbs sein mus ein rechte Ecclesia sancta Catholica, ein Christlich heilig Wolck, wenn ir gleich sehr wenig sind.» – WA, 50, 629, 28 jj (eestikeelne tõlge A. Hiobi järgi).

[28] «Solche eusserliche freie stücke wöllen wir achten wie ein Westerhembb oder Windel, darin man das Kindlin fasset zur Tauffe. Denn das kindlin wird nich getaufft oder heilig vom Westerhembb, noch von windeln, sonder blos durch die Tauffe…» – WA 50, 651, 1–14.

[29] Viimase all peab autor silmas mõnede Ameerika protestantlike usuliikumiste vaatemängulisi jumalateenistusi või koosolekuid. Tõlkija märkus.

Ülevaade Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku ja enne selle loomist Eestis tegutsenud luterliku kiriku õpetuse aluseid määratlevatest sätetest riigiseadustes ja kiriku põhikirjades ja -määrustes.

Rootsi kirikuseadus (1686), Cap. I, § 1

In Unserm Königreiche und dessen zugehörigen Landen, sollen sich alle, einzig und allein zu der Christlichen Lehre und Glauben bekennen, welche in dem Göttlichen Heiligen Wort, denen Prophetischen und Apostolischen Schriften Alten und Neuen Testaments gegrindet, in denen Haupt Symbolis, als dem Apostolico, Niceno und Athanasiano verfasset, auch in der ungeänderten Augsburgischen Confession, so im Jahr 1530 daselbst übergeben und auf dem Concilio zu Upsala, 1593 angenommen worden, imgleichen in dem ganzen so genandtem Libro Concordiae erkläret ist. (Rootsi kirikuseaduse ametlik tõlge saksa keelde, 1687.)

Meie kuningriigis ja sellesse kuuluvates maades peavad kõik tunnistama ainult ja eranditult kristlikku õpetust ja usku, mis põhineb jumalikul pühal sõnal, Vana ja Uue Testamendi prohvetlikel ja apostlikel kirjutistel, ja on kirja pandud peamistes ususümbolites nagu Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, samuti Augsburgi muutmata usutunnistuses, mis anti seal üle 1530. aastal ja kiideti heaks Uppsala kirikukogul 1593. aastal, ning on äraseletatud kogu nõndanimetatud Liber Concordiae's. (Tõlge tänapäeva eesti keelde.)

Venemaa evangeelse-luterliku kiriku seadus (1832), § 1

Die Evangelisch-Lutheriche Kirche bekennt die Lehre, welche sich auf die prophetischen und apostolichen Schriften des alten und neuen Testaments gründet und nimmt als symbolischer Bücher an: das dieselben erklärende Apostolische, Nicäische und Athanasische Glaubensbekenntnis, die unveränderte Augsburgische Confession und die übrigen in die, unter der Benennung des Concordien-Buch bekannte, Sammlung aufgenommenen Schriften.

Evangeelne-luterlik kirik tunnistab õpetust, mis põhineb vana ja uue Testamendi prohvetlikel ja apostlikel kirjutistel, ning peab sümboliraamatuteks, mis neid seletavad, Apostliku, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistust, Augsburgi muutmata usutunnistust ja teiste kirjutiste kogu, mida tuntakse Konkordiaraamatuna. (Tõlge saksa keelest tänapäeva eesti keelde.)

Ewangeli Lutterusse koggotus tunnistab neid õppetussi, mis Prohwetide ja Apostlide kirjade peäl, wanna ja ue säedusse ramatus on allustud, ja temma ussotunnistusse kirjad, mis neid selletawad, on: Apostlide, Nitsea ja Atanasii usso tunnistus, muutmatta ussotunnistus, mis Augsburgi linnas on üllespantud ja peäle seda need, selle kirjade koggomissesse ülleswoetud kirjad, mis Konkordia nimme peäl käiwad. (Tõlge eesti keelde, 1850.)

Eesti Ewangeeliumi-Lutheruse Kiriku põhikiri (1920), § 3

EELK-u õpetuse aluseks on Wana ja Uue Testamendi kaanoni raamatud ja neid seletawad Ew.-Lutheruse kiriku usutunnistuse kirjad, protestantismuse waimule wastawas mõttes.

Märkus. Vaidlusi tekitanud sõnad «protestantismuse waimule wastawas mõttes» hääletati põhikirjast välja 1923. aastal.

Eesti Evangeeliumi Luteri usu olemasoleva … koguduse põhikiri (1920. aastate II pool), § 3

…koguduse õpetuse aluseks on Vana ja Uue Testamendi prohvetite ja apostlite kirjad ning Sümboliraamatuteks nimetatud kirjasid seletavad Apostliku, Nikea ja Athanasiuse usutunnistused, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised kirjad, mis Liber concordiae nimelisse kirjadekogusse on üles võetud.

Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku põhimäärused, 1935, § 4

Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku õpetuse aluseks on Vana ja Uue Testamendi prohvetite ja apostlite kirjad ning sümboliraamatuteks nimetatud kirjasid seletavad Apostlik, Nikea ja Atanaasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised kirjad, mis on võetud Liber Concordiae nimelisse kirjade kogusse.

EELK 1949. aasta põhikiri, preambul

Eesti NSV-s tegutseva Evangeeliumi Luteriusu Kiriku õpetuse aluseks on Vana ja Uus Testament, Apostlik, Nikea ja Atanaasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised kirjad, mis on võetud Liber concordiae kirjade kogusse.

Põhimäärused eksiilkiriku 1978. aasta redaktsioonis, § 4

Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku õpetuse aluseks on Vana ja Uue Testamendi prohvetite ja apostlite kirjad ning sümboliraamatuteks nimetatud kirju seletav Apostlik, Nikea ja Atanaasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised kirjad, mis on võetud Liber Concordiae nimelisse kirjade kogusse. (Kirikuõiguse käsiraamat, Stockholm, 1981.)

EELK 1991. aasta põhikiri, § 4

EELK õpetuse alused on Vana ja Uus Testament, neid seletavad Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus ning luterlikud usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae’sse.

EELK põhikirja 2001. aasta redaktsioon, § 4

EELK õpetuse alused on Vana ja Uus Testament, Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae'sse.

EELK 2004. aasta põhikiri, § 4

EELK õpetuse alused on Vana ja Uus Testament ning neid seletavad Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus, Augsburgi muutmata usutunnistus ja teised usutunnistuskirjad, mis on kogutud Liber Concordiae'sse.

 

Allikad (ajalises järjekorras):

Kirchen-Gesetz und Ordnung, So der Grossmächtigste König und Herr, Herr Carl, der Eilffte, Der Schweden, Gothen und Wenden König, [et]c. Im Jahr 1686 hat verfassen und Im Jahr 1687 im Druck aussgehen und publiciren lassen. Mit denen dazu gehörigen Verordnungen. Auf HöchstErmelten Ihrer Königl. Maj.t gnädigsten Befehl ins Teutsche übersetzet. Stockholm, gedruckt bey Joh. G. Eberdt.

Gesetz für die Evangelisch-Lutherische Kirche in Russland. [St. Petersburg, 1832.]

Kirriko Seädusse Ramatust mis isseärranis Ewangeli Lutterusse koggodustele keige Wenne rigis 1832 aastal on antud. Ma rahwa teädmisseks, saksa kelest ma-kelesse ümberpantud. Rija linna Jakobi kirriko ma rahwa koggodusse öppetajast O[tto] A[ugust] v. Jannau. Tartus, H. Laakmanni kirjade- ja kulloga trükkitud. 1850.

Eesti Ewangeeliumi Lutheruse Kiriku (EELK) põhikiri. Tallinn, J. H. Gressel [192-?].

Eesti Ewangeeliumi Luteri usu olemasoleva ... koguduse põhikiri. Eesti Evangeeliumi Luteri usu Konsistoorium. Sine anno [192-?, Tallinn, J. & A. Paalmann].

Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku põhimäärused. Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku Konsistooriumi väljaanne, 1935.

Evangeeliumi Luteriusu Kiriku seadused Eesti NSVS-s. ELK Konsistooriumi väljaanne Tallinnas 1951.

Kirikuõiguse käsiraamat. Eesti Evangeeliumi Luteri Usu Kiriku (EELK) põhimäärused Konsistooriumi 1978.a. väljaande redaktsioonis ja kirikuseadlusi ning muid korraldavaid norme 1933–1980. Kogunud ja korraldanud Arved H. Rossman, cand. jur. EELK Konsistooriumi väljaanne, Stockholm, 1981.

EELK põhikiri. Kiriku Teataja nr 1 Lisa, 6. detsember 1991.

EELK põhikiri. Kiriku Teataja nr 3, 10. mai 2001.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku seaduste kogumik. [Tallinn: EELK, 2006.]

Mulle kui teoloogile, vaimulikule ja kirikuajaloolasele on isiklikult vastumeelne kõneleda kirikutest kui vabaühendustest või mittetulundusühingutest. See ei ole eklesioloogiline või kanooniline, vaid ilmalik määratlus, mis näeb Kirikus üksnes inimeste poolt «usuliste vajaduste rahuldamiseks» asutatud ühingut. Erinevad kristlikud konfessioonid – õigeusklikud, katoliiklased, luterlased ja teised – tunnistavad Nikaia usutunnistuse sõnadega oma usku ühteainsasse, pühasse, katoolsesse ja apostlikku Kirikusse, mille on rajanud Jumala Poeg Jeesus Kristus. Me usume, et Kirikule on pandud alus ülevalt, erinevalt inimeste poolt asutatud maistest ühingutest.

Sekulaarne riik ja usulised ühendused Eestis

Pikka aega tunnustasid kristlikud Euroopa riigid kirikut erilise, jumaliku institutsioonina. Ilmalikud – aga samal ajal usutunnistuselt kristlikud – valitsejad võisid küll teha katseid haarata kiriku üle kontroll, ent samas tagasid nad kirikule tegevusvabaduse oma missiooni täitmisel.

Alles viimaste sajandite revolutsioonid muutsid riigi suhtumist. Esitati loosung: kirik tuleb lahutada riigist! Eestis viidi see põhimõte lõplikult ellu pärast iseseisvumist, kõigepealt 1920. aasta põhiseadusega, mille § 11 sätestas: «Riigiusku Eestis ei ole», ja seejärel 1925. aasta usuühingute ja nende liitude seadusega, mis seadis usuühingute korraldusele ja tegevusele uued, kirikuelu detsentraliseerivad raamid.

Kirikust sai sekulaarse riigi silmis vabaühendus, mittetulundusühing, mis oli ühel pulgal kõigi teiste ühingutega. Teen siinkohal väikese kõrvalepõike sõjaeelse Eesti ajalukku. 1934. aastal nentis luteri pastor Jaan Järve oma kolleegidele esinedes, et 1925. aasta usuühingute seadus jagas kiriku (ta pidas silmas luterlikku kirikut) iseseisvateks ühinguteks (kogudusteks), mis kõik olid juriidiliselt võrdsed ilmalike ühingutega nagu piimaühing, turbaühing jne.[1]

Kirikute õiguslik positsioon muutus mõnevõrra alles 1937. aastal välja töötatud uue põhiseadusega, mis nägi ette võimaluse anda suurematele kirikutele (toona olid nendeks Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ja Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik) avalik-õigusliku juriidilise isiku staatuse. Uue põhiseaduse § 14 ütles: «Suuremaile kirikuile võidakse seadusega anda avalik-õiguslikke aluseid. Riigikirikut ei ole.» Sel puhul kirjutas pastor Jaan Järve rahulolevalt, et kirik «ei ole enam vaevusallitav asutis, keda püüti kõigiti hoida õiguslikult ühel tasemel turba-, spordi- ja muude ühingutega».[2] Kauaks seda riigivõimu lahkust ei jätkunud, sest 1940. aastal toodi Eestisse nõukogude võim, mis nägi ühe oma eesmärgina religiooni väljasuretamist.

Pärast rohkem kui pool sajandit kestnud nõukogude võimu kokkuvarisemist pääsesid kirikud getost (teoloog Toomas Pauli määratlus). Asemele tulnud liberaalses demokraatias tohib riik usuvabadusse vaid rangelt piiritletud juhtudel sekkuda. Eesti Vabariigi põhiseaduse § 40 ütleb: «Igaühel on vabadus nii üksinda kui ka koos teistega, avalikult või eraviisiliselt täita usutalitusi, kui see ei kahjusta avalikku korda, tervist ega kõlblust.» Liberaalse arusaama kohaselt eksisteerib riik kodanike jaoks, mitte vastupidi. Liberaalne riik peab tagama kodanikele eneseteostuseks õigused ja vabadused.

Siseministeeriumi usuasjade osakonna töötaja Ringo Ringvee, kes käsitleb oma doktoritöös riigi ja usuliste ühenduste suhteid aastatel 1991–2008 ning on riigiametnikuna selle teemaga hästi kursis, kirjutab: «Sekulaarse ning neoliberalistliku riigi suhe usulistesse ühendustesse on pragmaatiline… Kokkuvõtvalt võib öelda, et riigi ja religiooni suhted on nõukogudejärgses Eestis kujunenud valdavalt konfrontatsioonivabalt. Usulistele ühendustele on tagatud tegutsemisvõimalused nii seadusandlikul tasandil kui praktikas.»[3]

Muuseas, Ringvee rõhutab, et ka õigeusukirikuga seotud probleemide lahendamist käsitles riik pragmaatiliselt, üksnes õigusliku küsimusena: «Tähelepanu väärib, et kogu 1993–2002 väldanud õigeusu kiriku protsessi ajal, milles põimusid nii ajaloolised, religioossed, kirikuloolised, õiguslikud ning mitmed teised aspektid, käsitles riik küsimusteringi juriidilise probleemina ning seda sõltumata valitsuskoalitsioonidest.»[4]

Nagu näeme, on toonane riiklik positsioon tänaseks oluliselt muutunud, sest pragmatism on kõrvale heidetud ning riigivõim on valmis laupkokkupõrkeks riigi ühe suurima usulise ühendusega – Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kirikuga (MPEÕK). Nagu me hästi teame, on viimasel ajal koguni kõlama pandud MPEÕK ja Pühtitsa Jumalaema Uinumise kloostri kui usuliste ühenduste sundlõpetamise ähvardus.

Kui me eeldame, et Eestis kehtib ja toimib jätkuvalt liberaalne õigusriik, siis millisel põhimõttelisel alusel seisavad praegu kehtiva põhiseaduse valguses riigi ja usuliste ühenduste kui eraõiguslike vabaühenduste suhted?

Siis, kui riigikirikut ei ole…

Eesti Vabariigi 1992. aasta põhiseaduse §-s 40 on korratud sõjaeelse põhiseaduse sätet: «Riigikirikut ei ole.» Seda lauset mõistetakse tavaliselt nõnda, et ükski Eestis tegutsev kirik ei saa taotleda endale riigikiriku staatusele sarnanevat positsiooni. Enamasti on seejuures vaadatud just Eesti Evangeelsele Luterlikule Kirikule kui ajalooliselt suurimale eesti rahvusest kristlasi hõlmavale kirikuorganisatsioonile, kellel võiks taoline ambitsioon olla.

Kuid seda põhiseaduse sätet tuleb vaadelda ka vastupidises suunas: kui riigikirikut ei ole, siis ei ole ka riigil õigust sekkuda mitte ühegi kiriku kui vaba kodanikuühenduse siseasjadesse ja hakata otsustama nende usudoktriini, juhtimise või kanooniliste sidemete üle.

Teisiti on näiteks Taanis kuningriigis, kus kiriku asju otsustab parlament, sest Taani luterlik kirik on ajaloolistel põhjustel riigikirik (täpsemalt Folkekirken, rahvakirik, mis teeb antud juhul sama välja). 2012. aastal andis Taani parlament samasoolistele paaridele õiguse abielluda ning ka riigikirik pidi hakkama niinimetatud sooneutraalseid abielusid sõlmima. Vaimulikele on antud õigus sellisest talitusest keelduda, kuid piiskop peab sel juhul leidma asendaja.

Meil, Eestis, on mõeldamatu, et Riigikogu või Vabariigi Valitsus saaks kohustada usulisi ühendusi läbi viima usulisi talitusi ja kiitma heaks seisukohti, mis on nende usutunnistusega vastuolus, või määrata ametisse kirikujuhte – Eesti Vabariigis ei ole riigikirikut.

Niisamuti on mõeldamatu, et sekulaarne võim esitab kirikule kui vabaühendusele nõudmise muuta oma kanoonilist alluvust või kirikuosaduslikku kuuluvust. Näiteks katoliiklaste jaoks on kanooniline side Rooma paavstiga võõrandamatu osa katoliiklikust usust. Kaugemast minevikust võib meenutada luterlaste ja kalvinistide sunniviisilist ühendamist Preisi kuninga Friedrich Wilhelm III poolt aastal 1817, mis viis selle otsusega mitte nõustunud konfessionaalsete luterlaste tagakiusamise ja emigreerumiseni USA-sse. Just nimelt ajaloos aset leidnud riikliku ülekohtu kordumise ja usulise enesemääramise mahasurumise vältimiseks on vabas ühiskonnas kehtima pandud põhimõte, et valitsus peab austama usuvabadust ja usklike valikut.

Aga kas rahvas kui Eesti põhiseaduse kohaselt kõrgeima võimu kandja saaks usuühingutele ja nende liikmetele ettekirjutusi teha? Mõne nädala eest võis Rahvusringhäälingu (ERR) portaalist lugeda uudist, et ERRi poolt tellitud Kantar Emori uuringu kohaselt toetas 59 protsenti küsitletutest MPEÕK sidemete katkestamist Moskva patriarhaadiga, vastu oli 19 protsenti ja 22 protsenti ei osanud vastata. Eesti rahvusest inimestest pooldas seda koguni 75% ja vastu oli 8%, muust rahvusest pooldas 25% ja vastu oli 41%.[5] Uuring viidi läbi 10.–16. oktoobrini 2024. aastal.

Selline uuring võib olla informatiivne, ent kindlasti mitte relevantne. Usulise ühenduse kanoonilised või muud laadi suhted teiste kirikutega on eranditult nende endi asi, mitte kellegi teise asi. Taolisi küsimusi ei saa panna rahvahääletusele. Eriti just liberaalsed poliitikud armastavad rõhutada, et põhiõiguste üle ei saa hääletada.

Vabaühendused ja poliitika

Ma peatun veel ühel aspektil, millele tuleks tähelepanu pöörata. Aeg-ajalt on kõlanud väide, et kirik ei tohi sekkuda poliitikasse. Usukaugetes ringkondades mõeldakse selle all tavaliselt seda, et kirik ei peaks ühiskondlik-poliitilistes küsimustes oma arvamust avaldama. Mõistagi ei saa usulised ühendused osaleda valimistel, sest nad pole erakonnad. Samas ei ole neil keelatud väljendada seisukohti mistahes ühiskondlikes küsimustes. Näiteks Eesti Kirikute Nõukogu (EKN) on võtnud sõna abordi, eutanaasia, perekonna ja abielu ning muudeski küsimustes.

Selleski mõttes ei erine usuühendused teistest maailmavaatelistest vabaühendustest, mis tegutsevad oma eesmärkide saavutamise nimel, sageli koguni riigivõimu rahalisel toel. Demokraatlikus riigis ei ole valitsusasutustel mitte mingit õigust keelata kirikuid osalemast ühiskondlik-poliitilises tegevuses, kui nad seda soovivad. Kui valitsus peaks seda tegema, rikutakse sellega usklike õigusi. Igal kodanikul, kuid samuti igal kodanikuühendusel on õigus – seaduse raamesse jäädes – korraldada isegi selliseid meeleavaldusi, mis valitsusele või paljudele kaaskodanikele ei meeldi. Näiteks paljudes riikides korraldavad kristlikud organisatsioonid meeleavaldusi veel sündimata laste eluõiguse kaitseks – asi, mis paljudele inimestele kahtlemata ei meeldi, ent mida Eestis kaitseb põhiseadus.

Jaanuaris 2023 teatas sotsiaaldemokraadist siseminister Lauri Läänemets, pidades silmas liikumise KOOS tegelaste soovi alustada oma valimiseelset poliitilist miitingut palvusega Aleksandri Nevski katedraalis (mille MPEÕK asjaolude selgumisel tühistas): «Meie seisukoht on alati olnud selline: kiriku igasugune poliitiline tegevus Eestis on lubamatu, kirik ja poliitika peavad olema teineteisest lahus. [Minu rõhutus – V.V.] Kui see toimub, siis see tuleb viivitamatult lõpetada.»^[6]

Sarnast seisukohta korda minister Läänemets alles hiljuti, 23. oktoobril 2024, parlamendis tehtud poliitilises avalduses, öeldes, et «meie läänelikus sekulaarses demokraatias on riigi kohustus … tagada ka seda, et usk on vaba poliitilisest agendast.»[7] Jääb arusaamatuks, millisele õiguslikule alusele siseminister seda väites tugineb.

Ometi on riik teatud puhkudel nõudnud usulistelt ühendustelt poliitiliste avalduste tegemist. Aprillis 2022 ärgitas Siseministeerium EKN-i mõistma hukka Venemaa Föderatsiooni sõjategevust Ukrainas. Siseministeeriumi tollane asekantsler Raivo Küüt nõudis kirikutelt teatud poliitilise agenda omaksvõtmist: «Eesti Kirikute Nõukogu on meie partner, ja kui Vene Föderatsiooni agressioon Ukrainas algas, siis selgitasime, et Eesti ühiskonna sõjast tingitud lõhenemise vältimiseks peavad nad selge ja ühemõttelise seisukoha kujundama, milles on kesksel kohal Putini režiimi agressiooni ja Vene Föderatsiooni ründe hukkamõist [minu rõhutus – V. V.]. Selline seisukoht aitaks Eesti inimestel sõltumata rahvusest ja päritolust ennast üheselt defineerida.»[8]

Neist näidetest jääb mulje, et Siseministeeriumi arvates peavad kirikud toetama valitsuse poliitilist kurssi, ent ei tohi tegeleda sellise poliitilise tegevusega, mida valitsus heaks ei kiida. See on mõistagi autoritaarne muster ning sellisena täielikus vastuolus Eesti Vabariigi kui liberaalse demokraatliku riigi põhiseaduse vaimu, mõtte ja sättega. Põhiseaduse kohaselt on usulised ühendused vabad otsustama selle üle, kas ja mil määral nad soovivad osaleda ühiskondlikus tegevuses ja võtta seisukohti poliitilistes küsimustes. Ministril või ministeeriumiametnikul puudub õigus selles osas usulisi ühendusi manitseda või noomida.

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks tahaksin niisiis rõhutada kahte olulist aspekti. Kuna Eestis ei ole põhiseaduse kohaselt riigikirikut, ei ole riigivõimul õigust sekkuda kirikute siseasjadesse – see on mõeldav üksnes väga piiratud ulatuses ja rangelt seaduses sätestatud juhtudel. Isegi riikliku julgeoleku argument ei saa tühistada põhiseadusega tagatud õigusi ja vabadusi.

Samas on vabaühendustel, s.h usulistel ühendustel, õigus ja lausa kohustus sekkuda riigi ja ühiskonna asjadesse, kuna demokraatlik õigusriik eksisteerib oma kodanike ja elanike hüvanguks ning ka usklikud inimesed, koguduste liikmed, on osa ühiskonnast kui tervikust. Nad võivad väljendada seisukohti, mis enamusele ei meeldi, ja see on kooskõlas vaba ühiskonna põhimõttega.

Erinevad kirikud korraldavad oma elu iidsete kaanonite ja muu kirikuõiguse alusel, kuid seejuures nad saavad kasutada ka demokraatliku õigusriigi pakutavaid võimalusi. Riigivõim on kohustatud austama õiguskuulekalt tegutsevaid usulisi ühendusi ning mitte takistama nende tegevust ideoloogilistel või poliitilistel põhjustel.

 

Ettekanne konverentsil «Õigeusukirik Eestis – iseseisvus: arenguvõimalused, riskid, tagajärjed», 6. novembril 2024.

 

[1] Veiko Vihuri. Hugo Bernhard Rahamägi, Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku teine piiskop 1934–1939. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2007, lk 71–72.

[2] Põhiseadus ja Rahvuskogu. Tallinn: Rahvuskogu, 1937, lk 398–400.

[3] Ringo Ringvee. Riik ja religioon nõukogudejärgses Eestis 1991–2008. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011, lk 187, 189.

[4] Samas, lk 188.

[5] https://www.err.ee/1609494589/enamik-eesti-elanikke-soovib-et-mpeok-katkestaks-sidemed-moskvaga

[6] https://www.postimees.ee/7702061/laanemets-kutsume-metropoliidi-vestlusele-ta-ei-tohi-sekkuda-eesti-poliitikasse

[7] https://www.err.ee/1609500181/laanemets-eestis-tegutsev-kirik-ei-tohi-olla-seotud-soda-toetava-organisatsiooniga

[8] https://www.postimees.ee/7512174/luubi-all-moskva-patriarhaadi-eesti-oigeusu-kirik-pole-sojas-poolt-valinud

Olen veendunud, et kõik kodanikud, kes peavad oluliseks vaba ja õiglase ühiskonna ideaalide säilimist ning seda, et valitsus ei allutaks meid diktatuurilisele riigikorraldusele, peavad astuma riigivõimu kuritarvitamisele vastu – ka siis, kui need kuritarvitused on suunatud kellegi teise kui meie endi põhiseaduslike õiguste ja vabaduste mahasurumisele.

See ongi põhjus, miks võtsin vastu kutse konverentsil kõneleda, omistamata otsuse langetamisel mingit tähtsust sellele, et valelikud oponendid (ka rahvuslaste ridadest) saavad seda fakti kasutada minu ründamiseks. Olen veendunud, et valitsusel oleks vaba ja õiglase ühiskonna ideaalist palju raskem taanduda, kui rohkemad avaliku elu tegelased astuksid niisugustele suundumustele vastu.

Eriti peaksid usuvabaduse vastu suunatud rünnakutele vastu protesteerima Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikute juhid. Kui usuvabaduse vastaseid rünnakuid ühiselt ei tõrjuta, siis on nende rünnakute jõudmine ka teiste usuühendusteni vaid aja küsimus.

Tähelepanekuid usuvabaduse põhimõtte nõuetest

Ettekanne konverentsil «Õigeusukirik Eestis – iseseisvus: arenguvõimalused, riskid, tagajärjed», Tallinnas, 6. novembril 2024

Varro Vooglaid, Riigikogu liige

Maikuu alguses, täpsemalt, 6. mail võttis Riigikogu häältega 75 poolt ja 8 vastu avalduse pealkirjaga «Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks» (420 AE).

Kui seni olin Riigikogus hoidunud osalemisest välispoliitiliste avalduste hääletustel, sest need täidavad ennekõike mulle vastuvõetamatu meelsuskontrolli funktsiooni, siis sel korral olin üks kaheksast Riigikogu liikmest, kes hääletas avaldusele vastu. Alljärgnevalt põhjendan, miks ma seda tegin, tuues esile põhimõttelised kaalutlused, mis on jätkuvalt relevantsed, hindamiseks valitsuse tegevust vene ortodokside suhtes ebaõiglaste ja õigusvastaste nõudmiste esitamiseks. Ühtlasi soovin sellega näidata, et Riigikogu toetus kõnealusele avaldusele ja selle taustaks olevatele ambitsioonidele ei olnud üksmeelne.

Esiteks on avaldusest rääkides keskse tähtsusega tõsiasi, et see ei olnud pelgalt deklaratiivne, vaid lähtus praktilisest eesmärgist luua valitsusele ettekääne Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) kui Eesti kõige suurema liikmeskonnaga usuühenduse, samuti Moskva patriarhaadi otsealluvuses oleva Nevski koguduse ja Pühtitsa kloostri sulgemiseks. Valitsusel oli avaldust tarvis, et sellele toetudes saaks siseminister pöörduda kohtu poole taotlusega nimetatud organisatsioonide sundlõpetamiseks, kui need ei ole katkestanud kanoonilisi sidemeid Moskva patriarhaadiga. Niisuguse võimaluse näeb (tõsi vägagi vaieldavalt) ette kirikute ja koguduste seaduse paragrahv 16 lõige 3. Ehk välispoliitiline deklaratsioon teenis pragmaatilist sisepoliitilist eesmärki, mis vaikiti avalduse põhjendustest rääkides valelikult maha.

Ilmselt ei ole valitsus kirjeldatud plaaniga siiani edasi liikunud vaid seetõttu, et pole kindel, kas see läheks kohtus läbi, sest nimetatud säte ei paku plaani elluviimiseks piisavalt kindlat toetuspunkti. Selle tõttu on oma plaani eduväljavaadete parandamiseks võetud sihiks ka kirikute ja koguduste seaduse täiendamine viisil, mis ei võimaldaks enam Eestis tegevust jätkata ühelgi usuühendusel, mis pole katkestanud sidemeid Moskva patriarhaadiga. Tegelikult on siseminister Läänemetsa poolt 23. oktoobril Riigikogus esitletud plaan veelgi radikaalsem, nähes valitsusele ette õiguse dikteerida, millised isikud võivad üleüldse usuühenduste juhtimises osaleda (vt ERR).

Paraku on kõnealuse ettevõtmise näol tegu usuvabaduse selge rikkumisega, sest ei MPEÕK, Nevski kogudus ega Pühtitsa klooster, mille sulgemisele kõnealuse avaldusega teed sillutati, pole teinud mitte midagi õigusvastast. Vähemalt ei ole avalikkusele esitatud ainsatki tõendit, mis kinnitaks õigusvastast käitumist ja kõigi eelduste kohaselt selliseid tõendeid ka ei eksisteeri. Mitte kordagi pole vähegi veenvalt näidatud ära ka seda, kuidas ohustavad kanoonilised sidemed Moskva patriarhaadiga Eesti julgeolekut. Tegu on paljasõnalise väitega, mida käsitletakse justkui aksioomi ehk eeldusena, mis ei vajagi tõestust.

Põhiseadus sätestab usuvabaduse kaitse paragrahvis 40, Eesti Vabariigi suhtes siduv Euroopa Inimõiguste Konventsioon aga artiklis 9. Selle fundamentaalse tähtsusega põhiõiguse kohaselt on igaühel südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus ning kuulumine kirikutesse ja usuühingutesse on vaba. Vaieldamatult on osaks usuvabadusest ka otsustamine selle üle, millisesse kanoonilisse struktuuri (kirikusse) kogudused, kloostrid ja nende liikmed kuuluvad. Riigivõimul ei ole õigust selles osas ettekirjutusi teha, sest see kujutaks endast lubamatut sekkumist usuühenduste siseasjadesse. Minule kui katoliiklasele on see ilmselge, sest valitsuse nõudmine, et katoliku kirik Eestis peaks lahutama end Rooma paavstist, tähendaks täiesti ühemõttelist sekkumist usku, mida me usutunnistuses deklareerime, käsitledes paavsti kiriku peana. Öeldes lahti sidemetest paavstiga, peaksin ütlema lahti oma usust.

Niisugusena on siseministri ähvardused sulgeda Pühtitsa klooster, kui see ei seo end kirikuõigust rikkudes Moskva patriarhaadist lahti, selgelt diktatuurilise iseloomuga ja õigusriikluse ideaali valguses lausa skandaalsed – sel lihtsal põhjusel, et Vabariigi Valitsusel ei ole mitte mingit õiguslikku alust niisuguseid nõudmisi esitada. Vastavalt põhiseadusele ei ole Eestis riigikirikut ja valitsuse sekkumine usuliste ühenduste enesekorraldusse on absoluutselt lubamatu. On sügavalt häiriv mõelda võimalusele, et klooster elas küll üle nõukogude võimu, aga Eesti Vabariigi valitsuse taganemine usuvabaduse põhimõtte austamisest võib saada sellele saatuslikuks.

Teiseks on vastuvõetamatu see sügavalt valelik teguviis, millega ettevõtmist ellu viiakse. Muu hulgas pean silmas nii valitsuse liikmete kui ka kaitsepolitseiameti peadirektori poolt levitatud valelikke süüdistusi MPEÕK metropoliidi suunal, justkui oleks ta ohuks Eesti Vabariigi põhiseaduslikule korrale ja julgeolekule. Sellele väga tõsisele süüdistusele tuginedes saadeti metropoliit Eestist välja ja kavandatava seadusemuudatusega püütakse välistada ka tema poolne kiriku juhtimine väljastpoolt Eestit. Jällegi ei ole avalikkusele esitatud ainsatki tõendit, mis põhistaks esitatud süüdistusi ning kõigi eelduste kohaselt pole neid esitatud sel lihtsal põhjusel, et neid ei eksisteeri. Riigivõimu kasutamine selleks, et poliitilistest ambitsioonidest lähtuvalt esitada inimeste ja organisatsioonide kohta tõsiseid valesüüdistusi, ei ole aga õigusriigis vastuvõetav.

Kolmandaks teenib kõnealune avaldus eesmärki õhutada Eestis rahvuslikku vaenu ja konflikti ning parlamendi liikmena sellele kaasa aitamine oleks ebamoraalne. Kuna ei MPEÕK, Nevski kogudus ega Pühtitsa klooster ei ole teinud midagi õigusvastast ega kujuta endast Eesti ühiskonnale mingit ohtu – jällegi toonitan, et esitatud pole ühtegi tõendit, millest nähtuks vastupidine järeldus –, paistab paratamatult, et nimetatud organisatsioonide pitsitamine, et mitte öelda tagakiusamine teenib eesmärki süvendada Eestis rahvuslikke pingeid või saavutada koguni uus suurem rahvuslik konflikt, nagu see saavutati pronksiöö näol. Ehk reaalselt ei lahendata ühtegi olemasolevat probleemi, vaid tekitatakse ise probleem (või süvendatakse seda), et positsioneerida ja esitleda siis ennast probleemi lahendajana. Sellise olukorra kujundamine võib teenida valitsuse huve, aidates mobiliseerida enda taha kodanike toetust, aga ühise hüve seisukohast on niisugune küüniline käitumine lubamatu.

Neljandaks on MPEÕK, Nevski koguduse ja Pühtitsa kloostri sulgemisele suunatud tegevus ohtlik mitte ainult Eesti siseste rahvuslike pingete süvendamise mõttes, vaid ka välis- ja kaitsepoliitilises dimensioonis. Pidades silmas, et Eesti ja Venemaa vahelised suhted on niigi teravamad kui kunagi varem pärast Nõukogude Liidu tänuväärset lagunemist, on Eesti rahva ja riigi huvidega vastuolus viia järjest ellu samme, millega pingeid mitte ei leevendata, vaid neid teadlikult ja tahtlikult kasvatatakse. Pole välistatud, et seda eesmärki teenib ka plaan võtta kiirkorras ja valikuliselt kümnetelt tuhandetelt mittekodanikest Eesti pikaajalistelt elanikelt kohalike omavalitsuste volikogude valimisel hääletajana osalemise õigus. Teatud võimuringkondade omakasupüüdlikke huve võib see teenida, aga Eesti rahva, ühiskonna ja riigi huvides see ei ole. Kõik, kes sellise programmi elluviimisele kaasa aitavad, kannavad vastutust ka võimalike süngete tagajärgede eest.

Viiendaks on poliitikute kohus tegutseda kooskõlas õigete põhimõtetega, mitte alluda survele ja lähtuda sellest, millised valikud oleks populaarsed. Siin on tõsine mõttekoht ka konservatiividele, kelle jaoks peaks usuvabaduse (just nagu ka laiemalt veendumuste vabaduse ja sõnavabaduse) kaitsmine olema väga oluline eesmärk ja ühtlasi autoritaarsete või koguni diktatuuriliste tendentside teostumise tõkestamise vahend. Kui lihtsalt selleks, et mitte sattuda olukorda, kus tuleb end kaitsta alusetute venemeelsuse süüdistuste eest, minnakse kaasa usuvabadusest ülesõitmise ja rahvuslike pingete õhutamisega, siis see annab tunnistust mitte põhimõttekindlusest, vaid konjukturismist.

Kuuendaks oli Riigikogus poliitiliste sammude astumine MPEÕK sulgemiseks ilma, et selle esindajad oleks ära kuulatud, vastuolus elementaarsete poliitilise kultuuri põhimõtetega. Sellele osutas ka MPEÕK Tartu piiskop ja Tallinna piiskopkonna vikaarpiiskop Daniel 30. aprillil Riigikogule saadetud pöördumises, kus toonitati, et «MPEÕK-l pole aga seni olnud võimalust selgitada oma seisukohti Eesti seadusandjatele – enne kui võetakse vastu otsused, mis puudutavad väga otseselt ka meie Kirikut» ning paluti võimalust olla ära kuulatud. Riigikogu poolt oli niisugune tegutsemine seda näotum, et avaldus plaaniti algselt vastu võtta ortodokside jaoks aasta kõige suurema püha ehk ülestõusmispühade triduumi esimesel päeval, vaiksel neljapäeval. Kuivõrd avalduse vastuvõtmiseks kiirkorras puudus igasugune mõistlik põhjus, võib arvata, et niisugune ajastus polnud juhuslik ning et see teeniski eesmärki koht kätte näidata. Pehmelt öeldes on niisugune käitumine inetu.

Seitsmendaks ei ole korrektne tembeldada kogu Moskva Patriarhaati ja sellele alluvat kirikut Venemaa agressiooni toetavaks institutsiooniks, sest seda tehes tuginetakse vaid patriarh Kirilli üksikutele, mitteõpetuslikele väljaütlemistele. Neile väljaütlemistele tuginedes saab anda hinnangu konkreetse isiku seisukohtadele, mitte aga kogu Moskva patriarhaadile, mille osaks on muu hulgas tuhanded kogudused ja kloostrid. Ilmselgelt ei ole ükski ortodoks kuidagi seotud patriarh Kirilli poliitiliste seisukohtadega, sest tegu ei ole poliitilise juhiga. Lisaks on üldteada, et vastavalt Bütsantsi traditsioonile on ortodoksi kirikud olnud alati riigivõimuga tihedates suhetes ning nende vabadus jääda kriitilise tähtsusega poliitilistes küsimustes avalikult riigiga eriarvamusele on piiratud – eriti sellises pingelises olukorras, nagu Venemaal praegu valitseb.

* * *

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et pimedast venevihast kantuna ning nii Eestis elavaid venelasi kui ka Vene ortodoksi kirikut vaenlasena käsitledes ei saa teostada mõistuspärast poliitikat, mis reaalselt teeniks Eesti rahva, Eesti ühiskonna ja Eesti riigi huve. See perspektiiv muutub veel tumedamaks teadmises, et Eestis teostatakse võimu viisil, millega tõmmatakse meie rahva ja riigi peale Jumala viha. Kahtlemata on selle ilminguks mullu suvel ellu viidud abielu institutsiooni rüvetamine ja kindlasti nähtub see ka kiriku vastu suunatud rünnakutest. Kõike seda tehes ja põhiseaduses sätestatud vaba ühiskonna ideaalist taandudes muutub aga Eesti Vabariik üha enam autoritaarsete riikide nägu. Seda protsessi, mida Veiko Vihuri on iseloomustanud stalinistlike mustrite ellu äratamisena, on häiriv näha. Aga vähim, mida saame niisugusele asjade käigule vastu seismiseks teha, on öelda julgelt välja, et valitud on vale, hukatuslik tee.

Täna laekus kõigile Riigikogu liikmetele Pühtitsa kloostri avalik kiri, mille toon on sõna otseses mõttes ahastav. Kirjas öeldakse, et klooster on muudetud pantvangiks poliitiliste jõudude vastanduses ja seda viisil, mis ohustab kloostri eksistentsi. Kirja lõpuosas öeldakse: «Juba üle poole aasta juurutatakse Eesti ühiskonnas mõtet kloostrist lähtuvast ohust Eesti Vabariigile. Meid sunnitakse rikkuma kiriku põhikirja. Meid surutakse põhimõtteliselt õigusruumist välja ning muudetakse heidikuteks, teise sordi inimesteks, kellega võib käituda seaduse- ja kõlblusnõudeid eirates. Kõike toimuvat võib võrrelda vägivallaga, mida lubab endale keegi, kes on kahtlemata tugevam, selle vastu, kes on kahtlemata nõrgem. Kas demokraatlikus riigis on lubatud niivõrd jõhker halvakspanu usulise organisatsiooni õiguste vastu? Kas Teil on ükskõik, mida öeldakse selle kohta maailmas? Kas see karjuv ebaõiglus, milles te tahes tahtmata osalised olete, ei pane Teie südametunnistust piinama? Pöördume teie poole lootusega, et terve mõistus ja armastus Eesti vastu sunnib Teid nägema asjade tegelikku olukorda. Jätke meid poliitikast välja! Me soovime olla ainult Kristusega!!! Me palume tungivalt säilitada Pühtitsa kloostri status quo.»

Vastuseks neile küsimustele pean ütlema, et mina küll ei saa vaikida, sest vastasel juhul hakkaks tõesti südametunnistus piinama. Just sel põhjusel hääletasin kevadel Riigikogus kõnealusele avaldusele vastu ja ka põhjendasin oma seisukohta, tehes seda lootuses, et leidub ka teisi saadikuid, kes talitavad samuti –  kahjuks oli neid vähe. Ja sel samal põhjusel võtsin vastu ka kutse tulla täna siia konverentsile kõnelema – olgugi et olen katoliiklane, mitte ortodoks –, mõtlemata sellele, mida keegi sellest arvab või milliseid võimalusi minu ründamiseks see poliitilistele oponentidele pakub. Kui poliitikud soovivad säilitada tõsiseltvõetavust ja pälvida inimeste usaldust, peavad nad eriti just ebamugavates olukordades oma tegudega tõestama, et põhimõttekindlus on neile olulisem kui populaarsus ning et neid ei saa hirmutada loobuma vaba ühiskonna aluspõhimõtete kaitseks välja astumast.

Kõike eelnevat silmas pidades tahan loota, et MPEÕK, Nevski kogudus ja Pühtitsa klooster säilitavad Jumala rahus enesekindluse ega allu valitsuse ebaõiglastele nõudmistele. Ajalugu on õpetanud loendamatu hulga episoodide kaudu, et kui võimuaparaat saavutab ebaõiglust kehtestades edu, sillutab see alati teed veelgi suurema ebaõigluse kehtestamisele. Sel samal põhjusel kutsun kõiki kristlasi ning ennekõike Eesti Kirikute Nõukogu ja selle liikmesühenduste juhte üles astuma usuvabaduse mahasurumisele vastu, isegi kui see mahasurumine ei puutu hetkel vahetult meisse endisse. Ei ole raske aru saada, et kui usuvabadus õnnestub maha suruda osade kristlaste puhul, on vaid aja küsimus, millal jõuab järg ka ülejäänud kristlasteni. Ehk aitab ühine rahumeelne seismine õigluse kaitsel äratada ka ebaõigluse kavandajate südametunnistuse või siis vähemasti heidutada neid ebaõigluse elluviimisest.

Omalt poolt luban seista Riigikogu liikmena jätkuvalt usuvabaduse kaitsel. Kuigi opositsioonisaadikutest ei sõltu Riigikogu otsuste suunamise mõttes pea midagi, lasub meist kõigil kohustus astuda ebaõiglusele vähemalt sõnades vastu. Usun, et kui seda teeksid rohkemad poliitikud ja teised avaliku elu tegelased, teiste hulgas ja ennekõike kirikujuhid, oleks valitsusel palju raskem usuvabaduse vastaseid rünnakuid ellu viia.

Tänan tähelepanu eest!

Sissejuhatus ja ettekande tekst on võetud Varro Vooglaiu blogist

Ateismile rajatud ühiskond ei suuda mitte kunagi inimestevahelisi suhteid ära korraldada. Sest ta on üles ehitatud valedele ja egoismile. Ühiskonnal peab olema eetiline alus. Ateismil ei ole eetikat. Ateisti meelest on eetiline kõik, mis temale meeldib või kasulikuna tundub.

Euroopa tsivilisatsioon ja kultuur rajaneb kristlusel, on läbi kasvanud kristlusega, kristlased ehitasid selle üles – ateistlikud võltsliberaalid ja isekad rumalad rahakummardajad tahavad selle kultuuri ära hävitada.

Liberaalne demokraatia tahab võrdsustada targa lolliga, ausa ebaausaga, ilusa inetuga, andeka andetuga, hariduse harimatusega, kultuuri kultuuritusega, moraali moraalitusega. Rumal ja andetu tahab ju ennast ilma erilise vaevata kõrgemale redelipulgale upitada.

Põgenedes Jumala käskude varjust, satume justkui tüüri ja ankruta laevukesed mässavale avamerele.

Me loobime prügi täis puhta veega loodusliku allika ja tarvitame joogiks mürgitatud vett, mida meile kalli raha eest reklaamivad ja müüvad osavad petised. Nemad saavad rikkaks, aga meie sureme pikkamööda.

Kõige selle vastu on rohtu pakkuda usul ja kirikul. Rahvas peab tagasi pöörduma oma Isa juurde. Jumalata, ilmalik riik on nagu kadunud poeg Jeesuse mõistujutus. Kui ta ei otsusta Isa juurde tagasi minna, siis ta jääbki kadunud pojaks.

Usund on inimese elu oluline osa. Usk on inimese hinge ja vaimu toit, inimene ei saa eksisteerida täiesti väljaspool usku ja usundit. Visates oma elust välja Jumala, viskab inimene kõrvale ka oma hinge ja jumaliku vaimu.

Sellepärast meil ongi tänapäeval nii palju rumalaid inimesi, kes ei saa aru, mis maailmas toimub, kes usuvad primitiivset propagandat, kes alluvad pimesi ideoloogilistele manipulatsioonidele, kes enam isegi seda ei tea, kas nad on mehed või naised või mida tähendab abielu.

Inimene on tõrges ja isemeelne. See on hea, see viib teda edasi ja paneb tegutsema, ise mõtlema. Ent tõrksusega, kangekaelsusega ei tohi liialdada. Üksnes tõrksuse pärast ei tohi head tagasi lükata või kõrvale heita. Üksnes tõrksuse pärast ei tohi ennast hävitada, oma hingele kahju teha, oma vaimul nälgida lasta.

Maailm sai alguse palju varem kui ühegi praegu elava inimese elu. Ja inimkond, põlvkondade kaupa, on nähtamatu vaimusidemega ühte seotud.

Mõelge, mis saaks siis, kui iga põlvkond heidaks kõrvale kõik tehnilised leiutised, mis enne neid on leiutatud, ja kasutaks ainult neid, mida nad ise leiutavad?

Ka vaimset järjepidevust ei tohi lõhkuda!

Rahvus saab alguse ühtsest usundist, inimese ja rahvuse olemuse ja elu määrab tema usund. Kui meil ühtset usundit ei ole, siis me oleme lihtsalt üks kari inimesi, kes räägivad enam-vähem ühte keelt. Arukas inimene ei lõika ennast ära oma esivanemate usust.

Usk ei tähenda Jumala ega kiriku allaheitlikku orjamist. Usk ei alanda inimest, vaid ülendab ta Jumala, maailma Looja ja universaalse Tarkuse Vaimu vabatahtlikuks kaastööliseks. See annab tema elule mõtte.

Inimesele on antud vaba tahe, vaba valik. Teatud määral, teatud piirini, loomulikult, sest vabadus on suhteline mõiste. Täielikku vabadust ei suuda ükski inimene saavutada. Me oleme seotud oma perekonna, oma kogukonna, oma ühiskonna külge.

Inimesele on antud suur hulk mitmesuguseid võimeid. Inimene mõtleb, otsustab, tegutseb, teeb plaane, õpib ära, jätab meelde, teeb järeldusi, avastab, leiutab, loeb, kirjutab, suhtleb, armastab, vihkab – ja nii edasi.

See kõik, ja palju muud, kuulub inimese juurde. Ei taha Jumal ega usk ega kirik inimeselt midagi sellest ära võtta. Ei taha üldse midagi ära võtta. Nad tahavad hoopis juurde anda.

Inimlaps vajab õpetust, juhatust, käske ja keeldusid. Soovitav, koos selgitustega. Koos põhjendustega. Vähemalt mõistlik inimlaps vajab põhjendusi. 

Inimene areneb pikkamööda. Ta peab väga palju õppima. Miks see nii on? Kassipoeg kasvab kassiks ka siis, kui ta beebina ema juurest ära võetakse, inimlaps aga ilma korraliku kasvatuseta kultuurseks inimeseks ei kasva.

Riigil peab olema eetiline alus. Ka igal seadusel peab olema eetiline alus. Seadusi ja seadusemuudatusi ei tohi teha selleks, et keegi tähtis «niiditõmbaja» neist materiaalset kasu saaks, et keegi saaks nende varjus teisi oma huvides ära kasutada.

Öeldakse, et kala hakkab mädanema peast. Kui valitsusaparaat tegutseb ülbelt ja hoolimatult ja omakasupüüdlikult, siis õige pea moodustub ka ühiskonnas sama mentaliteediga isekas ja justkui edukas «koorekiht», kes omakorda hakkab negatiivselt mõjutama tervet ühiskondlikku kliimat.

Sellises riigis on ideoloogiliselt eelistatud inimese negatiivsed iseloomujooned ja põlu all positiivsed.

Aga see riik on iseenesega riius, ja tal ei ole tulevikku.

Austatud Riigikogu liikmed!

Austatud Eesti Kirikute Nõukogu liikmed!

Pöördume Teie poole meie kloostri saatust otsustaval ajal. Pühtitsa klooster on muutunud pantvangiks poliitiliste jõudude kokkupõrkes, mis kokkuvõttes on ohuks tema eksistentsile. Aga nagu Teile peaks teda olema, on klooster ja tema nunnade tegemised olnud alati poliitikavälised. Kõik meie ootused on pööratud Taeva poole ehk teisisõnu tulevase elu poole. See on meie eksistentsi aluseks. Aga praegusel ajal on asjaolud kujunenud selliseks, et meil pole võimalust vaikida. Suhtume suure nõutuse ja kibedusega katsetesse teha meid, Pühtitsa kloostri asukaid, vastutavateks selle eest, mis toimub poliitilisel areenil.

Riigikogu võttis käesoleva aasta aprillis vastu avalduse, millest tuleneb, et otsest sidet VÕK-iga vaadeldakse kui kallalekippumist Eesti julgeolekule. Pühititsa kloostri jaoks kõlab see nagu kohtuotsus. Klooster oma nunnadega, kelle keskmine vanus on 60 aastat, muutub avalduse loogika kohaselt otsekui õõnestustegevust teostavaks, terroristlikuks organisatsiooniks. Nõustugem, et see kõlab absurdselt.

Selle ajendiks olid patriarh Kirilli teatud sõnad. Tahaksime siinkohal ära märkida, et me ei toeta tema nendes sõnades väljendatud seisukohta, ning meie palve oli, on ja jääb ka edaspidi palveks mitte mingite sõjaliste võitude eest, vaid palveks rahu eest.

Klooster on 133 aastat vana. Kogu selle aja jooksul on tema müüride vahel kõlanud palve Eesti heaolu ja õitsengu eest, rahu eest Eestimaal ning Eesti rahva heaolu eest. Tahaksime, et Te teaksite seda ja peaksite alati meeles.

Pöördume Teie kui XXI sajandi poliitikute poole, kellel on seljataga möödunud sajandi kibe kogemus sõdade, riigipoolse vägivalla ja hirmuäratava genotsiidi ilmingute näol ning kes peaksid, meile vähemalt tundub nii, kõigis oma otsustes lähtuma inimesest, tavalisest (lihtsast) inimesest. Igasugune poliitika puudutab nii või teisiti inimest – seda enam, kui see poliitika puudutab nii õrna valdkonda kui seda on Kiriku ja riigi suhted. Meile tundub, et parlamendisaadikud on inimesed, kes seisavad seaduste järgimise eest ning nad ei peaks nõudma meie käest Kiriku seaduse rikkumist.

Seoses sellega lubage meelde tuletada, et Jaan Lattik, Eesti Vabariigi välisminister (1928–1931), Eesti haridusminister (1925–1927), kirjanik ja usutegelane rääkis riigipoolsest mittesoovitavast sekkumisest usuküsimustesse.

Austatud saadikud ja Eesti Kirikute Nõukogu liikmed! Võtke kuulda meie häält! Juba üle poole aasta juurutatakse Eesti ühiskonnas mõtet kloostrist lähtuvast ohust Eesti Vabariigile. Meid sunnitakse rikkuma Kiriku põhikirja. Meid surutakse põhimõtteliselt õigusruumist välja ning muudetakse heidikuteks, teise sordi inimesteks, kellega võib käituda seaduse- ja kõlblusnõudeid eirates. Kõike toimuvat võib võrrelda vägivallaga, mida lubab endale keegi, kes on kahtlemata tugevam, selle vastu, kes on kahtlemata nõrgem. Kas demokraatlikus riigis on lubatud niivõrd jõhker halvakspanu usulise organisatsiooni õiguste vastu? Kas Teil on ükskõik, mida öeldakse selle kohta maailmas? Kas see karjuv ebaõiglus, milles te tahes tahtmata osalised olete, ei pane Teie südametunnistust piinama? Pöördume Teie poole lootusega, et terve mõistus ja armastus Eesti vastu sunnib Teid nägema asjade tegelikku olukorda. Jätke meid poliitikast välja! Me soovime olla ainult Kristusega!!!

Me palume tungivalt säilitada Pühtitsa kloostri status quo.

Pühtitsa Jumalaema Uinumise Stavropigiaalse Naiskloostri eestseisja iguumenja Filareta (Kalatšova) õdedega

Loe ka: Pühtitsa kloostri avalik kirik Eesti Kirikute Nõukogule

Tihtipeale nähakse Naatsareti Jeesuses revolutsionääri, kes astus välja rõhutute ja tõrjutute kaitseks ning arvustas teravalt oma kaasaja ühiskondlikku eliiti – paganlikku okupatsioonivõimu teenivat templihierarhiat ning enesega rahulolevaid kitsarinnalisi ja käsumeelseid fundamentaliste-varisere.

Tõepoolest, Jeesuse käitumine pahandas paljusid ennast vagaks ja usklikuks pidavaid inimesi Iisraelis. Naatsaretlane seltsis patustega ja sõi nendega ühes lauas. Mitmed Tema õpetused ja teod läksid näiliselt vastuollu sellega, mida usklikud juudid Jumala käsuks pidasid. Ta korraldas märuli kogu rahva pühapaigas, Jeruusalemma templis – lükkas seal ümber rahavahetajate lauad ja ajas piitsaga välja kaubitsejad. Ta mõisteti juutide suurkohtus süüdi jumalateotuses ning anti Rooma võimudele üle kui mässaja.

Tänapäeva liberaalsed ja progressiivsed inimesed nii kirikus kui ilmalikus maailmas tahavad Naatsareti Jeesuses näha oma programmi ja vaadete eestkõnelejat. Kui Jeesus andestas abielu rikkunud naisele, siis järelikult suhtub Ta mõistvalt abieluvälistesse suhetesse. Kui Ta ei põlanud ära patuste seltsi, siis näitas Ta sellega üles sallivust väikeste inimlike nõrkuste ja puuduste suhtes. Kui Ta hurjutas kirjatundjaid ja varisere, siis pani Ta autoriteetselt paika igasugused piiblifundamentalistid ja käsumeelsed usklikud. Kui Ta läks konflikti ülempreestriga, heitis Ta kõrvale organiseeritud religiooni (kiriku). Nende Jeesuse tegude ja sammude (väär)tõlgendamine mässuliste aktidena on revolutsionääridele meeltmööda. Tulemuseks on Jeesus-kommunist, hipi-Jeesus, homo-Jeesus, trans-Jeesus ja muud blasfeemilised väärkujutlused Temast.

Küsimusele, kas Jeesus oli tõesti revolutsionäär, saab anda selge ja lühikese vastuse: ei olnud.

Revolutsioonid, nagu me neid Euroopa ajaloost tunneme, on liikumised, mis on oma olemuselt suunatud Jumala ilmutatud tahte vastu. Revolutsiooni tuumaks on mäss Jumala vastu, piltlikult öeldes Jumala troonilt tõukamine ja inimese troonile asetamine.

See on seesama vana mäss, millest võime lugeda juba Esimese Moosese raamatu 3. peatükist (Jumala käsust üleastumine paradiisis) või 11. peatükist (Paabeli torni ehitamise lugu). Revolutsioone korraldatakse õilsate, progressiivsete loosungite all nagu «vabadus», «võrdsus», «vendlus» jne, kuid tegelikult on revolutsionääride taotluseks ühiskonna dekristianiseerimine, kristluse väljajuurimine. Esimene revolutsionäär, kõikide revolutsionääride Isa, astub inimkonna ajaloo lavale kahtlust külvavate sõnadega: «Kas Jumal on tõesti öelnud, et…».

Jumala Poeg Jeesus Kristus tuli meie sekka selleks, et korrata üle Jumala muutumatu tahe. «Ärge arvake, et ma olen tulnud Seadust või Prohveteid tühistama. Ma ei ole tulnud neid tühistama, vaid täitma,» ütleb Ta Mäejutluses (Mt 5:17). Jeesus rõhutab korduvalt, et Ta teeb oma Isa tahtmist, kes on taevas: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, Poeg ei saa midagi teha iseenesest, ta teeb vaid seda, mida näeb tegevat Isa, sest mida iganes Isa teeb, seda teeb ka Poeg» (Jh 5:19). «Minu õpetus ei ole minu, vaid tema oma, kes minu on saatnud» (Jh 7:16). Jne.

Jeesus keeldus otsustavalt poliitilistest taotlustest ning ei soostunud asuma juutide vabadusliikumise etteotsa, sest Tema kuningriik ei ole sellest maailmast. Revolutsionäärid, vastupidi, püüavad parandada seda maailma. Jeesus rajas silla inimese ja Jumala vahele – selleks on Tema rist, kus Ta lunastas meie kõigi patud. Jeesuse kui Tee kaudu võib iga kahetsev patune Jumala ette astuda. Ühegi ajastu revolutsionääride Jumala-vastasele mässule ei saa aga rajada midagi püsivat, see viib vaid hukatusse. Selles mõttes on Jeesus Kristus kontrevolutsionäär, kes asetab meie ette valiku: kas me teenime vabaks tehtud inimestena Jumalat, oma Loojat, või orjame edasi pattu, pettes ennast, justkui oleme seda tehes vabad ja täiskasvanud.

Esiteks ma palun, et minu nimest suvatsetaks vaikida ja ennast mitte luterlikuks, vaid kristlaseks nimetada. Mis on Luther? See pole ju minu õpetus. Samamoodi pole mind ka kellegi eest risti löödud. P. Paulus I. Korint. III ei suutnud kannatada, et kristlased nimetaksid ennast Pauluse või Peetruse omadeks, vaid kristlaseks.[1]

Kuidas võiksin siis mina, vaene haisev tõugukott, tulla selle peale, et Kristuse kuulutajaid peaks minu põlastusväärse nimega nimetama? Ei mitte nii, armsad sõbrad, kõrvaldagem erapoolikud nimed ja kutsugem end Kristuse järgi, kelle õpetus meil on.

Paavstlased, kes, kuna neile ei piisa Kristuse õpetusest ja nimest, tahavad olla ka paavstlikud, on võtnud omaks parteilise nime – las nad siis olla paavsti omad, kes on nende õpetaja. Mina ei ole ega taha olla kellegi õpetaja. Minul on ühes lihtsa rahvaga seesama lihtne Kristuse õpetus, kes üksi on meie õpetaja. Matt. XXIII.[2]

Katkend kirjutisest «Tõsine manitsus kõigile kristlastele» (1522).

Tõlkinud Enn Auksmann

 

[1] 1Kr 3:4jj. Vrd 1Kr 1:12–13, «Ma räägin sellest, et igaüks teist ütleb: «Mina olen Pauluse poolel!» või: «Mina olen Apollose poolel!» või: «Mina olen Keefase poolel!» või: «Mina olen Kristuse poolel!» Kas Kristus on mitmeks jagatud?! Kas Paulus löödi risti teie eest? Või ristiti teid Pauluse nimesse?»

[2] «Teie ärge laske endid hüüda rabiks, sest ainult üks on teie Õpetaja, teie kõik olete aga vennad!» (Mt 23:8).

Olles president, kirjutas Barack Obama Valge maja vaibale: «Moraalse universumi kaar on pikk, aga see kaldub õigluse poole» (The arc of the moral universe is long, but it bends toward justice). Tsitaat näitab hästi, kuidas paljud tänapäeva inimesed usuvad inimkonna vääramatusse progressi ning sellesse, et ajalool on kindel suund. Arvatakse, et inimkond suundub järjepidevalt suurema õigluse, võrdõiguslikkuse ja üksikisiku vabaduste poole.

Lääne inimene peab ennast taolise arengu tipuks. Sellepärast tuleb vana maailma moraalsed arusaamad hüljata ning rajada uus moraal, mis tugineb uutele arusaamadele.

Taoline mõtteviis pole välja ilmunud mitte eikuskilt, vaid selle taust on leitav 18. sajandil elanud filosoof Georg Wilhelm Friedrich Hegeli mõttekäigust. Hegeli järgi asub jumalus maailmas ja selle ajaloolises kulgemises. Ta uskus, et Jumal pole mitte sellest maailmast eraldiseisev olend, vaid Jumala vaim väljendab ennast ajaloo ja progressi kaudu. Sellepärast suundub ajalooline areng lõpliku eesmärgi ja tõe poole.

Hegeli mõtteviisi kohaselt saab Jumala ilmutusest seega ajaloolise protsessi muutuv suurus. Jumala ilmutus ei ole enam ainukordselt apostlitele ilmutatud asi, vaid see on protsess, milles Jumala ilmutus saab inimestele nähtavaks ajaloo jooksul. Nõnda samastatakse ajaloo kulg Jumala juhtimisega ning määravaks saab see, mis suunda asjad tunduvad kalduvat.

Pärast Hegelit on väga kindlalt võetud omaks arusaam, et ajalugu ise juhib meid lõpliku tõeni. Keegi on öelnud et usk progressi on modernismi jaoks sama fundamentaalne, kui Kristuse teine tulemine kristluse jaoks. Usk progressi on kesksel kohal paljudes tänapäeva poliitilistes vaadetes ja ideoloogiates. Sellepärast öeldakse sageli, et meie aja teisitimõtlejad on «ajaloo valel poolel». Taolisel puhul mõeldakse, et ajalugu areneb vääramatult teatud eesmärgi poole ning väite esitajad teavad, millises suunas ollakse liikumas.

Taolise mõtteviisi ülevõtmine on ohtlik, sest see teeb võimatuks praeguse hetke maailma ja selle eksituste kritiseerimise. Tuleb vaid liikuda sellega kaasa, sest Jumal tundub inimesi selles suunas juhtivat.

Siiski on igal ajastul ka oma ebakohti, mille üle hakkavad kohut mõistma järgmised põlvkonnad. Nad imestavad, kuidas meie aja inimesed võisid taolisi asju lubada või kuidas küll suutsime mingist asjast niimoodi mõelda. Seega on meil vaja meist endist ja meie ajastust väljaspool olevaid mõõdupuid, mis annaksid teada, kas meie suund on õige või mitte.

Sellepärast peavad kristlased alati hindama praegust ajastut Piibli valguses ning mitte Piiblit praeguse ajastu valguses. Jesaja raamat tuletab meile meelde: «Minu mõtted ei ole teie mõtted, ja teie teed ei ole minu teed, ütleb Issand.»

Artikkel on algselt avaldatud ajalehes Uusi Tie.

Tõlkinud Illimar Toomet

Sotsialistist siseminister Lauri Läänemets kuulutas täna riigikogu ees välja uue manöövri Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK) vastu. Nimelt esitatakse valitsuse kaudu parlamendile kirikute ja koguduste seaduse muutmise eelnõu, mille kohaselt Eestis ei või tegutseda kirik või kogudus, mis on seotud sõjalist agressiooni toetava organisatsiooniga.

Seadusemuudatuse abil loodetakse saada kohtus paremat positsiooni, juhul kui ühel hetkel tuleb taotlema hakata MPEÕK sundlõpetamist. Minister möönis, et eelnõu väljatöötamisel saadi asjatundlikku õigusabi. Küllap mõnest kallist nõuandlast pärinebki kõnealuse manöövri idee, sest Läänemetsa sõnul lükkaks kohus täna tema ettepaneku MPEÕK sundlõpetamise osas tagasi.

Oma poliitilises avalduses, mis kubises demagoogiast ja valeväidetest, ütles Läänemets muu hulgas järgmist:

«[M]eie läänelikus sekulaarses demokraatias on riigi kohustus tagada usuvabadus. Mitte ainult selles mõttes, et inimesed on oma usus vabad, vaid tagada ka seda, et usk on vaba poliitilisest agendast.» – Demokraatlikus õigusriigis ei ole ministri või valitsuse asi kirikutele öelda, et usk peab olema vaba poliitilisest agendast. Iga usuline ühendus otsustab ise, kas ja mil määral soovitakse võtta sõna ühiskondlik-poliitilistes küsimustes. Läänemetsa ettekujutus usklikest kui äärelinna palvemajja suletud erivajadustega inimestest, kellele on poliitiline tegevus rangelt keelatud, on sõna otseses mõttes nõukogulik igand.

«Seadusemuudatusega ei otsusta me tänase Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kiriku eest, milline saab olema nende kanooniline seos või õpetus tulevikus. Need valikud saab ja peabki kirik ise tegema.» – Tõesti on kõige parem, kui süüalune oma süüd mõistab ja kohtuotsuse omaenda käega enda peal täide viib. Läänemets teab väga hästi, et oma kanoonilistest sidemetest lahti öeldes ei olegi senistel MPEÕK vaimulikel ja kogudustel erilisi valikuid.

«Tean, et on neid, kes soovivad valitsust süüdistada usuvabaduse piiramises. Siin ütlen vastuseks vaid üht: antud ettepanekutega me vastupidi kaitseme usuvabadust.» – Usuvabadus seisneb antud juhul selles, et usuline ühendus peab tegema valitsuse tahtmist. Mis vaba valik saab kellelgi olla sundlõpetamise ähvarduse tingimustes?

Küsimuste ja vastuste voorus ütles Läänemets, et valitsus ei sekku sellesse, kuidas usklikud usuvad. Kuid kuulumine ühe või teise patriarhaadi või muu kirikliku osaduskonna kanoonilisse ja usulisse traditsiooni on samuti väga oluline osa usklike usulisest enesemääratlusest.

Eesti poliitiline klikk on omistanud kogu Moskva patriarhaadile üksnes poliitilise tähenduse ja konkreetselt Kremli poliitilise tööriista rolli, vaadates ignorantselt mööda asjaolust, et tegemist on suurima õigeusukirikuga maailmas, mida tunnustatakse kõikide ortodokside poolt kanoonilise kirikuna, isegi kui patriarh Kirilli poliitiliste sõnavõttudega ei nõustuta. Patriarhid tulevad ja lähevad, niisamuti ilmalikud valitsejad, ent Kirik, mida siia-sinna painutada üritatakse, jääb.

Minister püüdis oma avaliku kuvandi huvides jääda kramplikult hoolikalt ettevalmistatud jutupunktide juurde – et valitsus austab usklikke, ei sulge ühtegi kogudust, soovib tagada usuvabadust ning kaitsta Eesti julgeolekut. Kuid ühes vastuses väljus Läänemets ettevalmistatud pinnalt ja viitas sellele, et Moskva patriarhaat vastandub Läänele.

Sellest argumendist paistab minu arvates välja kogu selle kirikuvastase ettevõtmise tegelik motiiv – punaprogressiivse valitsuse sooviks on likvideerida Eestis kirik, mis ei jaga läänelikke väärtusi (nagu progressiivid seda mõistavad) ja mis ei ole valmis alluma globalistlikule kabaalile. Sõda Ukrainas ning eestlaste mure julgeoleku pärast annab praegu hea võimaluse oma tahtmine ühiskonna enamuse toel läbi suruda. Pole kahtlust, et Läänemetsa algatus leiab riigikogus toetust ning peagi saab minister vestlusel MPEÕK juhtidega piltlikult öeldes oma punakomissari püstoli lauale panna.