Peatselt mööduva 2020. aastaga on ühtlasi täitunud kaheksasada aastat Mandri-Eesti ristimisest. Erinevalt mõne aasta eest pidulikult tähistatud reformatsioonijuubelist pole seda tähtsündmust peetud vajalikuks meenutada. Arvatavasti on põhjus selles, et kuigi eestlaste ristimine taanlaste ja sakslaste poolt sidus Eesti õhtumaise kristluse ja kultuuriruumiga, kaasnes sellega muistse vabaduse kaotus.
Sõjalis-poliitiliselt olid 13. sajandi alguskümnendid tõepoolest tormilised. Eesti alal ristusid üleaedsete huvid – siia tungisid sakslased, taanlased, rootslased, leedulased, pihkvalased ja novgorodlased, nendega sõdisid või sõlmisid vajadusel liitlassuhteid mandri-eestlased ja saarlased. Ka vallutajad kisklesid ja pusklesid omavahel. Aastaks 1220 oli Mandri-Eesti jäänud taanlaste ja sakslaste pihtide vahel, lisaks tungisid Läänemaale rootslased, kelle katse Lihulas kanda kinnitada siiski luhtus.
Eesti ala ristimisele pretendeeris kaks peamist kiriklikku institutsiooni: toona väga mõjukas Lundi peapiiskopkond (Taani) ja ekspansioonile orienteeritud noore misjonikirikuna Riia piiskopkond, mille rajasid sakslased. Lundi peapiiskopina oli aastatel 1201–1228 ametis Anders Sunesen, Riia piiskopiks vahemikus 1199–1229 oli Albert von Buxhövden, kes pärines Bremeni peapiiskopkonna ministeriaalisuguvõsast. Mõlemad olid väga võimekad mehed. Lisaks muule koordineeris Sunesen Taani kuninga asehaldurina 1220. aastal taani preestrite ristimisretke Viru-, Harju- ja Järvamaale. Ent peamist rolli Eesti ala ristiusustamisel etendas siiski piiskop Albert, mistõttu suurem osa Eestist jäi edaspidi kiriklikult seotuks Riiaga.
Sellega võrreldes oli palju tagasihoidlikum Novgorodi piiskopkonna roll, ent on teada, et ka venelased ristisid eestlasi. Siinjuures peab meeles pidama, et aastal 1054 tekkis ida ja lääne kristlaste vahel kirikulõhe ning kumbki pool hakkas teist skismaatiliseks pidama. Preester Henriku kroonikast võib lugeda, et 1210. aastal tegid Novgorodi ja Pihkva vürstid sõjakäigu Ugandisse, sundisid alistuma Otepää linnuse ja «ristisid mõningad neist oma ristimisega» (XIV, 2). Kuus aastat hiljem «said Pihkva venelased ugalaste peale pahaseks, et need olid vastu võtnud ladinlaste ristimise ja nende oma ära põlanud, ja nõudsid neid sõjaga ähvardades neilt maksu ja andamit» (XX, 3). Sakala ja Ugandi maakonnad olid nimelt vahepeal riialastelt ristimise vastu võtnud. Kui ugalased pöördusid nüüd abipalvega Riia piiskopi ja mõõgavendade poole, vastati neile, et nad on «vabad venelastest, nagu nad enne ristimist alati olid». Vastristitud ugalased kui vagad ladina kristlased (nähkem siin irooniat) korraldasidki siis Novgorodimaale skismaatikute vastu rüüsteretke ja panid ilmumispüha paiku venelaste seas, kes Henriku teatel olid tavalisest enam «oma söömingute ja joomingutega tegevuses», toime tapatalgud ja riisumise. Mõistagi ei olnud asi usulistes erimeelsustes, vaid sõltuvussuhte mittetunnustamises.
1220. aasta võiduristimine
Ristimine ei tähendanud üksnes kiriklikku kuuluvust, vaid tõi praktikas kaasa poliitilise alluvussuhte. Seetõttu tekkis aastal 1220 Riia kiriku ja Taani vahel lausa võidujooks Eesti mandriosa lõpliku ristimise pärast. Kroonik Henrik, kes ka ise preestrina eestlasi ristimas käis, kirjeldab seda nii (XXIV, 5):
«Kuid taanlased, himustades seda oma naabermaad ennakult hõivata, läkitasid oma preestrid nagu võõrale lõikusele. Need ristides mõned külad ja saates omasid teistesse, kuhu nad ise nii kiiresti ei jõudnud minna, ja käskides kõigis külades teha suured puuristid ja saates pühitsetud vett talupoegade kätega ja käskides piserdada naisi ja lapsi üritasid niiviisi Riia preestreist ette jõuda ja püüdsid sel kombel haarata kogu maa ennakult taanlaste kuninga kätte. Seda mõistes läksid Petrus ja Henric [preestrid Petrus Kaikewalde Soomest ja ilmselt kroonik Henrik] ära Järvamaale, ja ristinud seal esimestes külades õige palju inimesi, said kuulda, et taanlaste preester Wolther on sinna tulnud; nad läksid talle vastu ja ütlesid, et see maa on riialaste võimu all, ja kinnitasid, et see viinamägi on istutatud õndsa neitsi lipu all ristisõdijate innu ja riialaste vaevaga.»
«Vahepeal [1220],» jätkab Henrik, «kui teised tülitsesid maade valitsemise pärast, läks Ümera lätlaste preester [s.t kroonik Henrik] jälle Eestimaale, võtnud kaasa teise, tollal äsja ametisse määratud preestri Theoderici. Ja käinud läbi Sakala, tulid nad Pala äärde ja sellest jõest alates kastsid püha ristimise lättes naaberprovintsi, mida kutsutakse Nurmegundeks; tehes peatuse igas suuremas külas, kutsusid nad rahva kokku ja andsid neile evangeeliumiõpetust. Ja käies seitse päeva ringi, ristisid nad iga päev kolmsada või nelisada mõlemast soost. Pärast seda läksid nad Järvamaale; ja läinud viimasesse provintsi Virumaa pool, mida kutsutakse Loppegundeks, mis polnud veel ristitud, pühitsesid nad igas suuremas külas püha ristimise müsteeriumi, kuni tulid külla, mida kutsutakse Kettiseks, ja tegid seal sedasama; sinna ehitasid taanlased hiljem kiriku, nii nagu nad on teinud ka paljudes teistes meie ristitud külades. Jõudes lõpuks külasse, mida Reinevereks kutsutakse, saatsid nad teistest küladest rahvast kokku kutsuma. Ja lausus talupoeg, kes oli nende vanem: «Meie oleme juba kõik ristitud.» Ja kui nad küsisid, kelle ristimisega nad on ristitud, vastas see: «Kui me olime Jalgsema külas, kui taanlaste preester seal oma ristimise sakramenti toimetas, ristis ta mõned mehed meie omadest ja andis meile püha vett ja me pöördusime tagasi oma küladesse ja piserdasime selle veega ja ristisime igaüks oma pere, naised ja lapsed – ja mida me teile peale selle teeme? Sest kui me oleme kord ristitud, ei võta me teid enam vastu.» Seda kuulnud, preestrid pisut muigasid, ja puistates jalgade tolmu nende peale, tõttasid teistesse küladesse ja ristisid Virumaa rajamail kolm küla… Viinud niisiis ristimise selles provintsis seitsme päevaga lõpule, pöördusid preestrid tagasi teise provintsi, mida kutsutakse Mõhuks; ja viibides seal samuti terve nädala, käisid nad ringi mööda külasid ja ristisid iga päev umbes kolmsada või viissada mõlemast soost, kuni nad viisid ristimise lõpule, hävitasid paganate usukombed ka sellel alal. Ja liikudes sellest provintsist edasi Vaigasse, leidsid nad teel palju külasid, kus veel ükski preester polnud käinud, ja ristinud seal kõik mehed ja naised ja lapsed, minnes ümber Võrtsjärve, tulid nad Vaigasse, ja et Vaiga oli juba varem ristitud, läksid nad tagasi provintsi, mida kutsutakse Jogentaganaks, ja külastades üksikuid külasid, mis enne olid jäänud veel ristimata, nimelt Igaveret, Vetpoolet ja Vasulat ühes paljude teistega, ristisid kõik nende mehed ja naised ja lapsed. Ja olnud seal terve nädala ja teinud sellel alal püha ristimise müsteeriumi teoks, pöördusid nad rõõmustades tagasi Emajõe äärde ja viisid mõlemal pool jõge samuti vagadusetöö ja õpetustegevuse ristimatute hulgas lõpule ja läksid lõpuks Otepääle tagasi…»
Edasi jutustab Henrik, et preester Theoderic läks hiljem uuesti Järvamaale ja Virumaale oma ristitute juurde ja elas seal koos nendega, ent taanlased võtsid ta koos sulastega kinni ning saatsid paljaksriisutuna tagasi Liivimaale. Henrik jätkas ristimistööd Valgatabalves Pihkva pool, viies ristiusu sealse kandi kaugeimatessegi küladesse. Pärast rootslaste lüüasaamist Lihulas 1220. aasta augustis saadeti Läänemaale Ridalasse preester Salomon, kellelt kohalikud võtsid ristimise lahkesti vastu ja tõotasid «alati hea meelega Riia kirikut teenida, taanlaste võimu ja ristimist aga mitte kunagi vastu võtta» (XXIV, 6).
Aasta 1220 kokkuvõtteks kirjutab Henrik (XXIV, 6): «Samal ajal viidi ristimine lõpule üle kogu Eestimaa ja ristiti palju rahvast kõigis Eestimaa piirides ja provintsides – ja nõnda, et ühed preestrid ristisid [tuhat] ja enam, teised viis tuhat, mõned nendest kümme tuhat nende tuhandete seast ja enam. Ja kirik rõõmustas rahu vaikuse üle ja kogu rahvas kiitis Issandat, kes pärast väga paljusid sõdu pööras lõpuks paganate südamed ebajumalakummardamiselt nende Jumala kummardamisele, kes on õnnistatud igavesti.»
Mida ristimine kaasa tõi?
Ristimine on kristlaseks – Kristuse järgijaks – saamise sakrament, mis tähistab ristitava personaalset uuestisündi, nüüd juba Kristuse ihu liikmena. Kuid sellel on ka õiguslikud tagajärjed. Ristitust saab kiriku liige, kellel tekitavad kiriku ees teatavad vaimulikud ja materiaalsed kohustused. Kuna kristlus oli toona «avalik asi», kuulus kirikukümnise kogumine ja muude kohustuste täitmise järele valvamine n-ö avaliku võimu kompetentsi. Kristlane võttis vastu «ristiusu ikke», s.t kohustus järgima kiriku nõudmisi, kandma koormisi, pidama ülal vaimulikke ja osalema ka kirikute ehitamises. Tollaste allikate teateid ristiusust taganemise kohta tuleb mõista nii, et taganeti just endale võetud kohustuste täitmisest, näiteks maksude maksmisest.
Kehtiv ristimine saab olla vaid vabatahtlik – vägisi ei saa kedagi Jumala lapseks teha. Siit kerkib küsimus, kas «tule ja mõõga» abil, s.t jõul põhinevat sundi kasutades läbi viidud ristimine on teoloogilises mõttes legitiimne. Sellele võib vasta nii, et kuigi ristimine sai võimalikuks tänu sõjalisele allajäämisele, toimus see formaalselt siiski vabatahtlikult. Peab arvestama sellega, et kristlaseks saamine ei olnud niivõrd isikliku usuotsuse kui kogukondliku kuuluvuse küsimus. Toonastes ühiskondlikes oludes oli üsna tavaline, et kristluse vastuvõtmise üle otsustas kuningas või pealik ning rahvas järgnes sellele. Üksikisik oli osa laiemast kogukonnast ning pidi arvestama ühiste huvidega, nii nagu «paremad ja vanemad» seda väljendasid. Ristiusu sisemine omaksvõtt oli muidugi palju pikem protsess.
Niisamuti ei ole üksikisik kristlasena üksi, vaid osa laiemast kiriklikust kogukonnast. Ta kuulub kohalikku kogudusse, mille eesotsas on piiskop ja mis jaguneb tavaliselt territoriaalseteks üksusteks – kirikukihelkondadeks, mille keskuseks on kohalik kirik. Seega oli ristimine kirikuorganisatsiooni kujunemise eelduseks ja tõukeks Eesti alal. Misjonialal kujunes edaspidi järkjärgult välja püsivamate piiskopkondade ja kirikukihelkondade võrk. Eestist ja eestlastest sai osa õhtumaisest corpus christianorum’ist.
Eesti ala ristimine viidi lõpule 1227. aasta veebruaris, kui Saaremaa alistus paavsti viitselegaadi, Riia piiskopi, mõõgavendade, Taani kuninga vasallide ja mandrieestlaste ühisväele. Samas õnnestus saarlastel kuni Jüriöö ülestõusuni säilitada üsna ulatuslik autonoomia. Aga see on juba eraldi teema.
