Rakvere jõulukuuse saamise järjekordses episoodis võrdles kirikuõpetaja Tauno Toompuu «kristliku kuuse» püstitajaid kohalikus ajalehes hirmuvalitseja Heroodesega. Illimar Toomet avab loo tausta.
Rakvere jõulukuusk on juba aastaid andnud jututeemat. Kuuse asemel keskväljakule püstitatud püramiidjad ehitised on püüdnud tähelepanu mitte ainult Eestis, vaid üle maailma. Paaril viimasel aastal on väljakut jälle ehtinud traditsiooniline puu, kuid lugu ei ole sellega lõppenud.
Lisaks linnavalitsuse püstitatud nn ametlikule kuusele püstitasid abilinnapea ja üks volikogu liige tänavu äärelinna kuuse, mille nimetasid «kristlikuks kuuseks». Kohalik kirikuõpetaja Tauno Toompuu pidas viimast ettevõtmist poliitiliseks punktipüüdmiseks ning võrdles kohalikus ajalehes Põhjarannik avaldatud arvamusloos linnaisasid jõuluevangeeliumist tuntud Jeruusalemma asevalitseja Heroodesega. Viimane, võõrustades Jeesus-last külastama tulnud idamaa tarku, teeskles lapsukese vastu siirast huvi, tegelikult aga tahtis ta kõrvaldada kui võimaliku konkurendi.
Võrrelda kohalikke poliitikuid Heroodesega – kes Jeesus-lapse kõrvaldamiseks korraldas Petlemmas massimõrva – selleks peab olema rohkem alust kui üks kodulinna alternatiivkuusk. Julgust taolise paralleeli loomiseks tundub Tauno Toompuul olevat, mitte aga selleks, et asjaosaliste käest otse küsida, mille pärast püstitati «kristlik kuusk» ning kuidas on püstitajate kristliku usuga. Nii jääbki tal teadmata, kas need on «fundamentalistid, tunnevad põhjalikult pühakirja ja kristlikku teoloogiat ning praktiseerivad aktiivselt ristiusku». Nagu moodsal ajal ikka, täidab teadmiste tühiku Dr Google, kelle abiga kirjutaja leiab oponentide jaoks kiiresti terrorismi sildi. Sellest verejanulise Heroodeseni on ainult kukesamm.
Mul pole au nimetatud poliitikuid ega ka Rakvere kohalikke olusid tunda. Võibolla on tõesti tegemist Heroodese sarnaste «võltskristlastega, kellele vagad sõnad ja usk on vaid kattevari isiklike ambitsioonide saavutamiseks». Ei tahaks uskuda, et kirikuõpetaja esitab jõulude eel oma kodulinna poliitikutele nii ränga süüdistuse ilma põhjuseta. Kahjuks autor tagamaid täpsemalt ei ava.
Võibolla lootuses, et midagi kristlikku jõulupuult ikkagi leiab, läks Toompuu kuuske vaatama. Aga ei midagi! Ei «spetsiifilisi, kristlusele omaseid sõnumeid või motiive, viiteid pühakirja sõnumile, Jeesuse õpetusele ega ka risti». Siiski – üks jõuludele viitav asjaolu, mis kuusel oli, jäi tal märkamata. Kuuski võrreldes ütleb ta nõnda: «Kristlik kuusk» jättis võrreldes Keskväljaku kuusega, millele alternatiiviks ta justkui püstitati, hoopis palju väiksema, hõredama ja igavamalt kaunistatud kuuse mulje.»
Võhikule võib see nii näidagi. Teoloog aga märkaks väiksemas, hõredamas ja igavamas kuuses otsest viidet jõuluevangeeliumile, kus vastanduvad Jeruusalemm ja Petlemm, loss ja laut, kammerteenrid ja karjased. Rahvakeeli kirjeldab seda hästi tuntud jõululaul: Ei au, ei hiilgust otsi ma…
Toompuu manitseb «kristliku kuuse» püstitajatele osutades, et pühade asjadega ei tasu otsida odavat populaarsust. Neile aga vastanduvad tema kirjutises need ausad ja head inimesed, kes müüsid oma maal oleva kuuse linna keskväljaku jaoks ning kogu saadud rahast loobusid. On tänuväärt, et rahast pool sai Kolmainu kogudus, kes selle abiga soetas vahendeid äsja avatud kogukonnamajja tööks intellektipuudega noortega. See on tõesti kiiduväärt ja järgimist väärt tegu.
Ometigi jätab kirjutaja nimetamata, et teine pool rahast annetati Rakverele kuulsust – või «kuulsust» – toonud homofilmifestivalile. Ma ei peatu siinkohal festivali moraalsel aspektil. Küll aga tahaks autorile teada anda, et kuuse müüjateks ja raha annetajateks olid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Indrek Saar koos abikaasaga. Võibolla oli annetaja poliitiline taust kirjutajale teadmata. Võibolla oli teadmata seegi, et see partei on aastaid aktiivselt tegutsenud homoseksuaalsete suhete riikliku tunnustamise nimel. See tähendab, et jõulukuuse müügist saadud raha annetamisega homofilmifestivalile taotleti kõige otsesemalt poliitilisi eesmärke, nii kohalikult kui üleriigiliselt.
Ja selles ongi Toompuu arvamusloo suurim probleem. Kõige räigemaid võimalikke paralleele tõmmates esitab ta kohalikele poliitikutele süüdistuse jõulude rakendamises omakasu teenistusse. Ning ei viita poole sõnagagi väliselt sarnase teo korda saatnud parteijuhile – kes on parasjagu teinud kirikule märkimisväärse annetuse. Esimesed pälvivad võrdluse verise massimõrvariga, teisi pärjatakse õilsate annetajate oreooliga. Esimesed on otsekui Jeesust tappa tahtnud Heroodes, teised aga sarnased lapsukesele kinke toonud idamaa tarkadega.
Tauno Toompuu lõpetab oma artikli sõnadega: «Jõulud on ilusamad, kui ollakse ausamad.»
