Johannese evangeeliumis nimetab Jeesus ennast heaks karjaseks (Jh 10:11–18): «Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest. Palgaline aga, kes ei ole karjane ja kelle omad lambad ei ole, kui ta näeb hunti tulemas, jätab lambad maha ja põgeneb – ja hunt kisub neid ja ajab nad laiali –, ta on ju palgaline ega hooli lammastest. Mina olen hea karjane ja tunnen omi ja minu omad tunnevad mind, nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa, ning annan oma elu lammaste eest. Ja mul on veel lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima; ja nad kuulevad minu häält ning siis on üks kari ja üks karjane. Isa armastab mind seepärast, et ma annan oma elu, et seda jälle tagasi võtta. Keegi ei võta seda minult, vaid mina ise annan selle omal tahtel. Minul on meelevald seda anda ja minul on meelevald seda jälle võtta. Selle käsu olen ma saanud oma Isalt.» Nende Jeesuse sõnade kaudu avaneb Psalmi 23 sõnum kristlastele kõige paremini.
Vanas Testamendis on karjase-kujundit kasutatud sageli. Neist kõige näitlikum on ilmselt Hesekieli raamatu 34. peatükk. Esmalt räägitakse salmides 1–10 halbadest karjastest. Kõlbmatud karjased ei kanna oma karja eest hoolt. Sellepärast annab Issand teada, et Ta ise otsib oma lambaid ja on neile karjaseks (Hs 34:15–16): «Mina ise hoian oma lambaid ja mina viin nad hingama, ütleb Issand Jumal. Ma otsin kadunut ja toon tagasi eksinu, ma seon haavatut ja kinnitan nõtra; aga lihava ja tugeva ma hävitan. Ma karjatan neid, nagu on õige.» Issand tõotab äratada ka uue Taaveti, Messia oma rahva karjaseks. Kuidas saab Issand ise olla oma karjale karjaseks, kui ta äratab sellele ükskord karjaseks Taaveti? Vastus on leitav tõotusest (Hs 34:23–24): «Ja ma panen neile üheainsa karjase, kes karjatab neid, oma sulase Taaveti. Tema hakkab neid karjatama ja on neile karjaseks. Ja mina, Issand, olen neile Jumalaks, ja mu sulane Taavet on vürst nende keskel. Mina, Issand, olen rääkinud.»
Vanas Testamendis ja eriti Hesekieli raamatus esineb korduvalt nn lepinguvormel, mille järgi Issand saab olema Iisraeli Jumal ning Iisrael saab Tema rahvaks. Nõnda tõotab nt Hs 36:28: «Ja te saate elada maal, mille ma olen andnud teie vanemaile; teie olete minu rahvas ja mina olen teie Jumal.» Hesekieli raamatu 34. peatükis on lepinguvormel sõnastatud uuel viisil. Issand saab olema Iisraeli Jumal ning Taavet nende vürst. Sama lootust on väljendatud ka Hoosea ja Jeremija raamatutes. Hoosea 3:5 järgi pöörduvad iisraellased Jumala ja Tema antud uue Taaveti poole aegade lõpul: «Seejärel Iisraeli lapsed pöörduvad ja otsivad Issandat, oma Jumalat, ja Taavetit, oma kuningat; nad tulevad värisedes Issanda ja tema headuse juurde viimseil päevil.» Jeremija 30:9 tõotab omakorda, et rahvas saab teenida mõlemat: «... nad teenivad Issandat, oma Jumalat, ja Taavetit, oma kuningat, kelle ma neile tõstan.» Uuel Taavetil on seega eriline roll Jumala päästeplaanides ja selles uues lepingus, mille Ta oma rahvaga sõlmib.
Jumala olemine karjaseks teostub selles, et rahvas saab oma karjaseks uue Taaveti. Hesekieli 34. peatükk sisaldab kristoloogilist saladust, millest tunnistab Uus Testament: Isa ja uus Taavet on üks. Johannese evangeelium õpetab seda karjase-kristoloogiat õpetab meile põhjalikumalt. Jeesus ütleb, et Ta on hea karjane. Samal moel kirjeldab Ta oma lähedast suhet Jumal Isaga: «nõnda nagu Isa tunneb mind ja mina tunnen Isa» (Jh 10:15). Jeesus ütleb, et Isa armastab Teda just sellepärast, et Ta on valmis andma oma elu lammaste eest (Jh 15:11,15,17).
Kristlikus kirikus on Psalmi 23 peetud kirjelduseks Jeesusest. Augustinus sõnastab selle lihtsalt: «Kuna Issand Jeesus Kristus on minu Karjane, siis ei ole mul puudust millestki.» Ilmutusraamatus kasutatakse psalmi sõnu Jeesuse kohta (Ilm 7:17): «Tall, kes on trooni keskel, hoiab neid kui karjane ja juhatab nad eluvee allikaile; ning Jumal pühib ära iga pisara nende silmist.» Nendes Ilmutusraamatu sõnades saab nähtavaks psalmi sõnum: «Haljale aasale paneb ta mind lebama, hingamisveele saadab ta mind.»
Athanasius meenutab Marcellinusele, et kristliku elu kestel saab ta kogeda, kuidas Issand teda hästi ja turvaliselt karjatab. Siis saab ta laulda Psalmi 23. Kristlane näeb psalmis viidet sakramentidele: «Ta juhatab mind [ristimis]vee äärde, seal saan ma hingata.» «Sa katad mu ette [armu]laua mu vastaste silma all.» Surmatunnil saab kristlane võtta vastu viimse võidmise: «Sa võiad mu pead õliga, mu karikas on pilgeni täis.» Surivoodil saab kristlane meenutada elu koos Jeesusega ning tänada: «Ainult headus ja heldus järgivad mind kõik mu elupäevad ja ma jään Issanda kotta eluajaks.»
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015