Oma kirjas korintlastele ütleb Paulus, et kristlane ei tohi kasutada oma vabadust teise inimese solvamiseks. Küsimus on selles, mis on lubatud ja mis mitte (1Kr 10:23–33): «Öeldakse: «Kõik on lubatud!» – Siiski kõigest ei ole kasu. «Kõik on lubatud!» – Siiski kõik ei ehita kogudust. Ärgu ükski otsigu oma, vaid teise kasu! Kõike, mida lihaturul müüakse, sööge, ja ärge hakake kõhklema sisetunde pärast, sest maa ja tema täius on Issanda päralt! Kui keegi uskmatuist kutsub teid külla ja te tahate minna, siis sööge kõike, mida teile ette pannakse, kõhklemata sisetunde pärast. Kui aga keegi peaks teile ütlema: «See on ohvriliha», siis ärge sööge selle inimese pärast, kes tegi märkuse, ning sisetunde pärast. Aga ma ei räägi sinu, vaid teise sisetundest. Sa ehk ütled: «Mispärast peab nüüd teise sisetunne minu vabaduse suhtes olema määrav? Kui mina seda tänuga vastu võtan, miks mind siis teotatakse selle pärast, mille eest ma tänan?» Niisiis, kas te nüüd sööte või joote või teete midagi muud – tehke seda Jumala austamiseks! Ärge olge komistuseks ei juutidele ega kreeklastele ega Jumala kogudusele, nii nagu minagi püüan igati kõigile meeldida ning ei otsi oma, vaid paljude kasu, et nad päästetaks.» Vanast Testamendist viidatud põhjendus «maa ja tema täius on Issanda päralt» pärineb Psalmi 24 algusest.

Kui Paulus on psalmi oma kirjas tsiteerinud, siis ilmselt on ta selle sisu üle põhjalikumalt järele mõelnud. Psalm räägib õigest inimesest, kes võib astuda Siioni mäele Jumala palge ette (Ps 24:3–6): «Kes tohib minna Issanda mäele ja kes tohib seista ta pühas paigas? See, kes süütu kätelt ja puhas südamelt, kelle hing tühja ei himusta ega vannu pettuseks. Tema saab õnnistuse Issandalt ja õiguse oma Jumalalt, kes on tema pääste. See on sugupõlv, kes teda nõuab, kes otsib su palet – see on Jaakob.» Paulus annab kristlastele juhise kanda oma ligimese eest hoolt armastuses ja puhta südamega. Veel pöörab Paulus tähelepanu sellele, et Jumala juurde astub «rahvas», mitte üksikisik. Sellepärast ei tohi keegi teise usulisi veendumusi või nõrka südametunnistust halvustada, vaid peab seda austama.

Psalm lõpeb kirjeldusega Issanda saabumisest templisse (Ps 24:7–10): «Teie, väravad, tõstke oma pead, ja teie, igavesed uksed, saage kõrgeks, et aukuningas saaks sisse tulla! Kes on see aukuningas? See on Issand, tugev ja vägev Issand, vägev sõjas. Teie, väravad, tõstke oma pead, ja teie, igavesed uksed, saage kõrgeks, et aukuningas saaks sisse tulla! Kes on see aukuningas? Issand Sebaot, see on aukuningas!» Malakia raamatus on ennustatud, et lõpuajal läkitab Jumal oma templisse Issanda, kes korraldab ümber jumalateenistuse (Ml 3:1–2): «Vaata, ma läkitan oma ingli ja tema valmistab minu ees teed. Ja äkitselt tuleb oma templi juurde Issand, keda te otsite, ja lepingu ingel, keda te igatsete. Vaata, ta tuleb, ütleb vägede Issand. Aga kes suudab taluda tema tuleku päeva? Ja kes jääb püsima tema ilmudes? Sest tema on nagu sulataja tuli ja nagu pesupesija leelis.» Rääkisime Psalmi 12 kommentaaris Jumala sõnast, mida on seitsmekordselt tulega järele proovitud. Malakia ennustus on täitunud Jeesuses, kes on Jumala Sõna. Ta tõi endaga kaasa järelekatsutud tõe, mis põletas neid, kes ei tahtnud seda vastu võtta.

Jeesus saabus templisse paasapühal ning puhastas selle. Enne seda oli Ta täitnud Sakarja raamatu ennustuse eesliga linna saabuvast Messiast, kelle ülesandeks on kuulutada «rahvaile rahu» (Sk 9:9–10). Sakarja raamatu lõpus on teinegi ennustus lehtmajadepühal Jeruusalemma saabuvatest rahvahulkadest (Sk 14:16–19). Enne seda tehakse Jeruusalemma tempel pühaks teenimispaigaks (Sk 14:20–21): «Ja potid Issanda kojas on nagu piserdusnõud altari ees. Iga pott Jeruusalemmas ja Juudas on pühitsetud vägede Issandale. Ja kõik ohverdajad tulevad ja võtavad need ning keedavad nende sees. Ja sel päeval ei ole enam ühtegi kaubitsejat vägede Issanda kojas.» Nende Vana Testamendi tekstide valguses on mõistetav Jeesuse tegutsemine templis. Ta tahtis, et Jeruusalemma tempel oleks palvekoda kõigile rahvastele, nõnda et iga inimene võiks leida ühenduse elava Jumalaga (Mk 11:15–17): «Ja nad tulid Jeruusalemma. Ja Jeesus läks pühakotta ning hakkas välja ajama neid, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate pingid ega lubanud, et keegi kannaks asju läbi pühakoja. Ja ta õpetas ja kõneles neile: «Eks ole kirjutatud, et minu koda hüütagu palvekojaks kõigile rahvastele? Aga teie olete selle teinud röövlikoopaks!»» Kristlased nägid Psalmis 24 head Issandat, Jeesust Kristust, kes kannab hoolt, et igal inimesel oleks võimalik saada osa Jumala valmistatud päästest.

Justinos Märter kasutab Psalmi 24 tunnistusena Jeesuse taevaminemisest. Uus Testament annab sellele tõlgendusele päris hea tausta, sest kirjas heebrealastele räägitakse Jeesuse saabumisest taevasesse kõige pühamasse paika ning Psalmis 24 räägitakse Jeruusalemma templist. Justinos kirjeldab Jeesuse saabumist taevasse üsna värvikalt (Dialoog, § 36): «Kui Ta tõusis surnuist ja läks taevasse, määras Jumal valitud taevased vürstid, kes avasid taeva väravad, et kirkuse kuningas pääseks sisse ja istuks Isa paremale käele, kuni Ta paneb kõik vaenlased Tema jalgade järiks, nagu kuulutatakse teises psalmis. Kui siis need taevased vürstid nägid Teda olevat väliselt ilma ilu, au ja kirkuseta, siis nad ei tundnud Teda ära ning küsisid: «Kes on see kirkuse kuningas?» Püha Vaim vastas kas iseenda või Isa nimel: «Vägede Issand. Tema on kirkuse kuningas!» Kõik on ühel meelel selles, et Jeruusalemma templi väravahoidjad ei oleks julgenud öelda «Kes on see kirkuse kuningas» Saalomoni kohta, nõnda auline oli see kuningas, ega lepingulaeka kohta.»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015