Matteus on talletanud ühe detaili kohtumõistmisest Jeesuse üle (Mt 27:24): «Kui siis Pilaatus nägi, et ta midagi ei võinud parata, vaid lärm läks aina suuremaks, siis ta võttis vett ja pesi rahvahulga ees oma käsi, öeldes: «Ma olen süüta selle verest! Küll te näete!»» Käsi pestes jäljendas Pilaatus juudi puhastusriitusi, mida ta oli templi juures näinud. Tõenäoliselt oli Pilaatusel selle rituaali jaoks oma seletus – ta tahtis Jeesuse surmast ennast lahti öelda. Tema ei olnud selle eest vastutav.

Psalmis räägitakse käte pesemise rituaalist (Ps 26:6): «Ma pesen oma käsi süütuses.» Käte pesemine oli rituaal, millega taheti näidata soovi Jumala ees puhastuda. Rituaal eeldas ka sisemist valmistumist ja soovi elada Jumala tahte kohaselt. Kohe järgnevalt öeldaksegi (Ps 26:6–8): «[Ma] käin sinu altari ümber, Issand, et kuuldavale tuua tänu ja jutustada kõiki su imeasju. Issand, ma armastan su koja asukohta ja su auhiilguse asupaika!» Pilaatus ei tahtnud rõõmustada Jumala kohalolekust templis, selle asemel langetas ta templi kõrval asetsevas Antonia kindluses Jeesusele surmaotsuse. Ta ei mõelnud Psalmi järgnevatele sõnadele, milles palutakse pääsemist patuste inimeste seast (Ps 26:9–10): «Ära korista mu hinge koos patustega ega mu elu koos meestega, kes verd valavad, kelle kätes on häbitöö ja kelle parem käsi on täis altkäemaksu!» Pilaatus oli nõu pidanud just taoliste mõrvaritega, kes andsid Jeesuse kinnivõtmiseks Juudas Iskariotile 30 hõberaha. Kui Pilaatus oleks pühi kirju hoolega uurinud, oleks ta leidnud ka need kohad, milles hoiatatakse koos kambaga kurja tegemise eest (2Ms 23:2): «Ära järgne jõugule kurja tegema ja ära kosta riiuasjas jõugu järele paindudes, et sa õigust ei väänaks!» Õpetussõnades leidub justkui konkreetselt Pilaatusele antud nõuanne (Õp 24:11–12): «Päästa need, keda viiakse surma, ja peata, kes vanguvad tapmisele! Kui sa ütled: «Vaata, me ei teadnud seda», kas siis südamete läbikatsuja ei saa sellest aru? Su hinge hoidja teab seda ja tasub inimesele ta tegu mööda.»

Psalm õpetab kristlasele, et ta ei peaks astuma liitu uskmatutega. Meile antakse ka eeskuju (Ps 26:4): «Ma ei ole istunud koos valelike inimestega ega lähe kaasa salalikega.» Paulus annab selle kohta üksikasjalikuma õpetuse (2Kr 6:14–19): «Ärge hakake vedama võõras ikkes koos uskmatutega! Mis ühist on õigusel ja ülekohtul või mis osadust valgusel pimedusega? Mis kooskõla on Kristusel Beliariga või mis osa on usklikul uskmatuga? Kuidas sobib Jumala tempel kokku ebajumalatega? Meie oleme ju elava Jumala tempel, nõnda nagu Jumal on öelnud: «Ma tahan nende seas elada ja käia ja olla nende Jumal, ja nemad on minu rahvas. Seepärast minge ära nende keskelt ja eralduge neist,» ütleb Issand, «ja ärge puudutage rüvedat, siis ma võtan teid vastu ja olen teile Isaks, ja teie olete mulle poegadeks ja tütardeks,» ütleb Kõigeväeline Issand.»

Kristlane ei taha oma käsi Jeesuse surmast puhtaks pesta. Ta palub iga päev võimalust sellest osa saada, sest ta tuletab meelde oma ristimist. Selles ta liideti Kristuse surmaga (Rm 6:3), aga selles ta ka puhastati kõigest patust (Ap 22:16). Jeesuse surma läbi on kristlane pääsenud kindlale päästekaljule (Ps 26:12): «Mu jalg seisab tasasel teel. Kogudustes ma kiidan sind, Issand!»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015