Psalmid õpetavad kristlasi õigesti palvetama. Nad saavad psalmidest õppida palve «emakeelt». Psalmid on Jumala sõnad, mida kristlane endasse vastu võtab ning palvena Jumalale tagasi kõneleb. Siis võib tõeks saada see, millest Jeesus rääkis enda omadele (Mt 21:22–22): «Tõesti, ma ütlen teile, kui teil oleks usku ja te ei mõtleks kaksipidi, siis te ei teeks üksnes seda, mis juhtus viigipuule, vaid kui te sellele mäele ütleksite: «Kerki ja kukuta end merre!», siis see sünniks. Ja kõike, mida te iganes palves palute uskudes, seda te saate.» Psalm 28 on selle suurepäraseks näiteks. See algab abipalvega, milles väljendub kartus, et Jumal ei kuule (Ps 28:1–2): «Sinu poole, Issand, ma hüüan, mu kalju! Ära pöördu vaikides minust eemale, et ma su vaitolemise tõttu ei saaks nende sarnaseks, kes lähevad alla hauda! Kuule mu anumise häält, kui ma kisendan su poole, kui ma tõstan oma käed su pühamu pühima paiga poole!» Lõpus on palvetaja siiski kindel, et Issand tuleb talle appi (Ps 28:6–7): «Kiidetud olgu Issand, sest ta on kuulnud mu anumise häält! Issand on mu tugevus ja mu kilp, tema peale lootis mu süda ja ma sain abi. Sellepärast ilutseb mu süda ja ma tänan teda oma lauluga.» Palvetaja kahtlus, kas Jumal tahab teda kuulda ja vastata, on haihtunud! Kuidas taolist psühholoogilist muutust peaks mõistma?

Tegemist ei ole enesesisendusega, milles palvetaja langeb mingisse ekstaasi ja kinnitab endale, et Jumal kuuleb teda. Seda selgitab eelmine, 27. psalm. Jumala juurde sai tulla palvetama tõotuse pärast kuulda Jeruusalemma templis öeldud palveid. Palvetaja usk haarab tõotusest kinni, see ripub Jumala küljes ega lase Temast enne lahti, kui on saanud õnnistuse. Visa usku õpetab Jaakob, kes võitleb Jumalaga Jabboki jõe ääres (1Ms 32:25–31): «Jaakob ise jäi üksinda maha. Siis heitles üks mees temaga, kuni hakkas koitma. Aga kui see nägi, et ta ei saanud võimust tema üle, siis ta lõi tema puusaliigest; ja Jaakobi puusaliiges nihkus paigast, kui ta heitles temaga. Ja mees ütles: «Lase mind lahti, sest juba koidab!» Aga tema vastas: «Ei ma lase sind mitte, kui sa mind ei õnnista!» Siis ta küsis temalt: «Mis su nimi on?» Ja ta vastas: «Jaakob.» Seepeale ütles tema: «Su nimi ärgu olgu enam Jaakob, vaid olgu Iisrael, sest sa oled võidelnud Jumala ja inimestega ja oled võitnud!» Siis küsis Jaakob ja ütles: «Ütle nüüd mulle oma nimi!» Aga ta vastas: «Miks sa mu nime küsid?» Ja ta õnnistas teda seal. Ja Jaakob pani sellele paigale nimeks Penuel, sest ta ütles: «Kuigi ma nägin Jumalat palgest palgesse, pääses siiski mu hing!» Päike tõusis, kui ta puusast longates Penuelist edasi läks.»

Jaakob oli saanud Iisakilt õnnistuse ning Peetelis oli Jumal ennast talle ilmutanud. Naastes tõotatud maale, et kohtuda oma vennaga, Jaakob kardab. Ta ei tea, kas tal õnnestub vennaga leppida või tema ja ta pere hoopis tapetakse. Jaakobil on siiski Jumala tõotus õnnistusest, mis kuulub talle oma vanaisa Aabrahami ja oma isa Iisaki järglasena. Jaakob haarab Jumala tõotusest kinni ning maadleb tundmatu mehega, kes hiljem osutub Jumalaks. Jumal tahab, et Tema tõotustest kinni haarates Tema omad võidaksid Teda. Psalmi 22 sõnad kirjeldavad Jeesuse valu, kui ta Isa poolt hüljatuna ristil sureb. Aga psalmi sõnades sisaldub ka lohutus. Jumal päästab Tema, kes sureb Jumala poolt hüljatuna. Mitmed kirikuisad ütlevad, et Psalm 28 räägib Jeesusest Tema kannatusteel.

Jeesus on igale kristlasele eeskujuks Jumala sõnas olevast väest. Jeesus rääkis Jumala sõnu ja tegi imesid. Teda järgides saavad ka kristlased õppida lootma Jumala sõnale (Mk 16:17–18): «Uskujaid saadavad sellised tunnustähed: minu nimel ajavad nad välja kurje vaime, räägivad uusi keeli, tõstavad paljaste kätega üles mürkmadusid, ning kui nad jooksid midagi surmavat, ei kahjustaks see neid; haiged, kellele nad panevad käed peale, saavad terveks.» Psalmi viimased salmid ulatavad Jumala pääste ka kristliku koguduseni (Ps 28:8–9): «Päästa oma rahvas ja õnnista oma pärisosa; hoia neid nagu karjane ja kanna neid igavesti!»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015