Ilmutusraamatus kisendab Jumala saadetud ingel suure häälega ning sellele järgneb seitsme pikse kõuemürin (Ilm 10:1–4): «Ma nägin teist võimsat inglit maha tulevat taevast, riietatud pilve, ning tema pea kohal oli vikerkaar ning ta palged olid nagu päike ning ta jalad nagu tulesambad ning ta käes oli avatud väike rullraamat. Ta pani oma parema jala mere peale ja vasaku jala maa peale ning kisendas suure häälega, otsekui lõvi möirgaks. Kui ta kisendas, rääkisid seitse pikset oma kõuemürinaga. Ja kui need seitse pikset olid rääkinud, siis ma tahtsin hakata kirjutama. Ma kuulsin häält taevast hüüdvat: «Pane pitseriga kinni, mis need seitse pikset on kõnelnud, ning ära kirjuta seda!»»

Miks räägib tekst just seitsme pikse mürinast? Vastus on leitav Psalmist 29. Nimelt esineb Jumala hääl Psalmis seitsmel korral: «Issanda hääl on vete peal... Issanda hääl kostab võimsasti, Issanda hääl kostab toredasti. Issanda hääl murrab seedreid... Issanda mürina hääl purskab tuleleeke. Issanda mürina hääl paneb kõrbe värisema... Issanda mürina hääl paneb emahirved poegima.» Jumala häält võrreldakse ka äikese tohutu mürinaga: «Auhiilguse Jumal müristab.»

Psalm algab üleskutsega kõigile jumalikele olenditele – Septuaginta tõlgib siin «Jumala pojad», pidades silmas ingleid – austada Jumalat (Ps 29:1–2): «Andke Issandale, te jumalalapsed, andke Issandale au ja võimus! Andke Issandale tema nime au, pühas ehtes kummardage Issandat!» Ilmutusraamatus on mitmeid kohti, kus inglid annavad au Jumalale ja Tallele. Ilmutusraamatu 4. ja 5. peatüki järgi on üksnes Tall väärt avama lõpuaja rullraamatut. Ilmutusraamatu lõpus lauldakse rõõmulaulu Jumala ja Talle auks (Ilm 19:6–8): «Ma kuulsin otsekui suure rahvahulga häälekõma ning otsekui suurvee kohinat ning otsekui võimast piksemürinat hüüdmas: «Halleluuja! Sest Issand, meie Jumal, Kõigeväeline, on hakanud valitsema kuningana! Rõõmustagem ja hõisakem ja andkem talle au, sest Talle pulmad on tulnud ning tema naine on ennast seadnud valmis, ja talle on antud, et ta riietuks säravasse puhtasse peenlinasesse.» See peenlinane on pühade õiged seadmised.» Psalmi lugedes («Ent tema templis ütlevad kõik: «Oh seda auhiilgust!»», Ps 29:9) võib kristlane kuulda Ilmutusraamatu kirjeldatud võimast rõõmulaulu taevas Jumala auks.

Psalm lõpeb uhkelt (Ps 29:10–11): «Issand istus aujärjel veeuputuse tulles, ja Issand jääb kuningaks igavesti! Issand annab tugevuse oma rahvale; Issand õnnistab oma rahvast rahuga.» Heebreakeelse algteksti järgi valitseb Issand kuningana «veeuputuse kohal». Isegi kui tundub, et Jumalal ei ole enam väge enda omasid maailmas kaitsta, siis on Ta ometigi ligi ja toetab omi. Jumal seab kurjale piiri, millest see üle ei pääse (Ii 38:8–11): «Ja kes sulges ustega mere, kui see esile murdes emaüsast välja tuli, kui ma panin pilved selle katteks ja pilkase pimeduse mähkmeks, kui ma sellele lõin korra, panin riivid ja uksed ning ütlesin: «Siiani sa võid tulla, mitte edasi, siin vaibugu su uhked lained!»?»

Ilmutusraamatu järgi valitsevad Jumal ja Tall maailma lõpuaja sündmuste üle taevast, kust Saatan on välja heidetud (Ilm 12:10–12): «Nüüd on käes pääste ja vägi ning meie Jumala kuningriik ning tema Kristuse meelevald, sest välja on heidetud meie vendade süüdistaja, kes süüdistab neid Jumala ees päeval ja ööl. Nemad on ta ära võitnud Talle vere läbi ning oma tunnistuse sõna läbi ega ole oma elu armastanud surmani. Seepärast rõõmustage, taevad, ning teie, kes neis viibite! Häda maale ja merele, sest kurat on tulnud alla teie juurde; ta on suures raevus, teades, et tal on aega üürikeseks.» Kristlane võib olla kindel, et keset raskeid katsumusi suudab Jumal enda omade eest hoolt kanda; Jeesus on ju tõotanud olla nende juures iga päev kuni maailmaajastu lõpuni (Ps 29:11): «Issand annab tugevuse oma rahvale; Issand õnnistab oma rahvast rahuga.»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015