Juudi pärimuse järgi armastasid Psalmi 30 eriti Makkabite aja tagakiusatud juudid. Toona sundis Süüria kuningas Antiookus IV Epifanes juute loobuma oma isade usust. Ohus oli paljude inimeste elu. Teises Makkabite raamatus räägitakse, kuidas mõned juudid andsid pigem oma elu, kui sõid ebajumalatele ohverdatud sealiha (2Makk 6–7). Esimest korda tuleb usk ülestõusmisse ja surmajärgsesse ellu selgelt esile Makkabite ajal (Tn 12:2–3): «Ja paljud neist, kes magavad mulla põrmus, ärkavad: ühed igaveseks eluks ja teised teotuseks, igaveseks põlastuseks. Siis paistavad mõistlikud nagu taevalaotuse hiilgus, ja need, kes saadavad paljusid õiguse teele, otsekui tähed ikka ja igavesti.» Psalmi tõotuses, et Jumal päästab enda omad surmavallast, nähti usku ülestõusmisse (Ps 30:4): «Issand, sina tõid mu hinge välja surmavallast, sa elustasid mind nende hulgast, kes lähevad alla hauda.»

Psalmi võtsid kasutusele ka kristlased. Neid veenis see, et nende Issand oli üles tõusnud ja surma võitnud. Neil oli elav lootus pääseda koos Jeesusega igavesse ellu. Kristliku kuulutuse tuum keskendus paasapüha sündmustele (1Kr 15:3–5): «Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades, ja et ta maeti maha ja äratati kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi ja et ta näitas ennast Keefasele, seejärel neile kaheteistkümnele.» Pauluse järgi on see sõnum Jumala tõotus igale inimesele, millele lootes võib pääseda (1Kr 15:2): «... ja mille läbi te ka pääsete. Kas te peate kinni sõnadest, millega ma teile evangeeliumi kuulutasin? Muidu olete küll ilmaaegu saanud usklikuks.» Veel lisab ta, et sedasama rõõmusõnumit kuulutavad kõik apostlid (1Kr 15:11): «Olgu nüüd mina või nemad – nõnda me kuulutame ja nõnda olete teie saanud usklikuks.»

Psalm 30 räägib kristlasele Jumala suurest armust, mis kannab teda viimse tunni õuduses. Surres on võimalik kogeda, et Jumal ei olegi ligi, vaid hülgab enda omad. Sellepärast paneb Jumal kristlase eluajal proovile, et Ta õpiks nägema Jumala abi ka siis, kui seda ei kogeta. Psalmis väljendatakse seda kaunilt (Ps 30:7–10): «Aga ma mõtlesin heas põlves olles: Mina ei kõigu iialgi! Issand, sina tegid oma heas meeles kindlaks minu kui mäe, kuid sa peitsid oma palge ja ma tundsin hirmu. Issand, sinu poole ma hüüdsin ja oma Issandat ma anusin: «Mis kasu on mu verest, kui ma lähen hauda? Kas põrm hakkab sind tänama? Kas ta kuulutab sinu ustavust?»» Jumal tahab kristlase eest ennast varjata, et see õpiks Teda usaldama. Surmatunnil näib kõik hävivat, aga just siis ongi Jumal lähedal, viies kristlase pimedusest valgusesse. Pimeduses Jumalat küll ei nähta, kuid Tema tõotused on evangeeliumi sõnas. Nagu tõotatud, saab Jumal kristlase aitajaks ning kuuleb tema palvet.

Psalmis saab nähtavaks kristlase usalduslik palve Jumala poole. Ta saab paluda uskudes, vabana kahtlustest, sest Jumal täidab oma tõotuse ja tuleb appi. Nõnda muutub psalmi ahistus viimaks rõõmsaks usalduseks. Kristlane saab kinnitust usus, et Jumal päästab ta surmavallast (Ps 30:12–13): «Sina muutsid mu kaebuse mulle ringtantsuks; sa vallandasid kotiriide mu seljast ja panid rõõmu mulle vööks, et mu hing laulaks sulle kiitust ega vaikiks. Issand, mu Jumal, ma tahan sind tänada igavesti!»

Kristlane võib keset surma õudust meelde tuletada, et Jeesus on tema eest surnud. Jumala armutegu on kindel ega sõltu kristlase enda tunnetest. Võib juhtuda, et kristlane peab elama surmahirmuga kuni lõpuni, sest surm on patu palk, tehes igaühele nähtavaks Jumala viha. Ka ahistuses olles võib kristlane uinuda surmaunele, lootes Jeesusele. Hommikul ärkab ta taevas (Ps 30:6): «Sest tema viha kestab silmapilgu, aga ta lahkus kogu eluaja; õhtul jääb nutt varaks, kuid hommikul on hõiskamine.»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015