Paulus kirjutab roomlastele, et õnnis on inimene, kes saab oma patud andeks (Rm 4:7–8): «Õndsad on need, kelle ülekohus on andeks antud ja kelle patud on kinni kaetud. Õnnis on mees, kelle pattu Issand ei arvesta.» Paulus paneb meid uurima psalmi sõnastust. Selles ei väideta, et inimene saab oma patud andeks oma teenete pärast. Sellepärast kirjutab ta (Rm 4:6): «Taavet ütleb õndsa olevat inimese, kellele Jumal arvestab õigust tegudest sõltumatult.» Pauluse järgi on psalmi kirjutaja nagu prohvet, kes näeb tulevikku, aega, mille patud antakse andeks usu kaudu Jeesusesse.

Kristlane loeb seda psalmi julgusega. Selles räägitakse Jumala tahtest halastada patusele inimesele. Kristlasele on loomupärane uurida Vana Testamendi kirju, et olla kindel, kas apostlid on õpetanud õigesti (Ap 17:11): «Sealsed olid üllameelsemad kui Tessaloonika omad, nemad võtsid sõna vastu täie innuga ja uurisid iga päev Pühakirjast, kas see on nõnda.» Sellepärast kontrollib kristlane Pauluse arutluskäiku. Ta uurib, kuidas täpselt selles psalmis patud andeks antakse (Ps 32:3–5): «Kui ma vaikisin, nõrkesid mu luud-liikmed mu päevasest oigamisest. Sest päevad ja ööd oli su käsi raskesti mu peal; mu üdi on ära kuivanud nagu suvekuumuses. Oma patu ma andsin sulle teada ja oma pahategu ma ei katnud kinni; ma ütlesin: «Ma tunnistan Issandale oma üleastumised.» Siis andsid sina mu patu süüteo andeks.» Psalmi palvetaja kuhtub oma patu valu pärast. Viimaks otsustab ta Jumalale oma süüteo üles tunnistada. Ta ei tee mingeid meeleparandustegusid, ei too Jumalale isegi ohvrit, vaid ütleb murtud inimesena patutunnistuse. Just see on Jumalale meelepärane. Jumal annab andeks ja võtab inimeselt tema patukoorma ära.

Luukas on talletanud Jeesuse võrdumi kahest palvetajast templis (Lk 18:9–14): «Mõnedele aga, kes olid enestele kindlad, et nemad on õiged, ja panid teisi eimillekski, rääkis Jeesus selle tähendamissõna: «Kaks inimest läksid üles pühakotta palvetama, üks oli variser ja teine tölner. Seisma jäädes palvetas variser endamisi: «Oh Jumal, ma tänan sind, et mina ei ole niisugune nagu muud inimesed: röövijad, ülekohtused, abielurikkujad, ega ka niisugune nagu see tölner. Mina paastun kaks korda nädalas, annan kümnist kõigest, mis ma saan.» Aga tölner seisis eemal ega tahtnud silmigi tõsta taeva poole, vaid lõi endale vastu rindu ja ütles: «Oh Jumal, ole mulle patusele armuline!» Ma ütlen teile, tema läks alla oma kotta õigeks mõistetult, mitte too teine. Sest igaüht, kes ennast ise ülendab, alandatakse, kes aga ennast ise alandab, seda ülendatakse.» Tölner toimib Jeesuse võrdumis täpselt nagu psalmi palvetaja. Ta murdub Jumala ees ja tunnistab oma pattu. Tölneri taolisele inimesele on Jumal tõotanud (Js 57:15): «Nõnda ütleb kõrge ja üllas, kes igavesti elab ja kelle nimi on püha: Ma elan kõrges ja pühas paigas ja rõhutute ning vaimult alandlike juures, et turgutada alandlike vaimu ja elustada rõhutute südameid.»

Psalmi pealkirjas on heebreakeelne sõna maskîl, mis tähendab «tema, kes taipab» või «tema, kellel läheb korda». Kristlane saab sellest psalmist õppida katekismuse peamisi õpetusi, seda kuidas saab inimene õndsaks. Seal, kus on pattude andeksandmine, on ka elu ja õndsus. Oma vestluskaaslast Tryfonit meeleparandusele kutsudes viitab Justinos sellele psalmile (Dialoog, § 141): «Sellepärast võivad kõik, kes tahavad, saada osa Jumala armust, kui nad vaid parandavad meelt. Sõna on neid ette kuulutanud õndsaiks (Ps 32:2): «Õnnis on inimene, kellele Issand pahategu ei arvesta.»» Hippolytuse järgi viitab psalmi pealkiri inimese elu kõige olulisemale asjale: kuidas oma patud andeks saada.

Iga kristlane, kes oma südames on kogenud pattude andekssaamist Jeesuse pärast, oskab lohutada teisi ja kutsub neid üles otsima abi Jumala juurest (Ps 32:6–7): «Sellepärast palugu sind kõik vagad sel ajal, kui sa oled leitav; tõepoolest, suurte vete tulv ei ulatu nende ligi. Sina oled mulle peidupaigaks, sa hoiad mind õnnetuse eest; sa ümbritsed mind pääsemise hõiskamisega.»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015