Psalm on üks näide Vana Testamendi tekstidest, mis on taustaks Pauluse kirjeldustele inimkonna üldisest kurjusest (Rm 3). Jumalatu ei karda Jumalat (Ps 36:2; Rm 3:18): «...ei ole Jumala kartust nende silme ees.» Jumalakartus on Vana Testamendi keskne teoloogiline mõiste. Sellega ei peeta silmas hirmu, millega Aadam ja Eeva Jumala eest peitu poevad. Oma süü pärast ei suutnud nad Issandaga kohtuda. Õigele inimesele on jumalakartuse mõiste tuttav. Ta on kogenud pattude andeksandmist Jumala poolt ning sellepärast ta kardab Jumalat (Ps 130:4): «Kuid sinu käes on andeksand, et sind kardetaks.»
Kuna jumalatul inimesel ei ole pattude andeksandmise kogemust, on jumalakartus talle tundmatu. Kui inimene saab näha oma elu Jumala ligiolekus õiges valguses, saab talle nähtavaks iseenda pa-tust rikutuse ulatus. Jeesus räägib inimese suutmatusest end ausalt vaadata ja näha oma elus toimivat patu väge (Jh 9:39–41): «Jeesus ütles: «Mina olen tulnud maailma kohtumõistmiseks, et need, kes ei näe, hakkaksid nägema, ning nägijad jääksid pimedaks.» Seda kuulsid mõned variseridest, kes olid tema juures, ja ütlesid talle: «Kas meiegi oleme pimedad?» Jeesus ütles neile: «Kui te oleksite pimedad, ei oleks teil pattu. Aga et te nüüd ütlete: «Meie näeme», siis jääb teie patt teile.» Sarnaselt kirjeldab psalm jumalatu inimese võimetust patu ahelaist vabaneda (Ps 36:3–4): «Sest temale meeldib arvata, et ta ülekohut ei leita ega vihata. Tema suu sõnad on nurjatus ja pettus, ta on lakanud targaks saamast ja head tegemast.»
Õigeksmõistetud kristlane toimib teisiti, sest ta on saanud kogeda Jumala armastust ning usub, et saab patud andeks Jeesuse pärast. Psalm kirjeldab tema rõõmu. Kristlane laulab alati kiitust Jumalale, sest Jumal on hea ja Tema heldus kestab igavesti. Kristlane on õppinud lootma tema pimedust valgustava Jumala Poja väele (Ps 36:10): «Sinu juures on eluallikas, sinu valguses me näeme valgust.» Kirikuisade tõlgenduses räägib see salm sellest, kuidas inimene õpib Kristuse valguses nägema Jumala armastuse valgust. Rääkides inimese südames valitsevast pimedusest hoiatas Jeesus rikkuse ahvatluste eest, millesse inimene võib kergesti kiinduda (Mt 6:19–24): «Ärge koguge endile aardeid maa peale, kus koi ja rooste neid rikuvad ja kuhu vargad sisse murravad ja varastavad! Koguge endile aardeid taevasse, kus koi ega rooste neid ei riku ja kuhu vargad sisse ei murra ega varasta! Sest kus su aare on, seal on ka su süda. Silm on ihu lamp. Kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis. Kui su silm on aga vigane, on kogu su ihu pimedust täis. Kui nüüd valgus sinu sees on pime, kui suur on siis pimedus? Keegi ei saa teenida kahte isandat, ikka on nii, et ta vihkab üht ja armastab teist või et ta pooldab üht ja põlgab teist. Teie ei saa teenida nii Jumalat kui mammonat.»
Jeesus ütleb, et inimese suhtumine Temasse määrab suhtumise Jumal Isasse (Jh 12:44–50): «Aga Jeesus hüüdis valjusti: «Kes minusse usub, see ei usu minusse, vaid temasse, kes minu on saatnud, ja kes mind näeb, see näeb teda, kes minu on saatnud. Mina olen tulnud valguseks maailma, et ükski, kes usub minusse, ei jääks pimedusse. Ja kes iganes mu sõnu kuuleb ega pea neist kinni, selle üle ei mõista mina kohut, sest ma ei ole tulnud maailma üle kohut mõistma, vaid maailma päästma. Kes lükkab minu kõrvale ega võta vastu mu kõnet, sellel on juba kohtumõistja. Sõna, mis ma olen rääkinud, see mõistab tema üle kohut viimsel päeval, sest mina ei ole rääkinud iseenesest, vaid Isa, kes on minu saatnud, on andnud mulle käsu, mida ma pean ütlema ja mida ma pean rääkima. Ja ma tean, et tema käsk on igavene elu. Mida mina räägin, seda ma räägin nõnda, nagu Isa mulle on öelnud.»
Kristlane saab seda psalmi lugedes õppida Jeesuse õpetuste abil nägema õiglast Jumalat õigel viisil. Jeesus tegi avalikuks maailma patu, aga tõi ka valguse, mille abil me leiame Jumala armastuse. Evangeeliumi sõnast, mis tunnistab Jeesuse surmast kõikide eest, särab valgus. Kristuses tahab Jumal lepitust patuse maailmaga.
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015