Seda psalmi lugedes meenutab kristlane paljusid tema Lunastaja ja Tema volitatud apostlite antud õpetusi Uues Testamendis.

Psalm räägib keele pattudest (Ps 39:2–4): «Ma ütlesin: Ma hoian oma eluteed, et ma ei tee pattu oma keelega; ma hoian oma suud nagu päitsetega, niikaua kui õel on mu ees. Ma jäin vait ega lausunud sõnagi, ma vaikisin heast käekäigust; kuid mu valu läks kangemaks. Mu süda läks kuumaks mu sees: kui ma neid asju mõtlesin, siis süttis tuli mu sees, ma puhkesin rääkima oma keelega.»

Jeesus õpetas, et kristlane peab rääkima erapooletult ja ausalt. Ta ei tohi kasutada vande andmise juurde kuuluvaid vägisõnu (Mt 5:33–37): «Veel olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: «Sa ei tohi valet vanduda!» ja «Issandale antud vandeid tuleb pidada!» Aga mina ütlen teile: Ärge vanduge üldse, ei taeva juures, sest see on Jumala troon, ega maa juures, sest see on tema jalgealune järg, ega Jeruusalemma juures, sest see on suure Kuninga linn! Ära vannu ka oma pea juures, sest ise ei saa sa ühtegi juuksekarva valgeks või mustaks teha! Iga teie «jah» olgu «jah» ja iga «ei» olgu «ei», aga mis üle selle, see on kurjast.»

Samamoodi õpetab oma kirjas Issanda vend Jaakobus (Jk 5:12): «Aga ennekõike, mu vennad, ärge vanduge ei taeva ega maa juures ega mingit muud vannet. Teie «jah» olgu «jah» ja «ei» olgu «ei», et te ei langeks kohtu alla.» Samas kirjas kirjutab Jaakobus keele patust rohkemgi (Jk 3:1–12). Ta meenutab kristlastele, et suuga tuleb Jumalat ülistada (Jk 3:12–17): «Jah, igasuguste loomade ja lindude, roomajate ja mereelajate loomust suudab taltsutada ja ongi taltsutanud inimese loomus, aga ükski inimene ei suuda taltsutada keelt, seda kärsitut pahategijat, mis on tulvil surmavat mürki. Sellesamaga me õnnistame Issandat ja Isa, ja sellesamaga me neame inimesi, kes on sündinud Jumala sarnasteks. Ühest ja samast suust tuleb õnnistamine ja needmine. Nii ei tohi olla, mu vennad! Kas allikast keeb ühest ja samast soonest magedat ja kibedat vett?! Mu vennad, ega viigipuu saa kanda õlimarju ega viinapuu viigimarju?! Nii ei saa ka soolase vee allikas anda magedat vett.»

Jaakob õpetab oma kirjas elu kaduvusest, mille kohta ütleb psalm (Ps 39:6): «Vaata, sa oled mu elupäevad pannud kämbla laiuseks, mu eluiga on kui eimiski sinu ees; tühi õhk on iga inimene, kes seisab püsti.» Psalmi õpetuse järgi kutsub Jaakob kristlasi olema alati valmis armuajast lahkumiseks (Jk 4:13–17): «Kuulge nüüd, kes ütlete: «Täna või homme läheme sellesse või teise linna ja veedame seal ühe aasta ning kaupleme ja saame kasu!» Teie, kes ei tea, missugune on homme teie elu! Te olete ju aur, mida on hetke näha, ja siis see haihtub. Selle asemel et öelda: «Kui Issand tahab ja me veel elame, siis teeme seda või teist», te kiitlete oma kõrkuses. Iga selline kiitlemine on kurjast. Kes oskab teha head, aga ei tee, sellele on see patt.»

Psalm õpetab kristlasele ka õiget suhtumist omandisse (Ps 39:7): «Ainult nagu varjukuju kõnnib inimene; nad teevad kära tühja pärast, nad kuhjavad kokku ega tea, kes selle saab.» Jeesus räägib võrdumi taluomanikust, kes rajas oma tuleviku rahale (Lk 12:16–21): “Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud. Ja ta arutas endamisi: «Mis ma pean tegema? Mul ei ole kohta, kuhu oma vilja koguda.» Ja ta ütles: «Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!» Aga Jumal ütles talle: «Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?» Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas.» Kristlasel tuleb hoolt kanda, et selle maailma igapäevane elu ja rikkuse ahvatlused ei varjaks tema eesmärki minna Jumala juurde taevasse (1Tm 6:9–10,17–19): «Kes tahavad aga rikastuda, need langevad kiusatusse ja lõksu, paljudesse rumalaisse ja kahjulikesse himudesse, mis vajutavad inimesed sügavale hävingusse ja hukatusse. Jah, kõige kurja juur on rahaarmastus, sest raha ihaldades on mõnedki eksinud ära usust ja on ise endale valmistanud palju valu. … Neid, kes on nüüdsel ajal rikkad, käsi, et nad ei oleks ülbed ega loodaks ebakindlale rikkusele, vaid Jumalale, kes valmistab meile kõike rikkalikult maitsmiseks; käsi neil teha head, saada rikkaks headelt tegudelt, olla lahke ja helde käega, talletades enesele vara heaks aluskiviks tuleviku tarvis, et haarata kinni tõelisest elust.»

Psalmis räägitakse Jumala kasvatavast karistusest (Ps 39:12): «Kui sa inimesi karistad nuhtlustega süütegude pärast, siis pudeneb otsekui koide söödud see, mis temale on kallis. Kõik inimesed on tühi õhk.» Kristlane palub Jumalat meeles pidada, et ta on vaid nõrk inimene ning ta elu on lühike. Sellepärast võib kristlane rasketes eluolukordades Jumala jälgivat pilku kogeda ahistavana (Ps 39:14): «Pööra oma pilk minust eemale, et mu meel saaks rõõmsaks, enne kui ma lähen ära ja mind ei ole enam!»

Siiski saab kristlane lohutada ennast sellega, et Jumal tunneb enda omi ega lase kristlasel osa saada üle jõu käivast karistusest. Kirja heebrealastele autor meenutab (Hb 12:4–11): «Teie ei ole veel vereni vastu pannud patu vastu võideldes! Ja te olete täiesti unustanud julgustuse, mis teile nagu poegadele ütleb: «Mu poeg, ära põlga Issanda karistust ja ära nõrke, kui tema sind noomib! Sest keda Issand armastab, seda ta karistab, ta piitsutab iga poega, kelle ta vastu võtab.» Kannatused on teile kasvatuseks: Jumal kohtleb teid nagu poegi, sest mis poeg see on, keda isa ei kasvata? Kui te olete ilma kasvatuseta, mille osaliseks on saanud kõik, siis tähendab see, et te olete sohilapsed ja mitte pojad. Pealegi olid meie lihased isad meile kasvatajaiks ja me pelgasime neid; kas me siis palju enam ei peaks alistuma vaimude Isale, et elada? Lihased isad kasvatasid meid ju lühikest aega ja oma äranägemise järgi, aga tema kasvatab meid meie kasuks, et saaksime osa tema pühadusest. Ükski kasvatamine ei tundu samal hetkel olevat rõõm, vaid toob kurvastust; aga hiljem see annab õiguse rahuvilja neile, keda selle varal on harjutatud.»

Kristlane võib loota sellele, et Jumal tunneb teda paremini, kui ta ise. Jumala Püha Vaimu sünnitatud usk on palju sügavamal tema südames, kui ta oskab mõista. Usutunnistuse kolmanda õpetuse «Mina usun Pühasse Vaimusse» seletuses sõnastas Luther seda suurepäraselt: «Mina usun, et ma omast mõistusest ega väest ei saa uskuda Jeesusesse Kristusesse, oma Issandasse, ega tulla Tema juurde, vaid Püha Vaim on mind kutsunud evangeeliumi kaudu, oma annetega valgustanud, õiges usus pühitsenud ja hoidnud.» Kiusatuste ja ahistuste keskel õpib kristlane mõistma, kus on tema tõeline kodu. See ei ole maailmas, vaid Jumal Isa juures (Ps 39:13): «Issand, kuule mu palvet ja pane tähele mu kisendamist! Ära vaiki mu silmavee puhul, sest ma olen võõras sinu ees ja majaline, nõnda nagu kõik mu vanemad!»

Kirjas heebrealastele antakse kristlasele õpetust taevaigatsuse kohta (Hb 11:8–10,13–16,27): «Usus oli Aabraham kuulekas, kui teda kutsuti minema paika, mille ta pidi saama pärandiks, ja ta läks välja, teadmata, kuhu ta läheb. Usus ta asus elama tõotatud maale otsekui võõrsile, elades telkides koos Iisaki ja Jaakobiga, kes olid sellesama tõotuse kaaspärijad. Sest ta ootas kindlale alusele rajatud linna, mille meister ja ehitaja on Jumal. … Need kõik surid uskudes, saamata kätte tõotusi, vaid nähes ja tervitades neid kaugelt. Ja nad tunnistasid end olevat võõrad ja majalised maa peal. Kuid kes selliselt kõnelevad, annavad mõista, et nad otsivad kodumaad. Kui nende meeles oleks olnud maa, kust nad olid välja läinud, küllap neil oleks olnud aega pöörduda tagasi. Ent nüüd nad ihkavad paremat, see tähendab taevast kodumaad. Seetõttu ei ole Jumalal nende pärast häbi lasta ennast hüüda nende Jumalaks, kuna ta on valmistanud neile linna. … Usus jättis ta maha Egiptuse, kartmata kuninga raevu, sest otsekui nähes nähtamatut, püsis ta vaprana.»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015