Kirjas heebrealastele viidatakse käesoleva psalmiga, et Jeesus on taevas kõige pühamas paigas toonud Jumalale täiusliku ohvri (Hb 10:5–9): «Seepärast Kristus ütleb maailma tulles: «Tapaohvrit ja roaohvrit sa ei tahtnud, aga ihu sa oled mulle valmistanud. Põletusohvrid ja patuohvrid ei olnud sulle meelepärased. Siis ma ütlesin: Vaata, ma tulen – rullraamatusse on minust kirjutatud – tegema sinu tahtmist, oh Jumal!» Esmalt ta ütleb: «Tapaohvrit ja roaohvrit ja põletusohvreid ja patuohvreid ei ole sa tahtnud ega ole need olnud sulle meelepärased, kuigi neid ohverdatakse Seaduse järgi!» Ja siis ta ütleb: «Vaata, ma tulen tegema sinu tahtmist!» Ta kõrvaldab esimese selleks, et kehtestada teine.»

Millise seaduse Kristus on kõrvaldanud? Kirjas heebrealastele viidatakse Vana Testamendi ohvrireeglitele (Hb 10:1–4): «Et Moosese Seadus on vaid tulevaste hüvede vari, mitte nende hüvede täiskuju, siis see ei või mitte kunagi teha täiuslikuks neid, kes tulevad Jumala ette igal aastal nendesamade ohvritega, mida nad alatasa ohverdavad. Eks muidu oleks ju lakanud nende ohverdamine, sest jumalateenijail ei oleks kord juba puhastatult enam mingit patust südametunnistust? Kuid nende ohvritega tuletatakse igal aastal meelde patte; sest on võimatu, et härgade ja sikkude veri võtaks patud ära.»

Igal päeval Jeruusalemma templis toodud ohvrid ning suurtel pühadel ohverdatavate loomade tohutu hulk õpetas juutidele ohvri tähendust. Püha Jumala ees oli patuse inimese elu ohus. Ohvriloom tegi hävimise kogemuse igaühele tajutavaks. Loom kaotas elu ning ohverdaja mõistis, et on ise pääsenud surmaohust. Seda oli Jumal iisraellastele õpetanud juba Egiptuses. Ohverdati paasatall, kelle verega määriti uksepiitu. Hävitusinglitest ümbritsetud Jumal käis läbi Egiptusemaa. Veri oli märgiks austusest ja jumalakartusest. Jumal halastas ja läks mööda (2Ms 12). Verel oli ohverdamisteenistuses kaitsev tähendus (3Ms 17:11): «Sest liha hing on veres, ja selle ma olen teile andnud altari jaoks lepituse toimetamiseks teie hingede eest; sest veri lepitab temas oleva hinge tõttu.»

Psalmis kuulutab Kristus, et ohverdamisteenistus ei olnud eesmärk iseeneses, vaid selle mõte oli näidata Jumala tegelikku tahet ja eesmärki. Jeesus kuulutab Jumala suuri tegusid, mille kaudu Tema tahe saab nähtavaks (Ps 40:6–9): «Palju oled sina, Issand, mu Jumal, teinud imetegusid ja mõelnud mõtteid meie kohta; ei ole kedagi sinu sarnast. Kui ma hakkaksin neid kuulutama ja neist kõnelema, siis oleks neid rohkem kui jõuab ära lugeda. Tapa- ja roaohver ei ole su meele järgi – aga mu kõrvad oled sa avanud –, põletus- ja patuohvrit sa ei nõua. Siis ma ütlesin: «Vaata, ma tulen, rullraamatus on minust kirjutatud. Sinu tahtmist, mu Jumal, teen ma hea meelega ja sinu Seadus on mu südames.»»

Kristus tahab täita Jumala käsku ja elada selle järgi. Ta tegutseb prohvet Hoosea ja Miika juhiste järgi. Hoosea kuulutas (Ho 6:6): «Sest ustavus on see, mida ma tahan, mitte ohver; Jumala tundmine on enam kui põletusohvrid.» Miika aga ütles (Mi 6:6–8): «Millega võiksin tulla Issanda ette, kummardama kõrge Jumala ette? Kas pean tulema ta ette põletusohvritega, aastaste mullikatega? Ons Issanda meele järgi tuhanded jäärad, kümned tuhanded õlijõed? Kas pean andma oma esmasündinu üleastumise eest, ihuvilja oma hinge patu eest? Tema on andnud sulle teada, inimene, mis on hea. Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga?»

Jeesus tahtis teostada oma elus Jumala tahet ning sellepärast pidi Ta käima sama teed, nagu ka paasatall. Ristija Johannes ütles, et Jeesus on «Jumala Tall, kes kannab ära maailma patu» (Jh 1:29). Jeesus võttis enda peale maailma patu (2Kr 5:21): «Ta on teinud patuks meie asemel selle, kes patust midagi ei teadnud, et meie saaksime Jumala õiguseks tema sees.» Sellepärast räägib Psalm tabavalt Kristuse hädast (Ps 40:13–14): «Lugematud õnnetused on mind piiranud, kõik mu süüteod on mind kätte saanud – mul puudub neist ülevaade, neid on rohkem kui juuksekarvu mu peas ja mu süda kaotab julguse. Issand, olgu sulle meelepärane mind vabastada! Tõtta mulle appi, Issand!» Jeesusel tuli kanda maailma pattude koormat ning psalmi lugedes näeb kristlane Teda palvetamas Ketsemani aias (Lk 22:39–46): «Ja Jeesus läks välja ning tuli harjumuspäraselt Õlimäele, ja jüngrid järgnesid talle. Ja kui ta sinna paika jõudis, siis ta ütles neile: «Palvetage, et te ei satuks kiusatusse!» Ta ise läks neist eemale kiviviske kaugusele, langes põlvili maha ja palvetas: «Isa, kui sa tahad, võta see karikas minult ära! Ometi ärgu sündigu minu tahtmine, vaid sinu oma!» Siis ilmus talle ingel taevast teda kinnitama. Ja raskesti heideldes palvetas ta veelgi pingsamalt, ja ta higi muutus nagu maha tilkuvateks vere-piiskadeks. Ja palvetamast tõustes tuli Jeesus oma jüngrite juurde ja leidis nad magamas kurbuse pärast. Ja ta ütles neile: «Miks te magate? Tõuske üles ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse!»»

Pühas armulauas jagab Jeesus Kristus oma ohvrisurma kõigile kristlastele. Armulauas kuulutatakse Jumala suuri tegusid, kuidas Ta on päästnud Jeesuse surmaohust ja äratanud Ta surnuist (Ps 40:11): «Su õiglust ma ei varjanud oma südames, sinu ustavusest ja su abist ma rääkisin, su heldust ja su tõde ma ei salga suure koguduse ees.»

Psalm õpetab kristlasteele, et Jumala teenimine on lahutamatult seotud nähtavate märkidega. Vana Testamendi ajal olid nendeks ümberlõikamine ja ohvrid. Uue Testamendi ajal ristimine ja armulaud. Ristimine ühendab meid Kristuse ohvriga, sest selle kaudu saime me osalisteks Jeesuse surmast (Rm 6:3): «Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse?» Armulaual saame me osa Jeesuse ohvrisurmast. Lunastaja andis meile leivas oma ihu ja veinis oma vere. Nõnda nagu Vana Testamendi ajal elati osaduses Jumalaga ohvriteenistuse kaudu, nõnda tullakse kristluses Jumala juurde Jeesuse ohvri kaudu. See tähendab elamist ristimisvees ja Issanda armulaua osaduses.

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015