Psalm 41 on hea näide sellest, kuidas on kristlik kirik mõistnud Vana Testamendi teksti kahte paralleelselt mõõdet. Oma kommentaaris Psalmile 41 peab Augustinus seda ühelt poolt kirjelduseks Kristusest ja Tema kannatusest, teisalt aga kirikust ja selle rõhumisest maailmas. Jeesus tsiteeris selle psalmi kümnendat salmi, kui Ta oli pesnud jüngrite jalgu (Jh 13:12–20):

«Kui ta nüüd nende jalad oli pesnud ja oma kuue võtnud ning jälle lauda asunud, ütles ta neile: «Kas te saate aru, mida ma olen teile teinud? Te hüüate mind «Õpetaja» ja «Issand», ja seda te ütlete õigesti, sest see ma olen. Kui nüüd mina, Issand ja Õpetaja, olen teie jalgu pesnud, siis tuleb teilgi pesta üksteise jalgu, sest ma olen teile andnud eeskuju, et teiegi teeksite nõnda, nagu mina olen teile teinud. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei ole teener suurem kui ta isand ega saadik suurem kui see, kes tema on saatnud. Kui te seda teate, siis olete õndsad, kui nõnda ka teete. Ma ei ütle seda teie kõikide kohta. Mina tean, keda ma olen valinud. Kuid Kiri peab minema täide: «See, kes minu leiba sööb, on pöördunud minu vastu.» Ma ütlen teile seda juba praegu, enne kui see sünnib, et kui see sünnib, te usuksite, et mina olen see. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes võtab vastu selle, kelle mina saadan, see võtab vastu minu, aga kes võtab vastu minu, see võtab vastu tema, kes on minu saatnud.»»

Jeesus andis oma järgijatele eeskuju, kuidas üksteist armastada ning osutab kõikides elu olukordades headust ja solidaarsust. Samas avaldas Ta neile, et üks Tema valitud jüngritest on äraandja (Ps 41:10): «Ka see mees, kellega ma rahus elasin, keda ma usaldasin, kes mu leiba sõi, on tõstnud kanna mu vastu.»

Jeesuse sõnad, mille järgi teenija ei ole oma isandast suurem, esineb ka ühes teises Johannese evangeeliumi kohas (Jh 15:18–27): «Kui maailm teid vihkab, siis teadke, et ta on mind vihanud enne teid. Kui te oleksite maailmast, siis maailm armastaks teid kui omi, aga et teie ei ole maailmast, vaid mina olen teid maailmast ära valinud, seepärast maailm vihkab teid. Pidage meeles sõna, mis mina teile olen öelnud: «Ei ole teener suurem kui ta isand!» Kui nad on taga kiusanud mind, kiusavad nad taga teidki. Kui nad on pidanud minu sõna, peavad nad teiegi sõna. Kuid seda kõike nad teevad teile minu nime pärast, sest nad ei tunne teda, kes minu on saatnud. Kui ma ei oleks tulnud ja neile rääkinud, ei oleks neil pattu, aga nüüd ei saa nad vabandada oma pattu. Kes vihkab mind, see vihkab ka mu Isa. Kui ma ei oleks nende keskel teinud tegusid, mida ei ole teinud ükski teine, siis ei oleks neil pattu, aga nüüd nad on küll näinud, ent ometi vihanud nii mind kui ka minu Isa. Kuid see on sündinud, et läheks täide nende Seadusesse kirjutatud sõna: «Nad on mind vihanud põhjuseta.» Kui tuleb Lohutaja, kelle ma teile Isa juurest saadan, Tõe Vaim, kes lähtub Isast, siis tema tunnistab minust. Ja teiegi tunnistate, sest te olete olnud minuga algusest peale.»

Jeesus tuletab jüngritele meelde, mida Ta neile varem Psalmi 41 kohta rääkis: teener ei ole suurem oma Issandast. Nüüd saab selgeks, et maailm hakkab vihkama ka jüngreid, nii nagu ta vihkas Jeesust (vt varasemat Psalmi 35 kommentaari).

Augustinus viitab seda psalmi seletades mehe ja naise vahelisele abielule. Nii nagu mees ja naine saavad üheks, nõnda on ka Kristuse ja Tema kogudusega. Üheks saamine tähendab seda, et maailmas jagatakse sama saatust, käesoleval juhul maailma ning isegi lähedaste viha ja tagakiusu. Psalm algab üleskutsega kanda hoolt hädas ja kitsikuses oleva ligimese eest. Just seda pidas Jeesus silmas, kui Ta pärast jüngrite jalgade pesemist kutsus neid üles üksteist armastama (Ps 41:3): «Sa ei anna teda ta vaenlaste meelevalda.» Sama tõotus on Psalmi lõpus (Ps 41:12–13): «Sellest ma tunnen, et olen sulle meeltmööda, kui mu vaenlane ei saa hõisata minu pärast. Minu laitmatuse pärast sa pead mind ülal ja lased mind jäädavalt seista sinu ees.» Kristlastevaheline armastus näitab, et Jumala Püha Vaim valitseb kindlalt koguduse üle. Jeesus tõotas Püha Vaimu oma jüngritele kaitsjaks, kui neid maailmas taga kiusatakse. Püha Vaim kinnitab kristlasi, kui nad jäävad maailmas hätta. Markus on meile talletanud Jeesus õpetuse Püha Vaimu väest, millele kristlased saavad tagakiusu ajal toetuda (Mk 13:9–13): «Aga teie vaadake iseennast: minu pärast antakse teid ülemkohtute kätte ja teid pekstakse sünagoogides ning seatakse maavalitsejate ja kuningate ette, tunnistuseks neile. Ja kõigile rahvaile peab enne kuulutatama evangeeliumi. Ja kui teid viiakse ja antakse valitsejate kätte, ärge muretsege ette, mida rääkida, vaid rääkige seda, mida iganes teile antakse sel tunnil, sest teie pole kõnelejad, vaid Püha Vaim. Ja vend annab surma venna ja isa lapse ja lapsed tõusevad vanemate vastu ja lasevad nad surmata ja teie saate kõikide vihaalusteks minu nime pärast. Aga kes peab vastu lõpuni, see pääseb.»

Tagakiusamine ja häda on kristlaste jaoks eriliseks järelekatsumiseks, et armastuse ja abistamise nimel vaeva näha. Tagakiusu keskel võib teostuda Jeesuse ülempreesterlik palve koguduse keskel. Ühtlasi tuletab Ta oma palves meelde Juudas Iskarioti saatust (Jh 17:9–26): «Mina palun nende eest, maailma eest ma ei palu, vaid nende eest, keda sina oled mulle andnud, sest nad on sinu omad. Ja kõik minu oma on sinu oma ja sinu oma on minu oma, ning mina olen kirgastatud nendes. Ja mina ei ole enam maailmas, kuid nemad on maailmas, ning mina tulen sinu juurde. Püha Isa, hoia neid oma nimes, mille sina andsid mulle, et nad oleksid üks nii nagu meie! Kui ma olin koos nendega, siis ma hoidsin neid sinu nimes, mille sina andsid mulle, ja varjasin neid ning ükski ei hukkunud neist peale hukatuse poja, et Kiri läheks täide. Nüüd aga tulen ma sinu juurde ja räägin just seda maailmas, et minu rõõm oleks täielikult neis enestes. Mina olen andnud neile sinu sõna ning maailm on vihanud neid, sest nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. Ma ei palu, et sa võtaksid nad ära maailmast, vaid et sa hoiaksid neid kurja eest. Nemad ei ole maailmast, nii nagu minagi ei ole maailmast. Pühitse neid tões: sinu sõna on tõde! Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma. Ja ma pühitsen ennast nende eest, et ka nemad oleksid pühitsetud tões. Aga ma ei palu üksnes nende eest, vaid ka nende eest, kes nende sõna läbi hakkavad minusse uskuma, et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus, et nemadki oleksid meis, et maailm usuks, et sina oled minu läkitanud. Ja mina olen andnud neile selle kirkuse, mille sina oled andnud mulle, et nad oleksid üks, nii nagu meie oleme üks: mina neis ja sina minus, et nad oleksid täielikult üks, nii et maailm tunneks ära, et sina oled minu läkitanud ja et sa oled armastanud neid, nii nagu sa oled armastanud mind. Isa, ma tahan, et ka need, keda sa mulle oled andnud, oleksid minuga seal, kus mina olen, et nad näeksid mu kirkust, mille sa oled andnud mulle, sest sa oled mind armastanud enne maailma rajamist. Õige Isa, maailm ei ole sind tundnud, aga mina tundsin sind ning need siin tunnevad, et sina oled minu läkitanud. Ja ma olen neile andnud teada sinu nime ja annan teada seda, et armastus, millega sina oled armastanud mind, oleks nendes ja mina oleksin nendes.» Juudas Iskarioti saatust käsitleme täpsemalt Psalmi 109 selgituses.

Psalm 41 õpetab kristlasele, et ta jagab oma elu Jeesusega. Isegi kui ta koos Jeesusega kogeb kannatusi ja surma, saab ta jagada ka ülestõusmise rõõmu.

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015