Psalmid 42 ja 43 kuuluvad kokku. Neis psalmides pöördub palvetaja kolmel korral enese poole ja kutsub üles ootama Jumala abi (Ps 42:6, 12; 43:5): «Miks sa oled nii rõhutud (perilypos), mu hing, ja nii rahutu mu sees? Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!» Heebreakeelne sõna, mis meie Piiblis on tõlgitud sõnaga «rõhutud», tõlgitakse Septuagintas sõnaga perilypos. See tähendab «sügavalt murelik, rusutud». Heebreakeelses tekstis on selle tähendus sama. Palvetaja hing on rängalt rõhutud. Need sõnad puudutavad ka Jeesust, kui Ta Ketsemanis väljendab hirmu oma läheneva surma pärast (Mk 14:34; vrd Mt 26:38): «Mu hing on väga kurb (perilypos) surmani. Jääge siia ja valvake!» Oma eeskujuga avas Jeesus kristlastele psalmi sõnumi.
Psalm kutsub kristlasi üles Jumalat usaldavalt paluma, sest Ta kuuleb ja aitab neid. Jeesuse enese elus ei paista psalm aga teostuvat. Peagi saabusid Ketsemani templivalvurid ja Rooma sõdurid. Jeesus võeti kinni, mõisteti surma ja tapeti jõhkralt risti lüües. Kas Jeesuse elus täitus üksnes selle salmi algus? Ta oli rusutud ja rahutu. Just neid sõnu kasutab Jeesus Ketsemanis. Ta ei jätka psalmi tõotusega: «Oota Jumalat, sest ma tahan teda veel tänada, oma abi ja oma Jumalat!» Evangeeliumid tahavad meile rõhutada Jeesuse tõelist kurbust Ketsemanis. Ta tajub, et peatselt jätab Jumal Ta maha. Ta teab, mida see tähendab. Kui inimene lahutatakse Jumalast, kaotab ta taolise armastuse, mida ei saa iial asendada ühegi asjaga ei taevas ega maa peal. Selle mõistmine paneb Jeesuse valama veriseid valupisaraid, nagu Luukas täpsustab Markuse kirjeldust (Lk 22:44): «Ja raskesti heideldes palvetas ta veelgi pingsamalt, ja ta higi muutus nagu maha tilkuvateks verepiiskadeks.»
Kristlastena me siiski teame, et Jeesust ei jäetud surmavalda. Viimselt kehtis psalmi tõotus ka Tema kohta. Ta päästeti ja Ta sai tänada Jumalat abi eest. Jeesuse eeskuju kinnitab kõiki Tema omasid, kes maailmas kannatavad ja keda rõhutakse. Ka neile on tõotatud, et nad saavad abi, isegi kui see tähendab esmalt kannatust ja isegi surma.
Jeesus palub Ketsemanis oma jüngritel Tema pärast palvetada (Mk 14:35–42): «Ja ta läks pisut eemale, langes maa peale ja palvetas, et kui on võimalik, see tund läheks temast mööda. Ja ta ütles: «Abba, Isa! Sinul on kõik võimalik! Vii see karikas minust mööda! Kuid ärgu sündigu see, mida mina tahan, vaid see, mida sina tahad!» Ja ta tuli ja leidis jüngrid magamas ning ütles Peetrusele: «Kas sa magad, Siimon? Kas sa ei jaksa ühtainustki tundi valvata? Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse! Vaim on küll valmis, aga liha on nõder.» Ja ta läks taas ära ja palvetas, lausudes need sõnad. Ja kui Jeesus tuli tagasi, leidis ta jüngrid taas magamas, sest nende silmad olid rasked unest ja nad ei teadnud, mida talle vastata. Ja ta tuli kolmandat korda ja ütles neile: «Teie muudkui magate ja puhkate! Küllalt! Tund on tulnud, vaata, Inimese Poeg antakse patuste kätte! Tõuske üles, läki! Ennäe, mu äraandja on lähedal!»»
Jüngrite loidus palvetamisel on kristlastele hoiatav eeskuju. Kitsikuse ajal tuleb pöörduda Jumala poole ja paluda Teda appi. Eriliselt tuleb kristlastel palvetada oma kannatavate ligimeste eest.
Psalmis räägitakse Jumala templi võrratust ilust. Tempel kujutab kristlastele kohta, kus nad kohtuvad Kristusega. See on armulaud. Kristlane januneb elava Jumala järele (Ps 42:3), tulla Jumala altari äärde (Ps 43:4): «Et ma tuleksin Jumala altari äärde, Jumala ette, kes on mu ülim rõõm, ja tänaksin kandlega sind, oh Jumal, minu Jumal!» Armulaud on kristlase ohvrialtar, kus ta astub elavasse osadusse Jumalaga. Seal ta meenutab, mida Jeesus tegi tema jaoks Kolgata keskmisel ristil, ning võtab isiklikult vastu andeksandmise. Kannatustes olles leiab kristlane lohutust armulaual. Ilmutusraamatu järgi on kristlased keset suuri kannatusi ja muret armulaua kaudu ühendatud taevase jumalateenistusega. Taevases liturgias ülistavad inglid tapetud Talle, kes on toonud lunastuse kogu maailmale ning kes üksi on väärt avama lõpuaegade rullraamatut (Ilm 5:9–10): «Ning nad laulsid uut laulu: «Sina oled väärt võtma raamatu ning avama selle pitserid, sest sina olid tapetud ning sina oled ostnud Jumalale oma verega inimesi kõigist suguharudest ja keeltest ja rahvastest ja paganahõimudest ning oled nad teinud kuningriigiks ja preestreiks meie Jumalale ning nad hakkavad valitsema kuningatena üle ilmamaa.»» Sellest taevasest rõõmust osasaamiseks kristlane palub (Ps 43:3): «Läkita oma valgus ja oma tõde, need juhatagu mind, need viigu mind sinu pühale mäele ja su hoonetesse!»
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015