Psalmi pealkirjaks on heebreakeelne sõna maskîl, mis tähendab «tema, kes taipab» või «tema, kellel läheb korda». Sama öeldakse ka Issanda kannatava sulase kohta (Js 52:13): «Vaata, mu sulane talitab targasti, teda ülistatakse ning ülendatakse ja ta saab väga kõrgeks.» Psalm õpetab kristlasele kannatuse saladust. Jeesuse nime pärast tuleb tal selleks valmis olla (Kl 1:24): «Nüüd ma rõõmustan oma kannatustes teie pärast, ja oma ihus ma täidan puuduvat osa Kristuse kannatustest tema ihu, see tähendab koguduse heaks.»

Paulus kirjutab Jumala armastusest, mis kaitseb kristlast kõige kurja eest ning tugevdab teda tagakiusu ajal (Rm 8:31–39): «Mis me siis ütleme selle kohta? Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu? Tema, kes oma Poegagi ei säästnud, vaid loovutas tema meie kõikide eest, kuidas ta ei peaks siis koos Pojaga meile kõike muud kinkima? Kes võib süüdistada Jumala valituid? Jumal on see, kes õigeks teeb. Kes võib meid hukka mõista? Kristus Jeesus on, kes suri ja, mis veel enam, kes üles äratati, kes on Jumala paremal käel ja kes palub meie eest. Kes võib meid lahutada Kristuse armastusest? Kas viletsus või ahistus või tagakiusamine või nälg või alastiolek või hädaoht või mõõk? Nagu on kirjutatud: «Sinu pärast surmatakse meid kogu päeva, meid koheldakse nagu tapalambaid.» Kuid selles kõiges me saame täieliku võidu tema läbi, kes meid on armastanud. Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, ei väed, ei kõrgus, ei sügavus ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas.» Pauluse tsiteeritud Vana Testamendi tekst on võetud Psalmist 44.

Psalmi kirjutaja tugineb Jumala tehtud armulepingule. Psalm algab ajalookirjeldusega. Ajaloos on Jumal olnud korduvalt Iisraelile armuline, oma rahvaga sõlmitud liit tunnistab Tema ustavusest. Lepingu pärast kandis Jumal hoolt, et rahvas sai endale Kaanani maad (Ps 44:3–4): «Sina ajasid paganarahvad ära oma käega, aga nemad sa istutasid asemele; sa purustasid rahvaste hõimud ja kihutasid nad minema. Sest mitte oma mõõgaga ei omandanud nad maad ja nende käsivars ei aidanud neid, vaid see oli sinu parem käsi, sinu käsivars ja sinu palge valgus, sest sul oli neist hea meel.» Rahvas annab Jumalale au ja tänab Teda helduse eest. Siis aga on psalmi tekstis pööre (Ps 44:10–12): «Ometi sa tõukasid ära ning häbistasid meid ega lähe välja meie sõjaväega. Sa paned meid taganema vaenlase eest ja meie vihamehed rüüstavad meid. Sina annad meid nende kätte söödaks nagu lambaid ja pillutad meid paganarahvaste sekka.» Palvetaja imestab, miks jättis Jumal oma rahva maha, ehkki see tahtis pidada Jumala tehtud lepingut (Ps 44:18–23): «See kõik on tulnud meie peale, ehkki me ei ole sind unustanud ega sinu lepingut rikkunud. Meie süda ei ole sinust loobunud ega meie sammud kõrvale kaldunud sinu teerajalt, et sa meid nii oled maha rõhunud šaakalite asupaigas ning oled meid katnud surmavarjuga. Kui me oleksime unustanud oma Jumala nime ning laotanud oma käed võõra jumala poole, eks Jumal oleks märganud seda? Sest tema tunneb ju südame saladusi. Ei, sinu pärast tapetakse meid kogu päev, meid arvatakse tapalambaiks.»

Pauluse arvates rääkis psalm tagakiusatavatest kristlastest. Psalm selgitab, miks kristlast maailmas vihatakse, ehkki ta ei ole teinud midagi kurja. Õpetus sellest, et kristlane peab olema valmis kogema Jeesuse pärast viha ja tagakiusu, kuulus olemuslikult Pauluse misjonijutlusesse. Oma Esimese kirja tessalooniklastele kirjutas Paulus suures ahistuses. Juutide alustatud tagakiusu pärast oli ta sunnitud linnast lahkuma. Luukas räägib Pauluse ja Siilase misjonireisist Tessaloonikasse nõnda (Ap 17:1–9): «Nad matkasid läbi Amfipolise ja Apolloonia ning tulid Tessaloonikasse, kus oli juudi sünagoog. Ja Paulus astus oma harjumust mööda nende juurde sisse ning arutles ja väitles nendega kolmel hingamispäeval Pühakirja üle, selgitades ja tõestades, et Messias pidi kannatama ja surnuist üles tõusma: «Tema ongi Messias – see Jeesus, keda mina teile kuulutan.» Ja mõned neist lasksid end veenda ja liitusid Pauluse ja Siilasega, samuti suur hulk jumalakartlikke kreeklasi ja rohkesti suursuguseid naisi. Juudid läksid aga kadedaks ja võtsid enestega turuplatsidelt mõningaid nurjatuid mehi ja rahvahulki koondades muutsid linna rahutuks. Rünnates Jaasoni koda, püüdsid nad apostleid rahva ette tuua. Aga kui neid ei leitud, siis nad vedasid Jaasoni ja mõned vennad linna ülemate ette ning hüüdsid: «Need, kes kogu maal rahutusi tekitavad, need on ka siia tulnud. Jaason on nad vastu võtnud; ja nad kõik rikuvad keisri korraldusi, öeldes ühe teise olevat kuninga, kellegi Jeesuse.» Seda kuuldes rahvas ja linna ülemad ärritusid, kuid saades Jaasonilt ja teistelt tagatise, lasksid nad nemad vabaks.»

Tessaloonikas jõudis Paulus tegutseda vaid lühikest aega. Lisaks evangeeliumi kesksele sõnumile (1Kr 15:1–11) jõudis ta vastpöördunud kristlastele õpetada, kuidas nad peavad olema valmis maailmas kannatama (1Ts 3:1–5): «Seepärast meie, kui me enam ei läbenud kannatada, arvasime heaks jääda Ateenasse ja läkitasime Timoteose, oma venna ja Jumala kaastöölise Kristuse evangeeliumi kuulutamises, kinnitama ja julgustama teid teie usus, et ükski ei lööks kõikuma nendes viletsustes. Te ju teate, et me oleme nendesse pandud. Sest juba siis, kui me olime teie juures, ütlesime teile ette, et meid hakatakse taga kiusama, nagu see on ka sündinud ja on teile teada. Seepärast ka mina, maldamata enam, saatsingi tema, et teada saada teie usku, kas vahest kiusaja pole teid kiusanud ning meie vaevanägemist tühjaks teinud.»

Paulus pidas Psalmi 44 kristlaste tagakiusamise teoloogiliseks selgituseks. Selle järgi saab Jumala lepinguga ühinenud rahvas tagakiusu osaliseks. Asi pole mitte karistuses pattude pärast, vaid ta on maailmas rõhutud ustavuse pärast lepingule Jumalaga. Psalm aitas kristlastel mõista, et lepinguteoloogia õnnistused ja needmised (3Ms 26; 5Ms 27–29) ei ole kristliku koguduse ellu alati kohaldatavad. Jeesusele pühendunud kogudusel tuleb võtta oma rist ja kanda Kristuse pilkamist. Jeesus rääkis oma jüngritele risti kandmisest (Mk 8:34–38): «Ja Jeesus kutsus rahvahulga koos oma jüngritega enese juurde ja ütles neile: «Kui keegi tahab käia minu järel, siis ta salaku oma mina ja võtku oma rist ja järgnegu mulle, sest kes iganes tahab päästa oma elu, kaotab selle, aga kes iganes kaotab oma elu minu ja evangeeliumi pärast, päästab selle. Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele? Sest mis oleks inimesel anda oma hinge lunahinnaks? Jah, kes iganes häbeneb mind ja minu sõnu selle abielurikkuja ja patuse sugupõlve ees, seda häbeneb ka Inimese Poeg, kui ta tuleb oma Isa kirkuses koos pühade inglitega.»»

Kristlane saab psalmist õppida risti teoloogiat. Maailma vihaobjektiks saades võib ta paluda Jumalat (Ps 44:24–26): «Virgu, Issand! Miks sa magad? Ärka üles, ära tõuka meid ära jäädavalt! Miks sa peidad oma palge ja unustad meie viletsuse ja meie häda? Meie hing on painutatud põrmu, meie ihu on kinni maa küljes.» Ta loodab psalmi viimase salmi tõotusele, sest tema Lunastajaks on ülestõusnud Jeesus Kristus. Sellepärast on tema lootus kindel ja elav (Ps 44:27): «Tõuse meile appi ja lunasta meid oma helduse pärast!»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015