Psalm on uhke kirjeldus Jeruusalemmast ja selle ilust. Jumal tõotab linna kaitsta ega lase sellel sattuda vaenlaste kätte. Salmis 5 räägitakse linna hiilgusest: «Jõgi oma harudega rõõmustab Jumala linna ja Kõigekõrgema pühi elamuid.» Jeruusalemmale elu andev Jumala jõgi kerkib esile Ilmutusraamatu lõpus olevas nägemuses (Ilm 22:1–5): «Ta näitas mulle eluvee jõge, säravat nagu mägikristall. See saab alguse Jumala ja Talle troonist. Keset linna tänavat ja mõlemal pool jõge on elupuu, mis kannab vilja kaksteist korda, andes iga kuu oma vilja, ning puu lehed annavad tervist rahvastele. Ja midagi äraneetut ei ole enam. Jumala ja Talle troon on seal ning ta sulased teenivad teda ning näevad tema palet ning tema nimi on nende otsaesisel. Ja ööd ei ole enam ning neile ei ole vaja lambivalgust ega päikesevalgust, sest Issand Jumal ise valgustab neid, ning nemad valitsevad kuningatena igavesest ajast igavesti.»

Taevases Jeruusalemmas teenitakse Jumalat ning Ilmutusraamatu liturgilised tekstid kirjeldavad sealset jumalateenistuslikku elu. Inglid ja Jumala pühad osalevad lakkamatult pidulikul missal. Paulus kirjutab, et taevane Jeruusalemm on kristliku koguduse ema (Gl 4:26–27): «Ent ülalasuv Jeruusalemm on vaba naine, kes on meie ema. Sest on kirjutatud: «Rõõmusta, sigimatu, kes sa ei kanna ilmale; hõiska ja hüüa, kes sa ei ole lapsevaevas, sest üksildasel on enam lapsi kui sellel, kellel on mees!»» Pauluse järgi viitab Jesaja raamatu 54. peatükk kristlikule kogudusele, mis Jumala Püha Vaimu väel sünnitab Jumalale jätkuvalt uusi lapsi. Kristliku koguduse juured on taevas.

Kiri heebrealastele kirjeldab maapealse ja taevase koguduse vahelist sidet (Hb 12:22–24): «Vaid teie olete tulnud Siioni mäe juurde ja elava Jumala linna, taevase Jeruusalemma juurde ja kümnete tuhandete inglite juurde, esikpoegade koguduse juurde, kes on kirja pandud taevas, ja Jumala, kõikide kohtumõistja juurde, ja täiuslikuks saanud õigete vaimude juurde, ja uue lepingu vahemehe Jeesuse juurde, ja piserdamisvere juurde, mis kõneleb paremini Aabeli verest.»

Jumalateenistusel armulauda pühitsedes teevad kristlased seda koos taevaste pidulistega. Sellega saab mõistetavaks Pauluse riietumisjuhis naistele. Neil tuleb palvetamise või prohveteerimise ajal katta oma pea (1Kr 11:10): «Seepärast on naine kohustatud kandma meelevalla tunnust pea peal inglite pärast.»

Pauluse antud juhise põhjendus on huviäratav. See eeldab, et inglid osalevad kristlikul jumalateenistusel. Luterlikust liturgilisest traditsioonist on ammu kadunud arusaamine, et armulauaga jumalateenistus tähendab ühendust taevase Jeruusalemmaga. Seal valitseb Kristus oma inglite ja pühadega ning ühine liturgia meenutab Kristuse toodud ohvrit ja kutsub iga kristlast seda armulaual isiklikult vastu võtma. Kristuse valatud veri ei hüüa Aabeli vere sarnaselt mitte kättemaksu, vaid armu ja andeksandmise järele. Psalmist kerkiv taevase Jeruusalemma teoloogia on kristliku eklesioloogia ehk kirikukäsituse nurgakivi. Alati on ja jääb üks, püha, apostlik ja katoolne kirik. Kristlik kogudus võib pidada psalmi tõotust endale kuuluvaks (Ps 46:8,12): «Vägede Issand on meiega, Jaakobi Jumal on meile kindlaks varjupaigaks.»

Psalmi 46 järgi lõi Luther oma kuulsa koraali «Üks kindel linn». Psalm algab sõnadega: «Jumal on meie varjupaik ja tugevus, meie abimees kitsikuses ja kergesti leitav.» Lutheri koraalile on olemuslik kindel usaldus sellesse, et Jumala Poeg Jeesus Kristus on Issand Seebaot, kes kaitseb ja varjab oma kogudust. Lutheri usutõlgendust ei ole soomekeelses versioonis osatud esile tuua, aga saksakeelse originaali teine salm ütleb nõnda: «Mit unsrer Macht ist nichts ge-tan, wir sind gar bald verloren; es streit’ für uns der rechte Mann, den Gott hat selbst erkoren. Fragst du, wer der ist? Er heißt Jesus Christ, der Herr Zebaot, und ist kein andrer Gott, das Feld muss er be-halten.» Psalm esindab Lutherile kristoloogilist eklesioloogiat, st Kristus on koguduse pea, selle Issand ja kaitsja. Ükski maailma vägi ei suuda hävitada kogudust (Ps 46:6–8): «Jumal on tema keskel, ei ta kõigu; Jumal aitab teda hommiku koites. Paganad mölla-sid, kuningriigid kõikusid. Kui ta tegi häält, siis vabises maa. Vägede Issand on meiega, Jaakobi Jumal on meile kindlaks kaitseks.» Kristlik kogudus saab loota Jumala kaitsele ja väele ka siis, kui näib, et koguduses saavad võimule oma eksiõpetusi ja jumalatut eluviisi soosivad vaenlased (Ps 46:11–12): ««Jätke järele ja teadke, et mina olen Jumal, kõrge rahvaste seas, kõrge maa peal!» Vägede Issand on meiega, Jaakobi Jumal on meile kindlaks varjupaigaks.»

Psalm kuulutab ette ka lõpuaja ahistusi, kui inimesed kardavad maailma peale tulevat (Lk 21:25): «Ja päikeses ja kuus ja tähtedes on siis tunnustähti ja maa peal on rahvastel kitsikus ja nõutus merekohina ja veevoogude pärast.» Psalmis tuletatakse kristlastele meelde, et Jumal on suurem maailma ähvardava kaoseookeani mühinast (Ps 46:4): «Möllaku ja vahutagu tema veed, värisegu mäed tema ülevusest!» Jumala Poeg saabub kirkuses ja lõpetab sõjad kogu maailmas (Ps 46:9–10): «Tulge ja vaadake Issanda tegusid, kes saadab jubedused maa peale, kes lõpetab sõjad maailma otsani, murrab katki ammu ja raiub puruks piigi ja põletab vankrid ära tulega.» Seda tõotas Ta juba esimesel korral kuningana saabudes, ratsutades alandlikult eesli seljas (Sk 9:9–10): «Ole väga rõõmus, Siioni tütar, hõiska, Jeruusalemma tütar! Vaata, sulle tuleb sinu kuningas, õiglane ja aitaja. Tema on alandlik ja sõidab eesli seljas, emaeesli sälu seljas. Mina hävitan Efraimist sõjavankrid ja sõjaratsud Jeruusalemmast, sõjaammudki hävitatakse. Ja tema kuulutab rahvaile rahu ning valitseb merest mereni, Frati jõest ilmamaa ääreni.»

Lõpuaegadest rääkides Jeesus julgustab enda omi. Kui kaos pääseb valla ja kurjuse väed rulluvad üle maailma nagu maavärina põhjustatud tsunami, võib kristlane lootusrikkalt tulevikku vaadata. Tal pole vaja saabuvat karta, kui ta usus teab, kes on tulemas (Lk 21:28): «Aga kui kõik see hakkab sündima, siis tõstke oma pea ja vaadake üles, sest teie lunastus läheneb!»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015