Jeesus õpetab vandumisest (Mt 5:33–37): «Veel olete kuulnud, et muistsele põlvele on öeldud: «Sa ei tohi valet vanduda!» ja «Issandale antud vandeid tuleb pidada!» Aga mina ütlen teile: Ärge vanduge üldse, ei taeva juures, sest see on Jumala troon, ega maa juures, sest see on tema jalgealune järg, ega Jeruusalemma juures, sest see on suure Kuninga linn! Ära vannu ka oma pea juures, sest ise ei saa sa ühtegi juuksekarva valgeks või mustaks teha! Iga teie «jah» olgu «jah» ja iga «ei» olgu «ei», aga mis üle selle, see on kurjast.»
Jeesus keelab argises kõnes vandumise. Kristlasel ei ole lubatud vanduda Jeruusalemma nimel, sest see on suure kuninga linn. Jeesus põhjendab seda Psalmi 48 algussõnadega: «Suur on Issand ja väga kiidetav meie Jumala linnas tema pühal mäel. Kaunisti tõuseb kõrgele kogu maa rõõm, Siioni mägi kauges põhjas, see suure kuninga linn.» Sellega tahtis Jeesus enda omadele meelde tuletada, et Tema kogudus on püha. Seda ei tohi naeruvääristada ega rääkida sellest kergemeelselt. Jeesus ennustas, et Ta võtab enda kätte võimu taevases Jeruusalemmas ning ükskord ka nähtavalt maa peal. Siion ehk Jeruusalemm on Tema püha linn, kus Ta valitseb ning kristlik kogudus on sellega ühendatud.
Sisult on Psalm 48 sarnane Psalmiga 46 (ja 76). Selles räägitakse Jumala väest, millega Ta kaitseb ja varjab Siionit. Ta ei lase ühelgi vaenlasel linna tungida (Ps 48:5–9): «Sest vaata, kuningad kogunesid ning läksid üheskoos tema vastu. Nemad nägid ja tardusid, kohkusid, põgenesid ära. Värin valdas neid seal, valu, nagu sünnitajal naisel. Idatuulega sa murrad katki Tarsise laevad. Nagu me oleme kuulnud, nõnda me näeme seda vägede Issanda linnas, oma Jumala linnas. Jumal lasku teda kindlasti püsida igavesti!» Kristliku usu kohaselt maailm vihkab Jumala kogudust. Kogudus kuulutab Jumala sõna tõde ja ning osutub selle pärast maailma ja kuradi viha aluseks.
Ilmutusraamatu 12. peatükk räägib Jeesuse sünnist. Lohe ootab maruvihasena ning on valmis vastsündinud Messias-last tapma. Laps tõmmatakse (surma ja ülestõusmise kaudu) taevasse. Taevas puhkeb sõda ja Kurat koos tema inglitega heidetakse sealt välja. Kurat märatseb Jeesuse järgijate vastu ja hakkab neid vaenama (Ilm 12:13–17): «Kui lohe nägi, et ta oli heidetud maa peale, siis ta kiusas taga naist, kes oli toonud ilmale poeglapse. Aga naisele anti kaks suure kotka tiiba, et ta lendaks kõrbesse paika, kus teda toidetakse üks aeg ja kaks aega ja pool aega, eemal mao palge eest. Ja madu purskas oma suust naisele järele vett otsekui jõe, et teda jõe-vooluga ära uhtuda. Maa aitas naist, avades oma suu ning neelates ära jõe, mille lohe purskas välja oma suust. Ja lohe vihastas naise peale ja läks sõdima nendega, kes olid jäänud üle naise soost, kes hoiavad tallel Jumala käske ning kellel on Jeesuse tunnistus.»
Kristlik kogudus saab oma lootuse panna sellele, et Jumal on koguduse keskel ning kaitseb seda Kuradi tigeduse eest. Kristlased saavad julgelt kuulutada maailmas Jumala sõna tõde ning kutsuda kõiki saama osa Jeesuse valmistatud päästest. Kristliku kuulutuse kohaselt on Jeesusele antud kogu meelevald maa peal ning ükskord mõistab Ta inimeste üle kohut (Ap 17:30–31): «Jumal on küll selliseid teadmatuse aegu sallinud, kuid nüüd käsib ta kõigil inimestel kõigis paigus meelt parandada. Sest ta on seadnud ühe päeva, mil ta mõistab õiglaselt kohut kogu ilmamaa üle mehe läbi, kelle ta on määranud, ja ta on pakkunud kõigile tõestuse sellega, et on tema üles äratanud surnuist.»
Ristimise kaudu saavad kõik tulla Siioni müüride varju, võtta osa armulauast ning oodata Jeesust, kes tuleb elavate ja surnute üle kohut mõistma. Kogudus tänab Jumalat Tema suurte tegude eest (Ps 48:10–12): «Me mõtiskleme su heldusest, oh Jumal, keset sinu templit. Nõnda nagu su nimi, Jumal, ulatub ka sinu ülistus ilmamaa äärteni; su parem käsi on täis õiglust. Siioni mägi rõõmutseb, Juuda tütred ilutsevad su kohtuotsuste tõttu.»
Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011
Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015