Psalm annab kristlasele õige pildi elu kaduvusest. Isegi rikas inimene ei suuda päästa ennast surma eest. Trööstimatult koristab surm ära iga inimese. Psalm räägib inimese võimalusest päästa oma hing. Salme 8–10 ei ole sugugi lihtne tõlkida, sest salm 10 näib jätkavat salmi 8 mõtet ning salm 9 on otsekui vahemärkus. Heebrea teksti järgi võiks seda tõlkida järgnevalt: «Keegi ei saa lunastada oma venda ega tema eest luna (kofer) maksta – sest tohutult kallis on tema hinge lunahind ja see jääb igavesti tasumata – nõnda, et ta elaks igavesti, ega näeks surma.»

Vanas Testamendis oli kofer tasu, millega võidi hüvitada kuritegu. Kui härg oli kellegi surnuks puskinud, võis looma omanik pääseda hüvituse maksmisega (2Ms 21:30). Jõhkra veretöö eest ei tohtinud aga hüvitustasu vastu võtta (4Ms 35:31): «Te ei tohi võtta lunahinda tapja hinge eest, kes on surma väärt, vaid teda karistatagu surmaga!»

Psalmi 49 järgi ei suuda aga mingi lunaraha päästa inimest surma käest. Sellepärast saavad kõik inimesed viimselt võrdseks, nii vaene kui rikas, jumalatu ja vaga, vaenaja ja vaenatu (Ps 49:11–13): «Sest nähakse ju, et targad surevad albid ja sõgedad saavad üheskoos otsa ning jätavad oma varanduse teistele. Nad arvavad, et nende kojad jäävad igaveseks, nende asulad põlvest põlve; nad on oma nimede järgi nimetanud maakohti. Ent inimene toreduses ei jää püsima, ta on loomade sarnane, kellele tehakse ots.» Mida on kristlasel sellest õppida? Ta on ju Jeesuse sõber, selle Jeesuse, kes võitis surma.

Esmalt tunneb kristlane evangeeliumi sõnast, et Jeesus on psalmi õpetuse kohaselt rääkinud inimese hingest (Mk 8:36–37): «Sest mis kasu on inimesel sellest, kui ta võidaks terve maailma, aga teeks kahju oma hingele? Sest mis oleks inimesel anda oma hinge luna-hinnaks?» Teiseks saab kristlane lugeda psalmi tõotust. Jumal kinnitab, et Ta saab enda omad päästa (Ps 49:16): «Kuid Jumal lunastab mu hinge surmavalla käest, sest ta võtab mu vastu.» Tõotuse täitumine eeldab, et inimene lunastatakse patust ja surmast. Kristlased usuvad, et tõotus puudutab Jeesust Kristust ja Tema lepitussurma ristil. Jeesus tasus lunahinna, et iga inimene võiks pääseda surmavalla haardest ning elada igavesti.

Jeesus räägib oma ülesandest jüngritele (Mk 10:45): «Ka Inimese Poeg ei ole tulnud, et lasta ennast teenida, vaid et ise teenida ja anda oma elu lunaks paljude eest!» Kristliku sõnumi tuumaks kujuneski jutlus lepitusest (1Tm 2:3–7): «See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele. Sest üks on Jumal, üks on ka vahemees Jumala ja inimeste vahel: inimene Kristus Jeesus, kes on iseenese loovutanud lunastushinnaks kõikide eest, tunnistusena selleks määratud ajal. Selle sõnumi kuulutajaks ja apostliks olen ma pandud – ma räägin tõtt, ma ei valeta –, paganate õpetajaks usus ja tões.»

Psalm õpetab kristlast suhtuma õigesti armuaega. Elu ei piirdu vaid maapealse eluga, vaid jätkub igavesti taevas. Sellepärast ei saa keskenduda selle maailma rikkustele või edukusele. Isegi kui jumalatud inimesed saavad selles maailmaajas osa headest asjadest, tuleb neil ükskord kõigest loobuda (Ps 49:15): «Nagu lambakari pannakse nad kinni surmavalda, surm on neile karjaseks, ja õiglased saavad hommikul nende valitsejaks; surmavald kulutab ära nende kuju, neile ei jää eluaset.»

Psalmi lõpp on otsekui selgitus Jeesuse võrdumile rikkast mehest, kes kiindununa oma maisesse varasse peab ennast õnnelikuks. Järsku oli ta taga surma lävel ning rikkal ei olnud kedagi, kes oleks ta surma käest vabaks ostnud (Lk 12:16–21): «Ühe rikka mehe põllumaa oli hästi vilja kandnud. Ja ta arutas endamisi: «Mis ma pean tegema? Mul ei ole kohta, kuhu oma vilja koguda.» Ja ta ütles: «Seda ma teen: ma lõhun maha oma aidad ja ehitan suuremad ning kogun sinna kõik oma vilja ja muu vara ning ütlen oma hingele: Hing, sul on tagavaraks palju vara mitmeks aastaks, puhka, söö, joo ja ole rõõmus!» Aga Jumal ütles talle: «Sina arutu! Selsamal ööl nõutakse sinult su hing. Aga kellele jääb siis see, mis sa oled soetanud?» Nõnda on lugu sellega, kes kogub tagavara iseenese jaoks, kuid ei ole rikas Jumalas.»

Tõlgitud autori loal väljaandest: Antti Laato, Kristus Psalmeissa, Perussanoma 2011

Tõlkinud Illimar Toomet, Märjamaa, 2015