Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen teatas, et on aeg avada debatt kohustusliku vaktsineerimise üle, vahendab Postimees.
Euroopa Liidul ei ole voli kohustada kedagi vaktsineerima, kuid Brüssel võib tuua liikmesriigid laua taha, et üritada leida ühtset lähenemist.
Euroopa riikidest on kohustusliku vaktsineerimise kasuks otsustanud Austria valitsus ja seda mõtet toetab ka järgmine Saksamaa kantsler Olaf Scholz.
Kreeka valitsus teatas 30. novembril, et alates tuleva aasta 16. jaanuarist peavad trahvide ähvardusel ennast ära vaktsineerima kõik üle 60 aastased inimesed. Peaminister Kyriakos Mitsotakis kirjeldas vaipvaktsineerimist kui «õiglust vaktsineeritute vastu» ja nimetas trahvi «tervisemaksuks».
Eesti õiguskantsler Ülle Madise on korduvalt rõhutanud, et Eestis kehtib vaktsineerimisvabadus. Näiteks 26. augustil ütles ta ERRile: «Vaktsineerimisvabaduse põhimõte kehtib Eestis ja ka mujal jätkuvalt. See on väga sügavalt põhjendatud ning läbimõeldud põhimõte.»
Pealegi on riigikogu aastal 2001 ratifitseerinud rahvusvahelise kokkuleppe, mis kannab nime «Inimõiguste ja biomeditsiini konventsioon: inimõiguste ja inimväärikuse kaitse bioloogia ja arstiteaduse rakendamisel».
Selles on muuhulgas sätestatud:
«Artikkel 1. Reguleerimisala ja eesmärk
Konventsiooniosalised kaitsevad bioloogia ja arstiteaduse rakendamisel iga inimese väärikust ja identiteeti ning kedagi diskrimineerimata tagavad igaühe isikupuutumatuse ja muude põhiõiguste ja põhivabaduste austamise.
Konventsiooniosalised kehtestavad konventsiooni kohaldamiseks siseriiklikud õigusaktid.»
«Artikkel 5. Üldpõhimõtted
Sekkumine tervise valdkonnas võib toimuda üksnes pärast seda, kui asjaosaline isik on informeerituna ja vabatahtlikult andnud selleks oma nõusoleku.
Nimetatud isikule tuleb enne anda asjakohast teavet nii sekkumise otstarbest ja olemusest kui ka selle võimalikest tagajärgedest ja ohtudest.
Asjaosaline isik võib nõusoleku alati tagasi võtta.»
Konventsioon näeb artiklis 26 siiski ette võimaluse eranditeks:
«Konventsioonis ettenähtud õiguste ja kaitse kohaldamist tohib piirata ainult juhul, kui see on ette nähtud seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik üldiseks julgeolekuks, kuriteo vältimiseks, rahva tervise kaitseks ning isikute teiste õiguste ja vabaduste kaitseks.»
