Kanoonilises Ukraina Õigeusu Kirikus on tekkinud Moskva patriarhaadist lahkulöömist pooldavad meeleolud. Vähemalt 15 piiskopkonda on lõpetanud patriarh Kirilli meenutamise liturgial. Niisamuti on mitmed piiskopkonnad teinud Kiievi ja kogu Ukraina metropoliit Onufrile ettepaneku alustada autokefaalia taotlemist.
Vene Õigeusu Kiriku põhimääruste järgi saab autokefaalia ehk kirikliku iseseisvuse andmise küsimust otsustada üksnes kohalik (s.t kogu Moskva patriarhaati hõlmav) kirikukogu, mis koosneb piiskoppidest ning kloostri- ja ilmikrahva esindajatest.
2019. aasta algul andis Konstantinoopoli patriarh autokefaalia-tomose neile ukraina ortodoksidele, kes olid ainsast kanoonilisena tunnustatud Ukraina õigeusukirikust juba varem lahku löönud. Toona jäi Moskva patriarhaadi Ukraina Õigeusu Kirik siiski valdavalt ühtseks ega liitunud uue ühendkirikuga.
Konstantinoopolist autokefaalia saanud kirikust on praeguseks eraldunud ja oma algse staatuse taastanud nn Kiievi patriarhaat. Lisaks tegutseb Ukrainas veel Ukraina kreeka-katoliku kirik – bütsantsi riitust järgiv, kuid Rooma paavstile alluv kirik.
28. veebruaril pöördus Ukraina Õigeusu Kiriku püha sinod patriarh Kirilli poole palvega aidata kaasa sõja lõpetamisele, märkides, et sõda on juba andnud tugeva hoobi ukraina ja vene rahva suhetele ning kui verevalamist ei peatata, jääb lõhe kahe rahva vahel kestma igavesti.
3. märtsi seisuga on 15 piiskopkonda – Ternopil, Tšernivtsi-Bukovõna, Kamjanets-Podilskõi, Vinnõtsja, Hmelnõtskõi, Bilotserkovka, Volõn, Volodõmõr-Volõnskõi, Mukatševo, Rivne, Voznesensk, Žõtomõr, Ivano-Frankivsk, Lviv ja Sumõ – lõpetanud patriarh Kirilli meenutamise liturgial.
Ukraina Õigeusu Kiriku kantsler metropoliit Antoni manitses aga mitte alluma provokatsioonidele ning rõhutas, et kiriku staatuse küsimust ei arutata plahvatuste müras.
«Pühad isad, me seisime ja kaitsesime oma Kirikut, kui meid taheti sundida minema mittekanoonilisele teele. Me oleme kanooniline Kristuse Kirik, tunnistajate ja usukannatajate Kirik, mistõttu meid austatakse kogu ortodoksi maailmas – me peame sellest kinni hoidma isegi sel raskel ja hirmsal ajal,» ütles ta.
«Ärge alluge provokatsioonidele – kõiki kiriklikke küsimusi tuleb käsitleda ja lahendada kanoonilisel viisil ja kontsiliaarses vaimus. Veelgi enam, seda ei tuleks teha plahvatuste müras, vaid Kristuse rahus ja palves.»
