13. novembril pidas ajaloolane Inna Põltsam-Jürjo Lihula mõisas kohaliku ajalooklubi kutsel ettekande «Nõiaprotsessid Eestis». Kohalike inimeste huvi nõiaprotsesside ajaloo vastu oli väga suur, sest ruum oli rahvast tulvil.
Euroopas hukati nõiaprotsesside tulemusena umbes 50 000 inimest. Viimane nõiduses süüdistatu hukati väidetavalt aastal 1782 Šveitsis.
Maia Madari andmeil toimus Eestis 16.–19. sajandini 145 nõiaprotsessi, ajavahemikus 1520–1699 hukati 65 inimest, neist 17. sajandil 44 inimest (23 meest ja 21 naist).
Eestimaa kohtutes süüdistatutest oli umbes 49% naisi ja umbes 51% mehi. Liivimaa kohtutes oli mehi lausa 69% ja naisi 31%.
Inna Põltsam-Jürjo rõhutas, et nõidu süüdistasid tavaliselt mitte mõisnikud, vaid just talurahva esindajad, kellest üle 80% olid mehed.
«Tegelikult ikkagi ühe kogukonna enda sisemised suhted on need, mis siis päädivad selles nõiaprotsessis. Tavaliselt talupojad ise on need, kes hakkavad enda hulgast kedagi süüdistama. Ja süüdistajateks nende andmetel põhjal, mis meil on, selle kaebuse tõstjad on mehed,» ütles Põltsam-Jürjo.
Süüdimõistmise korral oli karistuseks tulesurm, aga võidi määrata ka peksukaristus, maalt väljasaatmine ning 18. sajandil parandusmajja tööle panemine.
1642. aastal mõisteti Pärnu maakohtus karistuseks hõõguvate tangidega pigistamine, käte ja jalgade liikmete kohalt maharaiumine, südame väljakiskumine, pea mahalöömine ja posti otsa ajamine, keha aga määrati põletamisele.
1665. aastal nähti Kasti mõisas nõiale ette tulesurm puumajakeses, kus ta pidi tuhaks põlema.
Viimane surmanuhtlusega lõppenud nõiaprotsess Eestis leidis aset 1699. aastal, mil Tartu maakohus mõistis nõidumise eest surma Tattra Santi Micheli.
Nõidumise küsimusele pühendas oma «Üheksa välja valitud ja hästi põhjendatud nõiajutlust» (Riia, 1626) Liivimaa superintendent Hermann Samson, kes leidis, et nõidade olemasolu on põhendatud pühakirjas ja et eksisteerib kolme liiki nõidu:
1. need, kes on langenud sügavasse melanhooliasse ja on kuradi poolt pimestatud. Nende puhul on tegu ettekujutuse ja fantaasiaga, neid ei ole vaja karistada, sest melanhoolia ja fantaseerimine ei ole pahategu, vaid südame ja pea haigus.
2. need, kes on tõepoolest astunud lepingusse saatanaga, aga pole kahju teinud, nende liha on nõder, saatanast petetud. Neid ei pea hukkama, vaid kristlaste kogukonnast välja heitma.
3. need, kes on lepingus saatanaga, teenivad teda ja teevad kahju inimestele, karjale ja viljale. Need tuleb surma mõista ja põletada elusalt.
Libahundiks käimisega seoses on teada 18 potsessi, süüdistati kokku 18 naist ja 13 meest. Samsoni järgi on arvamus libahuntide olemasolust siiski vale ja paganlik, tegu on meelepettega: see on puhas fantaasia ja kuradi pettus.
1651. aastal tunnistas 18-aastane Idavere Hans, et ta jooksis libahunti ja sai hundina härra Hastferi koertelt hammustada, nii et jälgi tema kehal saavat veel praegugi näha.
Vahel käidi libahundiks ka kollektiivselt – aastal 1696 olevat Vastsemõisas Suure-Jaani kihelkonnas ja selle ümberkaudsetes külades käinud korraga libahunti jooksmas 11 inimest.
Nõiaprotsess koosnes süüdistuse koostamisest, tunnistajate ülekuulamisest, kaebealuse ülekuulamisest, tunnistajate ja kaebealuse vastandamisest, kaebealuse piinamisega küsitlemisest ja viimaks kohtuotsuse langetamisest ja väljakuulutamisest.
Nõidu süüdistati inimese või looma haigeks või surnuks nõidumises ning kehva saagikuse, halva õnne ja õnnetuste esile kutsumises.
Nõidumisel kasutati toiduaineid (õlu, leib, kala, liha, isegi maasikad), mis kannatanule sisse söödeti, samuti nõiakive, hundisaba, kuivatatud nahkhiirt, vaha, soola, villast lõnga jne. Abiks võeti ka nõiasõnad, näiteks 1619: «Sacke macke Hocküs heinakerbe»; 1641: «Niegerdes, närgerdes, neppirdes».
