Soome parlamendis menetletakse transsoolisuse seaduse muutmist ning peaminister Sanna Marin (sotsiaaldemokraat) on soovinud juba enne kevadel toimuvaid valimisi võimaldada edaspidi oma juriidilist sugu muuta pelga tahteavaldusega. Sellega lõpetataks varem kehtinud arstlike konsultatsioonide, sigimisvõimetuks muutmise jmt nõuded.
Kristlikust demokraadist poliitik Päivi Räsänen on avalikustanud parlamendi sotsiaal- ja tervisekomisjonile saadetud ekspertarvamuse Soome evangeelse-luterliku kiriku kirikuvalitsuselt.
Kirikuvalitsus peab inimese enesemääramisõigust kinnitavat seadusemuudatust õigeks ning inimõigusi austavaks. Ühtlasi peetakse ebaõigeks ning inimõiguslepetega vastuolus olevaks seni kehtinud sigimisvõimetuse tagamise nõuet. Toetatakse valitsuse seisukohta, et soo juriidilise vahetamise piiramine täisealistega rikub lapse õigusi.
Kirikuvalitsuse hinnangul ringleb ühiskonnas jätkuvalt palju vananenud teavet ja eksiarvamusi seksuaalsest orientatsioonist ning sugude mitmekesisusest. Sellega põhjustatud kannatusi saaks leevendada usaldusväärse teabe levitamisega. Oluliseks peetakse ka seda, et soo juriidilise vahetamise eelduseks ei ole asjakohane väline muutus, mille kohaselt soovahetaja välimus ja käitumine peaks vastama stereotüüpsele naisele või mehele.
Samuti juhitakse tähelepanu sellele, et teoloogia seisukohalt on iga inimene jumalanäoline ja Tema sarnane, mis ilmneb iga inimese puhul isiklikul ja personaalsel viisil. Iga inimene on iseendana ainulaadne ja väärtuslik pilt Jumalast. Loomisloos öeldakse, kuidas Jumal vaatas kogu loodut ja hindas selle heaks (1Ms 1:31). Võrdõiguslikkust ja transinimeste positsiooni edendades austab kirik Jumala loomistöö mitmekesisust ja rikkust. Kiriku siseelu juhise «Turvaline kogudus» (2019) kohaselt on eesmärgiks tunnustada iga inimest tema endana, vähemustesse kuulujad ei ole mitte tegevuse objektid, vaid neile osutatakse asjakohaseid teenuseid.
Kirikuvalitsus peab oluliseks, et seadusemuudatus tehtaks juba enne 2023. a kevadisi valimisi (kiri saadeti novembris 2022).
Perekonnaväärtuste eest võitlev Päivi Räsänen pöördus teisipäeval, 24. jaanuaril 2023 kirikuvalitsuse ekspertarvamuse küsimuses peapiiskop Tapio Luoma poole.
Nagu Räsänen osutab, ei taotle seadusemuudatus seksuaalvähemuse inimväärikuse tagamist, vaid soo kui sellise mõiste muutmist. Soolise enesemääratluse muutmise õigust ei soovita piirata mitte transsoolistega, vaid see õigus tahetakse anda kõigile soovijatele. Ükski rahvusvaheline leping ega Euroopa inimõiguste kohtu otsus ei eelda seadust, mille kohaselt saaks soo vahetamine põhineda pelgalt inimese sooviavaldusele. Samuti osutab Räsänen, et eriti mõtlematu on kirikuvalitsuse hinnang, et õigus peaks laienema ka lastele ja noortele.
Räsänen osutab seejuures noortepsühhiaatria professor Riittakerttu Kaltiala parlamendikomisjonile saadetud eksperthinnangule. Seejuures on Kaltiala hinnang eriti oluline, kuna ta on alates 2011. aastast vastutanud alaealiste soovahetusprotsesside korraldamise eest Tampere ülikooli kliinikumis, kuhu taoline tegevus on Soomes koondatud. Kaltiala märgib oma arvamuses:
«Noorte inimeste identiteet on alles kujunemisjärgus, seepärast ei tohiks [soovahetamise] vanusepiiri alandada. … Enamus noorte soodüsfooria juhtumitest tuleneb praeguse aja vaimse tervise kriisist ning sellest, et sooidentiteedi muutmist pakutakse ametlikus ja sotsiaalmeedias noortele paljude probleemide lahendusena ning väljapääsuna kasvuraskustest ja tõsisematest probleemidest. … Ei ole ühtki teaduslikku tõendit, et tõsised vaimse tervise häired paraneksid soomuutusega. Vastupidi, Soomes tehtud uuringutes täheldasime, et paljude alaealisena hormoonravi saanute psüühiline seisund halvenes. On vastutustundetu järjekindlalt väita, et soo-omaduste või isiku dokumentide muutmine kõrvaldaks psühhiaatrilisi probleeme.»
Enne poliitikasse tulemist arstina töötanud Räsänen osutab, et soodüsfooria tõttu kannatavad inimesed vajavad abi ja tuge. Ometigi ei kinnita seadusemuudatus kellegi inimõigusi ega inimväärikust. Küll aga ohustaks muudatus eriti naiste õigusi ning põhjustaks üha nooremates inimestes segadust soolise kuuluvuse küsimuses.
Samuti viitab Räsänen teoloogiliste põhjenduste puudustele kirikuvalitsuse selgituses. Ühelt poolt viidatakse seal inimese kui jumalanäolise olendi väärikusele, kuid sõnagagi ei nimetata seda, et Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Räsänen kahtleb, kas kiriku piiskopid kirikuvalitsuse taolisele käsitusele alla kirjutaksid.
Päivi Räsänen tsiteerib ka dr Martin Lutheri käsitust teosest «Abielust», milles Luther rõhutab, et loomises on Jumal loonud igaühele tema ihu ning sellisena tuleb seda pidada ning ei ole mehe meelevallas hakata naiseks või naisel meheks:
«Esmalt tuleb vaadata, kes saavad abielu sõlmida. Ja et alustada õigesti, võtame 1. Moosese 1:27 sõnad «Ja Jumal lõi inimese, ta lõi tema meheks ja naiseks.» Selle sõna põhjal on kindel, et Jumal jagas inimesed kaheks. Seega peab olema mees ja naine. Ja see meeldis Jumalale nõnda, et Ta ise nimetab seda heaks loomisteoks (1Ms 1:31). Seega, nõnda nagu Jumal on loonud igaühele tema keha, nõnda tuleb meil seda ka pidada ning see ei ole meie võimuses, et mina hakkan naiseks või sina omakorda meheks, vaid nõnda nagu ta sinu ja minu lõi, nõnda me oleme: mina mees, sina naine. Ja Ta tahab, et seda head loomistegu peetaks au sees, ilma et keegi põlgaks seda tema jumaliku teona, nõnda et mees ei põlgaks naist ega jälestaks teda ning vastupidi, naine meest, vaid igaüks peab teise kuju ja keha Jumala heaks teoks, mis on Jumalale endale väga meelepärane.»
Lõpetuseks osutab Päivi Räsänen peapiiskopile, et Soome parlament hindab väga kiriku seisukohti väärtusküsimustes. Kuivõrd kavandatavat seadusmuudatust hääletatakse parlamendis järgmisel nädalal, palub ta kiriku juhtidel avaldada selgesõnaline kristliku usu ja õpetusega kooskõlas olev seisukoht, et kirikuvalitsuse segadust tekitav eksperthinnang ei jääks selles küsimuses kiriku viimaseks sõnaks.
