Eesti Evangeelne Vennastekogudus (EEVK) ei nõustu abielu mõiste muutmisega ja leiab, et praegune seaduste ümbertegemise soov järgib nõukogudeaegset eeskuju, mil kirik taheti avalikkusest välja tõrjuda: «Nõukogude võim oli tuntud oma ülbusega. Väga kurb, et meie riigil on samasugune hoiak.»
Meie Kirik avaldab EEVK seisukoha:
Eesti Vabariigi valitsuse kava seadustada sooneutraalne abielu tekitab eesti rahvale ettearvamatute tagajärgedega kultuurilise pöörde. Selle sammu ettevõtjad ei saa ilmselt aru, milliste tagajärgedega on see samm. Elatakse senini müütide uskumise maailmas. Räägitakse seitsmesaja aastasest orjaööst ja Eesti taasiseseisvaks laulmisest. Aga kangekaelselt välditakse arusaamist, kuidas sai eesti rahvas iseseisvaks kultuurrahvaks. Siiani välditakse rääkimast, kuidas kõik on sündinud.
Aastatel 1700–1721 oli Põhjasõda. Sajandi esimese kümnendi lõpuks oli meie pinnal Põhjasõda lõppenud, kuid sellest oli järele jäänud tohutu hävitus. Arvatakse, et Eesti kaotas üle poole oma elanikkonnast, suurema hädaaja möödudes jäi järele umbes 150 000 kuni 170 000 hinge. Katastroofiline allakäik ei puudutanud mitte üksnes rahvaarvu, vaid ka inimeste moraali.
1729 jõudsid meie maale aga Saksamaalt Hernhutist jumalasõna kuulutajad, kes olid Böömi-Määrimaalt sinna varjule põgenenud Jan Husi alustatud kristliku usuliikumise jätkajad. Meie maarahvas sai nende misjonäride kuulutusest nii haaratud, et sündis usuline ärkamine luterliku kiriku sees. Meie rahvas olid luterlased ja kirikuraamatutesse on kirjutatud meie rahva lugu. Kõik lapsed ristiti ja sellepärast teame, et rahvaarv hakkas kiiresti kasvama. Vennastekoguduse palvemaju ehitati üle maa ja 1830-ndate aastate paiku käis neis palvemajades umbes sada tuhat inimest. Rahvusliku kultuuri juhtkujud Jakob Hurt, Villem Reiman jt, kellele saame ainult imetluse ja tänuga mõtelda, olid enamasti kirikuõpetajad. Nad kõik olid pärit vennastekoguduse peredest. Kõige selle peale mõeldes võime mõista, milline tohutu mõju on kristlikul usul eesti rahva moraalile ja kultuurile. Seda mõju ei saa jätta arvestamata ka täna, mil arutatakse abieluvõrdsuse teemal.
Kahjuks tundub, et praegune seaduste ümbertegemise soov järgib hoopis nõukogudeaegset eeskuju, mil kirik taheti avalikkusest välja tõrjuda. Näiteks 1977. aastal tehti Nõukogude Liidus ümber Usukoondiste põhimäärus, mille eesmärgiks oli kristluse väljajuurimine. Silmakirjaks pandi see otsekui avalikule arutelule, kuigi oli ette teada, et kirikute arvamusest ei tegelikult hoolita. Need, kes siiski julgesid midagi arvata, sattusid süüdistuste alla nagu õhutaksid nad inimesi Nõukogude riigi vastasusele.
Nüüd tegutseb Eesti Vabariigi valitsus samuti ülepeakaela ja on juba ette kindel, et seadusemuudatus peab iga hinna eest sellisena läbi minema. Kiirustamine jätab tahes tahtmata mulje, et seadusemuudatuse tagasilükkamise võimalus on välistatud. Jääb mulje, et kirikud ja usuorganisatsioonid pole väärt olema Eesti Vabariigi arvestatavad partnerid. Nõukogude võim oli tuntud oma ülbusega. Väga kurb, et meie riigil on samasugune hoiak.
Eesti Evangeelne Vennastekogudus ei saa nõustuda abielu mõiste muutmisega Põhiseaduses. See võtaks abielult kristliku tähenduse, mis on kujundanud kogu meie kultuuri väga pika aja jooksul. Samuti ei saa me kuidagi nõustuda sellega, kuidas kiirustades ja usuühenduste hoiakuid sisuliselt eirates püütakse jõuda seadusemuudatuse läbisurumiseni. Selline käitumine on ebademokraatlik ja sobimatu õigusriigi põhimõtetega.
Jumala armu ja õnnistust soovides
EEVK peavanem Eenok Haamer
EEVK eestseisus
