Eesti evangeelse-luterliku kiriku piiskopid Urmas Viilma (peapiiskop), Ove Sander, Marko Tiitus ja Anti Toplaan on pöördunud kirikurahva poole karjasekirjaga, milles kritiseeritakse «kõvahäälset leppimatust» kiriku otsustega viia läbi teoloogiline arutelu ja kehtestada jumalateenistuse ühtlustatud kord.
Piiskoppide karjasekirja saab terviku lugeda siin, alljärgnevas on esitatud mõned väljavõtted.
«Viimasel ajal oleme kogenud, kuidas murelik rahutus on kandunud ka meie armsasse luterlikku kirikusse. Rahutuse ja segaduse on põhjustanud kõvahäälne leppimatus kiriku otsustega viia läbi kirikusisene teoloogiline arutelu keerulistel elulistel teemadel ning kehtestada kogu kirikus korralise jumalateenistuse ühtlustatud kord,» kirjutavad piiskopid.
«Kirik ei lakka olemast kirik, kui ta seisab silmitsi raskete ja keeruliste küsimustega. Kirik lakkab olemast kirik, kui ta keeldub kuulamast oma liikmeid ja otsimast Püha Vaimu juhatust seal, kus Jumala rahvas koguneb ühiselt Pühakirja uurima ja arutama. Nende arutelude käigus tekkivatele küsimustele vastuste otsimine või juba olemasolevatele vastustele viitamine ei saa ohustada kirikut. Pigem ohustab kiriku osadust ja kristlikku vennaarmastust see, kui tõena serveeritakse hirmude õhutamist ja siltide kleepimist.»
«Kristuse kirik järgib Jeesuse eeskuju, julgustades oma liikmeid otsima tõde, vajadusel esitades ka küsimusi ja arutledes ühiselt nende üle, asetades need Pühakirja ja kiriku õpetuse valgusesse. Selline arutelu vajab head Pühakirja tundmist, teoloogilist pädevust, luterlik-konfessionaalse õpetuse ja kirikliku traditsiooni mõistmist. Kindlasti ka pastoraalset hoiakut ja empaatiavõimet.»
«Teoloogiline arutelu ei tähenda sugugi seda, et kõik seisukohad on võrdselt õiged, aga mitte ka seda, et Püha Vaim tegutseb üksnes kõige valjema hääle kaudu. Pigem vastupidi – armastuse hääl ei ole kunagi pahuralt kärkiv. Kiriku õige õpetuse nimel kõnelejad, kes väidavad esindavat paljusid teisi, ei kuuluta enamasti ei Kristust ega Tema armastust, vaid iseennast.»
«Ei ole alust eeldada, kahtlustada või süüdistada, et kiriku juhid või otsustuskogud soovivad juhtida meie kiriku eemale tema õpetuslikelt alustelt. Meie kirik on ustav Pühakirjale ja luterlikele usutunnistuskirjadele ning jätkab evangeeliumi kuulutamist ja sakramentide jagamist Jumala Sõna kohaselt. See tähendab, et kirik ei sulge ka kõrvu küsimuste ees, millega inimesed tema poole pöörduvad ja tõde otsivad.»
«Kutsume kirikurahvast palvetama omavahelise usalduse, hea korra ja üksmeele pärast meie armsas kirikus. Et Issand annaks meile kõigile tarkust ja juhtimist ülalt ning oskust ja tahet üksteist usaldada.»
«Me kutsume kirikurahvast vaoshoitusele ja viisakusele oma sõnakasutuses, et vältida üksteise sildistamist ja halvustamist. Kristuse sulastena ja Jumala lastena saame eriarvamusi väljendada ja tõde kuulutada armastusega.»
