1. oktoobril võttis paavst Leo XIV Vatikani apostlikus palees vastu Luterliku Maailmaliidu esindajad. Kuna aastal 2030 tähistatakse luterlaste peamise konfessionaalse dokumendi – Augbsurgi usutunnistuse – Saksa-Rooma keisrile esitamise 500. aastapäeva, kutsus paavst üles naasma algkiriku ja kirikuisade usu juurde.
Kohtumisel osalesid teiste seas Luterliku Maailmaliidu president piiskop Henrik Stubkjær (Taani kirik) ja peasekretär Anne Burghardt (EELK) ning Vatikani kristliku ühtsuse edendamise dikasteeriumi prefekt kardinal Kurt Koch.
«Kui Augsburgi usutunnistus (Confessio Augustana) 25. juunil 1530. aastal Augsburgis ette loeti, oli läänekiriku ühtsus küll ohus, kuid mitte veel purunenud. Augsburgi usutunnistuse koostajatel – nagu väljendus mu eelkäija püha Johannes Paulus II – oli «kavatsus tunnistada oma usku ühtsesse, pühasse, katoolsesse ja apostlikku Kirikusse» (kõne Confessio Augustana 450. aastapäeva puhul 25. juunil 1980). Algselt oli Augsburgi usutunnistus mõeldud kirikusisese leppimise dokumendina. Alles hiljem hakati seda mõistma kui lõhestava konfessionaliseerumise teksti,» märkis paavst Leo oma kõnes.
«Vaadates aastale 2030, oleks hea, kui meil õnnestuks taas üheskoos kinnitada Confessio Augustana konfessioonieelset oikumeenilist potentsiaali,» jätkas paavst. «Pöördun tungivalt kõigi usklike ja eriti teoloogide poole üleskutsega suunata oma mõtted Kristusele ja tema evangeeliumile. Naaskem sügava pühendumusega oma ühiste juurte juurde, algkiriku ja kirikuisade usu juurde, et taasavastada apostlik ja konfessioonieelne pärand, mis meid tõeliselt ühendab vendade ja õdedena, vendade ja õdedena Kristuses.»
Augsburgi usutunnistuses deklareeritakse:
«…see põhineb selgelt pühakirjal ja ei ole, nii palju kui on kirikuisade kirjutistest võimalik välja lugeda, vastuolus ka üldise kristliku, isegi mitte Rooma kiriku õpetusega…»
«Usuartiklite osas ei õpetata meie kirikutes mitte midagi pühakirja või üldise kristliku kirikuga vastuolus olevat, vaid ära on muudetud ainult mõned väärkasutused, mis on osalt ajapikku iseenesest juurdunud, osalt väevõimuga sisse seatud…»
«…meil ei ole ei õpetuse ega usutalituste osas heaks kiidetud mitte ühtki asja, mis oleks vastuolus pühakirja või katoolse kristliku kirikuga. Sest on ju päevselge ja kõigile teada, et me oleme suutnud ülima hoolikuse ja Jumala abiga (see on öeldud igasuguse kiitlemiseta) vältida olukorda, et mõni uus ja jumalatu õpetus meie kirikutesse tungiks ja võidule pääseks.»
