Soome evangeelse-luterliku riigikiriku piiskopid tähistavad ühismeedia postitustega 40 aasta möödumist kirikukogu otsusest, mis võimaldas hakata naisi preestriks (soome k. pappi) ordineerima.
«Ei ole meesvaimulikke ega naisvaimulikke, on lihtsalt vaimulikud. Vaimulikuamet on kiriku amet, mis on ühtne,» teatab näiteks piiskop Teemu Laajasalo.
Luterlike usutunnistuskirjade kohaselt on kirikus tõesti vaid üks sõna ja sakramentide amet, mille on seadnud kiriku rajaja ja Pea Jeesus Kristus. Piiblisse talletatud apostliku õpetuse kohaselt saab aga sellesse ametisse Kristuse eeskujul ja seadmisel kutsuda vaid mehi.
Katkend õp. dr. Veiko Vihuri valmimisjärgus käsikirjast «Vaimulik amet ja naiste ordineerimise küsimus Eesti Evangeelses Luterlikus Kirikus»:
«Soome luterlikus kirikus asutati aastal 1963 naiste jaoks koguduselektori amet. Konfessionaalse pastori Anssi Simojoki (1944–2020) sõnul tehti naiste ordineerimise küsimusest juba ammu enne ametliku otsuse langetamist mõõdupuu, mille alusel «kirikus eraldati sikud ja lambad, õiged ja väärad». 1984. aasta kevadel ei saavutatud kirikukogul veel nõutavat häälteenamust, ent 1986. aasta sügisel, «sajusel ja tormisel Gustav Adolfi päeval» (nii Simojoki) langetati häältega 87 : 21 viimaks otsus naiste ordineerimise kasuks. Samuti otsustati, et ordineerida võib jätkuvalt neid, kes ei poolda naiste ordineerimist. Paraku hiljem sellest otsusest taganeti. 1988. aastal ordineeriti vaimulikuks 94 naisteoloogi. 1990. aastal avas kirikukogu naistele tee piiskopiametisse. Viimane Soome evangeelse-luterliku kiriku piiskop, kes jäi pooldama vana ametikäsitust ja naisi ei ordineerinud, oli aastal 2000 emerituuri siirdunud Oulu piiskop Olavi Rimpiläinen (1937–2019).
Aastal 2006 otsustas Soome luterlik kirik rakendada ka kiriku töötegijate suhtes riiklikku võrdse kohtlemise seadust, mis tähendas, et meesvaimulikud ei saanud enam keelduda teenimast koos naisvaimulikega. Tollal pälvis meedias tähelepanu Vammala koguduse abiõpetaja Jari Rankineni juhtum. 2007. aasta märtsis ja aprillis keeldus Rankinen koos naisvaimulikuga jumalateenistust läbi viimast. Turu toomkapiitel kõrvaldas Rankineni kolmeks kuuks ametist, leides, et kiriku ametiisikuna oli ta käitunud vastupidiselt oma ametikohustustele. Rankinen kaebas distsiplinaarkaristuse määramise otsuse kohtusse, kuid 2009. aastal kinnitas kõrgem halduskohus Turu halduskohtu ja Turu peapiiskopkonna justiitskapiitli seisukoha. Kohus ei aktsepteerinud Rankineni argumenti, et kirikukogu andis omal ajal vana ametikäsituse pooldajatele õiguse ametit pidada.
Esimese naisena valiti Soomes aastal 2010 piiskopiks Irja Askola, kellest sai Helsingi piiskop.»
«Kaaludes esitatud argumente ja põhjendusi, tuleb nõustuda Soome luterliku teoloogi ja Pauluse Sinodi asutajaliikme Anssi Simojokiga, kes tõdes juba 1975. aastal: «Naiste ordineerimist on õigustatud kunstliku eksegeesi ja nõrga piiblivälise teoloogiaga. Vastuseis naiste ordineerimisele tugineb selgelt Piiblile ja sellele allutatud kiriku traditsioonile.»
Viimselt ongi tegemist kahe erineva piiblitõlgendusega. Klassikaline tõlgendus jääb truuks pühakirjasõnale ja kiriku ajaloolisele praktikale, uus lähenemine aga toob sisse modernse ideoloogilise käsituse võrdõiguslikkusest. Teoloog Arne Hiob on selle teema kokku võtnud järgmiselt: «Seega sõltuvad argumendid naisteordinatsiooni poolt ja vastu eelpositsioonist, mida valitakse. Kui aktsepteerida piiblitekstides kajastatud loomispäraseid ontoloogilist laadi antropoloogilisi suhteid (ja nendest tulenevaid sotsiaalseid vahekordi), siis tuleb naisteordinatsiooni eitada (nii järeldavad ortodoksi ja katoliku kirikud). Kui aga lähtuda sellest, et piibellik ontoloogia ja sotsiaalsed määratlused tuleb iganenuina relativeerida, siis tuleb naisteordinatsiooni jaatada (nii järeldatakse moodsas protestantismis).»»
«Võrdõiguslikkus ja võrdne kohtlemine on tänapäeva lääne ühiskondades domineerivat positsiooni nautivad kontseptsioonid, mis mõjutavad ka kirikut. Seda illustreerib lõik Soome endise peapiiskopi John Vikströmi artiklist, mille eestikeelse tõlke avaldas 2008. aastal ajaleht Eesti Kirik. Vikström ütleb selles muuhulgas tähelepanuväärse avameelsusega: «Vaimuliku ameti avamine naistele luterlikus kirikus ei ole nõnda tulenenud uuest ametikäsitlusest, vaid uuest naiskäsitlusest. Või õieti: tehti viimasedki järeldused sellest muutunud naiskäsitlusest ning naiste positsioonist ühiskonnas ja kirikus, mis vähehaaval on võitnud enesele ruumi ning samm-sammult realiseerunud mitmetes luterlikes kirikutes 20. sajandil.»»
