Eesti luterliku kiriku peapiiskop Urmas Viilma võrdles sotsiaalmeedias kristlasi ja homosid, leides, et mõlemad on ühiskonnas vähemusgrupp, kes vajab julgustamist, et "kapist" välja tulla. Kirikupea mõtteavaldus pälvis vasakradikaalse Eesti Päevalehe arvamustoimetaja heakskiidu.
"Eilse vikerkaarevärvilise meeleavalduse kohta Tallinna vanalinnas küsiti mõnelt poolt ka minu arvamust. Eeldati, et ütlen midagi hukkamõistvat, nagu oodati karme sõnu abielurikkuja naise kohta Jeesuselt," kirjutas Urmas Viilma 9. juulil oma Facebooki-lehel ja lisas, et ta ei saa taunida seda, kui homoparaadil marsitaks oma pattu ja süüd tunnistades:
"Ütlesin, et seni kuni Suurel Reedel võivad kristlased vabalt kõndida ristirännakul meenutades Jeesuse kannatusi ning tuletada meelde meie kõigi pattu ja süüd, ei saa ma taunida kui samal kombel oma patu ja süüga astub avalikkuse ette samasooliste kogukond."
Seejärel mõtiskles Viilma kristlaste ja homode kui vähemusgruppide üle ühiskonnas:
"Meid seob ühiskonnas üsna palju sarnast: me oleme ühtviisi vähemusgrupp, kellele on oluline, et meid ei sildistataks, ei pilgataks ega naeruvääristataks. Me vajame teinekord julgustamist, et tulla "kapist välja" kodus, töökohas ja sõprade-tuttavate hulgas. Mõnel avalikul üritusel tuleb loota politsei kaitsele, et mõni radikaal ei pilluks kividega, ei sõimaks ega lärmaks. Aeg-ajalt tuleb tõdeda, et mõni ajaleht on lasknud trükki kellegi arvamuse, mis on täis räiget viha meie grupi vastu ning tuleb leppida ka sellega, et võid olla naerualuseks mõnes anekdoodis või följetonis. Ka kipuvad mõned poliitikud tegema kohatuid märkusi meie vähemusgrupi eluviiside või tõekspidamiste aadressil või peavad seda tänapäevase teadusliku maailmakäsitluse vastaseks. Kommentaatorid on siis usinad oma sallimatust anonüümselt jagama ja kaasa haukuma. Selline on ükskord juba vähemuste igapäevaelu! Oleme patused Jumala ees ja vajame Tema armu ning võime loota, et ka iga teine eksinud ja patune ligimene on meie vastu heatahtlik."
Eesti Päevalehe arvamustoimetaja Alo Raun kirjutab repliigis "Aitäh, Urmas Viilma!", et Eesti vähemuskogukonnad väärivad mõistmist, mitte hukka mõistmist, ja et seni, kuni samasoolised paarid kogevad Eestis käest kinni jalutades möödujatelt negatiivsemat reaktsiooni kui heteropaarid ja kooseluseaduse rakendusaktid pole vastu võetud, on LGBT rongkäigud põhjendatud.
