Kirjanik Tõnu Õnnepalu hinnangul on Eesti luterlikus kirikus maad võtnud "neokatoliiklus" ja "vundamentalism" (autori väljend), samas kui meil kritiseeritud Põhjamaade kirikutes, kus on sätestatud lausa samasooliste laulatused, on jäänud valitsema valgustatud luterlus. Õnnepalu arvates on Eesti osutunud päris tavaliseks oma mineviku käes vaevlevaks postkommunistlikuks maaks.
"Pikantseks teeb asja minu jaoks see, et see radikaalkatoliiklik poliitiline kampaania viidi edukalt läbi just Eestis, vanas heas luterlikus, protestantlikus Eestis, ilma et keegi õieti arugi oleks saanud. Eesti Evangeelne Luterlik Kirik… noh, see on juba ammu kuulus oma seisukohtade… puudumise poolest," kirjutab Tõnu Õnnepalu Edmund Burke’i Seltsi lehel avaldatud artiklis, viidates kooseluseaduse vastasele kampaaniale, mida tema hinnangul vedasid katoliiklikud fundamentalistid Opus Deist.
"Aga mis seal ikka ironiseerida. Luterlikul kirikul pole siin maal enam vaimset võimu. Ta küll üritab veel kangelaslikult täita rahva- või vähemalt rahvuskiriku rolli, aga kahjuks on ta ise sisemiselt täiesti lõhestunud. Temas üritavad koos elada vähemalt kolm erinevat teoloogiat, mis koos elada ei saa. Kõigepealt vana hea valgustatud luterlus, mis ilmselt siin oma viimaseid päevi elab; siis ka tõeline piiblivundamentalism (küll vähemuses); ja lõpuks päris võimas neokatoliiklik (või kuidas seda kutsuda?) liikumine," leiab Õnnepalu.
"Miskipärast peetakse Eestis auasjaks kritiseerida Põhjamaade luterlikke kirikuid, kus on sätestatud lausa samasooliste laulatused. Aga Põhjamaade luterlikud kirikud on siiski veel rahvakirikud, neil on ühiskonnas mingi mõju ja nad käivad, nagu rahvakirikud alati on käinud, kaasas ühiskonna muutustega, vaimse arenguga. On osa sellest. Põhjamaades ei ole vundamentalismil õiget kandepinda. Mis tõendab veel kord, et vundamentalism seab ennast sisse seal, kus kirik, ühine, kõigi, pühade ja patuste kirik taandub, kus tekib söötis usuline maa, mille peal siis löövadki lokkama kõiksugu sektid."
"Põhjamaade luterlikes kirikutes on nimelt jäänud valitsema üks selge teoloogia, valgustatud luterlus, mis peab oluliseks Piibli lugemist ajaloolises kontekstis ja usutõdede rakendamist jällegi tänapäevases. Aga see kõlab paljudes Eesti usuringkondades juba vist peaaegu jõledusena. Kahju. Kahju, et me osutusime siiski päris tavaliseks oma mineviku käes vaevlevaks postkommunistlikuks maaks ega olnudki see modernistlik ja edumeelne Põhjamaa, nagu vahepeal vist püüdsime ennast uskuma panna," kurvastab kirjanik.
Loe lähemalt siit.
