Täna sada aastat tagasi, 14. jaanuaril 1919, korraldas Eesti Töörahva Kommuun veresauna Tartu Krediitkassa keldris. Mõrvati kokku 19 inimest, nende seas olid õigeusukiriku piiskop Platon (Paul Kulbusch), ülempreestrid Nikolai Bežanitski ja Mihhail Bleive ning kaks luteri pastorit – Traugott Hahn ja Wilhelm Schwartz.
Esmaspäeval, 14. jaanuaril, kell 10.00 algas pidulik piiskoplik ja sinodaalne liturgia EAÕK Tallinna Issandamuutmise peakirikus, kus asub püha piiskopmärtri Platoni haud.
Tartus peeti kell 8.30 varane jumalik liturgia Jumalasünnitaja uinumise (Uspenski) katedraalis, kus asuvad preestermärtrite Mihhaili ja Nikolai pühad säilmed.
Kell 11.00 algas oikumeeniline jumalateenistus EELK Tartu Jaani kirikus, kus meenutatakse Tartu vabastamise 100. aastapäeva ja kõiki Tartu krediitkassa keldris poolt hukatuid.
"Hirmus oli aga pilt, mis avanes Krediitkassa sügavas keldris. Suures ruumis kaheksateist laipa hunnikus porisel ja verega üleujutatud põrandal. Seintes kuuliaugud, laes ja mujal peaaju pritsmed. Laibad olid purustatud tundmatuseni. Kuidas tapmine õieti toimus, selle kohta lähevad andmed arusaadavail põhjusil lahku. Tapetuist ei pääsenud keegi elusalt, nemad ei saa enam rääkida. Ja tapjad viisid kaasa oma õudse saladuse. Tapmisel on tarvitatud püsse, tääke, käsigranaate, kirveid ja haamreid. Võib arvata, et lasti alul kuulidega igat üksikult ja kes siis veel jäid ellu, neid raiuti tääkidega, klopiti kirvestega ja asja kindluse mõttes visati lõpuks mõni käsigranaat ka tagant järele. Suuremaks tegelaseks on olnud siin jõumees Teppan, kes hiljem olevat saanud punaväes surma. Kaastegelasist mõned on kukkunud hiljem meiepoole vangi ja neid pole enam ka elavate kirjas. Laipade virnad Toomemäe anatoomikumis, ei ole kunagi toodud nii suurt hulka laipu korraga anatoomikusse, kui pärast veresauna keldris. Masendav oli seegi pilt siin. Kui keldris äratas tülgastustunnet verega porile sõtkutud muldpõrand, aurava vere ja värske liha pilt, siis siin mõjus ilmne purustamisetöö inimeste kallal. Siin nad lamasid, need süütud inimesed, keda oli tapetud elajalikult. Õpetaja Schwartsil pealuu löödud sisse mingi raske asjaga, preester BIeivel ränk kirvehaav nina kõrval moonutanud näo tundmatuseni, Bežanitski näost jäänud järele ainult verine auk halli habemetutiga lõualuu otsas. Teises seinas eraldi meist, lamasid kolm tundmatut laipa, kellel peajäänuseina ilutsesid keha küljes veel alumised lõualuud ja tükk kuklatagust komi. Sarnaseid purustisi vaadates ei saanud kuidagi jagada kohalikkude ekspertide arvamisi, nagu ei oleks vangide kallal tarvitatud löögiriistu. Igatahes oli tapjail tahe laipu tundmatuks muuta, sest enne mahalaskmist oli lastud vangidel võtta kõik riided, peale aluspesu, seljast." (Teataja: poliitika, kultuuri, ühiskonna- ja noorteprobleemide häälekandja = Estnisk tidning för politik, kultur, samhällsinformation och ungdomsfrågor, 7 aprill 1979)
