Maailm on täis halbu uudiseid. Ebakindluse pitseriga on märgitud rahvusvaheline poliitika, suurriikide suhted, majandus ja ühiskondlikud olud. Nii mõnigi kaasmaalane mõtleb murega tulevikule: kuhu me oma rahvaga suundume – kas meil on lootust?

Nii mõnigi ootab taolises olukorras, et meedia pakuks meile rohkem häid uudiseid. Kristliku ajalehena meil ongi pakkuda tõeliselt häid uudiseid. Me tahame kuulutada evangeeliumi ehk head uudist Jumala armust ja päästest.

Samas ei saa me peita oma silmi tegelikkuse eest. Maailm on Jumalast taganenud ning igapäevased uudised näitavad meile pattulangemise tagajärgi. See, et uudised on sageli halvad, ei tulene mitte alati meedia valikutest, vaid sellest, et tegelikkus on katkine. Meil tuleb rääkida maailmast sellisena nagu see on.

Läänemaailma mõtteviisis on sügavalt juurdunud arenguoptimism ehk usk sellesse, et ajalugu liigub vääramatult paremuse suunas. Sellest on saanud teatud ilmalik religioon. Taolisele usule on lihtne toetuda, niikaua kui tehnoloogia areneb, majandus kasvab ning ühiskond püsib stabiilsena. Aga kui need alt veavad, saab nähtavaks, kui ebakindlal alusel selline lootus rajaneb.

Sekulaarne lootus rajaneb inimese võimele maailma muuta. Kui progress peatub või asjad lähevad allamäge, variseb ka lootus. Just sellepärast on näiteks koroona või Ukraina sõda osutunud mõnele inimesele nii suureks kriisiks. On selgunud, et see, mida oodati, ei saanudki teoks. Inimestele rajatud lootus ei jäänud püsima.

Kristlik lootus ei rajane inimeste võimetele, vaid Jumala tõotustele. See ei rajane sellel, et maailm muutub paremaks või et saame kuulda rohkem häid uudiseid, vaid sellel, et Jumal ise astub ajaloo keskele.

Püha Vaim sünnitab meis lootuse, mis ei sõltu oludest. Lootus on aktiivne suundumine Jumala tegelikkuse poole. See on usaldamine, et Tema valitseb ajaloo sihi üle. Sellepärast on kristlik lootus realistlik. Kannatust nähes see mitte ei sulge oma silmi, vaid näeb sellest läbi – ülestõusmisse.

Kristlik lootus ei ole optimistlik tulevikuteooria, vaid meeldetuletus juba toimunud võidust. See vaatab tulevikku, lähtudes minevikusündmusest – ristist ja ülestõusmisest. Sellepärast suudab see püsima jääda ka siis, kui kõik muu vangub.

Sekulaarsel lootusel on oma piirid. See vajab pidevalt häid uudiseid, tugevat majandust ja poliitilist stabiilsust. Kristlikul lootusel piire ei ole, kuna see toetub Jumalale, kes äratab surnud ellu ning teeb kõik uueks.

Kristlane ei looda mitte sellepärast, et olukord maailmas paistab lootusrikkana, vaid sellepärast, et Jumal on ustav. Lootus ei ole põgenemine kannatustest, vaid usaldus selle vastu, et Jumal võib isegi kannatusest teha uue elu alguse.

Kristlik lootus ei ole optimism – see on realism. See möönab pimeduse olemasolu, aga näeb selle keskel valgust, mis kao iialgi.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal.

Vend Aquino Thomase jutlus, mille ta esitas samal pühapäeval [2. detsembril 1268. aastal] Bolognas dominiiklaste majas kogu ülikoolipere juuresolekul.

Heitkem kõrvale pimeduse teod ja rõivastugem valguse relvadega (Rm 13:12).

Apostel, kristlaste õpetaja ja juht usus ja tões, õpetab meie armulise Issanda tulemise ajal nende sõnadega kahte asja: esiteks kõigi maiste plekkide ja pahede vaba ja õilsat põlgamist ning teiseks auväärset armastust ehk püüdlemist taevaste vooruste poole.

Esimest teeb ta siis, kui ütleb: «Heitkem kõrvale pimeduse teod»; teist aga sõnadega: «Ja rõivastugem valguse relvadega.»

1. Mis puudutab esimest [lauset], siis pange tähele, et maailma tegusid ja pahesid nimetatakse pimeduse tegudeks ning seepärast tuleb need kõrvale heita.

1.1. Sest need on ilmselgelt tarkusest ilma jäetud, mis on vajalik, et tõde tunnetada, nagu on öeldud Johannese evangeeliumi esimeses peatükis: «Valgus paistab pimeduses ja pimedus ei ole teda ära tundnud» (Jh 1:5).

1.2. Sest need on ilmselgelt ettenägelikkusest ilma jäetud, mis on vajalik, et kurja vältida, nagu öeldakse Saalomoni Tarkuseraamatu 17. peatükis: «Nad on hajevile aetud pimeduse ja unustuse looriga» (Trk 17:3).

2. Mis puudutab teist [lauset: «Ja rõivastugem valguse relvadega»], siis pange tähele, et evangeeliumi teod ja Püha Vaimu annid on meie relvad maailma, liha ja kuradi vastu ning kannavad meid valguse kätte.

2.1. Sest valgustava armu toimel, mis on nagu valgus, annavad need meile võime tunnetada jumalikku saladust, nagu on öeldud teises kirjas korintlastele: «Jumal aga, kes ütles: Pimedusest paistku valgus…» (2Kr 4:6).

2.2. Sest lepitava armu toimel, mis on nagu valgus, toovad need rahu sellesse sõtta, mida me endas kanname, nagu on öeldud Õpetussõnades: «Käsk on lamp ja seadus on valgus» (Õp 6:23).

2.3. Sest väärikaks tegeva armu toimel, mis on nagu valgus, ehivad need meid ning meis kogu loodut, nagu on öeldud Johannese evangeeliumis: «Tema oli lamp, mis põles ja paistis» (Jh 5:35).

Tõlgitud väljaandest: Sancti Thomae de Aquino opera omnia: Sermones. Tomus 44, 1. Edidit Louis-Jacques Bataillon. Roma, Paris, Commissio Leonina, Les Éditions du Cerf, 2014, lk 33. 

Tõlkinud: Sven-Olav Paavel

Möödunud aastal riigikogus vastu võetud, ent presidendi poolt välja kuulutamata jäetud kirikute ja koguduste seaduse muudatused on jõudnud riigikohtusse, kes peab nüüd vaagima, kas need on põhiseadusega kooskõlas või mitte.

Riik tahaks julgeoleku huvides võtta endale õiguse sundida ohu korral Eestis tegutsevaid usuühinguid katkestama kõik sidemed välismaal asuva usujuhi või vaimuliku keskusega. Tegemist oleks olulise sekkumisega usklike usu- ja ühinemisvabadusse ning usuühingute enesekorraldusõigusesse.

Eriti puudutaks taoline nõue ajaloolisi kirikuid, keda ühendavad kanoonilised sidemed kas Rooma paavsti või mõne patriarhiga. Nii katoliiklased kui ortodoksid kuuluvad üleilmsesse kirikustruktuuri ja nende puhul on kanoonilised sidemed usulise identiteedi ja ühtekuuluvuse lahutamatu osa.

Seadus kui heidutusvahend

3. veebruaril toimunud riigikohtu avalikul istungil kerkis üles küsimus: kas riik võib n-ö ennetavalt nõuda õiguskuulekalt käitunud Eesti usuühingult sidemete katkestamist välismaise keskusega, ähvardades seejuures sundlõpetamisega? Vabariigi valitsust esindanud endine õiguskantsler Allar Jõks küsis retooriliselt: mis on olulisem – kas see, et Pühtitsa klooster ja Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ei pea lõpetama sidemeid Vene Õigeusu Kirikuga või Eesti julgeolek?

Allar Jõksi selgitused ja põhjendused tekitasid ausalt öeldes hirmujudinaid. Tema sõnul on kirikute ja koguduste seaduse uuel versioonil heidutav mõju ning see on relv (!), mida riik saab kasutada mõjutustegevuse vastu. Kirikuid nimetas Jõks vahendiks, mille abil viiakse ellu mõjutustegevust. Oht eksisteerivat isegi juhul, kui kirik ise ei tee midagi valesti. «Milles Eestis asuv kirik on süüdi? Ega ei olegi süüdi. Ta on lihtsalt [mõjutustegevuse] vahend,» teatas Jõks.

Kuni tänaseni ei ole tuvastatud, et ükski Eestis tegutsev kirik oleks osalenud Eesti-vastases mõjutustegevuses.

Kui riigikohtu esimees Villu Kõve juhtis tähelepanu tõigale, et Eesti põhiseadus lubab kohtul sundlõpetada ühinguid üksnes õigusrikkumise korral, vastas Jõks, et kui usuühingu sidemed oma vaimuliku keskusega tunnistatakse julgeolekuasutuse ohuhinnangu alusel ohuks, seisneb õigusrikkumine selles, «et seda seost jaatatakse, seda seost tolereeritakse, seda seost kannatatakse ja sellega põhjustatakse oht Eesti riigile».

Kirikud kui julgeolekuoht

Niisiis oleme aastal 2026 jõudnud olukorda, kus usuühinguid käsitletakse valitsuse poolt potentsiaalse ohuna riigile. Nad ise ei pruugi midagi valesti teha, ent nende kanooniline side oma emakirikuga kui selline võidakse kuulutada ohuks riigile. Seetõttu tuleb neid ennetavalt heidutada ja nende vastu on hädasti vaja õiguslikku relva, mille abil saaks endale kindlaks jäänud usuühingu koguni sundlõpetada.

Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku esindaja vandeadvokaat Artur Knjazev tõi välja, et seadusemuudatuste näol ei ole tegemist proportsionaalse meetmega – ühel pool on abstraktne oht ja teisel pool äärmiselt intensiivne riive.

Praegu on võimude sihikul Eesti Kristlik Õigeusu Kirik – liikmete arvult ilmselt suurim kirik Eestis – ja Pühtitsa klooster, ent riigikohtu istungil tõdeti, et seadus hakkab jõustumisel kehtima kõikide usuühingute kohta. Neid kõiki ähvardab sundlõpetamine, kui riik peaks nende sidemed välismaiste usujuhtide ja -keskustega tunnistama julgeolekuohuks ja nad ei soovi oma kanoonilisi sidemeid katkestada.

Vabariigi presidendi esindaja Hent Kalmo juhtis tähelepanu sellele, et küsimus ei puuduta ainult usuühinguid. Praegu on loomisel pretsedent, mida saab hiljem laiendada nii meediaväljaannetele kui erakondadele. Kalmo sõnul on probleemiks äärmiselt lai sidemete määratlus ja ka lai määratlus selles osas, mis on julgeolekuoht. Tema hinnangul seistakse teelahkmel: kas me valime mingi uue, n-ö Eesti tee ning võtame igaks juhuks vastu ennetavaid ja heidutavaid seadusi, või me läheme usuvabadust kaitsva Euroopa Inimõiguste Kohtu teed.

Mainitud «Eesti tees» ei oleks küll midagi uut ega ainulaadset. Autoritaarne võim on alati ja kõikjal vastandanud julgeoleku vabadusele ning hakanud turvalisusele viidates kruvisid kinni keerama.

Totalitarismi hingus

Kirikute ja koguduse seaduse muutmise avantüürist õhkub totalitarismi jäist hingust. Tagasi on sovetiajast tuttav olukord, mil autoritaarne riik haaras usuasjade voliniku ja julgeolekuorganite kaudu kontrolli usuühingute tegevuse üle ning sekkus nende siseasjadesse.

Tembeldades usuühingud potentsiaalseks ohuks hülgab tänane riigivõim vaba ühiskonna väärtusruumi ja astub autoritarismi teele. Riigivõimu esindajate ründav käitumine ühe kiriku suunal on kaasa toonud vaenuliku õhkkonna tekkimise ühiskonnas – juba kõlavadki avalikkuses üleskutsed «sibulakuurid» (vene õigeusu pühakojad) sulgeda ja vene papid välja saata.

Hiljemalt märtsi lõpuks saame teada, kas riigikohtunikud võimaldavad sel suundumusel jõudu koguda või nad astuvad demokraatia ja usuvabaduse kaitseks välja.

Artikkel ilmus esmalt 18. veebruaril ajalehes Eesti Kirik

Kreeka keeles on meeleparandus «metanoia». Sõnasõnalt tähendab see oma mõistuse, oma arusaamade muutmist. Teisisõnu on meeleparandus oma meeleolu, oma mõtteviisi muutmine, inimesega toimuv sisemine muutus. Meeleparandus on oma vaadete läbikatsumine, oma elu muutmine.

Kuidas saab see toimuda? Samuti nagu siis, kui pilkane tuba, millesse inimene on kord sattunud, lööb helendama päikesekiirtes. Kui inimene vaatles tuba pimeduses, tundus see talle ühesugusena – paljusid asju, mis toas asusid, ta lihtsalt ei näinud, isegi aimamata, et need seal asuvad. Paljud asjad tundusid talle hoopis teistsugusena, kui need tegelikult on. Ta pidi liikuma ettevaatlikult, kuna ei teadnud, mille otsa ta võib komistada. Ent kui tuba lööb valgeks, näeb ta kõike selgesti ning liigub takistuseta.

Sama toimub ka vaimulikus elus.

Seni, kuni me pole süüvinud oma pattudesse ja meie mõistus tegeleb üksnes argiste asjadega, ei märka me oma hingeseisundit. Oleme ükskõiksed selle vastu, milline näeb välja meie sisemus, ning käime pidevalt valeteed, ise seda märkamata.

Kuid siis tungib Jumala Valguse kiir meie hinge. Kui palju mustust näeme korraga enda sees olevat! Kui palju ebaõiget, kui palju väära! Kui jõledaks osutuvad paljud meie teod, mida me seni olime pidanud suurepärasteks. Ja siis saabki meile selgeks, et käime õiget teed. Selgeks saab seegi, milline see õige tee on. Kui me siis tajume oma vaimulikku armetust, oma patusust ning soovime kogu hingest ennast parandada, oleme lähedal oma pääsemisele.

Püha ülempiiskop Joann (Maksimovitš), teosest: «Pihiraamat. Abiks meeleparandajale».

Luterlikud usutunnistuskirjad eristavad «evangeeliumi õpetust» ning «inimlikke traditsioone». Kumma juurde kuulub abielu?

Milles kõiges peaks olema üksmeelne, et kirikut saaks nimetada ühtseks? See on oluline ja keeruline küsimus, millega maadlevad erinevad kirikud. Luterlikesse usutunnistuskirjadesse kuuluvas Augsburgi usutunnistuses (Confessio Augustana, CA) on sageli tsiteeritud lause: «Kristliku kiriku tõelise ühtsuse jaoks piisab sellest, et seal üksmeelselt ja õiges arusaamises evangeeliumi kuulutatakse ning Jumala Sõna kohaselt sakramente jagatakse.» (Artikkel VII)

Seega, kui evangeeliumi õpetuses ning ristimise ja armulaua talitamises ollakse üksmeelsed, saab luua ja sälitada kiriku ühtsust. Seda CA kohta on muuhulgas kasutatud põhjendusena, miks võiks kirikus olla kaks erinevat abielukäsitust [s.t abielu mehe ja naise liiduna ning abielu kahe inimese – sõltumata soost – liiduna, tlk]. Kui Soome evangeelse-luterliku kiriku piiskopid tegid 2024. aasta kevadel ettepaneku, et edaspidi oleks kirikus kaks paralleelset abielukäsitust, tuginesid nad muuhulgas sellele CA kohale.

Inimlikud traditsioonid võivad olla erinevad

Asi pole siiski nii lihtne. Abielu välistamine «evangeeliumi õpetusest» esindab selle kirjakoha minimalistlikku tõlgendust. Nõnda tõlgendades sisaldaks evangeeliumi õpetus vaid evangeeliumi tuuma, mitte enamat. Küsimus abielust ei kuuluks evangeeliumisse, vaid see kuuluks ühiskonnakorralduse juurde.

Nimetatud CA jätkub siiski sõnadega: «Ja kristliku kiriku tõelise ühtsuse jaoks pole vaja, et kõikjal samasugustest, inimeste sisseseatud usutalitustest kinni peetaks.»

Järelikult peetakse silmas, et Jumala ilmutatud evangeeliumi õpetuses peab olema üksmeel, kuid mitmesugused inimlikud traditsioonid võivad üksteisest erineda. Erinevad jumalateenistuse pidamise viisid ei peaks rikkuma kiriku ühtsust.

Abielu on Jumala seatud kord

Kumba kategooriasse kuulub abielu? Kas abielu on Jumala seatud või inimlikult pärandatud traditsioon?

Luterlikud usutunnistuskirjad õpetavad selgelt, et abielu kuulub Jumala seatud asjade hulka. Näiteks sellesama Augsburgi usutunnistuse artiklis XXIII «Preestrite abielust» esineb mitmel korral mõte sellest, et abielu on Jumala käsk ning mitte pelgalt inimlik traditsioon. Artiklis märgitakse muuhulgas: «Jumal ise … seadis abielu selleks, et inimest tema nõrkuses aidata ja kõlvatuse eest kaitsta» ja «Jumala sõna ja käsku ei saa mitte ühegi inimliku tõotuse või seaduse läbi ära muuta».

Martin Lutheri Väikesel Katekismusel on abielust rääkiv lisa Laulatusraamatuke. Selles teeb Luther abielu puhul Jumala käsu ning inimlike traditsioonide vahel sarnase eristuse.

Lutheri järgi võib iga linn ja maa järgida oma kombeid ja harjumusi. Nende hulka kuulub muuhulgas see, kas pruut viiakse kirikusse kaks korda või üks kord ning kas paar-kolm nädalat varem kuulutatakse pruutpaarist kantslist. Aga laulatatavate sugu ei kuulu taoliste muutuvate traditsioonide hulka.

Lutheri järgi kuuluvad pulmad ja abielu küll ühiskonnakorralduse juurde, aga «vaatamata sellele, et tegemist on maise seisusega, kehtib selle kohta ikkagi Jumala sõna, ja see ei ole inimeste välja mõeldud või kehtestatud nagu munkade ja nunnade seisus». Lutheri järgi on abielu õnnistamine vajalik, et «noored inimesed õpiksid seda seisust kui jumalikku tegu ja käsku tõsiselt võtma ning au sees pidama».

Mees ja naine loodi erinevaks «abielu pärast»

Ka Suure Katekismuse kuuenda käsu selgituses räägib Martin Luther abielust Jumala seatud elu osana. Selles ta seletab ka, et mees ja naine kuuluvad abiellu nende erinevuse pärast: «Ta on seadnud selle [abielu] kõigist teistest ülemaks, ja ei ole loonud meest ja naist erinevaks (nagu näha) mitte liiderlikkuse pärast, vaid et need kaks hoiaksid kokku, oleksid viljakad, sünnitaksid lapsi, toidaksid ja kasvataksid neid Jumalale auks.»

See osutab, et Luther ei ole soo küsimuses ükskõikne, vaid peab seda olemuslikult abielu juurde kuuluvaks.

«Hoidkem kokku õpetuses, selle igas kohas»

Usutunnistuskirjade hulka kuuluv Konkordiavormel on oma iseloomult Augsburgi usutunnistuse kommentaar. See selgitab, kuidas peaks CA-s nimetatud «evangeeliumi õpetust» mõistma.

Konkordiavormeli kümnendas peatükis käsitletakse kiriklikke kombeid, «mida nimetatakse adiaforateks ehk väärtusneutraalseteks asjadeks.» Nende puhul peetakse silmas tseremooniaid ning kiriklikke tavasid, «mille kohta pole Jumala Sõnas ei käsku ega keeldu, vaid mis on kehtestatud hea korra ja kombekuse pärast kirikus».

Konkordiavormeli juhis lõpetab oma käsitluse tõdemusega, et «ükski kirik ei tohi teist hukka mõista selle pärast, et ühel on vähem või rohkem väliseid tseremooniaid, mille kohta puudub Jumala Seadus, samas kui muidu ollakse õpetuse ja kõigi selle artiklite, aga ka pühade sakramentide õige kasutamise osas üksmeelel».

Sõnad «kõigi selle artiklite» osutavad, et üksmeelt evangeeliumi õpetuses ei tule mõista minimalistlikult. Seega on CA mõte see, et üksmeel peab olema kogu õpetuses ehk Jumala ilmutuses. Ka abielu kuulub nende Jumala määratud asjade hulka. Päritud inimlikud traditsioonid ning jumalateenistustseremooniad aga ei ole kiriku ühtsuse seisukohalt otsustavad.

Kaks erinevat õpetust, kaks erinevat kirikut?

Dogmaatikaprofessor Olli-Pekka Vainio esitas 3. detsembril 2024 Soome evangeelse-luterliku kiriku kirikukogu õiguskomisjonile hinnangu piiskoppide kogu ettepaneku kohta kahe paralleelse abielukäsituse mudelist. Vainio tsiteeris oma hinnangus Ameerika luterlikku teoloogi David Yeagoad. Viimane on märkinud, et kui kirik ei suuda leida üksmeelt kateheesis, on kirik sisuliselt juba lagunenud. Kui kirikul on kaks erinevat õpetust, «on ka kaks faktiliselt erinevat kirikut».

See on väga valus hinnang. Ehkki Soome evangeelsel-luterlikul kirikul on jätkuvalt ametlikult üksainus õpetus abielu kohta, ei ole kirik praktikas suutnud juba pikka aega esitada ühtset kateheesi, s.t ühtset kristlikku õpetust. Eriti saatuslik on Yeagoa seisukoht, pidades silmas piiskoppide ettepanekut kahest abielumudelist. Kui see läheks kirikukogus läbi, tähendaks see, et kirik on praktiliselt lagunenud, isegi kui selle liikmeskonnast ei lahkuks veel ühtki inimest.

Kristlastena ei tohiks me taotleda kristlaste erimeelsust ega lõhenemist. Kiriku ühtsus peaks olema meie palvete ja tegude siht. Praktikas oleme me juba pikka aega elanud «katkises kogukonnas», kus kristlaste ühtsus oma täiuses ei teostu.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal

Oleme harjunud elama vabariigis, mille aluseks on idee, et võim pärineb rahvalt. Põhimõtteliselt on Eesti Vabariigil rohkem ühist revolutsioonilise Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigiga kui sellise riigiga, kus tunnustatakse võimu pärinemist Jumalalt. Moodustis nimega Eesti NSV lihtsalt moonutas vabariigi ideed sellega, et tegelikult oli võim kommunistliku partei käes, mis väitis end esindavat rahvast ja arvas teadvat, mis rahvale vaja on.

Eesti Vabariigi algusaastatel võeti ette kiriku lahutamine riigist. See oli ideoloogiline otsus ja valik, mis lähtus uuest, revolutsioonilisest ühiskonna- ja riigikontseptsioonist. Pikki sajandeid kestnud ja ühiskonda kandnud institutsionaalsed kirikud muudeti vabaühendusteks, tänapäeva mõistes mittetulundusühinguteks.

Kiriku võis kristlaste väitel asutada Jeesus Kristus kaks tuhat aastat tagasi, kuid ilmalikule riigile ei tähenda see mitte midagi. Vabariigi silmis saab kirik, kogudus või klooster oma õigusvõime alles registrisse kandmisega. Alles seejärel võib ta legaalselt tegutsema asuda – pangaarve avada, usuühingu juhatuse valida, kinnisvara omada, elektri- ja prügilepingud sõlmida jne. Niisiis võlgneb usuühing oma olemasolu eest tänu ilmalikule vabariigile, mitte Jumalale.

Jeesus Kristus käskis anda Caesarile, mis talle kuulub, ja Jumalale, mis Jumalale kuulub. Pole küll kindel, kas ilmalik vabariik saab üldse asendada Caesarit, kelle võim oli Jumalast, aga maksu ja oma seadustele allumist nõuab ta samamoodi.

Paljude inimeste arvates on ilmalik Riik ülimuslik Kiriku ja usklike suhtes. Kuna sekulaarses ühiskonnas on usklikud vähemuses, peavad nad vastuvaidlematult alluma Riigile, selle võimukandjatele ja asutustele. Kui Riik annab neile käsu teha ühte- või teistmoodi, tuleb kuuletuda. Muidu pannakse nende usuühing kinni.

Selline kirjeldus riigi ja kiriku vahekorrast võib tunduda karikatuursena, ent taolised mõttekäigud jäid kõlama riigikohtu avalikult istungilt, kus vabariigi valitsuse seisukohti esitas ja põhjendas endine õiguskantsler vandeadvokaat Allar Jõks. Arutleti, kas möödunud aastal riigikogus vastu võetud kirikute ja koguduste seaduse muudatused on või ei ole kooskõlas põhiseadusega.

Jõks leidis, et riigil on õigus oma julgeoleku huvides sekkuda kirikute ellu ja vajadusel nõuda neilt oma kanooniliste sidemete katkestamist välismaal asuva vaimuliku juhi või keskusega. Kui keelduvad, läheb usuühing sundlõpetamisele. Jõksi arvates on kirikud välisriikide mõjutusvahendid ning seetõttu on vaja normi, mille abil saaks kiriku ennetavalt likvideerida. Öeldi välja ka mõte, et riik vajab usuühingute vastu heidutust – et keegi ei söandaks korrale allumatust üles näidata!

Jõksi suu läbi kõneles ja hingas Kristuse troonilt kukutanud revolutsiooniline Vabariik. Seda oli kindlasti Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik ning näib, et seda on ka praegune Eesti Vabariik. Kõikvõimas Riik otsustab, missugustesse kirikutesse tohivad usklikud kuuluda. Kirjutagu endale põhikiri ja kui Riik nõuab, tehku see ümber. Võtku välja oma sidemed ebasoovitavate välismaiste keskustega või tehku veel midagi ringi, et Riigi tahtmine saaks sündida. Jumala või usurahva tahtmine ilmalikule vabariigile ei loe – Riigi huvid ennekõike!

Võimu usurpeerinud ja ühiskonda sihikindlalt dekristianiseeriv ilmalik vabariik kujutab endast vastuhakku Jumalale ja Kirikule. Ilmselgelt on Kirikul jumalik mandaat, aga mis mandaat on ilmalikul vabariigil? Millise legitiimsusega eksisteerib isehakanud revolutsiooniline Vabariik?

Meie kiriku seesmine külg, tema usualused ja õpetus, on alati samad olnud, mistõttu [Augsburgi] usutunnistuse uus väljaanne omab olulist tähtsust. Harald Põld kirjutab selle kohta juba mainitud sissejuhatuses: «See on üks kõige imelisemaist nähtusist ristikiriku ajaloos, et elava Kristuse koguduse õige õpetus aegade jooksul on ikka sellekssamaks jäänud, ja et vastuvaidlused sellele ka alati oluliselt ühesugused on olnud ja ühesuguseks jäänud, kuigi nad mitmel ajal mitmesugust väljendust leiavad.»

Augsburgi usutunnistusele järgnevalt koondus [luterlaste] huvi usu sisu kõigekülgse sõnastamise fikseerimisele õpetuse normeerimiseks ja jutluse sisu määratlemiseks. Arutluste ja vaidluste peale jäid kehtima alusena kolm oikumeenilist usutunnistust: Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus. Neile lisati Augsburgi usutunnistus ja Melanchthoni [koostatud] Apoloogia, Lutheri Schmalkaldia artiklid, Väike ja Suur Katekismus. Lisati veel vastne üksmeele deklaratsioon («Formula concordiae» ehk Üksmeelevormel). Nimetatud üksikteosed koondati ühte köitesse pealkirjaga «Concordia», mis ilmus Augsburgi usutunnistuse viiekümnendaks aastapäevaks 25.6.1580. See teos moodustab Vana ja Uue Testamendi kõrval ka EELK õpetusliku aluse.

Sellega on luteriusu kirik konfessionaalne ehk usutunnistuslik kirik, kus õpetus ja kuulutuslik tõlgendus on normeeritud. Anglikaani kirik näiteks, mis kujunes samuti 16. sajandil, omab ühise liturgia, mida fikseerib «The Book of Common Prayer». Peale selle on kirikul episkopaalne korraldus, allutatud kuningriigi korrale. Kuid õpetusnormid on jäänud sõnastamata. Ka nn vabakirikud, mis esitavad erinõudeid ristimisele ja oma liikmetele, ei oma normeeritud õpetust. Reformeeritud kirikul on küll üksikasjalikult välja töötatud kord ja tal on olnud aegade vältel tähtsaid usuteadlasi, kuid kiriku õpetus on normeerimata. Roomakatoliku kirik ja kreekakatoliku kirik omavad tugeva ja üksikasjaliku traditsiooni, sügava teoloogia ja kanoonilise õiguse, kuid neil pole sel kujul koondatud õpetust.

Lühendatult ja toimetatult väljaandest: Augsburgi usutunnistus (1530–1980), Stockholm: EVR, 1980; eessõna ja ja sissejuhatav artikkel «450 aastat Augsburgi usutunnistust» – Konrad Veem.

Loe ka:

Veiko Vihuri: Mis on usutunnistuskirjad?

Eesti luterliku kiriku õpetuse alused Rootsi ajast tänaseni

Praegune aeg seab usuteele kolm takistust, mis puudutavad eriti linlaste ning haritud noorte täiskasvanute mõttemaailma.

Kui tahame inimesi usuteele juhatada, tuleb meil aru saada kaasaja inimeste mõtteviisist. Misjonitöös on alati olnud oluline tunda enne evangeeliumi kuulutamist kohalikku kultuuri. Meie aega nimetatakse sageli postmodernseks ajaks.

Kirjeldan järgnevalt kolme takistust, mida postmodernne maailm usuteele asetab. Loomulikult ei mõtle nõnda kõik inimesed, aga püüan kirjeldada suures linnas elava haritud noore täiskasvanu mõttemaailma ning probleeme evangeeliumi vastuvõtmisel.

Sõnade seos tegelikkusega on katkenud

Esimene suur probleem kristlusele üldiselt ning evangeliseerimisele on see, et sõnade seos tegelikkusega on katkenud. Nähtus juurdub postmodernses mõtteviisis, mis kahtleb sõnade võimes osutada ühemõtteliselt mingilegi kindlale tähendusele või tegelikkusele.

Prantsuse filosoof Jacques Derrida järgi on keel lõputu tähendusnihete võrgustik, milles sõnad mitte kunagi ei taba puhast tegelikkust, seeasemel aga viitavad alati teistele sõnadele, kontekstidele ja tõlgendustele. Derrida ütleb, et väljaspool teksti ei ole midagi. Seega oleme keele vanglas, millest me ei vabane iialgi.

Kuna keel ei vasta tegelikule maailmale, on see alati vägivaldne, mistõttu tuleb püüda lammutada selles olevaid tähendusi ning püüda sõnu uuesti defineerida. Seega elab tänapäeva inimene maailmas, kus sõnade ning nende kirjeldatava tegelikkuse vaheline seos on katkenud. Meedia, reklaamid ning ideoloogiad on tulvil sõnu, millel puudub tähendus. Inimesed on õppinud keeles kahtlema.

Näiteks usulisi mõisteid, nagu Jumal, võidakse pidada pelgalt keelemänguks – tühjadeks märkideks, mis ei ole seotud millegi püsiva või konkreetsega. Sõna «Jumal» võib ühele tähendada armastavat Loojat, teisele aga patriarhaalset võimustruktuuri ning kolmandale lihtsalt müüti.

Tõe ja võimu suhte probleem

Järgmine suur probleem kristliku kuulutuse teel on see, et tänapäeva inimene peab väiteid tõe kohta sageli varjatud võimukasutamiseks. Selle kahtlus juurdub eriti prantsuse filosoof Michel Foucault’ mõtlemises.

Focault vaatleb tõde võimu ja teadmise võrgustikes. Tema järgi ei ole tõde neutraalne ega kõigi kohta kehtiv, vaid seotud ühiskondlike võimustruktuuridega, mis määravad, mida mingil hetkel õigeks peetakse. Igal võimukandjal on oma tõde, mida ta tahab oma võimu kasutades teistele peale suruda.

Focault’ mõtlemises on tõde alati tingitud ajaloolistest ja kultuurilistest oludest ning see teenib alati võimu eesmärke. Kristlikke väiteid tõest nagu Piibli autoriteet või kiriku dogmad võib alati pidada teatud võimukasutamise vormiks, mis on ajaloo kestel õigustanud näiteks kiriku institutsionaalset võimu või moraalinorme. Foucalt’ järgi ei ole võim mitte pelgalt see, mida ülevaltpoolt öeldakse, vaid see toimib igal pool. Võimu kasutamine läbistab kõike ning kõike tuleb tõlgendada võimukasutuse aspektist.

Taolise mõtteviisi omaks võtnud inimene peab kristluse tõeväiteid püüdluseks kontrollida üksikisikuid, piirata nende vabadust või õigustada kiriku institutsionaalseid võimutaotlusi. Tõest rääkivad inimesed on kahtlased, hirmutavad, teisi piiravad või manipuleerivad.

Mitmekesisuse probleem

Kolmas takistus evangeeliumi teel on see, et tänapäeva inimene puutub kokku lõputu hulga erinevate usuliste, filosoofiliste ja ideoloogiliste alternatiividega See võib tekitada tunde, et kui need kõik on omavahel vastuolus, siis ei saa neist õige olla mitte ükski.

See nähtus seostub arusaamaga suurte lugude ehk narratiivide surmast. Postmodernne aeg on loobunud universaalsetest, kõikehõlmavatest seletustest, kuna neid ei peeta kõigi kohta kehtivateks või arvatakse, et need on puudulikud seletama kõike olulist. Selle asemele on asunud väikeste seletuste ajastu, kus iga inimene ja kogukond loob oma killustatud arusaamu maailmast.

Suured jutustused püüavad esitada tegelikkuse kohta tervikliku seletuse, mida tajutakse piirava või isegi rõhuvana. Postmodernne inimene elab mitmekesises maailmas, milles erinevad uskumussüsteemid võistlevad üksteisega. Taoline mitmekesisus mitte üksnes ei raskenda valiku tegemist, vaid vastandub arusaamale, et mingi konkreetne lugu võiks olla tõde või teistest kõrgemal. Selle tulemusena võib kristluse väide universaalsest tõest tunduda liiga ambitsioonikas.

Kristluse vastus

Kuidas siis rääkida Jeesusest inimesele, kes ei usu, et sõnad viitavad tegelikkusele, kes peab kõiki tõele pretendeerivaid väiteid võimukasutuseks ning kes kahtleb ükskõik millise suure, maailma seletava loo kehtivust.

Taolise maailmapildiga inimesele tuleb läheneda teistmoodi kui varem. Tõe asemel on kesksele kohale asunud küsimused moraalist. Inimesi ei huvita niivõrd, kas Piibel on tõsi või mitte, vaid kas Piibel on moraali seisukohalt hea raamat.

Modernism vastandus kristlusele loodusteaduslike argumentidega. Postmodernism vastandub humanitaarteaduslike argumentidega: sageli kerkib esile kristluse vastu esitatud kriitika kolonialismi, patriarhaalsuse ja heteronormatiivsuse pärast. Arutelu keerleb soo ja seksuaalsuse ning vähemuste olukorra ümber. Seega on postmodernsel ajal kristluse vastuvõtmise puhul küsimus pigem moraalis, mitte tões. Seetõttu tasuks kristlastel mõelda, kuidas vastata küsimustele moraalist ning kuidas teha praktiliselt head.

Laiemalt vaadates on Jumal lisaks täiuslikule tõele ka täiuslik headus ja ilu. Sellepärast saab võimukriitikat vältida headuse ja ilu kaudu. Kristlikus usus on palju ilusat ja head, mis võib olla teeks Jumala jurde. Kui teha siiralt head, võib see korda minna ka postmodernsele relativistile. Vaevalt, et keegi peab võimukasutuseks Soome ärimehest filantroobi Heikki Hursti jagatavaid toidupakke vaestele. Ka ilu võib tõe hüljanud kultuuris juhatada Jumala juurde. Näiteks Bachi muusika võib osutada teispoolsusele ilma et see oleks rõhuv, vastupidi, hoopis lummav ja kaasakiskuv. Seda ei saa kuulutada vaimulikuks vägivallaks isegi sunddes.

Headuse ja iluga kaasneb osaduslikkus. Jumalateenistuslik osadus vastandub pluralistliku maailma juurtetusele ja isikukesksusele. See võib pakkuda ka ajaloolisi sidemeid ja ning kaunist jumalateenistuslikku elu, mis võib postmodernset inimest kõnetada uuel viisil.

Ära loobu tõest

Vale oleks tõe esiletoomisest sootuks loobuda. Kristlastena me usume, et on olemas võimust suurem vägi, logos. Alguses ei olnud mitte võim, vaid Sõna. Sellepärast on tõde suurem kui võim. Sellepärast on tõde kõige aluseks. Viimselt leidub tõde siiski vaid Jumalas.

Ka tõeväidetes kahtlejatele saame vastata, et kristlus ei kasuta tõde mitte vahendina, vaid vabastava jõuna. Jeesus tõotas, et «tõde teeb teid vabaks» (Jh 8:32). Kristlik tõde ei ole inimeste väljamõeldud süsteem, vaid Jumala enda väljendatud armastus, mis kutsub inimest mitte alistumisele, vaid suhtele.

Erinevalt inimlikust võimukasutusest väljendub Jumala võim ennastohverdavas armastuses ja ristil. Jeesus ei sundinud kedagi talle järgnema, vaid kutsus inimesi temaga vabana liituma. See eristab kristlikku tõde võimujanustest ideoloogiatest.

Sellepärast on kristliku usu parim vastus võimukriitikale enese ohverdamine ja endast loobumine. Sellele, kes on valmis vabatahtlikult kannatama, ei ole elu võimuvõitlus. Ristil rippuv verine Jeesus ei ole rõhuja ega võimuliialdaja. Ta võtab inimkonda rõhuvatelt jõududelt võimu alistudes ise kannatusele ja surmale.

Tõlkinud Illimar Toomet

Autor Santeri Marjokorpi on ajalehe Uusi Tie peatoimetaja ning Ingeri kiriku vaimulik.

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal.

Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku juhtkonna poolt algatatud niinimetatud teoloogilised arutelud on külvanud vaimulike ja töötegijate seas üksjagu lõhesid ja usaldamatust. Dialoogi ja kuulamist jutlustav juhtkond on kangekaelselt keeldunud arvestamast pädeva teoloogilise kriitikaga EELK teoloogiliste arutelude strateegiadokumendi aadressil. Vähimatki soovi arvestada kõikide inimestega ei ole.

Teoloogiliste aruteludega on algust tehtud, ent aastal 2026 seisab ees tõsine proovikivi. Kiriku juhtkond tahab, et vaimulikud ja teised kirikuliikmed arutleksid teema «soolisus ja seksuaalsus» üle. Mis nurga alt, pole veel teada. Kuid liberaalsed kirikuõpetajad ja aktivistid on juba mõnda aega nõudnud, et EELK revideeriks oma suhtumist homoseksuaalsusesse.

Äsja Tartus peetud vaimulike konverentsil pidas peapiiskop Urmas Viilma iga-aastase kõne «Olukorrast kirikus». Selle teatud lõike lugedes kerkivad kulmud. Urmas Viilma sõnab:

«Ja kui ma mõtlen meie teoloogilise arutelu jätkumisele ning nendele teemadele, mis seisavad ees sel ja järgmistel aastatel, tuleks ehk arutelu korraldada osaliselt nõnda, et kuulame kõigepealt inimesi, keda need teemad vahetult puudutavad. [Minu rõhutus – V.V.] Mõelge ise, mida võiksime kuulda, kui arutame soolisuse ja seksuaalsuse küsimusi? Mida kuuleme, kui teemaks on elu pühaduse, elu alguse ja elu lõpuga seotud küsimused? Seega, me mitte esmalt ei räägi, vaid kuulame… Mida me kuuleme inimesi ütlemas? Ja mida kõneleb meile siis Püha Vaim?

Meil on vahel ka üks väga iseloomulik mure – me muretseme selle pärast, et inimesed usuksid õigesti. Me muretseme selle pärast rohkem, kui selle pärast, et nad üldse usuksid. Kuid ometi peaks järjekord olema vastupidine. Esmalt see, et inimene üldse julgeb küsida, et ta üldse julgeb kirikuuksele läheneda ja sealt arglikult sisse astuda.»

Selles mõttekäigus on kõik nii äraspidine, nii tagurpidi... Jeesus Kristus ei saatnud apostleid maailma, et need inimeste mõtteid ja soove kuulaks, vaid et nad päästvat evangeeliumi kuulutaks. Ja apostlid olid huvitatud, et inimesed usuksid kindlalt Issandasse Jeesusesse Kristusesse kui Päästjasse. Õige usk on pääsemise eeldus. Jah, Kirikusse on oodatud kõik patused ja nõdrausulised – aga selleks, et nad meelt parandaksid ja evangeeliumisse usuksid.

Kust on ülal toodud tsitaadis kõlanud mõtted pärit? Siin pole mitte midagi uut. Ma olen seda kõike kuulnud ja lugenud juba aastakümneid lääne liberaalsete kirikujuhtide ja teoloogide suust ja sulest. Nende ideede abil õõnestatakse tahes-tahtmata Kiriku traditsioonilist usku ja usutunnistust. Kirikut ja tema sõnasulaseid sunnitakse kuulama homode, feministide ja muude «vähemuste» heietusi ja nõudmisi. Et seejärel üles kihutatud kaas- ja süütunde seisundis asuda muutma Kiriku õpetuslikke positsioone «õiglasemaks» ja «kaasavamaks». Täpselt nii on läinud EELK partnerkirikutes Saksamaal, Põhjamaades ja Suurbritannias.

Kirikule pealesurutud teoloogiliste arutelude protsessiga on EELK-s alanud väga tugev ja põhimõtteline vaimne heitlus kahe vastandliku leeri vahel. Ühel pool on need, kes tahaksid, et Kirik oleks maailmale rohkem avatud, vaataks teatud Piibli õpetustele läbi sõrmede ja teeks sõprust progressiivse, ilmaliku ühiskonnaga. Märksõnadeks on dialoog, avatus, sallivus, kaasamine jne, mida rakendatakse muidugi vaid oma eesmärkide saavutamiseks.

Teisel pool on need, kes tahavad jääda traditsioonilisele alusele, tahavad, et Kirik jääks Kirikuks, nagu ta on oma sisult olnud läbi sajandite. Ja seda mitte soovist elada mingis ajaloohõngulises muuseumis, vaid teades, et üksnes selline Kirik on elav ja tõeline Kirik.

Küsimus on, kas EELK usurahvas on valmis koonduma ja tõusma oma Kiriku ja usu kaitsele?