Möödunud aastal riigikogus vastu võetud, ent presidendi poolt välja kuulutamata jäetud kirikute ja koguduste seaduse muudatused on jõudnud riigikohtusse, kes peab nüüd vaagima, kas need on põhiseadusega kooskõlas või mitte.

Riik tahaks julgeoleku huvides võtta endale õiguse sundida ohu korral Eestis tegutsevaid usuühinguid katkestama kõik sidemed välismaal asuva usujuhi või vaimuliku keskusega. Tegemist oleks olulise sekkumisega usklike usu- ja ühinemisvabadusse ning usuühingute enesekorraldusõigusesse.

Eriti puudutaks taoline nõue ajaloolisi kirikuid, keda ühendavad kanoonilised sidemed kas Rooma paavsti või mõne patriarhiga. Nii katoliiklased kui ortodoksid kuuluvad üleilmsesse kirikustruktuuri ja nende puhul on kanoonilised sidemed usulise identiteedi ja ühtekuuluvuse lahutamatu osa.

Seadus kui heidutusvahend

3. veebruaril toimunud riigikohtu avalikul istungil kerkis üles küsimus: kas riik võib n-ö ennetavalt nõuda õiguskuulekalt käitunud Eesti usuühingult sidemete katkestamist välismaise keskusega, ähvardades seejuures sundlõpetamisega? Vabariigi valitsust esindanud endine õiguskantsler Allar Jõks küsis retooriliselt: mis on olulisem – kas see, et Pühtitsa klooster ja Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ei pea lõpetama sidemeid Vene Õigeusu Kirikuga või Eesti julgeolek?

Allar Jõksi selgitused ja põhjendused tekitasid ausalt öeldes hirmujudinaid. Tema sõnul on kirikute ja koguduste seaduse uuel versioonil heidutav mõju ning see on relv (!), mida riik saab kasutada mõjutustegevuse vastu. Kirikuid nimetas Jõks vahendiks, mille abil viiakse ellu mõjutustegevust. Oht eksisteerivat isegi juhul, kui kirik ise ei tee midagi valesti. «Milles Eestis asuv kirik on süüdi? Ega ei olegi süüdi. Ta on lihtsalt [mõjutustegevuse] vahend,» teatas Jõks.

Kuni tänaseni ei ole tuvastatud, et ükski Eestis tegutsev kirik oleks osalenud Eesti-vastases mõjutustegevuses.

Kui riigikohtu esimees Villu Kõve juhtis tähelepanu tõigale, et Eesti põhiseadus lubab kohtul sundlõpetada ühinguid üksnes õigusrikkumise korral, vastas Jõks, et kui usuühingu sidemed oma vaimuliku keskusega tunnistatakse julgeolekuasutuse ohuhinnangu alusel ohuks, seisneb õigusrikkumine selles, «et seda seost jaatatakse, seda seost tolereeritakse, seda seost kannatatakse ja sellega põhjustatakse oht Eesti riigile».

Kirikud kui julgeolekuoht

Niisiis oleme aastal 2026 jõudnud olukorda, kus usuühinguid käsitletakse valitsuse poolt potentsiaalse ohuna riigile. Nad ise ei pruugi midagi valesti teha, ent nende kanooniline side oma emakirikuga kui selline võidakse kuulutada ohuks riigile. Seetõttu tuleb neid ennetavalt heidutada ja nende vastu on hädasti vaja õiguslikku relva, mille abil saaks endale kindlaks jäänud usuühingu koguni sundlõpetada.

Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku esindaja vandeadvokaat Artur Knjazev tõi välja, et seadusemuudatuste näol ei ole tegemist proportsionaalse meetmega – ühel pool on abstraktne oht ja teisel pool äärmiselt intensiivne riive.

Praegu on võimude sihikul Eesti Kristlik Õigeusu Kirik – liikmete arvult ilmselt suurim kirik Eestis – ja Pühtitsa klooster, ent riigikohtu istungil tõdeti, et seadus hakkab jõustumisel kehtima kõikide usuühingute kohta. Neid kõiki ähvardab sundlõpetamine, kui riik peaks nende sidemed välismaiste usujuhtide ja -keskustega tunnistama julgeolekuohuks ja nad ei soovi oma kanoonilisi sidemeid katkestada.

Vabariigi presidendi esindaja Hent Kalmo juhtis tähelepanu sellele, et küsimus ei puuduta ainult usuühinguid. Praegu on loomisel pretsedent, mida saab hiljem laiendada nii meediaväljaannetele kui erakondadele. Kalmo sõnul on probleemiks äärmiselt lai sidemete määratlus ja ka lai määratlus selles osas, mis on julgeolekuoht. Tema hinnangul seistakse teelahkmel: kas me valime mingi uue, n-ö Eesti tee ning võtame igaks juhuks vastu ennetavaid ja heidutavaid seadusi, või me läheme usuvabadust kaitsva Euroopa Inimõiguste Kohtu teed.

Mainitud «Eesti tees» ei oleks küll midagi uut ega ainulaadset. Autoritaarne võim on alati ja kõikjal vastandanud julgeoleku vabadusele ning hakanud turvalisusele viidates kruvisid kinni keerama.

Totalitarismi hingus

Kirikute ja koguduse seaduse muutmise avantüürist õhkub totalitarismi jäist hingust. Tagasi on sovetiajast tuttav olukord, mil autoritaarne riik haaras usuasjade voliniku ja julgeolekuorganite kaudu kontrolli usuühingute tegevuse üle ning sekkus nende siseasjadesse.

Tembeldades usuühingud potentsiaalseks ohuks hülgab tänane riigivõim vaba ühiskonna väärtusruumi ja astub autoritarismi teele. Riigivõimu esindajate ründav käitumine ühe kiriku suunal on kaasa toonud vaenuliku õhkkonna tekkimise ühiskonnas – juba kõlavadki avalikkuses üleskutsed «sibulakuurid» (vene õigeusu pühakojad) sulgeda ja vene papid välja saata.

Hiljemalt märtsi lõpuks saame teada, kas riigikohtunikud võimaldavad sel suundumusel jõudu koguda või nad astuvad demokraatia ja usuvabaduse kaitseks välja.

Artikkel ilmus esmalt 18. veebruaril ajalehes Eesti Kirik