Kristluse ilmalikustumine ei alga tavaliselt Jumala eitamisest. Sagedamini algab see vastupidisest: kristluse tähendust laiendatakse nii, et seda tahetakse näha peaaegu kõiges. Lammutatakse piir usu ja maailma vahel, kõik tahetakse teha kristlikuks ning koos sellega tehakse kristlikust usust miski, mis ei eristu enam millestki.
Kui kõik kuulutatakse pühaks, kaotab pühadus tähenduse. Kui kristluse definitsioon venitatakse katma mida iganes, on tulemuseks kristliku usu tühistamine. Kristlust ei ole võimalik enam ära tunda ning see, mida ei ole võimalik enam millestki eristada, seda pole enam mitte millekski ka vaja. Piiride kaotamine ei tee kristlust mitte tugevamaks, vaid lõhub selle sisemise loogika.
Kui kogu tegelikkust nähakse juba ette Jumala kuningriigina, läheb kaotsi kristliku usu toodav vastuolu: piir püha ja argise, Jumala ja maailma, armu ja patu vahel.
Taoline usk pea kurja enam oma vastaseks ega pattu meie elu kõige ohtlikumaks asjaks. Sellepärast ei ole tal vaja ka Kristust Lunastajana. Jeesusest saab inspiratsiooniallikas, vaimne võimestaja ja moraalne eeskuju, aga mitte ristilöödud Issand, kes kutsub meeleparandusele ja usule. Kui kõik on juba ette päästetud, pole kuulutust ristist enam vaja.
Sageli seostub sellega nõue kiriku kaasajastamiseks, kuid harva öeldakse selgelt välja, mida sellega silmas peetakse. Piibellikus mõttes elab kristlane maailmas, aga mitte maailmast. Nüüd aga nõutakse kirikult elamist maailmas nõnda, et ta mitte kuidagi ei vastanduks maailmale. Viimselt on küsimus maailmaga mugandumises.
Ehkki taoline kristlus räägib palju vaeste ja rõhutute eest, vihjab see samas, et kirik ei tohi vastanduda domineeriva kultuuri moevoolude ja väärtustega. Teisisõnu eeldatakse kirikult kohanemist tugevate ja võitjate arusaamadega. Nõnda hakatakse nõrgemate asemel teenima võimukandjaid ning kaotatakse enda prohvetlikkus.
See tuleb esile näiteks Turu abipiiskopi Mari Leppäneni kolumnites ajalehes Helsingin Sanomat, milles kirik on ühte sulandunud riigi kõige mõjukama meedia väärtusruumiga. Taoliselt on evangeelse-luterliku kiriku juhtkond suuresti liitunud võimukandjate mõttemaailmaga. Sellesuunalise kriitika puudumine on otse silmatorkav.
Kirikus kardetakse jäämist ühiskonna äärealale. Kardetakse väiksust, nõrkust ja lahterdamist vanameelseks. Siiski näitab ajalugu, et kirik ei sure oma väiksuse pärast. Kirik sureb siis, kui ta lakkab olemast kirik. Ta sureb, kui ta loobub oma identiteedist.
Kartes osutuda tõrjutuks püüab kristlus jääda ellu, matkides oma keskkonda. Taoline enesekaitse on ennasthävitav. Kirik, mis püüab omandada oma keskkonna värve, kaotab just selle, mis teeb ta äratuntavaks, eristuvaks.
Kristlik usk ei säili mitte sulandudes, vaid tunnistades, mitte matkides, vaid eristudes, mitte kuulutades maailma juba ette pühaks, vaid kutsudes kõiki meeleparandusele ja usule.
Tõlkinud Illimar Toomet
Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal
Fotol Tudulinna kirikud: vana kirik on ehitatud aastal 1766, seda laiendati 1862; uus kirik valmis 1939. 1920. aastatel tekkis koguduses usuline lõhe, kui kogudust saabus teenima noor liberaalsete vaadetega kirikuõpetaja Voldemar Kuljus. Konservatiivne osa kogudusest eraldus, asutas 1927. aastal uue koguduse ning ehitas olemasoleva kõrvale uue kiriku, mis on pühakojaks jäänud tänini. Mõlemad kogudused liideti 1947. aastal. Vana kirik seisab kasutuseta.
