Kreeka keeles on meeleparandus «metanoia». Sõnasõnalt tähendab see oma mõistuse, oma arusaamade muutmist. Teisisõnu on meeleparandus oma meeleolu, oma mõtteviisi muutmine, inimesega toimuv sisemine muutus. Meeleparandus on oma vaadete läbikatsumine, oma elu muutmine.

Kuidas saab see toimuda? Samuti nagu siis, kui pilkane tuba, millesse inimene on kord sattunud, lööb helendama päikesekiirtes. Kui inimene vaatles tuba pimeduses, tundus see talle ühesugusena – paljusid asju, mis toas asusid, ta lihtsalt ei näinud, isegi aimamata, et need seal asuvad. Paljud asjad tundusid talle hoopis teistsugusena, kui need tegelikult on. Ta pidi liikuma ettevaatlikult, kuna ei teadnud, mille otsa ta võib komistada. Ent kui tuba lööb valgeks, näeb ta kõike selgesti ning liigub takistuseta.

Sama toimub ka vaimulikus elus.

Seni, kuni me pole süüvinud oma pattudesse ja meie mõistus tegeleb üksnes argiste asjadega, ei märka me oma hingeseisundit. Oleme ükskõiksed selle vastu, milline näeb välja meie sisemus, ning käime pidevalt valeteed, ise seda märkamata.

Kuid siis tungib Jumala Valguse kiir meie hinge. Kui palju mustust näeme korraga enda sees olevat! Kui palju ebaõiget, kui palju väära! Kui jõledaks osutuvad paljud meie teod, mida me seni olime pidanud suurepärasteks. Ja siis saabki meile selgeks, et käime õiget teed. Selgeks saab seegi, milline see õige tee on. Kui me siis tajume oma vaimulikku armetust, oma patusust ning soovime kogu hingest ennast parandada, oleme lähedal oma pääsemisele.

Püha ülempiiskop Joann (Maksimovitš), teosest: «Pihiraamat. Abiks meeleparandajale».