Luterlikud usutunnistuskirjad eristavad «evangeeliumi õpetust» ning «inimlikke traditsioone». Kumma juurde kuulub abielu?

Milles kõiges peaks olema üksmeelne, et kirikut saaks nimetada ühtseks? See on oluline ja keeruline küsimus, millega maadlevad erinevad kirikud. Luterlikesse usutunnistuskirjadesse kuuluvas Augsburgi usutunnistuses (Confessio Augustana, CA) on sageli tsiteeritud lause: «Kristliku kiriku tõelise ühtsuse jaoks piisab sellest, et seal üksmeelselt ja õiges arusaamises evangeeliumi kuulutatakse ning Jumala Sõna kohaselt sakramente jagatakse.» (Artikkel VII)

Seega, kui evangeeliumi õpetuses ning ristimise ja armulaua talitamises ollakse üksmeelsed, saab luua ja sälitada kiriku ühtsust. Seda CA kohta on muuhulgas kasutatud põhjendusena, miks võiks kirikus olla kaks erinevat abielukäsitust [s.t abielu mehe ja naise liiduna ning abielu kahe inimese – sõltumata soost – liiduna, tlk]. Kui Soome evangeelse-luterliku kiriku piiskopid tegid 2024. aasta kevadel ettepaneku, et edaspidi oleks kirikus kaks paralleelset abielukäsitust, tuginesid nad muuhulgas sellele CA kohale.

Inimlikud traditsioonid võivad olla erinevad

Asi pole siiski nii lihtne. Abielu välistamine «evangeeliumi õpetusest» esindab selle kirjakoha minimalistlikku tõlgendust. Nõnda tõlgendades sisaldaks evangeeliumi õpetus vaid evangeeliumi tuuma, mitte enamat. Küsimus abielust ei kuuluks evangeeliumisse, vaid see kuuluks ühiskonnakorralduse juurde.

Nimetatud CA jätkub siiski sõnadega: «Ja kristliku kiriku tõelise ühtsuse jaoks pole vaja, et kõikjal samasugustest, inimeste sisseseatud usutalitustest kinni peetaks.»

Järelikult peetakse silmas, et Jumala ilmutatud evangeeliumi õpetuses peab olema üksmeel, kuid mitmesugused inimlikud traditsioonid võivad üksteisest erineda. Erinevad jumalateenistuse pidamise viisid ei peaks rikkuma kiriku ühtsust.

Abielu on Jumala seatud kord

Kumba kategooriasse kuulub abielu? Kas abielu on Jumala seatud või inimlikult pärandatud traditsioon?

Luterlikud usutunnistuskirjad õpetavad selgelt, et abielu kuulub Jumala seatud asjade hulka. Näiteks sellesama Augsburgi usutunnistuse artiklis XXIII «Preestrite abielust» esineb mitmel korral mõte sellest, et abielu on Jumala käsk ning mitte pelgalt inimlik traditsioon. Artiklis märgitakse muuhulgas: «Jumal ise … seadis abielu selleks, et inimest tema nõrkuses aidata ja kõlvatuse eest kaitsta» ja «Jumala sõna ja käsku ei saa mitte ühegi inimliku tõotuse või seaduse läbi ära muuta».

Martin Lutheri Väikesel Katekismusel on abielust rääkiv lisa Laulatusraamatuke. Selles teeb Luther abielu puhul Jumala käsu ning inimlike traditsioonide vahel sarnase eristuse.

Lutheri järgi võib iga linn ja maa järgida oma kombeid ja harjumusi. Nende hulka kuulub muuhulgas see, kas pruut viiakse kirikusse kaks korda või üks kord ning kas paar-kolm nädalat varem kuulutatakse pruutpaarist kantslist. Aga laulatatavate sugu ei kuulu taoliste muutuvate traditsioonide hulka.

Lutheri järgi kuuluvad pulmad ja abielu küll ühiskonnakorralduse juurde, aga «vaatamata sellele, et tegemist on maise seisusega, kehtib selle kohta ikkagi Jumala sõna, ja see ei ole inimeste välja mõeldud või kehtestatud nagu munkade ja nunnade seisus». Lutheri järgi on abielu õnnistamine vajalik, et «noored inimesed õpiksid seda seisust kui jumalikku tegu ja käsku tõsiselt võtma ning au sees pidama».

Mees ja naine loodi erinevaks «abielu pärast»

Ka Suure Katekismuse kuuenda käsu selgituses räägib Martin Luther abielust Jumala seatud elu osana. Selles ta seletab ka, et mees ja naine kuuluvad abiellu nende erinevuse pärast: «Ta on seadnud selle [abielu] kõigist teistest ülemaks, ja ei ole loonud meest ja naist erinevaks (nagu näha) mitte liiderlikkuse pärast, vaid et need kaks hoiaksid kokku, oleksid viljakad, sünnitaksid lapsi, toidaksid ja kasvataksid neid Jumalale auks.»

See osutab, et Luther ei ole soo küsimuses ükskõikne, vaid peab seda olemuslikult abielu juurde kuuluvaks.

«Hoidkem kokku õpetuses, selle igas kohas»

Usutunnistuskirjade hulka kuuluv Konkordiavormel on oma iseloomult Augsburgi usutunnistuse kommentaar. See selgitab, kuidas peaks CA-s nimetatud «evangeeliumi õpetust» mõistma.

Konkordiavormeli kümnendas peatükis käsitletakse kiriklikke kombeid, «mida nimetatakse adiaforateks ehk väärtusneutraalseteks asjadeks.» Nende puhul peetakse silmas tseremooniaid ning kiriklikke tavasid, «mille kohta pole Jumala Sõnas ei käsku ega keeldu, vaid mis on kehtestatud hea korra ja kombekuse pärast kirikus».

Konkordiavormeli juhis lõpetab oma käsitluse tõdemusega, et «ükski kirik ei tohi teist hukka mõista selle pärast, et ühel on vähem või rohkem väliseid tseremooniaid, mille kohta puudub Jumala Seadus, samas kui muidu ollakse õpetuse ja kõigi selle artiklite, aga ka pühade sakramentide õige kasutamise osas üksmeelel».

Sõnad «kõigi selle artiklite» osutavad, et üksmeelt evangeeliumi õpetuses ei tule mõista minimalistlikult. Seega on CA mõte see, et üksmeel peab olema kogu õpetuses ehk Jumala ilmutuses. Ka abielu kuulub nende Jumala määratud asjade hulka. Päritud inimlikud traditsioonid ning jumalateenistustseremooniad aga ei ole kiriku ühtsuse seisukohalt otsustavad.

Kaks erinevat õpetust, kaks erinevat kirikut?

Dogmaatikaprofessor Olli-Pekka Vainio esitas 3. detsembril 2024 Soome evangeelse-luterliku kiriku kirikukogu õiguskomisjonile hinnangu piiskoppide kogu ettepaneku kohta kahe paralleelse abielukäsituse mudelist. Vainio tsiteeris oma hinnangus Ameerika luterlikku teoloogi David Yeagoad. Viimane on märkinud, et kui kirik ei suuda leida üksmeelt kateheesis, on kirik sisuliselt juba lagunenud. Kui kirikul on kaks erinevat õpetust, «on ka kaks faktiliselt erinevat kirikut».

See on väga valus hinnang. Ehkki Soome evangeelsel-luterlikul kirikul on jätkuvalt ametlikult üksainus õpetus abielu kohta, ei ole kirik praktikas suutnud juba pikka aega esitada ühtset kateheesi, s.t ühtset kristlikku õpetust. Eriti saatuslik on Yeagoa seisukoht, pidades silmas piiskoppide ettepanekut kahest abielumudelist. Kui see läheks kirikukogus läbi, tähendaks see, et kirik on praktiliselt lagunenud, isegi kui selle liikmeskonnast ei lahkuks veel ühtki inimest.

Kristlastena ei tohiks me taotleda kristlaste erimeelsust ega lõhenemist. Kiriku ühtsus peaks olema meie palvete ja tegude siht. Praktikas oleme me juba pikka aega elanud «katkises kogukonnas», kus kristlaste ühtsus oma täiuses ei teostu.

Tõlkinud Illimar Toomet

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal