Praegune aeg seab usuteele kolm takistust, mis puudutavad eriti linlaste ning haritud noorte täiskasvanute mõttemaailma.

Kui tahame inimesi usuteele juhatada, tuleb meil aru saada kaasaja inimeste mõtteviisist. Misjonitöös on alati olnud oluline tunda enne evangeeliumi kuulutamist kohalikku kultuuri. Meie aega nimetatakse sageli postmodernseks ajaks.

Kirjeldan järgnevalt kolme takistust, mida postmodernne maailm usuteele asetab. Loomulikult ei mõtle nõnda kõik inimesed, aga püüan kirjeldada suures linnas elava haritud noore täiskasvanu mõttemaailma ning probleeme evangeeliumi vastuvõtmisel.

Sõnade seos tegelikkusega on katkenud

Esimene suur probleem kristlusele üldiselt ning evangeliseerimisele on see, et sõnade seos tegelikkusega on katkenud. Nähtus juurdub postmodernses mõtteviisis, mis kahtleb sõnade võimes osutada ühemõtteliselt mingilegi kindlale tähendusele või tegelikkusele.

Prantsuse filosoof Jacques Derrida järgi on keel lõputu tähendusnihete võrgustik, milles sõnad mitte kunagi ei taba puhast tegelikkust, seeasemel aga viitavad alati teistele sõnadele, kontekstidele ja tõlgendustele. Derrida ütleb, et väljaspool teksti ei ole midagi. Seega oleme keele vanglas, millest me ei vabane iialgi.

Kuna keel ei vasta tegelikule maailmale, on see alati vägivaldne, mistõttu tuleb püüda lammutada selles olevaid tähendusi ning püüda sõnu uuesti defineerida. Seega elab tänapäeva inimene maailmas, kus sõnade ning nende kirjeldatava tegelikkuse vaheline seos on katkenud. Meedia, reklaamid ning ideoloogiad on tulvil sõnu, millel puudub tähendus. Inimesed on õppinud keeles kahtlema.

Näiteks usulisi mõisteid, nagu Jumal, võidakse pidada pelgalt keelemänguks – tühjadeks märkideks, mis ei ole seotud millegi püsiva või konkreetsega. Sõna «Jumal» võib ühele tähendada armastavat Loojat, teisele aga patriarhaalset võimustruktuuri ning kolmandale lihtsalt müüti.

Tõe ja võimu suhte probleem

Järgmine suur probleem kristliku kuulutuse teel on see, et tänapäeva inimene peab väiteid tõe kohta sageli varjatud võimukasutamiseks. Selle kahtlus juurdub eriti prantsuse filosoof Michel Foucault’ mõtlemises.

Focault vaatleb tõde võimu ja teadmise võrgustikes. Tema järgi ei ole tõde neutraalne ega kõigi kohta kehtiv, vaid seotud ühiskondlike võimustruktuuridega, mis määravad, mida mingil hetkel õigeks peetakse. Igal võimukandjal on oma tõde, mida ta tahab oma võimu kasutades teistele peale suruda.

Focault’ mõtlemises on tõde alati tingitud ajaloolistest ja kultuurilistest oludest ning see teenib alati võimu eesmärke. Kristlikke väiteid tõest nagu Piibli autoriteet või kiriku dogmad võib alati pidada teatud võimukasutamise vormiks, mis on ajaloo kestel õigustanud näiteks kiriku institutsionaalset võimu või moraalinorme. Foucalt’ järgi ei ole võim mitte pelgalt see, mida ülevaltpoolt öeldakse, vaid see toimib igal pool. Võimu kasutamine läbistab kõike ning kõike tuleb tõlgendada võimukasutuse aspektist.

Taolise mõtteviisi omaks võtnud inimene peab kristluse tõeväiteid püüdluseks kontrollida üksikisikuid, piirata nende vabadust või õigustada kiriku institutsionaalseid võimutaotlusi. Tõest rääkivad inimesed on kahtlased, hirmutavad, teisi piiravad või manipuleerivad.

Mitmekesisuse probleem

Kolmas takistus evangeeliumi teel on see, et tänapäeva inimene puutub kokku lõputu hulga erinevate usuliste, filosoofiliste ja ideoloogiliste alternatiividega See võib tekitada tunde, et kui need kõik on omavahel vastuolus, siis ei saa neist õige olla mitte ükski.

See nähtus seostub arusaamaga suurte lugude ehk narratiivide surmast. Postmodernne aeg on loobunud universaalsetest, kõikehõlmavatest seletustest, kuna neid ei peeta kõigi kohta kehtivateks või arvatakse, et need on puudulikud seletama kõike olulist. Selle asemele on asunud väikeste seletuste ajastu, kus iga inimene ja kogukond loob oma killustatud arusaamu maailmast.

Suured jutustused püüavad esitada tegelikkuse kohta tervikliku seletuse, mida tajutakse piirava või isegi rõhuvana. Postmodernne inimene elab mitmekesises maailmas, milles erinevad uskumussüsteemid võistlevad üksteisega. Taoline mitmekesisus mitte üksnes ei raskenda valiku tegemist, vaid vastandub arusaamale, et mingi konkreetne lugu võiks olla tõde või teistest kõrgemal. Selle tulemusena võib kristluse väide universaalsest tõest tunduda liiga ambitsioonikas.

Kristluse vastus

Kuidas siis rääkida Jeesusest inimesele, kes ei usu, et sõnad viitavad tegelikkusele, kes peab kõiki tõele pretendeerivaid väiteid võimukasutuseks ning kes kahtleb ükskõik millise suure, maailma seletava loo kehtivust.

Taolise maailmapildiga inimesele tuleb läheneda teistmoodi kui varem. Tõe asemel on kesksele kohale asunud küsimused moraalist. Inimesi ei huvita niivõrd, kas Piibel on tõsi või mitte, vaid kas Piibel on moraali seisukohalt hea raamat.

Modernism vastandus kristlusele loodusteaduslike argumentidega. Postmodernism vastandub humanitaarteaduslike argumentidega: sageli kerkib esile kristluse vastu esitatud kriitika kolonialismi, patriarhaalsuse ja heteronormatiivsuse pärast. Arutelu keerleb soo ja seksuaalsuse ning vähemuste olukorra ümber. Seega on postmodernsel ajal kristluse vastuvõtmise puhul küsimus pigem moraalis, mitte tões. Seetõttu tasuks kristlastel mõelda, kuidas vastata küsimustele moraalist ning kuidas teha praktiliselt head.

Laiemalt vaadates on Jumal lisaks täiuslikule tõele ka täiuslik headus ja ilu. Sellepärast saab võimukriitikat vältida headuse ja ilu kaudu. Kristlikus usus on palju ilusat ja head, mis võib olla teeks Jumala jurde. Kui teha siiralt head, võib see korda minna ka postmodernsele relativistile. Vaevalt, et keegi peab võimukasutuseks Soome ärimehest filantroobi Heikki Hursti jagatavaid toidupakke vaestele. Ka ilu võib tõe hüljanud kultuuris juhatada Jumala juurde. Näiteks Bachi muusika võib osutada teispoolsusele ilma et see oleks rõhuv, vastupidi, hoopis lummav ja kaasakiskuv. Seda ei saa kuulutada vaimulikuks vägivallaks isegi sunddes.

Headuse ja iluga kaasneb osaduslikkus. Jumalateenistuslik osadus vastandub pluralistliku maailma juurtetusele ja isikukesksusele. See võib pakkuda ka ajaloolisi sidemeid ja ning kaunist jumalateenistuslikku elu, mis võib postmodernset inimest kõnetada uuel viisil.

Ära loobu tõest

Vale oleks tõe esiletoomisest sootuks loobuda. Kristlastena me usume, et on olemas võimust suurem vägi, logos. Alguses ei olnud mitte võim, vaid Sõna. Sellepärast on tõde suurem kui võim. Sellepärast on tõde kõige aluseks. Viimselt leidub tõde siiski vaid Jumalas.

Ka tõeväidetes kahtlejatele saame vastata, et kristlus ei kasuta tõde mitte vahendina, vaid vabastava jõuna. Jeesus tõotas, et «tõde teeb teid vabaks» (Jh 8:32). Kristlik tõde ei ole inimeste väljamõeldud süsteem, vaid Jumala enda väljendatud armastus, mis kutsub inimest mitte alistumisele, vaid suhtele.

Erinevalt inimlikust võimukasutusest väljendub Jumala võim ennastohverdavas armastuses ja ristil. Jeesus ei sundinud kedagi talle järgnema, vaid kutsus inimesi temaga vabana liituma. See eristab kristlikku tõde võimujanustest ideoloogiatest.

Sellepärast on kristliku usu parim vastus võimukriitikale enese ohverdamine ja endast loobumine. Sellele, kes on valmis vabatahtlikult kannatama, ei ole elu võimuvõitlus. Ristil rippuv verine Jeesus ei ole rõhuja ega võimuliialdaja. Ta võtab inimkonda rõhuvatelt jõududelt võimu alistudes ise kannatusele ja surmale.

Tõlkinud Illimar Toomet

Autor Santeri Marjokorpi on ajalehe Uusi Tie peatoimetaja ning Ingeri kiriku vaimulik.

Avaldatakse ajalehe Uusi Tie loal.