Kristuse pühima ihu ja vere suurpüha ehk Corpus Christi püha (ld Sollemnitas Sanctissimi Corporis et Sanguinis Christi) tähistatakse kolmainupühale järgneval neljapäeval, see on 10 päeva pärast nelipüha ehk 60 päeva pärast ülestõusmispüha. Kirikuaasta liikuva pühana jääb Corpus Christi ülestõusmisaja 9. nädalasse ja toob uuesti esile suure neljapäeva tähenduse, mil meenutatakse püha armulauasakramendi seadmist viimsel õhtusöömaajal. Kuna suur neljapäev on paastuaja püha, mil suurtest pidustustest loobutakse, saab Kristuse ihu ja vere austamisega «teisel» neljapäeval kaasata rohkem avalikke üritusi, protsessioone ja rikkalikku rahvakombestikku. Maades, kus Corpus Christi neljapäev ei ole riigipüha, viiakse tähistamine üle järgnevale pühapäevale. Nõnda on see ka Eestis (neljapäeval pühendutakse tavapärasele adoratsioonile). Kirikupühal viibivad piiskopid kindlalt oma karja juures.

Kristuse ihu ja vere püha on kiriku pikas ajaloos suhteliselt uus, kujunedes ladina kirikus välja alles 13. sajandil, pärast ida- ja läänekiriku lahknemist. Selle püha saamise loomulikud eeldused küpsesid kõrgkeskaja kiriklikus miljöös teoloogiliste, praktiliste ning vagaduselu motiivide ajel.

Arusaadavalt on Corpus Christi teoloogiline sõnum suunatud euharistiaga seotud õpetusele Kristuse reaalsest ja jäävast ligiolust muudetud armulauaandides. Kui idakirikus jõudis armulauaandide muutumise teoloogia lõpule Antiookia koolkonnaga ja kirikuisa Johannesega Damaskusest (8. saj), jätkusid arutelud läänekirikus veel 9. sajandilgi (tuntud kui nn Radbertuse-Ratramnuse armulauatüli). Kui kaks sajandit hiljem põhjendas Berengarius taas substantsi muutumatust, vastas kirik sellele transsubstantsiatsiooni ehk olemusmuutuse õpetusega, mis dogmatiseeriti Lateraani IV kirikukogul (1215). Seega kinnitab Corpus Christi kiriku õpetust armulauaandide kohta.

Praktiline põhjus Corpus Christi püha levikuks kirikurahva seas oli pigem seotud käitumistavadega. Kristuse ihu ja vere austamine armulauas oli teada juba apostel Pauluse kirjast (1Kr 11) ja seda kordasid kirikuisade manitsused (nt püha Jeruusalemma Kyrillose õpetus 4. sajandil). Kuidas aga juhtus, et ladina kirikus hakati armulauaosaduse kõrval pöörama tähelepanu armulauaandide erilisele austamisele lahus kommunioonist – tava, mis oli Kristuse kiriku esimesel aastatuhandel tundmatu ja puudub tänaseni idakirikus? On teada, et keskajal taandus oluliselt kirikurahva osasaamine armulauast pühal liturgial; kommunioon jäi vaimulikkonna ja ordurahva privileegiks ja kirikurahvale jagati armulaualeiba, kui üldse, väljaspool liturgiat. Ilmikutele jäi armulaua asemel armulauaaustus eemalt vaatamisega, mida hakati nimetama «silmakommuniooniks», ning püha Aquino Thomase selgitus, et piisab vagast soovist, juhul kui sakramenti ei saa vastu võtta («votum sacramenti»). Seejuures keskendus tähelepanu Kristuse ihule ehk hostiale, kuna koos konkomitantsiõpetusega rõhutati, et igas armulauaannis on Kristuse terviklik sakramentaalne ligiolu, mistõttu on nii pühitsetud leivas kui ka pühitsetud veinis ühtmoodi esindatud niihästi Kristuse ihu kui ka veri. Umbes aastast 1200 tuntakse liturgilise rituaalina konsekreeritud leiva ülestõstmist ehk elevatsiooni. Pikendamaks püha hostia nägemise õnnist hetke, kujunes tava esitleda hostiat monstrantsis koos vastava adoratsiooniga. Tänapäeval on adoratsioon usuelu lahutamatu osa ja saanud paavstide, kirikukogude ning katoliku kiriku katekismuse kinnituse.

Kirikuloos tuleb ette, et suured teemad otsustatakse individuaalse vagaduse ja privaatilmutuste tasemel. See juhtus ka Corpus Christi pühaga. Augustiininunn Juliana (1193–1258) Mont-Cornilloni kloostrist Liège’i piiskopkonnas sai 1209. aastal nägemuse Kuu imelike tumedate laikude kohta. Nägemused kordusid ja Issand ise andis sellele seletuse: kirikuaastas, mille sümboliks on Kuu, puudub seni armulauasakramendi austamise püha ja selle püha pidamist tuleb kirikult paluda. Andnud lõpuks oma nägemusest ja selle tähendusest teada pihiisale ja sealt edasi piiskopile, käskis Liège’i piiskop Robert de Thourotte 1246. aastal ja edaspidi tähistada kohalikus piiskopkonnas pühima altarisakramendi püha.

Paavst Urbanus IV, kes oli olnud preestriks sessamas Liège’i piiskopkonnas, kehtestas 1264. aastal Corpus Christi kirikupüha (bullaga «Transiturus de hoc mundo»), mida tuleb tähistada «viiendal nädalapäeval pärast nelipüha». Paavst tellis Aquino Thomaselt liturgilised tekstid tunnipalvusteks ja missa tarbeks. Pühalt Thomaselt pärinevadki Corpus Christi hümnid «Panis angelicus», «Pange lingua», «Adoro te devote», «Verbum supernum prodiens» ja sekvents «Lauda Sion». Paavsti otsuse vallandajaks võis olla 1263. aastal Itaalias aset leidnud nn Bolsena ime, kui Bolsena linna Santa Cristina kirikus armulaualiturgial murtud hostiast hakkas välja voolama veri. See ime kinnitas omal moel usku transsubstantsiatsiooni ja konkomitantsiõpetuse õigsusesse.

Corpus Christi laialdasem tähistamine hoogustus aga alles pool sajandit hiljem, kui sellega kaasnesid ka protsessioonid. Paavst Johannes XXII ajal, 1317. aastal, avaldati uuesti varasem bulla «Transiturus» ja püha tehti kogu ladina kirikus kohustuslikuks, olles nüüd nimetatud «Kristuse ihu ja vere» pühaks.

Protsessioon kujuneski pidustuste peamiseks tunnuseks, algselt Baierimaal, Kölnis ja Hildesheimis: missa lõppedes väljub piiskop, vaimulikkond ja kogudus kirikust ning laulude ja palvete saatel liigutakse rikkalikult lilledega kaunistatud peatuspaikadesse – nelja ilmakaare suunas seatud välialtarite juurde, kus loetakse evangeeliumi, tehakse eestpalvet ning jagatakse sakramentaalset õnnistust linnale ja maale, peredele ja lastele, unustamata maarohtusid ja lilli. Protsessiooni keskmes kantakse konsekreeritud hostiaga monstrantsi ja selle kohal taevalaotust sümboliseerivat baldahhiini. Protsessioon lõpeb tagasipöördumisel kirikusse, mis ühtlasi viib lõpule pidupäeva adoratsiooni koos õnnistamisega.

Järgnevatel sajanditel muutusid protsessioonid üha suurejoonelisemaks, vastavalt iga piirkonna tavadele. Näiteks barokiajastu usklikud võtsid protsessioonile kaasa pühakute reliikviaid ja pühakujusid, isegi tuldpurskavate draakonite ja kuradite kujutisi. Protsessioone seostati ka muude õilsate eesmärkidega – et tagada karjakasv ja põldude viljakus, hoida eemale hädad, sõjad ja halb ilm või teha avalikku meeleparandust. Paavstid üritasid ülemäärast prassimist piirata, sest pahatihti hakkas ürituse algne mõte varju jääma. Trento kirikukogu ühelt poolt kanoniseeris dekreediga «De eucharistia» (1551) hostia alalhoidmise ja adoratsiooni ning Corpus Christi püha pidamise, teiselt poolt korrastas rahvavagaduse ilminguid. Uusaeg tõigi kaasa tagasipöördumise lihtsuse juurde. Vatikani liturgiakongregatsioon tegi 1959. aastal avalduse, millega Corpus Christi protsessioon seoti lahti liturgia korrast ja jäeti kohaliku piiskopi juhtida.

Trento kirikukogu järgne katoliiklik vagadus muutus konfessionaalsemaks: Corpus Christi protsessioonidega hakati demonstratiivselt väljendama teiste konfessioonide suhtes eristava katoliku usu tunnistamist ja 19. sajandi nn Kulturkampf’i ajal muutusid need isegi meelsuse avaldamise relvaks riigipoliitika vastu. Oli ju reformatsioon tauninud Rooma sakramendiõpetust ja loobunud Corpus Christi «näitemängulisest» tähistamisest. Sellegipoolest säilitati Kristuse pühima ihu ja vere püha luterlikus kirikukalendris kuni 1600. aastani. Anglikaani kirikus kaotati see püha 1548. aastal, kuid Corpus Christit peetakse kolmainupüha järgsel neljapäeval siiski erilise liturgiaga, milles väljendatakse tänu armulauasakramendi eest. Ukraina Kreeka-Katoliku Kirikus algas Corpus Christi püha tähistamine Zamośći sinodi 1720. aasta dekreediga. Tänapäevani on püha ka vanakatoliiklastel, anglo-katoliiklastel, armeenlastel, koptidel, melkiitidel jt.

Kristuse pühima ihu ja vere suurpühale andis uue väljendusjõu paavst Pius XII (entsüklika «Mediator Dei», 1947) ja hiljem Vatikani II kirikukogu sõnum kõigi usklike tegusast osalemisest armulaualiturgial. Selles vaimus rõhutasid kirikukogujärgsed paavstid altarisakramendi adoratsiooni lahutamatut seost armulaua tegeliku vastuvõtmisega. Paavst Paulus VI soovitas juhisega «Eucharisticum mysterium» (1967) usklikel meeles pidada, et Kristuse reaalse kohalolu austamine hostias ei ole eesmärk iseeneses, vaid peab sütitama usklike igatsust tulla taas ühisesse armulauaosadusse, kus võetakse vastu eluleiba, mille taevane Isa on läkitanud. Püha Johannes Paulus II mandaadiga koostatud «Directory on Popular Piety and the Liturgy» (2001) paneb südamele, et Corpus Christi protsessiooni võetaks armulaualiturgia pikendusena ja armulauas kingitud Kristuse osaduse avaliku rõõmuväljendusena.

Lisaks Corpus Christi püha pidamise uutele vormidele – nagu näiteks ühe diötseesi mitme koguduse ühine armulaualiturgia avalikus ruumis – annab protsessioonile värske tähenduse jumalarahva palverännakul olemise mõte – maisest Jeruusalemmast taevasesse Jeruusalemma (vt artiklit väljaandes Kolleegium), mis selliselt mõistetuna omab suuremat oikumeenilist tõmbejõudu.

Tänavu möödub 1700 aastat esimese oikumeenilise ehk üleilmse kirikukogu toimumisest. Aastal 325 maist juulini olid keiser Constantinuse kutsel Nikaias (tänapäeva İznik Türgis) koos kristliku kiriku piiskopid. Kirikute Maailmanõukogu kodulehel tõdetakse: «Nikaias said kristlased, keda alles hiljuti Rooma impeeriumis taga kiusati, keisri patronaaži all koguneda, et väljendada oma usku ja anda tunnistust laiemale ühiskonnale.»[1]

Nikaia usutunnistus idas ja läänes

Nikaia kirikukogu üheks olulisemaks tulemuseks oli usutunnistuse koostamine, mida me tunneme Nikaia või ka Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse nime all, sest seda täiendati teisel üleilmsel kirikukogul, mis toimus Rooma keisririigi idapealinnas Konstantinoopolis aastal 381.

Usutunnistuse koostamine lähtus vajadusest väljendada Kiriku õpetust Kristuse vahekorrast Jumalaga. Nimelt pisendas Aleksandria vaimulik Areios (ladinapäraselt Arius) Kristuse jumalikkust. Teoloogiline tüli paisus nii suureks, et kirikukogul tuli määratleda katoolne õpetus Jumalast ja Kristusest.

Just Areiose ja tema mõttekaaslaste vastu rõhutasid Nikaia isad oma usutunnistuses usku Kristusesse: «kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, …tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga; kes on meie, inimeste pärast ning meie õndsuseks alla tulnud taevast ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi…»

Nikaia usutunnistust loetakse nii õigeusu kui katoliku kiriku armulauaga jumalateenistusel.[2] Tekste kõrvutades märkame teatud erinevusi. Lääne kirikus lisati Nikaia usutunnistuse lausesse «Mina usun[3] Pühasse Vaimusse, Issandasse ja Elavakstegijasse, kes lähtub Isast» sõnad «ja Pojast» (ladina keeles filioque). Idapoolsed kirikud seda lisandust ei aktsepteerinud ning sellest sai üks põhjustest, miks 1054. aastal katkes kirikuosadus Rooma ja Konstantinoopoli vahel, mille tulemusena on katoliiklus ja õigeusk tänaseni lahus.

Nikaia ja luterlus

Luterlik kirik võttis Nikaia usutunnistuse üle Rooma missakorras kasutatud kujul. Kui 1580. aastal anti välja luterlik usutunnistuskirjade kogu – Konkordiaraamat ehk Liber concordiae – siis paigutati selle algusesse kolm vanakiriklikku usutunnistust: Apostlik, Nikaia ja Athanasiuse usutunnistus. Sellega sooviti näidata, et Martin Lutheri järgijad seisavad apostlikul ja algkiriklikul usualusel.

1530. aastal Augsburgi riigipäeval keiser Karl V-ndale esitatud luterlaste peamine usutunnistus, «meie praeguse aja symbolum», järgib üldjoontes Nikaia usutunnistuse ülesehitust: Jumal ja loomine, Kristus ja lunastus, Püha Vaim ja kirik, viimsed asjad. Augsburgi usutunnistuse ladinakeelse versiooni esimese artikli tõlge kõlab järgmiselt:

«Kirikud õpetavad meie juures suure üksmeelega, et Nikaia kirikukogu otsus [s.t usutunnistus] jumaliku olemuse ühtsusest ja kolmest isikust on tõene ja seda tuleb ilma ühegi kahtluseta uskuda. Ilmselgelt on üks jumalik olemus, keda nimetatakse Jumalaks ja kes on Jumal – igavene, kehatu, osadeta, piiramatu väe, tarkuse ja headusega –, kõigi asjade, nähtava ja nähtamatu Looja ja Hoidja. Ja siiski on kolm isikut ühe ja sama olemuse ning väega, ühtviisi igavesed: Isa, Poeg ja Püha Vaim. Mõistet isik kasutavad nad samas tähenduses, nagu on kasutanud selles asjas kirikuisad, tähistades mitte osa või omadust kelleski teises, vaid kedagi, kes on iseseisvalt olemas.»

Jaatades Nikaia kontsiili ortodoksset õpetust taunivad luterlased samas artiklis sõnaselgelt kõiki väärõpetusi, mis õpetavad Jumala kohta midagi muud:

«Nad taunivad kõiki selle artikli vastu tõusnud hereesiaid, nagu manilased, kes väidavad, et on kaks algpõhjust, hea ja halb, samuti valentiniaanid, ariaanid, eunomiaanid, muhameedlased ja kõik nende sarnased. Nad taunivad ka samosateene, vanu ja uusi, kes väidavad, et on ainult üks isik, ning targutavad kavalalt ja jumalakartmatult Sõna ja Püha Vaimu kohta, et need ei ole eraldi isikud, vaid et Sõna tähistab kõneldud sõna ja Vaim liikumapanevat jõudu asjades.»

Luterlikes usutunnistuskirjades mainitakse Nikaia kontsiili veel Augsburgi usutunnistuse apoloogias seoses ülestõusmispüha tähistamise ajaga ning «Traktaadis paavsti võimust ja primaadist» seoses Aleksandria ja Rooma eesõigustega, piiskoppide valimise ja kinnitamisega ning eesistumisega kirikukogudel (punktid V, VI ja VIII). Seega kujutab see kirikukogu luterlaste jaoks autoriteetset kristlikku kontsiili.

Filioque ja luterlus

Luterlased jäid esimesel aastatuhandel välja kujunenud õpetuste juurde Jumalast, Kristusest ja Kolmainsusest, vaidlustamata läänes lisatud filioque’t.

2024. aastal aga andis Luterliku Maailmaliidu ja Õigeusu Kiriku teoloogilise dialoogi rahvusvaheline ühiskomisjon välja ühisavalduse filioque kohta. Selles soovitatakse kasutusele võtta Nikaia usutunnistuse algsem versioon, ilma filioque-lisandita:

«Me teame, et ladina kirik lisas Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistusse sõnad Filioque mitusada aastat pärast Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse koostamist vastusena arianismi ketserlusele. Idakirik on selle lisanduse vastu alati protestinud. Ladina traditsiooni osana pärisid reformaatorid selle usutunnistuse koos Filioque’ga ega pidanud seda küsitavaks. Väärtustades seda vana ja kõige auväärsemat oikumeenilist kristlikku teksti, soovitame kasutada kreekakeelse algupärandi tõlget (ilma Filioque’ta) lootuses, et see aitab kaasa igivanade lõhede paranemisele meie osaduskondade vahel ja võimaldab meil üheskoos tunnistada Nikaia (325) ja Konstantinoopoli (381) oikumeeniliste kirikukogude usku.»

Kuid asi ei ole üksnes Nikaia-Konstantinoopoli usutunnistuse algses tekstis, vaid filioque-küsimuse teoloogilises mõistmises ja mõtestamises. Luterlik kirik on õpetuslikult seotud usutunnistuskirjadega, mis kasvavad välja lääne teoloogilisest pärandist. Pealegi ei aitaks filioque vältimine luterlaste ja õigeusklike lähenemisele kaasa, sest mõlemaid kirikuid lahutab terve hulk muidki küsimusi.

Loe lisaks:

Nikaia usutunnistus eesti keeles

Ühisavaldus «Filioque» kohta

[1] Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku kirikukalendris meenutatakse Nikaia kirikukogu ja usutunnistust 19. juunil.

[2] Eesti luterlikus traditsioonis loetakse Nikaia usutunnistust 1. jõulupühal, 1. ülestõusmispühal, 1. nelipühal ja kolmainupühal (1902. aasta Agenda vastav rubriik sätestab: «Kolmel suurel pühal ja kolmainu Jumala pühal loeb õpetaja apostlite usutunnistuse asemel Niikea usutunnistust»).

[3] Katoliku ja õigeusu kiriku liturgilises kasutuses algab usutunnistus sõnadega «Mina usun»; EELK-s loetakse seda kujul «Meie usume»; meie-vorm esineb ka Nikaia kirikukogu formuleeringus.

Riigikogu liikme Varro Vooglaiu (EKRE fraktsioon) kõne presidendi poolt tagasi lükatud kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu teisel lugemisel.

Me teame kõik väga hästi, et eelnõu eestvedajad üritavad seda eelnõu raamistada sellisel viisil, et siin on eestimeelsed versus venemeelsed, Eesti Vabariigi julgeoleku poolt olevad versus Eesti Vabariigi julgeoleku vastu olevad. See kõik on üks valelik propaganda, sellel pole reaalsusega mingit pistmist. Tegelik raamistus seisneb selles, kas austatakse põhiseadust või ei austata põhiseadust. Ja see ongi see probleemkoht, millele mina tahan ka oma sõnavõtus keskenduda.

14. mai istungil ütlesin, et 9. aprillil võeti teadlikult ja tahtlikult vastu Riigikogu poolt põhiseadusega selgelt vastuolus olev seadus. Teile meeldib seda, teile ehk eelnõu eestvedajatele, meeldib seda asjaolu varjutada ülevoolava valeliku retoorikaga, kuidas te kaitsete seda tehes Eesti julgeolekut. Aga see ei muuda reaalsust. Esiteks, julgeolekuargument ei ole mingisugune võluvits, millega võib õigustada põhiseaduse jalge alla tallamist. Ja teiseks puuduvad igasugused faktid, millest nähtuks järeldus, et Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster kujutaksid endast reaalselt mingisugustki julgeolekuohtu Eesti Vabariigile. Tegelikult hoopis kasvatatakse julgeolekuohte provotseerides ise konflikti, nii sisemist kui ka välist. Seda ei ole raske mõista.

Eelnõu menetluse käigus toonitasin ma kõigil kolmel lugemisel peetud kõnedes, et see eelnõu on põhiseadusega selgelt vastuolus. Paraku seda loomulikult kuulda ei võetud, nagu on tavaks kujunenud. Ja mis siis sai? Sai see, et 24. aprillil jättis president seaduse välja kuulutamata. Miks? Aga vaat, üllatus-üllatus, sel lihtsal põhjusel, et seadus oli ka presidendi hinnangul selgelt põhiseadusega vastuolus.

President selgitas, tsiteerin. Vastuvõetud seadus pole kooskõlas põhiseadusega, kuna sellega loodud usuvabaduse ja ühinemisvabaduse piirang ei ole proportsionaalne. Kehtivas õiguses on usuliste ühingute tegevuse kontrollimiseks juba väga jõulised hoovad, mida tuleb vajadusel senisest rohkem kasutada. Võimalik on luua ka täiendavaid meetmeid riikliku julgeoleku kaitseks, ent ei saa kehtestada ebaselget ja ulatuslikku keeldu, mis tungib usu- ja ühinemisvabaduse tuumani ning pole demokraatlikus ühiskonnas vajalik, kuna selle eesmärgi saab saavutada teiste, see tähendab õigusi vähem piiravate vahenditega. Tsitaadi lõpp.

Ehk siis ilmnes mis? Ilmnes see, et kogu selle projekti puhul on tegelikuks eesmärgiks olnud mitte Eesti Vabariigi julgeoleku ja põhiseadusliku korra tagamine, vaid Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku ja Pühtitsa kloostri sundimine kanooniliste sidemete katkestamisele. Julgeolekuargument on olnud lihtsalt valelik fassaad, riigil aga ei ole õigust sellisel viisil usuvabadusest üle sõita. Kui eesmärgiks oleks julgeoleku tagamine, siis nagu president ütleb, selleks on hoovad juba olemas, aga need hoovad ei võimalda sundida neid kanoonilisi sidemeid katkestama. Ja see ongi siis selle asja tuum.

Niisiis saadab Vabariigi President eelnõu Riigikogule tagasi uueks arutamiseks. Ja mida teeb selle peale Riigikogu? Kas võtab presidendi kriitikat kuulda? Teeb eelnõusse asjakohased parandused, kõrvaldades põhiseadusvastasuse? Ei. Täiesti selgelt ei. Selle asemel endist valelikku käekirja jätkates luuakse kosmeetilisi muudatusi tehes illusiooni justkui võetaks presidenti kuulda ja justkui kõrvaldataks põhiseadusevastasus ja viiakse eelnõu põhiseadusega kooskõlla, tegelikult seda tegemata.

Nüüdsest versioonist on võetud välja see osa, mis ütleb, et kirikud, kogudused ja kloostrid ei tohi juhinduda välismaisest isikust, aga sisse jäetakse see osa, mis ütleb, et nad ei tohi olla põhikirjaliselt või muude dokumentide alusel seotud välismaise isikuga. Kui see sinna sisse jääb, siis ikkagi pannakse Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster fakti ette, et te kas katkestate oma senised kanoonilised sidemed või teid ähvardab sundlõpetamine. Mitte mingisugust muud varianti neil ei ole. Ehk keskne tuumne nõudmine, mille tõttu president jättis selle välja kuulutamata, on endiselt eelnõus sees.

Nüüd küsigem, kuidas me teame, et see on endiselt põhiseadusevastane. Kuidas me teame, et president ei saa seda endiselt välja kuulutada, kui just ta ei tagane omaenda vaadetest? Me teame seda väga lihtsal põhjusel. 12. mai õiguskomisjoni istungil ma pöördusin Vabariigi Presidendi Kantseleid esindanud Mall Grambergi poole spetsiifiliselt just selle küsimusega.

Tsiteerin protokolli. Varro Vooglaid küsis, millised on presidendi hinnangul nii-öelda punased jooned piirangute osas ning kas president näeb samamoodi, et riik ei tohi nõuda sellisel viisil usulistelt ühendustelt oma kanooniliste sidemete katkestamist. Vooglaid uuris, et kui seadusest välja võtta juhindumise aspekt, nagu ka Siseministeeriumi esindaja välja pakkus, siis kas sellisel juhul jõutakse lahenduseni, mis oleks presidendi hinnangul kooskõlas põhiseadusega, või ei saa ka sellisel tingimusel niisugust nõudmist esitada, arvestades, et sisuliselt jääb ka siis alles tuumne nõudmine, et Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster peavad oma kanoonilised sidemed katkestama. Mall Gramberg vastas – ja kuulake nüüd hoolega. Et nagu ka varem esile toodud, ongi just kanooniliste sidemete piiramise või katkestamise nõue selle vaidlusküsimuse tuum. Tsitaadi lõpp.

Ma ei hakka pikemalt tsiteerima, sest mul saab aeg otsa. Ehk siis põhiseadusevastaseks arvas president just selle kategoorilise nõudmise, et Eesti Kristlik Õigeusu Kirik ja Pühtitsa klooster peavad oma senised kanoonilised sidemed katkestama. See nõudmine, nagu juba korduvalt öeldud, on ka praegusel kujul endiselt eelnõus sees ja selle üle meil ju vaidlus puudub. Kõik tunnistame seda, see on endiselt seal sees. Selles osas ei ole mingit muutust. Ja kui president osutas esimesel korral, et Keskerakond ju esitas sellise muudatusettepaneku, mille puhul oleks põhiseadusvastasus kõrvaldatud, siis nüüd me oleme samas olukorras. Ka nüüd on Keskerakonna poolt tulnud vastavasisuline muudatusettepanek ja varsti me hääletame seda ja suure tõenäosusega eelnõu eestvedajad saadavad selle prügikasti.

Nüüd, mida see muudatusettepanek ette näeb? Näeb seda, et kui kanooniliste sidemete kaudu peaks antama selliseid suuniseid, selliseid juhiseid, mis ohustavad Eesti Vabariigi julgeolekut või põhiseaduslikku korda, siis neid ei tohi järgida. Igati loogiline. Kõik on nõus sellega. Kellel selle vastu saab midagi olla. Siiani ei ole meil ühtegi fakti, et kanoonilisi sidemeid oleks kasutatud selliste suuniste andmiseks. Sellised faktid puuduvad. Aga kui neid peaks antama, siis igati loogiline on öelda, et selliseid asju ei tohi järgida, kuigi, tõsi, kehtiv õigus seda nõuab juba nii või teisiti.

Nii et lõpuks, head kolleegid, taandub selle eelnõu menetluses põhiküsimus sellele, kas võtame tõsiselt oma kohustust austada põhiseadust või ei võta. Ja mina tahan toonitada seda, et kui me võtame seda kohustust tõsiselt, siis peame leppima ka sellega, et ükskõik kui õigeks, heaks ja ihaldusväärseks peetud poliitilisi ambitsioone ei tohi läbi suruda, kui me teame, et need on põhiseaduses sätestatud põhiõigustega vastuolus. Igal juhul on selge, et kui Riigikogu võtab seaduse praegusel kujul vastu, siis võetakse juba teistkordselt vastu põhiseadusega selgelt vastuolus olev seadus ning piinlik olukord muutub veelgi piinlikumaks.

Kõike eelnevat silmas pidades annan Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsiooni nimel üle ettepaneku katkestada eelnõu teisel lugemisel.

Meie usume Pühasse Vaimusse, Issandasse ja Elavakstegijasse, kes lähtub Isast ja Pojast, keda Isa ja Pojaga üheskoos kummardatakse ja austatakse; kes on rääkinud prohvetite kaudu.

Meie usume ühtainust, püha, kristlikku ja apostlikku Kirikut. Meie tunnistame ühtainust ristimist pattude andeksandmiseks ja ootame surnute ülestõusmist ning tulevase ajastu elu.

Püha Vaim on Issand ja Jumal, mitte lihtsalt vägi, mida mingid kristlased valdavad või kes on Temaga ühes leeris. Ta on iseseisev isik nagu ka Isa ja Poeg. Mida kõike Püha Vaim teeb?

Jumal ei ole otsekui kolm isiksust – otsekui kolm sõpra. Nõnda märgib Phillip Cary oma raamatus Nikaia usutunnistus. Lühike sissejuhatus (Nikean uskontunnustus. Lyhyt johdatus, Sley-Media Oy, 2025). On vaid üks Jumal, kellel on üks tahe ja olemus (kr.k ousio). Nikaia usutunnistuse kolmainuõpetuse tuum ongi selles, «et kummardatakse Jumalat, kelle nimesse meid on ristitud: Isa, Poega ja Püha Vaimu,» võtab Cary kokku. Selles on kogu kolmainuõpetuse vundament: kristlaste teenimine ja austus on suunatud ühele Jumalale.

Kolmainu Jumala nimes – mitte nimedes

Isa, Poeg ja Püha Vaim on kõik samamoodi igavesed ning tegutsevad väljapoole alati ühiselt. Isa on jumalik «mina» ning samamoodi ka Poeg ja Vaim. Nad on kolm persooni, aga siiski sama jumalikku olemust. Usutunnistused aitavad näha, kuidas sisaldub kolmainuõpetus Piiblis, ehkki mõistet «kolmainuõpetus» me Piiblist ei leia. Kristlik ristimine toimub Isa, Poja ja Püha Vaimu nimesse, mitte nimedesse! Kirikuskäijate jaoks on üks tuntuimatest kolmainsast Jumalast rääkivatest piiblikohtadest apostlik õnnistus: «Issanda Jeesuse Kristuse arm, Jumala armastus ja Püha Vaimu osadus olgu teie kõikidega!» (2Kr 13:13)

Elavaks tegija

Püha Vaim sünnitab usu Jeesusesse kui meie pattude lepitajasse. Ta äratab vaimulikult surnud ellu (Rm 6:3–11; Ef 5:14). Sellepärast me tunnistame Teda «elavaks tegijana». Uues Testamendis kasutatakse Püha Vaimu kohta kreekakeelset mõistet zoopoion. See tähendab elutegijat, kedagi, kellel on vägi anda elu. Sellega on selgitatav ka Püha Vaimu ligiolek loomises, mida käsitleti käesoleva artiklisarja teises osas. Püha Vaim andis elu ka Jeesusele Maarja üsas. Samamoodi Püha Vaimu väest tõusis Jeesus surnuist (1Pt 3:18). See Püha Vaimu elavaks tegev vägi toimib ka meis, usklikes (Ef 1; Rm 8:11).

Kummardame je teenime üht Jumalat

Aga mida tähendab Püha Vaimu kummardamine ja austamine koos Isa ja Pojaga? Esmalt seda, et Isa, Poeg ja Püha Vaim ei ole ebavõrdsed. Me kummardame ja teenime Isa, Poega ja Püha Vaimu meie ainsa Loojana, kes on ka meie Lunastaja ja Pühitseja.

Kristlased on alati uskunud, et Püha Vaim on rääkinud inimkonnale Vana Testamendi prohvetite kaudu. Need tegid teatavaks Jumala sõnumi ning lisasid: «Nõnda ütleb Issand.»

Jeesus ja apostlid tunnistasid prohvetite kuulutuse Jumala Vaimu kõneks (nt Ap 28:25). Apostlid uskusid, et Püha Vaim rääkis ka siis, kui nad tsiteerisid oma kuulutuses prohvetite tekste. Püha Vaim on tõe Vaim, kes Jeesuse sõnul tuleb juhatama Tema omasid «kogu tõesse» (Jh 16:13). Püha Vaim teeb seda, kui «Kristuse sõna» elab rikkalikult meie seas (Kl 3:16).

Me ootame tulevase ajastu elu

Kristlane elab ja hingab koguduses, mis on Kristuse ihu. Püha Vaim loob selle kogudusliku ihu elu ning uuendab seda jätkuvalt Sõna ja sakramentide väega. Nõnda teeb Püha Vaim tööd, et valmistada meid tulevase ajastu eluks. «Ristimine on vältimatu alguspunkt, mis määrab inimese kogu edasise elu,» ütleb Philip Cary.

Ristimises saime me andeks patud ning Püha Vaim asus meisse elama. Ristimises maeti meid Jeesuse surmasse ning me tõusime üles elama uut elu Tema järgijatena. Meie edasises elus vajame me üha uuesti uskumist ehk naasmist Jeesuse surmasse ja võidusse surma ehk patu väe üle.

Kristlase eesmärk on saagilõikus, mida Jumal teeb aegade lõpus. Pärast seda elu pole me mitte kehatud kummitused, vaid sama elavad, nagu oli Jeesus pärast oma ülestõusmist (Ap 1:11). Me saame riietuda «kadumatusse» ning meid rõivastatakse Kristuse surematusega (1Kr 15:53).

+ + +

Me elame Püha Vaimu ajal

Mõisted «pühadus» ja «püha» on Piiblis kesksel kohal. Heebrea keeles on «puhtus» väga lähedalt seotud mõistega «püha». Vana Testamendi keeles tähendab «püha» lahutatust rüvedast ja ebapühast. Näiteks perekondade esikpojad eraldati Jumalale. Paganlikes usundites olid pühad näiteks esemed, toimingud või muu väline mateeria või nähtused. Vana Testamendi tekstides tuleb esile, et iisraellaste Jumala-usk oli seotud arusaamaga Jumala pühadusest: Jumala olemus on terviklikult püha. Iisraeli Püha tuleb karta ja austada (Js 8:13; 29:23). Lepituse kaudu püha Jumal lepitab ja lunastab oma ebapüha rahva (Js 53) ning teeb ta pühaks.

Viimsel päeval äratab meid Püha Vaim

Uus Testament ehitab Vana Testamendi alusele: Jumal on Jeesusele püha Isa. Esimesed kristlased liitusid Jeesuse tunnistusega: Jumal on püha ja igavene. Apostel Peetrus tunnistas Jeesuse kohta: «Sina oled Jumala Püha». (Jh 6) Jeesus oli täis Püha Vaimu, olles nõnda täielik vastand rüvedatele vaimudele. Jeesus oli patuta ning sai seega täielikult pühenduda Jumala tahte täitmisele (Jh 14:31).

Uue lepingu aeg on Püha Vaimu aeg (Ap 2:17). Püha Vaim elab oma koguduses (1Ts 4:8). Püha Vaim juhatab neid, kes kuuletuvad Jeesuse antud ristimis- ja misjonikäsule. Püha Vaim sünnitab meid ristimises uueks, Jumala lasteks. Usklikud elavad Vaimus, sest usklikud on pühad. Viimsel päeval äratab Püha Vaim surnud tulevasse maailma.

+ + +

Filioque – milles on asi?

Filioque on ladinakeelne sõna ning tähendab «ja Pojast». Need sõnad lisati Nikaia usutunnistuse kohta «Püha Vaim lähtub Isast» Toledo kirikukogul aastal 589. Luterlased kasutavad Nikaia usutunnistuse filioque-lisandust, kuna see põhineb lääneriitusel ehk läänekiriku jumalateenistuslikul traditsioonil.

Lisandus tehti lääne kirikus

Philip Cary märgib oma raamatus, et lisandus tehti läänekirikus, ilma et selle kohta oleks küsitud idakiriku arvamust. See ei olnud mõistlik. Läänes arvati, et Isa ja Poeg üheskoos on Vaimu lähtumise allikas. See seisukoht sisaldas endas arusaama, et Poeg on saanud oma võimed Isalt.

Cary järgi oleks üks filioque-lisanduse tõlgendusi see, et Vaim lähtub Isast Poja kaudu. Selle vastu poleks midagi ka idakirikul. Küsimus filioquest on üks ida ja lääne kiriku lõhenemise põhjustest. Vormiliselt toimus lahkuminek aastal 1054, aga selle taustal on ka kultuurilisi ja ajaloolisi põhjuseid. Teoloogiline tüli oli siiski viimaseks piisaks karikas.

Püha Vaim on mõistlikkuse ja armastuse Vaim

Lääne katoliku kirik rõhutas, et Püha Vaim on Kristuse Vaim – mitte midagi vähemat (Rm 8:9; 2Kr 3:17) Filioque-lisandus rõhutab ka seda, et Vaim kirgastab Poega (Jh 16:14). Vaim ei ole seega talitsematu ega aja mingit «oma asja», vaid tegutseb armastuses ja tões, olles seotud Jeesuse ja Tema sõnaga. Püha Vaim äratab Jeesuse omades mõistliku usu (2Tm 1:7).

+ + +

Kes on Püha Vaim?

– Ta on kolmainsa Jumala üks persoon, üht ja sama olemust Isa ja Pojaga.

– Piiblis kirjeldatakse Püha Vaimu erinevate nimedega, näiteks Tõe Vaim (Jh 14:17), Lohutaja (Jh 14:16), ning väge, armastuse ja tervemõistlikkuse Vaim (2Tm 1:7).

– Püha Vaim kingitakse ristimises (Ap 2:38).

– Ta elab Jumala lastes ehk neis, kes usuvad Jeesusesse (Rm 8:9,11,14).

– Püha Vaim toob selguse patu, õiguse ja kohtu kohta (Jh 16:8-11) ning kirgastab Kristust  (Jh 16:14).

Tõlkinud Illimar Toomet.

Avaldatakse esmaavaldaja, ajaleht Uusi Tie loal.

Nikaia usutunnistusele pühendatud artiklisarja varasemad artiklid:

Nikaia usutunnistus: meie õndsuseks

Jumal lõi kõik eimillestki, oma Sõna jõul

Nikaia usutunnistus: kirik jäi oma usule kindlaks

Miks usutunnistused ei räägi midagi õigest eluviisist ega eetikast

Soome evangeelse-luterliku kiriku piiskoppide kogu kiitis 3. juunil 2025 heaks pastoraalse juhise toomkapiitlitele samasooliste paaride abielu laulatamisest või õnnistamisest. Otsus võeti vastu häältega 8-2. Juhise vastuvõtmisele eelnes kirikukogu 7. mai 2025 otsus lükata tagasi piiskoppide kogu ettepanek tunnustada kirikus paralleelselt kahte arusaama abielust: abielu on (heteroseksuaalne) mehe ja naise liit ning abielu on (sõltumata soost) kahe inimese liit. Seejärel kiitis piiskoppide kogu heaks peapiiskop Tapio Luoma ettepaneku samasooliste abielu tunnustamiseks. Meedia on otsust tõlgendanud täiesti õigesti: piiskoppide kogu astus üle kirikukogu tahtest.

Soome evangeelsel-luterlikul kirikul on õigus kujundada oma seisukohad, ehkki need vastanduvad kiriku enda piibellikule ja usutunnistuslikule alusele ning kiriku õigusaktidele. Piiskoppide kogu otsus osutab käesoleva ajastu meelsusele ja arengutele laiemalt ning selle vastu pole immuunne mitte keegi ka väljaspool seda kirikut. Kuna piiskopid esindavad oma ametis kirikut suhetes üleilmse kirikuga, puudutab nende otsus ka oikumeenilisi suhteid. Käsitlen järgnevalt kolme aspekti piiskoppide juhises.

Seadusetuse oht

Juhisest selgub, kuidas soolise ideoloogia pimestatuna liigutakse seadusetuse poole. Soome parlament andis 1. märtsil 2017 samasoolistele abieluõiguse, minnes vastuollu loomuseaduse ja inimkonna ühise pärandiga. Hiljem, 2020. aastal on Soome kõrgeim halduskohus kinnitanud avalik-õiguslikku staatust omava Soome evangeelse-luterliku kiriku pädevust iseseisvalt määratleda oma arusaama abielust. Seega ei kohusta parlamendi otsus vaimulikke samasoolisi paare laulatama. Seda vabadust – rääkimata Piibli poolt antud jumalikust õigusest ja vabadusest – ei ole piiskopid aga teadlikult kasutanud. Nad on jätnud karistamata samasoolisi paare laulatanud vaimulikke ning on koguni toetanud kogudusi, mis on andnud kirikuruume nn vikerkaarelaulatusteks.

Pastoraalse juhise keskse põhjendusena väidab piiskoppide kogu, et «kirikliku abielu sõlmimise õigusseisund on muutumas». Mida see ebamäärane mõiste «õigusseisundi muutus» õigupoolest tähendab? Piiskopid sõnastavad seda nii: «Laulatamisi toimub; laulatamised on ühiskonna seaduste järgi seaduslikud; vaimulikke ei karistata selle eest; kirik ei ole lisanud kirikuseadusesse «eritingimust», mis piiraks laulatuse vaid mehe ja naise vahelise liiduna.» Aga «laulatamisi toimub», sest neid lubatakse ja soovitakse! Otse öeldes: piiskopid ise on loonud tingimused õigusseisundi muutumiseks, lubades ja edendades samasooliste õnnistamist ja laulatamist, kuigi Piibel ja kiriku enda kord ei toeta ega tunnusta seda. Pastoraalse juhise abil betoneeritakse see «õigusseisundi muutus», mis süvendab seadusetust.

Esmalt lükati kõrvale loomiskorra ja Piibli ilmutatud arusaam abielust, kui piiskoppide kogu pakkus välja kahe paralleelse abielumõiste mudeli. Kui see ei läinud läbi, lükati nüüd kõrvale kirikukogu õigus asja otsustada. Kui praeguse aja soolise ideoloogia surve nõuab, ei tohi takistuseks saada ei Jumala sõna ega kirikuõigus. Põhjenduseks paistab piisavat ülimuslik enesehinnang, veendumus oma seisukoha õigsuses ja soov «olla ajaloo õigel poolel». Jumalat ei kardeta, Piibli sõna ei järgita ega täideta isegi omaenda kirikuseadust.

See on ülekohtu [seadusetuse, kr.k anomia] vaim, mille eest Jeesus hoiatab: «Ja palju valeprohveteid tõuseb ja need eksitavad paljusid. Ja kui ülekohus võtab võimust, jahtub paljude armastus.» (Mt 24:11–12)

Tõe relativiseerimine

Piiskoppide kogu otsus on väljendus meie postmodernsest ajastust, kus vastandid eksisteerivad kõrvuti ja tõde on muudetud suhteliseks. Ühelt poolt märgib piiskoppide kogu juhis: «Kirikukorra abielu käsitlevasse punkti ei tehtud kavandatud muudatust.» Seega – abielu sõlmimine kehtib endiselt ühe mehe ja ühe naise vahel. Teisalt juhendavad piiskopid tegutsema vastupidiselt: «… vaimuliku ja teiste kirikutöötajate jaoks on oluline suhtuda kõigisse, kes esitavad laulatuse või õnnistamise palve, avatult ja lugupidavalt. Abielu sõlmimise juurde peavad kuuluma seadusega nõutud küsimused ja liidu kinnitamine. Kiriklikul abielu sõlmimisel ja abielu õnnistamisel on vaimulik tähendus, mis avaldub Piibli lugemises, sõna kuulutamises, palves, Jumala tänamises ning abiellujatele Tema õnnistuse palumises. Samuti on muusika ja ühine koguduselaul kristlaste viis tähistada elu pöördepunkte.”

Piiskopid, kelle ülesandeks on kiriku usu õpetuse ja kirikukorra järgimise eest vastutamine, annavad juhiseid, kuidas kõik – ka samasooliste laulatamine või õnnistamine – tuleks läbi viia Jumala sõna ja palvega.

See ei ole selge ega otsene, vaid hägune ja segadust tekitav. Mida ütleb meie Päästja? «Teie kõne olgu: «Jah, jah» või «ei, ei».» (Mt 5:37) Nõnda peetaksegi kirikuvõitlust postmodernsel ajal – mitte argumentide reaga suurte avalike otsuste poole liikudes, vaid hiilides, sulandudes ja praktika kaudu olukorda järk-järgult muutes. Muutusi ei viida ellu mitte tõde toetades, vaid – tegudega – teotades.

Milles see avaldub? Lihtsa küsimuse kaudu: kas Soome evangeelne-luterlik kirik on siis samasooliste laulatamise heaks kiitnud? Põhimõtteliselt mitte, kui küsida kirikukogult. Praktiliselt küll, kui lugeda piiskoppide kogu pastoraalset juhist ja vaadata koguduste elu.

See ebaselgus on probleemiks ka kirikus tegutsevatele konservatiivsetele liikumistele. Paljudes küsitlustes on uuritud, kas need organisatsioonid loobuksid oma positsioonist ametlike misjonipartneritena ning kas paljud liikmed lahkuksid rahvakirikust, kui kirik kiidaks samasooliste laulatamise ametlikult heaks. Suur osa nende organisatsioonide liikmetest on vastanud, et nende jaoks jookseb piir just abieluküsimuses. Kuid kuidas näha selles hägususes piiri, mis ei ole kivisse raiutud, vaid on vulav ja virdav?

Kui kasutada neil rahututel aegadel paralleeli sõjaga, siis paljud kaitsevad tõe ja õigusega traditsiooni, olles valmis põgenema usutaganemise eest, kui see tuleks suure pauguga sarnaselt raketirünnakule. Kuid samal ajal ei märgata, et juba praegu hävitavad tõe alust ja traditsiooni drooniparved ja järjestikused väiksed raksatused.

Sotsiaalmeedia kommentaariumides on õigusega märgitud, et kuigi suured pealkirjad ja avalikud vastasseisud jäid piiskoppide juhise bürokraatliku sõnastusega varju, siis tegelikkuses õnnistatakse nüüd Soome evangeelses-luterlikus kirikus, piiskoppide juhtimisel ja nende juhiste alusel, samasoolisi paare. Kui kellegi jaoks oli see küsimus piiriks, siis nüüdseks on see ületatud.

Õige pastoraalsus

Piiskopid kasutavad väljendit «pastoraalne juhis». Pastoraalne juhis võib usulist praktikat ja kiriklikke mängureegleid täpsustada, aga mitte nende sisu muuta. Pastoraalsuse juurde kuulub siiras inimeste kõrval ja nende eest seismine, kuid piiskoppidel ei saa olla mingit omaalgatuslikku «pastoraalsust» lahus Kiriku Issandast. Õige pastoraalsus (pastor = karjane) on alati karjaselik hool patuse inimese eest – see tähendab terviklikku vaimulikku abi karja liikmele. Ainult Ülemkarjane Jeesus Kristus annab seda karja keskel Jumala sõna kaudu, julgustades ja juhatades, toites pattude andeksandmise roaga armulaual ning kandes eestpalvetes.

Kurbusega tuleb tõdeda, et kogu kristlaskonda lõhestav eksitus, mis on mäss Jumala hea loomiskorra ja inimesekäsituse vastu, on vallutanud Soome evangeelse-luterliku kiriku. Kahjuks ei kostnud piiskoppide kogu pastoraalsest juhisest Hea Karjase häält. Seetõttu pean oma karjaseametist lähtudes ütlema, et selles juhises puudub tõeline pastoraalsus ning seda ei tohi järgida, vaid seda tuleb vältida ja selle eest põgeneda.

Igaüks meist vajab kirikus pastoraalset hoolt ja juhatust, kui oleme katki, ka seksuaalsuse küsimustes – kuid mitte lahus Jeesusest, vaid Tema häält kuulates, Teda järgides ja Tema süles puhates. Tema armu toel ja Tema armastuse embuses võime me kõik – ilma eranditeta – elada ja käia valguses Tõe Vaimu juhtimisel. Issand halastagu meie kõikide peale!

+Juhana Pohjola

piiskop, Soome evangeelne-luterlik misjonipiiskopkond

+ + +

«Aga kui tema, Tõe Vaim, tuleb, juhib ta teid kogu tõesse.» (Jh 16:13)

Kui nad [piiskopid] aga õpetavad, otsustavad või kehtestavad midagi evangeeliumiga vastuolus olevat, on meil Jumala käsk neile mitte kuuletuda Mt 7[:15]: »Hoiduge valeprohvetite eest.» (Augsburgi usutunnistus, XXVIII)

Piiskopi ametivanne

Mina, N.N., tõotan kõigeväelise ja kõiketeadva Jumala ees, et võttes vastu piiskopi ameti N. piiskopkonnas tahan ma jääda Jumala püha ja puhta sõna ning sellel põhineva evangeelse-luterliku kiriku usutunnistuse juurde. Tahan anda oma parima, et kõik teised – nii Jumala sõna kuulutajad kui kuulajad minu piiskopkonnas – jääksid samuti selle juurde ja elaksid selle kohaselt. Seda tehes tahan ma seada endale juhiseks Pühakirja õpetuse koguduse õige karjase ametist ja kohustustest. Tahan kanda hoolt selle eest, et minu hoole alla usaldatud piiskopkonnas kuulutataks Jumala sõna puhtalt ning jagataks sakramente õigesti Kristuse seadmise järgi. Tahan ordineerida ja ametisse seada preestreid, keda peetakse selleks kõlblikuks. Tahan samuti edendada avalikku rahu ja sõnakuulelikkust seaduslikule võimule, järgida kõiges kiriku seadust ja korda ning tõsiselt julgustada ja kohustada ka piiskopkonna preestreid samamoodi toimima. Kõike seda tahan ma ausalt teha, nii et võiksin selle eest vastust anda Jumala ja inimeste ees. Jumal aidaku mind selles.

Kirikuseadustik, 4. peatükk, § 3

Autori blogist tõlkinud Illimar Toomet

Ja ühteainsasse Issandasse Jeesusesse Kristusesse, Jumala ainusündinud Pojasse, kes Isast on sündinud enne kõiki aegu, Jumal Jumalast, valgus valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast, sündinud, mitte loodud, olemuselt ühtne Isaga, kelle läbi kõik on loodud; kes on meie, inimeste pärast ning meie õndsuseks alla tulnud taevast ning lihaks saanud Püha Vaimu läbi neitsist Maarjast ja inimeseks saanud, Pontius Pilaatuse ajal ka meie eest risti löödud, kannatanud ja maha maetud ning kolmandal päeval üles tõusnud pühade kirjade järgi ja üles läinud taeva, istub Isa paremal käel ja tuleb taas kirkuses kohut mõistma elavate ja surnute üle; Tema riigile ei tule otsa.

Meie, inimesed, ei saanud ise ennast päästa. Sellepärast pidi Jumal saama inimeseks ja surema ristil. Sellest kõneleb Nikaia usutunnistuse Jeesust puudutav osa.

Nikaia usutunnistuses tunnistatakse usku «ühteainsasse Issandasse» ning see üks Issand Jeesus Kristus on kahesugune. Ta on «Jumal Jumalast» ja seejärel veel «inimeseks saanud». Kirikuisad õpetasid et Jumala Pojal on kaks sündimist: üks sündimine igavikus ja teine sündimine ajas.

Halkedoni kirikukogul sõnastati see hiljem nõnda, et Kristusel on kaks loomust: jumalik ja inimlik loomus. Ehkki Nikaia usutunnistuses taolisi sõnu otseselt ei kasutata, on Kristuse jumalikkus ja inimlikkus selles selgelt esil.

Usutunnistus juhatab Jeesuse jumalikkuse tuumani

Skeptiliste piibliteadlaste sõnul Jeesus ei väitnud end olevat Jumal ning Tema eluajal Jumalana Teda ka ei kummardatud. Väidetavalt kujunes arusaam Jeesuse jumalikkusest alles hilisemate kümnendite või sajandite jooksul.

Ometigi oli esimeste kristlaste usutunnistus «Jeesus on Issand» (Rm 10:9). Sellega peeti silmas, et Jeesus oli kristlastele peamine autoriteet, kõrgemal ka keisrist, kes nõudis enda austamist kui jumalat. Jeesuse tunnistamine Issandaks oli esimeste kristlaste viis väljendada Jeesuse jumalikkust.

Heebreakeelses Vanas Testamendis kirjutatakse Jumala nime nelja kirjatähe ühendina JHVH. Kreeka keelt rääkivad juudid tõlkisid selle sõnaga kyrios, Issand. Uue Testamendi kirjutajad kasutavad Jeesuse kohta just seda sõna.

Paulus kirjutab: «Kui sa oma suuga tunnistad, et Jeesus on Issand (kyrios), ja oma südames usud, et Jumal on ta üles äratanud surnuist, siis sind päästetakse.» (Rm 10:9) Neli salmi hiljem tsiteerib ta Joeli raamatut (3:5): «Igaüks, kes hüüab appi Issanda (JHVH) nime, pääseb.»

Juutidele, kes tunnistasid Jeesust Issandana, oli selge, et nad tunnistasid Teda sama Jumalana, kes ilmutab ennast Vanas Testamendis nimega JHVH.

Miks Jumal saab justnimelt lihaks?

Jeesuse inimlikkus saab Nikaia usutunnistuses nähtavaks selles, et Ta sünnib inimesena teatud ajal ja teatud kohas. Neitsi Maarja ja Pontius Pilaatuse nimed osutavad, et tegemist on teatud ajaloolises olukorras toimunud sündmustega.

Eriti rõhutavad Jeesuse inimlikkust sõnad «lihaks saanud». Arusaam lihaks saamisest lähtub otseselt Johannese evangeeliumist (Jh 1:14). Nii mõnigi lugeja võib imestada, miks siin räägitakse just lihast ja lihaks saamisest. Aga miks mitte ihulikuks või inimeseks saamisest?

Kreeka keeles on küll olemas sõnad nii ihu kui inimese kohta, aga Piibel kasutab siin teadlikult sõna «liha». Küllap tekitas see algses kuulajas samasuguseid mõtteid nagu meilgi. Phillip Cary kirjutab oma raamatus Nikaia usutunnistus. Lühike sissejuhatus (Nikean uskontunnustus. Lyhyt johdatus, Sley-Media Oy, 2025): «Jumal tõesti laskub alla, saades selliseks lihatükiks nagu meiegi seda oleme; ehk siis loomaks, kes sünnib, sööb ja väljutab ning sureb.»

Cary jätkab: «Sõna «liha» viitab Piiblis kõigele sellele, mis inimeses on haavatav ja puudulik, vastuvõtlik õnnetustele, traumadele, haavadele ja haigustele.»

Jumal, kes ise on surematu, muutumatu ning kõrgemal igast kannatusest, võtab omaks inimlikkuse ja kogu kannatuse ning sellega kaasneva valu.

Jeesuse elu ei olnud pelgalt näide heast elust

Usutunnistuse Jeesust puudutavas osas on sõnad «meie õndsuseks» ning «meie pärast». Neid sõnu ei leia lühemas, Apostlikus usutunnistuses. Siiski on need väga olulised, sest need räägivad, miks Jeesus sai inimeseks ning miks Ta ristil suri.

Jeesus ei tulnud siia maailma pelgalt selleks, et näidata, kui vägev Jumal on. Ta ei tulnud ka vaid selleks, et anda meile moraalne eeskuju, milline peaks olema hea elu. Tema tulemise põhjus ei olnud ka üksnes uute teadmiste andmine Jumalast.

Jeesus tuli siia maailma eelkõige meie õndsakssaamise pärast. Meie, inimesed, ei suuda ennast päästa, me vajame Päästjat, kes tuleks meist väljastpoolt. Pääste kulmineerub ristil, millele Jeesus meie pattude pärast naelutati. Tema surmas on «lepitus meie pattude eest» (1Jh 2:2, Piibel 1968). Jeesus kandis karistust meie pattude eest (Js 53:5) ja lunastas meid (Ef 1:7) vabaks patust, seaduse needusest ja kuradi meelevallast.

Siiski pole Jeesuse elu näide pelgalt passiivsest vastasseisust ebaõiglaste valitsejatega ega kaebelaul sellest, kuidas kurjus võimutseb. Jeesus surm on võit. Kui kurat lõi naelad läbi Jeesuse kandade, teadis ta, et tema pea purustatakse (1Ms 3:15).

Ülestõusmine pani kreeklased pilkama

Lisaks ütleb usutunnistus, et Jeesus tõusis surnuist ning läks üles taevasse Isa paremale käele.  Ta tuleb veel üks kord tagasi, et mõista maailma üle kohut. Tema kuningriigil ei ole lõppu.

Usk Jeesuse ülestõusmisse on esimeste kristlaste lihtsa usutunnistuse üks tugisammas. Teine tugisammas selle kõrval on Jeesuse jumalikkuse tunnistamine. Eespool tsiteeritud kohas kirjas roomlastele (10:9) on just need päästva usu keskmes.

Jeesuse ülestõusmine on apostlite varajase kuulutuse keskmes (vt nt Ap 2:24; 3:15; 13:30). Juutlik usk ülestõusmisest erines paganlikust arusaamast surmajärgse elu kohta.

Kreeka filosoofidel oli surmajärgse elu kohta erinevaid arusaamu. Platoni arvates oli inimese hing surematu, aga ihu hävis surmaga lõplikult. Epikuurlased ei uskunud üldse surmajärgsesse ellu. Stoikud olid teatud moel panteistid, kelle jaoks surmajärgsel elul ei olnud tähendust.

Juudi arusaama kohaselt äratatakse ihu viimsel päeval ellu. Kristlaste sõnul on Jeesuse ülestõusmine eelmaitse aegade lõpul toimuvast kõikide inimeste ülestõusmisest. Jeesus tõusis «uudseviljana[, esimesena]» surnuist (1Kr 15:20).

Apostlite tegude raamatu 17. peatükis räägib Paulus stoikude ja epikuurlastega Ateenas (17:18). Pauluse kõne surnute ülestõusmisest paneb kuulajad ilkuma, sest mõte ülestõusmisest oli kreeklastele käsitamatu. Ometigi on evangeeliumis vägi, millest tunnistab see, et ka mõned kreeklased tahtsid kuulda veel teinegi kord ja ning tulid usule (17:32–34).

* * *

Jeesuse jumalikkuse vabastav vägi

Mõned inimesed tõrjuvad autoriteete. Neile on vastumeelne allumine igasugusele inimlikule juhtimisele. Ometigi ei ole kristlust ilma alistumiseta ühele autoriteedile. Tunnistus «Jeesus Kristus on Issand» räägib, et kristlasele on Jeesus absoluutne eeskuju, keda ta oma elus tahab järgida.

Teisalt on see vabastav. Kuulekus ühele Issandale teeb meid vabaks inimlike arvamuste orjusest. Sinu väärikus, sinu olulisus ega sinu tulevik ei sõltu sellest, mida ütleb mõni arvamusliider, poliitik, õpetaja või professor. Oluline on see, mida ütleb Jumal.

«Te olete kallilt ostetud, ärge saage inimeste orjaks!» (1Kr 7:23)

Tõlkinud Illimar Toomet, avaldatakse esmaavaldaja, ajaleht Uusi Tie loal.

Nikaia usutunnistusele pühendatud artiklisarja varasemad artiklid:

Jumal lõi kõik eimillestki, oma Sõna jõul

Nikaia usutunnistus: kirik jäi oma usule kindlaks

Miks usutunnistused ei räägi midagi õigest eluviisist ega eetikast

Evangeelse-luterliku kiriku õpetus usutunnistuskirjade järgi.

«Issanda püha armulaua kohta õpetatakse, et armulauas on Kristuse tõeline ihu ja veri leiva ja veini kujul tõeliselt kohal ning neid jagatakse ja võetakse vastu. Sellepärast heidetaksegi kõrvale vastupidine õpetus.» (Augsburgi usutunnistus, X)

«Heaks kiidetakse kümnes artikkel, milles me tunnistame oma veendumust, et armulauas on Kristuse ihu ning veri tõeliselt ja olemuslikult kohal ja neid jagatakse sakramendist osasaajatele tõeliselt koos nähtavate elementide – leiva ja veiniga. Sellel seisukohal me oleme pärast asja tähelepanelikku uurimist ja vaatlemist kogu aeg olnud. … . Ja me teame kindlalt, et mitte ainult Rooma kirik ei kinnita Kristuse ihulikku kohalolu, vaid samamoodi usub seda praegu ja on ammust ajast uskunud ka Kreeka kirik. …me kaitseme kogu kirikus heakskiidetud seisukohta, et Kristuse ihu ja veri on armulauas tõeliselt ja olemuslikult kohal ja neid jagatakse tõeliselt koos nähtavate asjadega – leiva ja veiniga. Ja me räägime elava Kristuse kohalolust…» (Apoloogia, X)

«Me arvame, et armulaualeib ja -vein on Kristuse tõeline ihu ja veri ning sellest saavad osa ja seda võtavad vastu ka kurjad, mitte ainult jumalakartlikud kristlased.» (Schmalkaldeni artiklid, «Altarisakramendist»)

«Aga mis on siis altarisakrament? Vastus: See on Issanda Kristuse tõeline ihu ja veri leivas ja veinis ning leiva ja veini kujul Kristuse sõna kaudu, mida meie, kristlased, peame sööma ja jooma. … Sest öeldud on: «Accedat verbum ad elementum et fit sacramentum.» − «Kui välisele asjale lisandub sõna, siis saab sellest sakrament.» See püha Augustinuse mõte on sedavõrd tabavalt ja hästi sõnastatud, et ta on vaevalt midagi paremat öelnud.» (Suur katekismus, «Altarisakramendist»)

«Tunnistus puhtast õpetusest püha õhtusöömaja kohta sakramentaaride vastu.

1. Me usume, õpetame ja tunnistame, et pühas õhtusöömaajas on Kristuse ihu ja veri tõeliselt ning olemuslikult kohal, neid jagatakse ja võetakse leiva ning veiniga tõeliselt vastu.

2. Me usume, õpetame ja tunnistame, et Kristuse testamendi sõnu ei tohi mõista teisiti, kui nende tähttähelises tähenduses, nii et leib ei tähenda mitte Kristuse eemalviibivat ihu ja vein eemalviibivat verd, vaid et need on sakramentaalse ühtsuse tõttu tõeliselt Kristuse ihu ning veri.

6. Me usume, õpetame ja tunnistame, et leiva ja veiniga ei võeta Kristuse ihu ja verd vastu mitte ainult usu kaudu vaimselt, vaid ka suuga, kuid mitte kapernaiitlikul, vaid üleloomulikul, taevasel viisil sakramentaalse ühtsuse pärast. …mida tunnistavad üksmeelselt ka kõige aulisemad vanad kiriku õpetajad Chrysostomos, Cyprianus, Leo I, Gregorios, Ambrosius, Augustinus jpt.

7. Me usume, õpetame ja tunnistame, et Kristuse tõelist ihu ja verd ei võta vastu mitte ainult õigeusklikud ja selleks väärilised, vaid ka vääritud ja uskmatud, kuid siiski mitte eluks ja lohutuseks, vaid kohtuks ja hukkamõistuks, kui nad ei pöördu ja pattu ei kahetse.» (Konkordiavormel, Epitome, VII)

Märkus. Eestikeelne tekst (vt Luterlikud usutunnistuskirjad. SA Ajaleht Eesti Kirik, EELK Usuteaduse Instituut, 2014) on tõlgitud usutunnistuskirjade saksakeelsest versioonist, mis kohati erineb ladinakeelsest versioonist.

+  +  +

De praesentia reali veri Corporis et Sanguinis Christi in sacramento altaris

Doctrina secundum libros symbolicos Ecclesiae Evangelicae Lutheranae.

«De coena Domini docent, quod corpus et sanguis Christi vere adsint et distribuantur vescentibus in coena Domini; et improbant secus docentes.» (Confessio Augustana, X)

«Decimus articulus approbatus est, in quo confitemur nos sentire, quod in coena Domini vere et substantialiter adsint corpus et sanguis Christi et vere exhibeantur cum illis rebus, quae videntur, pane et vino, his qui sacramentum accipiunt. Hanc sententiam constanter defendimus re diligenter inquisita et agitata. … Et comperimus non tantum romanam ecclesiam affirmare corporalem praesentiam Christi, sed idem et nunc sentire et olim sensisse graecam ecclesiam. …nos defendere receptam in tota ecclesia sententiam, quod in coena Domini vere et substantialiter adsint corpus et sanguis Christi et vere exhibeantur cum his rebus, quae videntur, pane et vino. Et loquimur de praesentia vivi Christi…» (Apologia Confessionis Augustanae, X)

«De sacramento altaris statuimus panem et vinum in coena esse verum corpus et sanguinem Christi et non tantum dari et sumi a piis, sed etiam a malis Christianis et impiis.» (Articuli christianae doctrinae, «VI. De sacramento altaris»)

«Quid ergo sacramentum altaris esse dicemus? Responde esse verum corpus et sanguinem Domini nostri Jesu Christi in et sub pane et vino per verbum Christi, quod nobis Christianis manducandum et bibendum praecipit et proposuit. … Nos enim Augustini verbis subscribimus ita dicentis: «Accedat verbum ad elementum et fit sacramentum». Hoc Augustini verbum tam proprie expresse dictum est, ut vix aliud dixerit praeclarius.» (Catechismus major, «De sacramento altaris»)

«Confessio sincerae doctrinae de coena Domini contra Sacramentarios.

I. Credimus, docemus et confitemur, quod in coena Domini corpus et sanguis Christi vere et substantialiter sint praesentia et quod una cum pane et vino vere distribuantur atque sumantur.

II. Credimus, docemus et confitemur verba testamenti Christi non aliter accipienda esse, quam sicut verba ipsa ad litteram sonant, ita ne panis absens Christi corpus et vinum absentem Christi sanguinem significent, sed ut propter sacramentalem unionem panis et vinum vere sint corpus et sanguis Christi.

VI. Credimus, docemus et confitemur corpus et sanguinem Christi non tantum spiritualiter per fidem, sed etiam ore, non tamen Capernaitice, sed supernaturali et coelesti modo, ratione sacramentalis unionis, cum pane et vino sumi. … Idem magno consensu praecipui ex antiquissimis ecclesiae doctoribus Chrysostomus, Cyprianus, Leo Primus, Gregorius, Ambrosius, Augustinus testantur.

VII. Credimus, docemus et confitemur, quod non tantum vere in Christum credentes et qui digne ad coenam Domini accedunt, verum etiam indigni et infideles verum corpus et sanguinem Christi sumant, ita tamen, ut nec consolationem nec vitam inde percipiant, sed potius, ut illis sumptio ea ad iudicium et damnationem cedat, si non convertantur et poenitentiam agant.» (Formula Concordiae, Epitome, VII)

«Meie usume ühteainsasse Jumalasse, kõigeväelisse Isasse, taeva ja maa, kõige nähtava ja nähtamatu Loojasse.»

Piibellik usk Loojasse, kes kõigeväelise Isana on parim ja kindlaim seletus, kuidas ja miks maailm on saadud. Loodu ja Jumal ei ole siiski üks.

Teoloogias räägitakse traditsiooniliselt kolmest usuartiklist. See on tehniline termin, mis osutab usutunnistuse Isale, Pojale ja Pühale Vaimule omistatud osadele. Nikaia usutunnistuses kirjeldatakse kristliku usu sisu pisut laiemalt, kui enamusele rohkem tuttavas Apostlikus usutunnistuses. Käesolevas piibliõpetuses keskendutakse esimesele dogmale, mille kohaselt Jumal on Isa, kõigeväeline Looja, kes on teinud kõik «nähtava ja nähtamatu».

Jumalat ei ole keegi teinud või vorminud, sest Tema on mitteloodud. Piibli Jumal ilmutab ennast ainsa elava Jumalana (Js 43:10–13). Inimeste valmistatud kujud või muud ebajumalad ei suuda mitte midagi luua ega ka päästa inimesi, kes neid kummardavad (Js 44:9–20). Sellele tõsiasjale põhinevad kõik kiriku usu kokkuvõtted ehk usutunnistused.

Looja ei ole osa loodust

Phillip Cary osutab raamatus «Nikaia usutunnistus. Lühike sissejuhatus» (Nikean uskontunnustus. Lyhyt johdatus, Sley-Media Oy, 2025), et usutunnistus räägib loomistöö puhul kahest riigist. «Nähtamatu riik ei ole pelgalt midagi sellist, mida meil seni pole lihtsalt õnnestunud näha, vaid see on riik, mida me ihulike silmadega ei saagi iial näha.» See loodu, aga meile nähtamatu, tähendab kõiki meelevaldasid ja vägesid, mis «on loodud Tema (Kristuse) läbi ja Tema poole.» (Kl 1:16) Selle hulka kuuluvad ka inglid. Selle nähtamatu maailma sündmusi näidatakse meile hetkeks näiteks Ilmutuse raamatu 4. peatükis.

Sõna «kõige» hõlmab kogu loodut, aga mitte selle Loojat. Piibellik loomisusk ei sisalda endas panteistlikku arusaama, mille kohaselt loodu ja jumal oleksid üks. Jumal on oma loodust lahus, eraldiseisev. «Jumalat võib nimetada Kõrgeimaks Olendiks, aga üksnes selles mõttes, et Ta on kõige oleva algus, kõige tegija ning mitte lihtsalt üks olend teiste seas,» sõnastab Cary selle tabavalt.

Elu andja ja alalhoidja

Piibel räägib maa ja taeva Loojast oma esimeses lauses (1Ms 1:1). Piibli Jumal ei ole umbisikuline lõputu vägi, vaid isikuline lõpmatu Looja. Ta on elu andja ja alalhoidja. Ilma Jumal Isata ei oleks universumi, inimkonda, loomariiki, ega üldse midagi elavat. Ta on seadnud maakera loodusolud selliseks, et me saame elada: hingata, liikuda ja tajuda. Temalt on pärit kõik hea, mida me enda ümber näeme.

Piibellik usk Loojasse kui Kõigeväelisse Isasse on parim ning kindlaim seletus küsimusele, kuidas ja miks maailm on saadud. Piibli ilmutuse järgi on Jumal igavene vaim, kõigesuutlik ja kõiketeadev Looja, kes tahab oma loodutega olla isiklikus suhtes.

Isa, Poeg ja Püha Vaim toimivad alati koos

Algusest peale toimivad Jumal Isa, Poeg Jeesus ja Püha Vaim ühiselt. Esimeses Moosese raamatus (nt 1Ms 1:26, 11:7) viitab Jumal ise endale meie-vormis. Jumala isikud, Isa, Poeg ja Püha Vaim osutavad: «Tehkem inimene, tehkem ta meie näo järgi». Jumal on üks ning jagamatu ning samas tema isikud suhtlevad omavahel.

Jeesusele osutab Vana Testamendi esimene sõna «alguses» (hbr bereshit, 1Ms 1:1), mis tähendab heebrea keeles «esmasündinu kaudu». Kirjas heebrealastele kinnitatakse, et «usu kaudu» me mõistame, et Jumal on loonud kõik olemasoleva oma Sõnaga.

Samuti öeldakse näiteks Johannese evangeeliumis (1:3), et kogu universum (kr panta) loodi läbi Kristuse. See tunnistab, et ka Poeg on Jumal, mitte osa loodust. Prohvet Jesaja kaudu saadud Messia-prohveteering kirjeldab kaunilt seda, et Jumal Poeg on ise Vägev Jumal ja Igavene Isa (Js 9:5). Samuti osales loomistöös Jumala Püha Vaim (1Ms 1:2).

Kuningate Kuningas ja isandate Issand

Kirjas roomlastele (4:17) räägitakse, kuidas Jumal «kutsub olematuid nagu olevaid». Psalmis 33 öeldakse, et Jumal lõi maailmakõiksuse eimillestki. Seda kirjeldatakse ladinakeelse mõistega ex nihilo. Oleks vastuoluline öelda, et tühjus saaks ise endast midagi luua. Üksnes Kõigeväeline Jumal on see, kes saab millelegi anda olemasolemise. Nõnda on Tema ka kogu maailmakõiksuse esimene põhjus ja algus.

Mõistet «Kõigeväeline Isa» kasutati ka mõnes paganlikus usundis. Sageli esineb see roomlaste eeposes, milles Jupiteri kujutatatakse jumalate kuningana. Teisalt oli Jupiteril mitmeid inimlikke omadusi, mistõttu see tiitel ei ole tema puhul kohane. Samuti poleks ta suutnud luua tühjusest kogu maailmakõiksust. Üksnes püha Kolmainus Jumal väärib tiitlit «Kuningate Kuningas ja isandate Issand»

Teeni Jumalat, väärtusta Tema loomistööd

Jumal ise tunnistab, et kõik Tema loodu on hea (1Ms 1). Sellepärast kristlased tunnistavad mitte «üksnes» Jumala head olemust, vaid seda, et kõik Jumala loodu on hea. Kristlase ülesanne on see loodu tänuga vastu võtta (1Tm 4:4). Seega juhatab loomisusk meid teenima kolmainsat Jumalat ning väärtustama kõike Jumala loodut.

* * *

Jumal ei vaja usutunnistust, aga mina küll

Kristlikus dogmaatikas võib olla erinevaid rõhuasetusi, mis justkui ahvatlevad usumaailmas omapäi seilama. Ei ole sugugi asjatu, et kirikut võrreldakse laevaga: usutunnistused sarnanevad päästeparvedele, mille varal väsinud sõudja või vaimulikus mõttes merehädaline päästetakse. Üksijäänud kristlane leiab kosutust selle varal, mis kannab.

Selleks liidab usutunnistus koguduse võimsa väehulgaga, kes kaks tuhat aastat on uskunud, tunnistanud ja õpetanud üht ja sama piibellikku usku. Üksi käies võib usuteel sattuda eksirajale, usutunnistus on see, mis juhatab õigele teele. Nõnda ei sõltu minu pääsemine, minu usk ja minu usuelu viimselt minu enda terasusest või vaimuliku tarkuse hulgast.

Usupuhastaja Martin Lutheri järgi on Nikaia usutunnistus mitte käsk, vaid evangeelium. See ei räägi meile, mida me peaksime tegema, vaid mida Jumal on teinud meie endi ja meie päästmise jaoks. Meie usk rajaneb Jumalal, mitte meile endil.

* * *

Kui Jumal lõi kõik heaks, kuidas on siis kurjal nii suur võim?

«Kurjuse suur vägi pärineb – või õigupoolest on varastatud – sellelt väelt, mis kuulub Jumala poolt headena loodutelt,» kirjutab Phillip Cary. Kurjust tuleb esile siis, kui Jumala hea loomistegu moondub ja rikneb. Mida vägevama looduga on tegemist, seda võimsam on tema häving. Seega Saatan – algselt Jumala loodud kaunis, hea ja tark ingel on ühtlasi nii suurim kui langemises laostunuim Jumala loodud olend. Tal õnnestus ahvatleda esimesed inimesed sõnakuulmatusele armastava Isa vastu ning ta õhutab nüüd kogu oma jõuga inimkonnale viletsust ja surma. Usutunnistuse järgmine artikkel on Jumala vastus sellele surma ja kurja väele.

Tõlkinud Illimar Toomet, avaldatakse esmaavaldaja, ajaleht Uusi Tie loal.

Nikaia usutunnistusele pühendatud artiklisarja varasemad artiklid:

Nikaia usutunnistus: kirik jäi oma usule kindlaks

Miks usutunnistused ei räägi midagi õigest eluviisist ega eetikast

Küsimus naiste ordineerimisest vaimuliku ametisse on veelahkmeks, mis toob esile paljude kristlaste suhte Piibliga. Praegu on kirikutes küll rohkem räägitud samasoolistest paaridest, kuid aruteluteemana on naasnud ka naiste toimimine karjaseametis. Peamine põhjus naisteordinatsiooni ning homoseksuaalsete suhete tunnustamisel on sama: kas Piibli juhiseid on vaja järgida, kui need jäävad mulle arusaamatuks?

Soomes on traditsioonilised ärkamisliikumised jäänud kindlaks apostlikule ametimõistmisele. Kuna Soome evangeelses-luterlikus kirikus edendatakse praegu ka homoseksuaalsete paarisuhete tunnustamist, on see traditsiooniliste ärkamisliikumiste hoiakuid vaid kinnistanud. Aja vaim esitab küsimuse: kas Piibli juhist peab järgima, kui see jääb mulle arusaamatuks? Sellepärast on taas muutunud aktiivsemaks ka arutelu naiste ordinatsiooni üle. Soovin öelda ka oma arvamuse, olles olnud 14 aastat naispastori abikaasa, kuni mu naine ametist loobus.

Praeguseni pole suudetud ümber lükata Piibli arusaama karjaseametist, mille kohaselt see kuulub meestele (1Tm 3:2). Muidugi on selle siduvuse kohta esitatud erinevaid tõlgendusi. Emeriitpiiskop John Vikström tahtis ära kaotada mehe ja naise vahelise võimete erinevuse, määratledes seda vana aja maailma seisukohana. Kui naine on sama võimekas kui mees, siis saab ta täita samu ülesandeid. Ka arheoloog-teoloog Eero Junkkaala jõuab Vikströmiga samale järeldusele, ehkki teistsuguste argumentidega. Junkkaala arvates peaksid kõik keskenduma kristluse põhisõnumile, jättes küsimuse vaimulikust ametist teisejärguliseks. Misjoniühenduse Sley kodumaise misjoni juht Juhana Tarvainen ühineb omakorda Vikströmi mõttekäiguga selles, et mehe ja naise võimekus ei ole kuidagi erinev, aga Piibli tõttu jääb ta ustavaks traditsioonilisele ametikäsitusele.

Tahan omalt poolt lisada mõistmist otsiva usu vaatenurga.

Karjaseamet on otsekui isaks olemine. Ema ja isa kutsumused on samavõrra olulised, aga need on erinevad. Ema on lapsele otsekui avatud süli, isa aga kutsub last avastama maailma. Ema armastus haarab lapse turvaliselt endasse, isa kutsub välja. Mõlemad ülesanded on vältimatult vajalikud ning need täiendavad teineteist. Suur osa isa juhtimisest seisneb selles, et a) last harjutatakse kaitsma elu, ja b) julgustatakse sirutuma üle seniõpitud oskuste piiride. Ema kohandub lapse vajadustega, isa omakorda kutsub last kohanduma ülesannetega, mis tal koos isaga ette tulevad.

Muidugi võib isa olla mõnikord ettevaatlik ning ema tormakas. Füsioloogiliselt on nende positsioon siiski selge. Emal on rinnad. Need pakuvad varajast sümbioosi. Isal on käsivarred, mis esindavad enamasti esimesi käsi, mis on ema sülest väljaspool. Me ei vaidle selle üle, kumb oskab asju paremini (vrd Vikström), vaid tunnustame ema ja ise teineteist täiendavat erinevust.

Kui lapsel puudub isa, on tal enamasti keerulisem omandada moraaliprintsiipe. Kui koos isaga võetakse ette põnevaid ja isegi ohtlikke asju, siis õpitakse praktika kaudu ka mängureegleid. Paadi kõigutaja kukub järve. Kõiki reegleid ei ole võimalik õppida kodusoojuses. Alati ei paku kodu ka selget rollijaotust, aga lapse hilisemas elus tuleb see vajadus üha selgemalt esile. Meeste maailma moraalne loogika on üsna üheselt mõistetav. Mida ohtlikumates tingimustes ja ohtlikumate asjadega tegemist on, seda vähem on ruumi reeglite üle tingimiseks. Sirkli teravik ei halasta. See läbistab kobakäpa või iseteadliku toimetaja sõrmed sõltumata sellest, mida mõeldi. Neis asjus on isa ja teised mehed poistele eriti vajalikud. Aga kuidas usueluga?

Kes määratleb Jumala ja Tema koguduse?

Kui Jumal on minunäoline, siis on see otsekui lõputu arutelu, kus puuduvate piiridega laps saab oma tahtmise kasvatajat lõputute läbirääkimistega ära väsitades. Aga Piibli järgi ei määratle Jumalat mitte inimene. Meie elu mõte on peegeldada Jumala palet ning Tema sõnas määratletud tahet. Selles on midagi sarnast isa/meeste antud mudelist. Kutse pühadusele on raske (võimatu), aga nii lapsel kui täiskasvanul tuleb sirutuda selle poole. Reegleid ei määra mitte laps/inimene, vaid isa/Jumal. Jumal on loonud inimese oma näo järgi, meheks ja naiseks. Karjaseamet on mitmel moel isa ülesannetega sarnanev kutsumus, vaimulik isaksolemine.

Jumala koguduse ja selle korralduse määrab Tema ilmutus. Naisteordinatsiooni heaks kiitnud kirikud kaotavad usu praktiseerimisest vaimuliku isa olulise rollimudeli. Piibli sõna hakatakse lugema otsekui läbi rääkides, tehes järeleandmisi selle vastuvaidlematu loomuse arvel. Nende kirikute «isatute laste» nõudmised kurnavad vaimulikke kasvatajaid, kes kalduvad viimaks õnnistama samasoolisi paare, toetama soo «korrigeerimist», aborte, eutanaasiat jne. Need samad, kes edendasid naisteordinatsiooni, õõnestavad nüüd kristlikku peremudelit. Kui mingit vastuvaidlematut Piibli moraali enam ei ole, siis lakkab patt olemast patt ning Kristuse armu pole enam vaja. Järele jääb vaid lõputu ja kurnav arutelu, dialoog. Pärast naiste astumist karjaseametisse peab kristlaskond nüüd läbirääkimisi igasuguse avaliku patu sallimise üle kõigis liberaal-protestantlikes kirikutes!

Loomiskorra kõigutamine avaldab oma mõju kristluse tuumani välja. Jumala seadmistel on oma loomulikud tulemid ning nende väljaütlemist ei peaks kartma. Jeesus kutsus panema tähele puu vilju (Mt 7:16–20). Kes ei järgi Jumala loomiskorra põhimõtteid ja seaduspärasid, pöörab vältimatult ära Pühast Jumalast, pöörab ära kristlikust usust. See lahutab üksteisest ka sugulasi ja pereliikmeid, tuues kaasa üha süveneva ilmalikustumise ning paganliku uusreligioossuse. Saame seda juba praegu endi ümber tähele panna. Siiski pakub traditsiooniline piibellik kristlus selles pimenevas maailmas alternatiivi. Hoidkem sellest kinni kodus, töökohal ja koguduses.

Autor Manu Ryösö on teoloogiamagister ning Misjonipiiskopkonna pastor Lappeenrannas

Autori blogist tõlkinud Illimar Toomet