Teoloog ja vaimulik Arne Hiob mõtiskleb, et käesoleval humanismi ajastul, mil keskaegse teismi ja uusaegse ateismi kompromissina valitseb deism, on Jumalale seatud ranged piirangud ning ta peab alluma inimlikele käskijatele.
«Keskajal oli Euroopa aluseks jumalausk (teism), millele uusajal vastandus jumalaeitus (ateism). Tegelikult valitseb mõlemate kompromissvorm ehk deism: jumalust kui kõrgemat võimu üldiselt ei eitata, kuid välistatakse tema sekkumine loodusprotsessidesse (imed, evolutsiooni juhtimine jne),» arutleb Hiob oma sotsiaalmeediakontol.
«Praeguses pandeemiakeeles öeldult: Jumalale on seatud ranged piirangud – ta ei tohi vabalt väljas käia ega korraldada rahvakogunemisi, peab kandma maski ja suu kinni pidama. Humanismi ajastul peab ta alluma inimlikele käskijatele, kes soovivad elada «etsi Deus non daretur», s.t otsekui Jumalat ei oleks (ehkki tegelikult on). Alles siis, kui praegune ajastu läbi saab, saab Jumal jälle selgemini kõnelda maailmale, kellest ta hoolib kõigest hoolimata.»
