Ühiskonnategelane ja Prantsuse presidentide nõunik Jacques Attali arvates peab inimkond eesseisvatel aastakümnetel lihtsalt leppima ühiskonna sulgemiste ja iga-aastaste massivaktsineerimistega nii koroona kui muude haiguste tõttu.
«Lähitulevikus jõuab kätte päev, mil vaktsiinide tulv ujutab üle maailma ning restoranid, hotellid, kinod ja teatrid avatakse kõikjal. Ka sügis tõotab tulla rõõmuküllane ning ei ole välistatud, et järgmise talve alguseks arvavad enamus inimestest, et pandeemiast on tasapisi saamas vaid ebameeldiv mälestus. Kuid see pole nii,» vahendab portaal Makroskoop Attali kirjutist.
«Peame juba nüüd valmistuma tulevikus tõenäoliselt praeguste vaktsiinide suhtes resistentsete viirusetüvede saabumiseks… Me peame leppima sellega, et ühiskondade regulaarsed sulgemised ning massvaktsineerimised saavad toimuma igal aastal, jäädes kestma kümneteks aastateks – seda nii COVIDi kui teiste haiguste tõttu. … Peame kujundama ümber töötamise ja õppimise seni tuntud viisid, et kohanduda ühiskonna lukkupanemise perioodidega, millest saab ilmselt regulaarne osa meie eludest,» kirjutab Jacques Attali.
Kõnealust artiklit kommenteerides juhib Makroskoobi peatoimetaja, endine luureanalüütik Adrian Bachmann tähelepanu asjaolule, et Attali näol on tegemist autoriga, kes kuulub maailma mõjuvõimsaimate isikute n-ö siseringi või on vähemasti lähedal selle keskmele.
Attali on nimelt mitmete Prantsusmaa valitsuste ja presidentide (sh Emmanuel Macroni) erinõunik, Euroopa Rekonstruktsiooni ja Arengupanga esimene president, üleilmse haardega finantskonsultatsiooni ettevõtte asutaja ning korduvalt maailma mõjuvõimsaimate mõtlejate hulka valitud futuroloog.
«Attali koroonakriisi järgse «uue normaalsuse» visandamises domineerib täielikult imperatiivne vorm. On keegi «meie», kes otsustab, kuidas inimesed oma elusid tulevikus tohivad elada, kelle hulka kogu inimkond justkui arvatakse, ent kes sinna nii autori kui lugejate teadvuses tegelikult ei kuulu. Tegelikult kumab kogu Attali kirjutisest läbi vankumatu arusaam, et «meie» eluteede võimalikkuse ja võimatuse piirid panevad paika hoopis «nemad»,» kirjutab Bachmann.
Loe lähemalt siit.
