EELK peapiiskopi Urmas Viilma sõnul ei võtnud kaitseväe juhataja Martin Herem vastu Eesti Kirikute Nõukogu presidendi peapiiskop emeeritus Andres Põderi ettepanekut võtta aeg maha ja arutada kaplaniteenistuse reformimist. Herem vastas, et kaitseväel on vaja palgata juurde uusi inimesi teistes valdkondades.
«Esitasime kaitseväe juhatajale rida küsimusi ning väljendasime oma pahameelt ja pettumust sellise plaani käivitamise pärast. Avaldasime rahulolematust selle üle, et selline kava on ette valmistatud ilma Eesti Kirikute Nõukogu ja liikmeskirikuid informeerimata,» informeeris peapiiskop Viilma avalikkust EKNi esindajate kohtumisest kaitseväe juhatajaga.
Kohtumisel oli kõne all Martin Heremi otsus lõpetada senisel kujul kaplaniteenistuse tegevus.
«Eesti Kirikute Nõukogu presidendi peapiiskop emeeritus Andres Põderi ettepanekut, võtta aeg maha, et arutada ühiselt kaitseväe kaplanaadi töö efektiivsemaks muutmist ja reformimist, kaitseväe juhataja vastu ei võtnud. Ta ütles, et kuna juba järgmisel aastal on vaja juurde palgata muudes valdkondades uusi inimesi, kes vajavad väljaõpet ja palka, tuleb kaitseväe tegevkaplanitest, orkestri liikmetest ning ülejäänud koondatavatest vabanevaid vahendeid kasutada uuel aastal juba mujal,» teatas Viilma.
«Hanked on toimunud ja tagasi seda pöörata ei saa. Ainus, mis koondamist peataks, oleks kaitseministri poolt saadav vastav käsk, millele loomulikult kaitseväe juhataja peaks alluma. Sellisel juhul tuleb aga lauale panna koondamisotsused kusagil mujal või tuleb kokku hoida valdkondades, kus kaitsevõime väheneks.»
Viilma hinnangul on kõikidest NATO liikmesriikidest ainult Eestis asjad nii korraldatud.
Viilma vahendab, et roomakatoliku kiriku piiskopi Philippe Jourdani sõnul on isegi ilmalikkusega tuntud Prantsusmaa kaitseväes lausa mitu kaitseväe kuludest ülalpeetavat tegevkaplanaati – eraldi katoliiklastele, protestantidele ja teiste religioonide esindajatele.
«See, mis kaitseväes praegu toimub, iseloomustab selgelt, et 30-aastase taasiseseisvunud Eesti hariduskorraldus on jäänud usuliste teadmiste jagamise valdkonnas okupatsiooniaegsele tasemele või isegi muutunud kehvemaks. Usualane kirjaoskamatus on aga tänaseks jõudnud kõikjal Eestis kõige kõrgemale otsustajate tasandile. Lootus, et 50ndates, 40ndates ja 30ndates eluaastates juhid ja otsustajad teeks edaspidi usu, religiooni ja kirikuga seotud küsimustes pädevaid otsuseid või mõistaksid inimesi, kellel on usulised otsingud või vajadused, on tühine. Tulevik tundub selles küsimuses üha süngem,» leiab Viilma.
