Kas perekonnaseaduse muutmise eelnõu läbisurujad ei mõista, et nad kasutavad vägivalda paljude inimeste südametunnistuse kallal ja manipuleerivad ühiskonna teadvusega, küsib Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirik oma avalduses.
Esitame avalduse täismahus:
Kirik on alati püüdnud kaitsta ühiskonda vaimulik-kõlbeliste väärtuste äravahetamise eest. Praegu kasvab sellise äravahetamise oht: «Soodoma pattu» tahetakse nimetada «perekonnaks».
Me oleme tunnistajateks, kuidas manipuleeritakse ühiskonna teadvusega, kui inimõigusi interpreteeritakse valelikult, vabadust kui väärtust võltsitakse ja armastuse käsusõna vääralt tõlgendatakse.
Kas ei tundu Perekonnaseaduse muutmise eelnõu lobistidele, et nad hävitavad just neidsamu väärtusi, mida deklareerivad: vabadust ja armastust? Kui seda eelnõud surutakse läbi nende deklareeritud väärtuste nimel, siis ei saa ju mitte mõista, et suurele osale ühiskonnast väljakujunenud mõistete moonutatud kasutamise pealesurumine on vägivald nende inimeste südametunnistuse kallal. Kuidas saab rääkida isikuvabaduse austamisest ja armastusest sellisel juhul? «Ka meie esivanemad tegid pattu, aga nimetasid pattu patuks, kuid nüüdsed liberaalid, tehes pattu, püüavad pattu õigustada, justkui see oleks õige asi,» rääkis Kroonlinna püha Johannes (+1908). See püha mees pidas kiirelt allakäivat kõlblust riiklike vapustuste hoiatavaks ettekuulutajaks. Ta väitis, et kui võimulolijad mõistavad vabadust valesti, siis ka rahvale ei anta selle vabaduse selget mõistmist.
Suhtudes kõikidesse inimestesse hingekarjaseliku vastutusega, seisab Kirik otsustavalt vastu püüdlustele esitada patuseid tendentse kui «normi» ja veel enam kui eeskuju.
Kui need poliitikud, kes nii väga tahavad seadustada meie ühiskonna jaoks uudset nähtust (sõltumata sellest, kuidas sellesse suhtuda), seaksid oma eesmärgiks üksnes uue kooseluvormi seadustamise, siis miks ei võiks kasutada ka sellele vastavat terminit. Aga me näeme, et seaduse muutjatele on sellest vähe. Nad tahavad revolutsiooni ühiskonna teadvuses, nad tahavad muuta abielu mõistet.
Kirik on läbi aegade vaadanud abielu kui Jumalast seatud ühendust mehe ja naise vahel, mille kaudu on Jumala õnnistusel võimalik loomulik laste sündimine: Ja Jumal lõi inimese meheks ja naiseks. Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: «Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele…» (1Mo.1,27-28); … ja nemad on üks liha (1Mo. 2, 24).
Sellest, milline tähendus on traditsioonilisel perekonnal maailma eksistentsi jaoks, on rääkinud paljud kristlikud pühakud.
Väljapaistev teoloog ja Konstantinoopoli püha peapiiskop Johannes Kuldsuu (+ 407) kirjutas: «Maailm koosneb linnadest, linnad kodudest, kodud meestest ja naistest; seepärast, kui algab vaen meeste ja naiste vahel, siis tuleb sõda koju; aga kui kodude vahel on vaen, siis on rahutud terved linnad; kui aga linnad on vaenus, siis paratamatult täitub kogu maailm segaduse, vaenu ja sõjaga.» Seda mõtet on edasiarendanud Athose püha Paissius (+ 1994), üks 20. sajandi austatumaid askeete: «Ainus väärtus siin elus on perekond. Kui hukkub perekond, hukkub kogu maailm.»
Piiblis kirja pandud kristlikud kõlblusnormid said omal ajal euroopaliku seadusandluse aluseks, ning paljuski just see aitas Euroopa maadel järjekindlalt areneda ja omada suhtelist stabiilsust. Aga omal ajal suure Rooma impeeriumi näitel näeme, kuidas ühiskonna toimimise kõlbelistest printsiipidest mitte hoolimine ja selliste nähtuste normiks tunnistamine, mis sisuliselt on patused ja Jumala plaanile inimese kohta vasturääkivad, viis ühiskonna degradeerumiseni ja riigi purunemiseni. Kuid tekib mulje, et ajaloo kurvad õppetunnid on unustatud. Me näeme, kuidas osa kaasaegsest ühiskonnast püüab vägisi ülejäänud maailmale peale suruda oma väärastunud arusaama vabadusest kui kõikelubatavusest, kui sõltumatusest kõigist piiranguist: eetilistest, sotsiaalsetest, füsioloogilistest jne.
Maailm muutub, see protsess on pöördumatu. Kuid need muutused ei tohiks olla loomuvastased. Ükskõik milliste saavutusteni jõuab teadus inimeste reproduktiiv-valdkonnas, loomulikuks jääb ikkagi inimese sündmine mehe ja neise ühinemisest. See ühiskonnas aktsepteeritud ühendus ongi abielu. Ühiskond võib tunnustada ka teisi ühendusi, kuid on lubamatu tunnistada abieluks see, mis ei ole seda olemuslikult. See oleks inimühiskonna loomulike ja kultuuriliste aluste lõhkumine.
Inimeste suhtes on alati vaja täita käsusõna armastusest ligimese vastu. Seepärast ei tohi usklikud tunda viha nende inimeste vastu, kes on «vaimust vaesed», kuid samas ei tohi Soodoma pattu võtta kui normi.
+ Eugeni
Tallinna ja kogu Eesti metropoliit
- mai 2023
