„Haara kinni õpetusest, ära lase lahti, sest see on su elu.“ (Õp 4:13)
„…tuleb aeg, et nad tervet õpetust ei taha sallida, vaid otsivad enestele õpetajaid iseeneste himude järele, sedamööda kuidas nende kõrvad sügelevad ja käänavad kõrvad ära tõest…“ (2Tm 4:34).
Kahjuks on meie kaasaja valdav osa usklikke just sellised – pealiskaudsed ja leiged.
Mida muud saab öelda tegelaste kohta kristlikes ringkondades, kes lähevad rahumeeli kaasa kristlust hukutavate üleskutsetega. Pean silmas teie artiklit „Aeg vastu hakata valelikule poliitilisele jõulusõnumile“. Suur tänu hea artikli eest!
Tõepoolest on saabunud aeg, mil iga kristlane peaks esitama endale küsimuse: mis minust saab? Mis meist kõigist saab selles suures migratsiooni lainetuses, mis meid ees ootab?
Kas elada edasi õrnas usuuimas ja rääkida ainult armastusest, või võtta teadmiseks, et Jumal on ka püha vihaga Jumal ja sülitab leige välja. (Ilm 3:16)
Aga Ta annab meile kõigile ka võimaluse: kui kellelgi on puudu tarkusest, see palugu Jumalat, kes annab ega tee etteheiteid ja siis antakse temale. Ent ta palugu usus, ilma kahtlemata (Jk 1:6).
See tähendab, et võime kõik ettetulevad probleemid Tema tarkuses lahendada. Ka hirmutava migratsiooni. Aga on üks tingimus, nimelt Kristuse järgimine. Antud kontekstis tähendab see muidugi koos Kristusega elamist.
On kahetsusväärne, et ka usuringkondades ei mõisteta migratsiooni ohtlikkust ja kõik aktuaalsed probleemid vaikitakse maha. Või nähakse migrantide vastuvõtus ligimesearmastust? Ei või olla, sest apostel Paulus ütleb: kui meie ise või isegi mõni ingel taevast peaks teile kuulutama evangeeliumi peale selle mida meie teile oleme kuulutanud – ta olgu neetud! (Gl 1:8). Tähendab ju evangeelium rõõmusõnumit Jeesusest Kristusest kui Jumala Pojast, kes maailma päästab. Apostel Johannes täiendab: igaüks, kes salgab Poja, selle pole ka Isa (1Jh 2:23). Teame, et seda teeb islam. Ühegi muu sees ei ole päästet; sest ei ole antud taeva all inimestele ühtki muud nime, kelles meid päästetakse (Ap 4:12). Ja Tema ongi meie Issand Kristus. Tema on Tee, Tõde ja elu. Kuidas võidakse siis väita, et oleme kõik üht Isa teenimas?! Mõelgem, mida või keda tunnistame ja kuhu oleme suundumas. Veel selgemaks saab meie täbar olukord Johannese teise kirja valgusel: Igaüks, kes astub Kristuse õpetusest üle ega jää selle sisse, sellel ei ole Jumalat. Kes püsib selles õpetuses, sellel on niihästi Isa kui Poeg. Kui keegi tuleb teie juurde ega too enesega sama õpetust, siis ärge ütelge temale: „Tere tulemast!“. Kes temale ütleb „Tere tulemast!“, saab tema kurjade tegude osaliseks. Nii et igal üksikul meist tuleb kord aru anda Jumalale.
Näeme, et siin pole midagi tegemist ligimesearmastusega. Aga armastusega Jumala vastu küll, tingimusel, et me teeme Tema tahtmist – elame sõnakuulelikkuses, Tema õpetuse järgimises. Kristus ju ütleb: armasta oma Jumalat üle kõige ja (alles seejärel ) ligimest nagu iseennast. Ka peaksime ligemesearmastuse ära defineerima, et oleks selgus. Apostel Paulus manitseb oma noort usukaaslast: pane tähele õpetust ja iseennast; püsi kindlasti selles, sest kui sa seda teed, päästad sa enese ja need, kes sind kuulevad. (1Tm 4:16)
Lõpetuseks loeme Ap 17:26: Ta on ühest ainsast teinud kogu inimkonna kõige maa peale ning seadnud neile ennemääratud ajad ja nende ASUKOHTADE RAJAD… Paneme tähele, et see kord on püsinud juba veeuputuse järgsest ajast ja näitab, et Jumal on korra, mitte kaose Jumal, mida ÜRO ja teised maailmaorganisatsioonid korraldavad.
Niisiis, valigem õige pool.
Jumala arm olgu meie kõikidega.
Tõnu Sopp
